← Eesti

3-1-1-98-02

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-98-02 Otsuse kuupäev 16. oktoober 2002 Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Vaher, liikmed Eerik Kergandberg ja Hannes Kiris Kohtuasi A.P. süüdistus K

§ 107

lg 1 p-de 1 ja 2 järgi ning talle mõisteti karistuseks kolm aastat vabadusekaotust. Samuti tunnistati A.P.

§ 140lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning talle mõisteti karistuseks üks aasta vabadusekaotust. Kr

K § 40 lg 1 järgi mõistis kohus A.P-le lõplikuks karistuseks kolm aastat vabadusekaotust. Sama kohtuotsusega tunnistati M.K.

§ 107lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ja teda karistati kolmeaastase vabadusekaotusega. 2. A.P. ja M.K. tunnistati Kr

K § 107 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi süüdi selles, et nad

  1. oktoobril
  2. a kella 23.15 ajal S-l K tn x asuva poe trepi ees, olles alkoholijoobes, tungisid huligaansel ajendil kallale A.T-le, tirisid ta poe trepist alla kõnniteele, paiskasid maha ja peksid käte ning jalgadega pea ja keha piirkonda, tõugates A.T. poe nurga peale, kus jätkates peksmist käte ja jalgadega pea ja keha piirkonda, tekitasid A.T-le elukohtliku peatrauma, mille tagajärjel ta suri sündmuskohal.
  3. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebused M.K. kaitsja vandeadvokaat H. Luksepp, A.P. kaitsja vandeadvokaat M. Lust ning apellatsioonprotesti Harju Prokuratuuri prokurör L. Velba. 3.1 Vandeadvokaat H. Luksepp taotles maakohtu otsuse tühistamist M.K. süüditunnistamises KrK § 107 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning tema tegevuse ümberkvalifitseerimist süüdistuseks KrK § 104 järgi. 3.2 Vandeadvokaat M. Lust taotles oma kaitsealuse õigeksmõistmist süüdistuses KrK § 107 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi süüditunnistamise ümberkvalifitseerimist KrK § 113 järgi. 3.3 Apellatsioonprotestis taotleti maakohtu otsuse tühistamist osas, millega A.P-t ja M.K-t karistati KrK § 107 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi alla sanktsiooni alammäära. Prokurör taotles A.P. karistamist vabadusekaotusega viieks aastaks ja kuueks kuuks ning M.K. karistamist vabadusekaotusega viieks aastaks.
  4. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  5. juuni
  6. a otsusega tühistati Harju Maakohtu
  7. aprilli
  8. a otsus kriminaalmenetluse õiguse olulise rikkumise tõttu A.P. KrK § 140 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi süüditunnistamise osas ja kriminaalasi saadeti selles osas uueks arutamiseks Harju Maakohtule. Samuti tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt M.K-le ja A.P-le KrK § 107 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi mõistetud karistuse osas. Ringkonnakohus karistas M.K. ja A.P. KrK § 107 lg 2 p 1 järgi vabadusekaotusega viieks aastaks. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. 4.1 Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium ei nõustunud apellatsioonkaebuste väidetega, et KrK § 107 lg 2 ps 1 sätestatud teo toimepanemine M.K. ja A.P. poolt on tõendamata. Kohtukolleegium leidis, et maakohus jättis põhjendatult arvestamata kohtualuste M.K. ja A.P. antud ütlused, sest need on kriminaalmenetluse käigus muutunud ja vastuolus asjas kogutud teiste tõenditega. Samuti asus ringkonnakohus seisukohale, et M.K. teo ümberkvalifitseerimiseks KrK § 104 järgi puudub alus hädakaitse eeldusena nõutava õigusvastase ründe tõendamatuse tõttu. 4.2 Samas leidis ringkonnakohus, et tõendamata on M.K. ja A.P. poolt üliraske kehavigastuse tahtlik tekitamine huligaansel ajendil, mistõttu kohtualuste teost tuleb konkreetse kuriteoepisoodi osas välja jätta huligaanse ajendi tunnus ning kvalifitseerida nende käitumine vastavas osas üksnes KrK § 107 lg 2 p 1 järgi. 4.3 Kohtukolleegium rõhutas, et eriosa paragrahvi sanktsioonis ette nähtud karistusest kergema karistuse mõistmine saab toimuda üksnes KrK § 39 sätteid rakendades, kusjuures seda peavad põhistama toimepandud kuriteo raskust oluliselt vähendavad erandlikud asjaolud, samuti süüdlase isik. Ringkonnakohus asus seisukohale, et käesolevas kriminaalasjas puuduvad kuriteo raskust oluliselt vähendavad erandlikud asjaolud ja süüdlase isikuid positiivselt iseloomustavad andmed, mis õigustaksid KrK § 39 sätete kohaldamise, s.o kohtualustele karistuse mõistmise alla KrK § 107 lg-s 2 sätestatud karistuse alammäära. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
  9. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  10. juuni
  11. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebuse M.K. kaitsja vandeadvokaat H. Luksepp ja A.P. kaitsja vandeadvokaat M. Lust. 5.1 Vandeadvokaat H. Luksepp taotleb kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise ja menetlusnormide olulise rikkumise motiivil ringkonnakohtu otsuse tühistamist M.K. süüditunnistamise osas KrK § 107 lg 2 p 1 järgi ning kriminaalasja saatmist selles osas uueks arutamiseks ringkonnakohtule. 5.1.1 Kõigepealt ei nõustu kassaator ringkonnakohtu järeldusega, et A.P. ja M.K. on kohtumenetluse käigus muutnud ütlusi ja et need on vastuolus teiste kogutud tõenditega. Täpsustust, kas A.T. lõi M.K. otsa ette või põse piirkonda, ei saa käsitleda ütluste muutmisena, leiab kassaator. 5.1.2 Kaitsja on seisukohal: "Eesti kriminaalõigus näeb kriminaalmenetluse eesmärgina ette tegevuse tõe tuvastamise suunas ning seega ei saa kohtuotsuses konstrueerida kuriteosituatsiooni, mis võib-olla võis olla sündinud, kuid samade tõendite alusel on sündmusest võimalik konstrueerida ka teistsuguseid versioone." (tl 131) Kaitsja arvates on ringkonnakohus rikkunud kriminaalmenetluse põhimõtet, mille kohaselt tuleb kõrvaldamata kahtlused tõlgendada kohtualuse kasuks, samuti süütuse presumptsiooni printsiipi. 5.1.3 Kassaator leiab, et tunnistaja K.K. ütlused on vastuolus eksperdi arvamuse kaudu tuvastatuga ning ei tõenda kannatanu peksmist K.K. poolt selgitatud viisil. 5.1.4 Kaitsja peab ebaõigeks ka ringkonnakohtu järeldust, mille kohaselt M.K. teo ümberkvalifitseerimiseks KrK § 104 järgi puudub alus hädakaitse eeldusena nõutava õigusvastase ründe tõendamatuse tõttu. Kassaator viitab seejuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  12. jaanuari
  13. a otsuses nr III-1/1-3/95 väljendatud seisukohale, mille kohaselt hädakaitse seisundi olemasolu või selle puudumise tuvastamisel tuleb hinnata tõendeid sellest seisukohast, kumb osalistest oli ründe initsiaatoriks; selliste tõendite vaieldavuse või puudumise korral tuleb lähtuda süütuse presumptsioonist ja kui kohtualune väidab hädakaitse olemasolu tuleb seda ka eeldada. 5.1.5 Veel taotleb kassaator M.K-le KrK § 39 alusel kergema karistuse mõistmist. 5.2 Vandeadvokaat M. Lust taotleb oma kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse osalist tühistamist A.P. süüdimõistmise ja karistamise osas KrK § 107 lg 2 p 1 järgi kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu ning kriminaalasja saatmist selles osas uueks arutamiseks ringkonnakohtule. 5.2.1 Kassaator märgib kõigepealt seda, et ringkonnakohus pole põhjendanud, miks ei oleks maakohus tohtinud kohaldada A.P. suhtes KrK §-s 39 sätestatut. Samuti pole kohtud kaitsja väitel arvesse võtnud asjaolu, et kuni vahi alla võtmiseni A.P. töötas ning teda iseloomustati töökohast positiivselt. 5.2.2 Kaitsja arvates on maakohus ja ringkonnakohus vastuolus Riigikohtu otsusega nr 3-1-1-52-96 alahinnanud kohtualuste ütlusi võrreldes teist liiki tõenditega; vastuolus Riigikohtu otsusega 3-1-1-4-99 tõlgendanud kahtlused A.P. süüdiolekus tema kahjuks ja vastuolus Riigikohtu otsusega nr 3-1-1-3-98 jätnud põhistamata, miks on osa tõendeid tunnistatud mitteusaldusväärseteks. 5.2.3 Kassaator osundab sellele, et ringkonnakohtu vaidlustatud otsuse p-s 6.1 on ringkonnakohus algul nimetanud maakohtupoolset kohtualuste ütluste arvestamata jätmist põhjendamatuks, seejärel aga põhjendatuks (tl -d 116-117). 5.2.
  14. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et Harju Maakohus ei rikkunud kriminaalmenetlusõigust, kui jättis rahuldamata kohtuistungil esitatud kaitsja taotluse tunnistajate O.U., T.N. ja kannatanu M.B. väljakutsumiseks. Kassaatori arvates ei anna asjaolu, et tunnistajad ja kannatanu ei ole kohtukutsele postiasutusse järgi läinud, alust arvata, et isiku elu- või asukoht on muutunud ning seega kohtule teadmata. Kaitsja leiab, et tunnistaja või kannatanu kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamine kohtuistungil KrMK § 246 lg 1 p 3 alusel on lubatav alles pärast seda, kui kohus on koostanud KrMK § 783 lg 1 alusel määruse vastava menetlusosalise sundtoomiseks ja saanud politseiasutusest õiendi selle määruse täitmise võimatuse kohta. Ühtlasi leiab kaitsja, et ülalnimetatud tunnistajate ja kannatanu välja kutsumata jätmisega rikkus maakohus KrMK §-des 19 lg 1, 18 lg 2, 206 ja 207 sätestatud nõudeid, samuti EÕIK artikli 6 punkti 3 "d" ning ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklit
  16. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil esitatud seletuses toetas vandeadvokaat H. Luksepp oma kaebuses märgitut. Täiendavalt palus ta Riigikohtul arvestada seda, et erinevalt KrK § 107 lg 2 p-s 1 sätestatust ei nähta KarS §-s 118 enam ette kriminaalvastutust sellise kehavigastuse eest, millega põhjustataks ettevaatamatuse tõttu kannatanu surm. Seega oleks kaitsja arvates võimalik M.K. tegevust kvalifitseerida ainult KarS § 117 järgi ja vastavalt sellele tuleks kergendada ka talle mõistetud karistust. Oma kassatsioonkaebuses märgitut toetas Riigikohtu istungil ka vandeadvokaat M. Lust, kes rõhutas seda, et tema poolt kassatsioonkaebuses viidatud ja Eestile siduvate rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete kohaselt peab kohtualusele olema tagatud võimalus küsitleda tema vastu ütlusi andvaid tunnistajaid. Prokurör taotles kassatsioonkaebuste rahuldamata jätmist, märkides kõigepealt, et KrK § 107 lg 2 p-s 1 ette nähtud kuritegu ei ole mitte dekriminaliseeritud, vaid on kvalifitseeritav KarS §-de 117 ja 118 järgi. Nõustudes põhimõtteliselt vandeadvokaat M. Lusti seisukohaga, möönis prokurör, et kohus oleks tõepoolest võinud kohaldada kohtuistungile ilmumata jäänud tunnistajate O.U., T.N. ning kannatanu M.B. sundtoomist. Kuid samas osundas prokurör asjaolule, et kehtiva kriminaalmenetluse seaduse kohaselt võib kohus seaduses sätestatud alustel avaldada eeluurimisel antud ütlusi, ning prokuröri arvates oli selline alus olemas ka käsitletaval juhul. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  17. Arvestades seda, et käesoleva kriminaalasja menetlemisel on tõstatatud küsimus ka põhiõiguste väidetavast rikkumisest, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks alustada just selle küsimuse analüüsiga - seega vastuse otsimisega küsimusele, kas tunnistajate O.U., T.N. ja kannatanu M.B. poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamine kohtulikul uurimisel Harju Maakohtus oli kooskõlas EÕIK art 6 p-s 3"d" ning ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 11 sätestatud nõudega või mitte. 7.1 Euroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi: Kohus) lähtub praktikas järjekindlalt arusaamast, et EÕIK art 6 pde 1 ja 3 "d" kohaselt peaksid üldjuhul tõendid, millele tugineb kohtuotsus, olema esitatud asja avalikul kohtulikul arutamisel kohtualuse juuresolekul ja talle võimalust tagades esitada vastuargumente igale teda süüstavale tõendile .(Vt näiteks Kohtu lahendid Delta v Prantsusmaa
  19. 1990; Lüdi v "veits
  21. 1996; Luca v Itaalia
  23. 2001; P. S. v Saksamaa
  25. 2001; S. N. v Rootsi
  27. 2002). 7.2 Ülalesitatud arusaama ei ole Kohus siiski käsitanud mitte absoluutse nõudena, vaid on mitmetes lahendites pidanud võimalikuks selle suhtes ka teatud reservatsioonide tegemist. Nii on kohtuasjas Delta v Prantsusmaa tehtud kohtuotsuse p-s 36 märgitud, et EÕIK art 6 p-des 1 ja 3 "d" sätestatu ei välista veel iseenesest teatud juhtudel tunnistaja poolt kohtueelsel uurimisel või ka varasemal kohtulikul arutamisel antud ütluste kasutamist tõendina, kui seejuures on arvestatud kaitseõigusega. Kaitseõigusega on Kohtu arvates arvestatud siis, kui kohtualusele on tagatud küllaldane ja nõuetele vastav võimalus esitada vastuväiteid ja küsitleda tunnistajat kas viimase poolt kohtueelsel uurimisel ütluste andmise ajal või ka hilisemas menetluses. 7.3 Ülalkäsitletud ulatuses mõistetavat kaitseõigust on Kohtu praktikas peetud võimalikuks piirata vaid juhtudel, mil on kaalul olnud tunnistajate või kannatanute elu, vabadus või turvalisus. (Kohtu lahendid Doorson v Holland 26.03.1996; Van Mechelen ja teised v Holland 23.
  28. 1997; P. S. v Saksamaa 20.12.2001). Nii näiteks on Kohus pidanud võimalikuks lugeda pärast süüdistatava poolt tunnistaja ähvardamist kaitseõigus tagatuks ka sellega, et tunnistajat võimaldatakse süüdistatava asemel küsitleda viimase kaitsjal. (X v Denmark
  30. 1981). Samas on Kohus rõhutanud, et EÕIK art 6 mõtte kohaselt saavad lubatavad olla üksnes sellised kaitseõigusi kitsendavad meetmed, mis on tõepoolest hädavajalikud, ning et kaitseõiguse piiramist tuleb maksimaalselt tasakaalustada kõigi teiste menetlusnormide väga täpse järgimisega. (P. S. v Saksamaa 20.12.2001). 7.4 M.K. ja A.P. süüdistusasja kontekstis tuleb märkida Kohtu poolt mitmetes lahendites rõhutatut, et juhtudel, mil kohtualuse süüdimõistmine on kas täielikult või määravas ulatuses põhinenud selle isiku ütlustel, keda süüdistatav ei saanud küsitleda ei kohtueelsel uurimisel ega kohtulikul arutamisel, on kaitse õiguste kitsendamine ületanud EÕIK art-s 6 lubatava piiri. (A.M. v Itaalia
  32. 1999; Luca v Itaalia
  34. 2001; P. S. v Saksamaa
  36. 2001). 8.1 PS § 3 lg 1 teises lauses sisalduvast tulenevalt ei saa Kohtu eelkirjeldatud seisukohti EÕIK art 6 tõlgendamisel eirata ka Eesti tänases kriminaalmenetluses KrMK § 246 lg 1 p-des 2-3 ning lg-tes 2 ja 3 sätestatu, aga samuti ka § 247 tõlgendamisel. Seda arvestades tuleb nõustuda vandeadvokaat M. Lusti poolt kassatsioonkaebuses märgituga, et Harju Maakohus ei ole kohtuistungile ilmumata jäänud tunnistajate O.U., T.N. ning kannatanu M.B. poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamisel kohtuistungil järginud Kohtu poolt EÕIK art 6 kohaldamispraktikast tulenevaid nõudeid. Esiteks - ja seda rikkumist möönis Riigikohtu istungil ka prokurör - ei ole maakohus kõnealuste isikute suhtes sundtoomise kohaldamata jätmisega kasutanud kõiki võimalusi EÕIK art 6 p-s 1 sätestatud ausa kohtumenetluse nõude täitmiseks. Teiseks - avaldades O.U., T.N. ning kannatanu M.B. poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused kohtuistungil, ilma et kohtualustel oleks olnud võimalust neid isikuid eelnevalt küsitleda, on maakohus rikkunud EÕIK art 6 p-s 3 "d" sätestatud nõude täitmist. 8.2 Vaatamata eelnimetatud rikkumistele, puudub Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates alus selle rikkumise tõttu Harju Maakohtu
  37. aprilli
  38. a ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  39. juuni
  40. a kohtuotsuste tühistamiseks, sest A.P. ja M.K. süüdi tunnistamine KrK § 107 lg 2 p 1 järgi ei ole ei täielikult ega määravas ulatuses põhinenud tunnistajate O.U. ja T.N. ütlustele, kannatanu M.B. pole aga üldse seotud selle kuriteoga.
  41. Nõustudes vandeadvokaat M. Lusti poolt kassatsioonkaebuses osundatuga, et ringkonnakohtu vaidlustatud otsuse p-s 6.1 (tl 116, alt
  42. rida) on ringkonnakohus ilmselt ekslikult sõna "põhjendatult" asemel kasutanud sõna "põhjendamatult", peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks ja võimalikuks parandada see eksitav viga AKKS § 63 p-s 5 sätestatud korras.
  43. Kassaatorite ülejäänud etteheited Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  44. juuni
  45. a kohtuotsusele ei ole Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates põhjendatud. 10.1 Ei saa nõustuda vandeadvokaat H. Luksepaga selles, et tema kaitsealuse suhtes oleks rikutud süütuse presumptsiooni. Alusetu on ka vandeadvokaat H. Luksepa väide, et jättes M.K. teo ümberkvalifitseerimata KrK § 104 järgi, ei ole ringkonnakohus järginud Riigikohtu otsuses 3-1-1-3-95 ( RT III,1995, 1, 3) väljendatud seisukohta. Ringkonnakohtu vaidlustatud otsuse p-s 6.2 on Riigikohtu arvates piisava põhjalikkusega analüüsitud tõendeid, millest nähtuvalt ei saanud A.T. olla ründe initsiaatoriks ning mille tõttu on ka välistatud kohtualuste tegutsemine hädakaitse seisundis. Erinevalt vandeadvokaat H. Luksepast on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates ringkonnakohtu vaidlustatud otsuse p-s 8 väga üksikasjaliselt põhjendatud ka KrK §-s 39 sätestatu kohaldamata jätmist. 10.2 Ka vandeadvokaat M. Lust on leidnud, et ringkonnakohus ei ole põhjendanud tema kaitsealuse suhtes KrK §-s 39 sätestatu kohaldamata jätmist. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates on ringkonnakohtu vaidlustatud otsuse p-s 8 seda siiski tehtud põhjalikult ja kohtupraktikat arvestavalt ka A.P. osas. Vandeadvokaat M. Lusti väited, mille esitamisel ta on tuginenud Riigikohtu lahenditele 3-1-1-52-96, 3-1-14-99 ja 3-1-1-3-98 eeldavad sisuliselt uute faktiliste asjaolude tuvastamist Riigikohtu poolt, mis aga kooskõlas AKKS § 65 lg-s 4 sätestatuga ei ole lubatud.
  46. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub prokuröri poolt Riigikohtu istungil esitatud seiskohaga, et KrK § 107 lg 2 p-s 1 ette nähtud kuritegu ei ole mitte dekriminaliseeritud, vaid on kvalifitseeritav KarS §-de 117 ja 118 järgi. Ei saa nõustuda vandeadvokaat H. Luksepa poolt Riigikohtu istungil väidetuga, et kuna KarS §-s 118 ei nähta enam ette kriminaalvastutust sellise kehavigastuse eest, millega põhjustatakse ettevaatamatuse tõttu kannatanu surm, siis tuleks tema kaitsealuse tegu ümber kvalifitseerida üksnes KarS § 117 järgi. Käesolevas kriminaalasjas on tõendatud süüdimõistetute poolt elule ohtliku kehavigastuse tahtlik tekitamine ja sellise teo eest on KarS-i järgi ette nähtud kriminaalvastutus § 118 p-s
  47. Samas aga, kooskõlas KarS §s 19 sätestatuga ei oleks mingit alust jätta käsitletaval juhul karistusõigusliku tähelepanuta süüdimõistetute tegevuse tagajärge. Vastutus sellise tagajärje eest on ette nähtud eraldi paragrahvis - KarS §-s 117 ja seetõttu ongi kokkuvõttes KrK § 107 lg 2 p-s 1 ette nähtud kuritegu KarS alusel põhimõtteliselt kvalifitseeritav §de 117 ja 118 järgi. Kooskõlas karistusseadustiku rakendusseaduse (KarSRS) § 3 lg-s 3 sätestatuga ei tule süüdimõistetute tegu siiski ümber kvalifitseerida. Samuti puudub antud juhul KarSRS-st tulenevalt alus süüdimõistetute suhtes karistuse kergendamiseks.
  48. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, tuleb Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  49. juuni
  50. a kohtuotsus jätta sisuliselt muutmata. Peeter Vaher, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.