KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-81-02 Otsuse kuupäev 17. oktoober 2002. a Kohtukoosseis Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Peeter Vaher ja Eerik Kergandberg Kohtuasi Kriminaalasi P

§ 183järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25.

veebruari

1. a otsus kriminaalasjas nr 2-116/2002 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik P.K. kaitsja Aivar Kello, kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
2. september
3. a Istungil osalenud isikud Süüdimõistetu P.K., tema kaitsja vandeadvokaat Kalev Lill ja riigiprokurör Marge Püss Resolutsioon Juhindudes AKKS § 63 p-st 3 ja § 65 lg-st 3, KarSRS § 1 lg-st 1 ja § 3 lg-st 1, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:
4. Tühistada Valga Maakohtu
5. oktoobri
6. a ja Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
7. veebruari
8. a otsus P.K. süüditunnistamises ja karistamises KrK § 183 järgi.
9. Lõpetada menetlus kriminaalasjas P.K.

§ 183järgi.

1. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Kohtuotsus jõustub
2. oktoobril 2002.a ja ei kuulu edasikaebamisele. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. P.K. oli antud kohtu alla süüdistatuna KrK § 186 järgi. Selle kriminaalasja arutamisel Võru Maakohtus
4. novembril
5. a kohtunik Kersti Vosmani eesistumisel ütles P.K. kohtunikule: "... käitusite nagu laps, nagu andja-võtja kassiperse lakkuja, mul puudub igasugune lugupidamine sellise kohtuniku vastu". Nende sõnade lausumise järgselt kõrvaldas eesistuja kohtualuse P.K. kogu kriminaalasja arutamise ajaks kohtusaalist. Samas esitas prokurör taotluse kohaldada P.K. suhtes tõkendina vahi alla võtmist põhjendusega, et kohtualune võib jätkata kuritegude toimepanemist. Kolmeliikmeline kohtukoosseis kohtunik K. Vosmani eesistumisel leidiski, et kuna P.K. käitumises kohtuistungil on KrK § 183 järgi kvalifitseeritava kuriteo tunnused ja ta jätkab kuritegude toimepanemist, siis tulebki P.K. suhtes kohaldada tõkendina vahi alla võtmist. P.K. vaidlustas
6. novembril
7. a koostatud vahi alla võtmise määruse ja Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
8. detsembri
9. a määrusega tema erikaebus rahuldati ning ta vabastati vahi alt.
11. novembril
12. a algatas Võru prokurör P.K. suhtes kriminaalasja KrK § 183 tunnustel s.t seoses kohtunikuna võimuesindaja ülesandeid täitva isiku solvamisega.
14. jaanuaril
15. a jätkas Võru Maakohus kohtunik K. Vosmani eesistumisel P.K. kriminaalasja arutamist

§ 186järgi.

Selle kriminaalasja kohtulikul arutamisel

1. märtsil
2. a kohaldati P.K. suhtes uuesti tõkendina vahi alla võtmist põhjendusega, et P.K. hoiab kõrvale kriminaalmenetlusest. Selle kohtumääruse peale P.K. poolt esitatud erikaebuse jättis Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium
3. märtsi
4. a määrusega rahuldamata.
5. Kohtunik Kersti Vosmani poolt
6. aprillil
7. a tehtud määrusega ühendati kriminaalasjad P.K.

§ 186ja § 183 järgi ühiseks menetlemiseks.

Sama päeva tehtud määrusega taandas kohtunik K. Vosman ennast ühendatud kriminaalasja arutamisest põhjendusel, et ühes kuriteoepisoodis on ta kannatanu ning menetlusosaline ei tohi kriminaalasja arutamisel kuuluda kohtukoosseisu. Selle kriminaalasja arutamisest taandasid ennast ka teised Võru Maakohtu kohtunikud ja kriminaalasi saadeti arutamiseks Valga Maakohtule. 5. Valga Maakohtu kohtuniku 26. oktoobri 2001. a määrusega saadeti kriminaalasi P.K.

§ 186järgi täiendavale eeluurimisele. 6. Valga Maakohtu 26. oktoobri 2001. a otsusega tunnistati P.K. süüdi Kr

K § 183 järgi ja talle mõisteti karistuseks rahatrahv viissada nelikümmend kuus päevamäära s. o 15 288 kr. Mõistetud karistus arvutati KrK §-de 43 ja § 45 alusel ümber vabadusekaotuseks ning arvestades P.K. eelvangistuses viibitud aega, loeti karistus täielikult kantuks. Kohus leidis, et täielikult on tõendatud P.K. süü võimuesindaja solvamises. Seda, et nimetas kohtunikku "andja-võtja kassiperse lakkujaks", ei eitanud ka kohtualune ise. Kohus asus seisukohale, et P.K. pani võimuesindaja solvamise toime tahtlikult, alandades kannatanu au-ja eneseväärikustunnet äärmiselt solvava väljendiga. Kohtualuse väide, nagu oleks tema poolt öeldu olnud tingitud ravimite tarvitamisest tingitud erilisest emotsionaalsest seisundist, oli kohtu hinnangul ümber lükatud kohtupsühhiaatria -ja psühholoogia ekspertiisi aktis fikseeritud ekspertarvamusega.

1. Valga Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse nii P.K. kui ka tema kaitsja vandeadvokaat Otto Preem. Mõlemas apellatsioonkaebuses taotleti kohtualuse õigeksmõistmist.
2. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
3. veebruari
4. a otsusega tühistati maakohtu otsus P.Kle mõistetud karistuse osas. P.K-le mõisteti karistuseks rahatrahv suuruses kolmsada päevamäära. KrK § 43 alusel arvutati rahatrahv ümber sajaks päevaks vabadusekaotuseks ja KrK § 45 alusel loeti see ärakantud karistuseks. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata. Apellatsioonkaebuses nimetas kohtualune enda poolt kohtunikule öeldut "madalkeelseks rahvalikuks ütluseks". Kriminaalkolleegium leidis, et isegi siis, kui sellise seisukohaga nõustuda, ei tähendaks see seda, et taolise väljendiga ja sellises situatsioonis, nagu seda kasutas kohtualune, ei saaks võimuesindajat solvata. Kannatanu, täites kohtuistungil õigusemõistmise funktsioone, oli kriminaalkolleegiumi hinnangul kahtlemata võimuesindaja KrK § 183 mõttes ning kohtualuse poolt temale lausutu oli solvav. Seega oli kriminaalkolleegiumi arvates P.K. käitumises täielikult täidetud KrK § 183 koosseis ning seetõttu puuduski alus maakohtu otsuse tühistamiseks. MENETLUS RIIGIKOHTUS
5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse P.K. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Aivar Kello, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kohtualuse õigeksmõistmist. 9.1 Kassaator kinnitab, et P.K. poolt kohtunikule öeldu oli rahva seas tuntud väljendi kasutamine ning see oli lausutud ilma tagamõtteta kohut solvata. Kassaatori hinnangul puudub seega P.K. käitumises kuriteo subjektiivne külg. Lisaks sellele ei arvestanud ringkonnakohus kassaatori arvates ka P.K. tervislikku seisundit teo toimepanemise ajal. 9.2 Samuti märgitakse kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi koosseisu kuulus kohtunik, kes oli varem otsustanud P.K. vahi alla jätmise küsimust. Kassaator leiab, et kuna taotlust nimetatud kohtuniku taandamiseks ei rahuldatud, kuulus kohtukoosseisu kohtunik, kes P.K. veendumuse kohaselt ei olnud tema suhtes objektiivne. Kassaatori väitel ei antud ringkonnakohtus P.K-le ka õigust viimasele sõnale. Kaitsja palub kirjeldatud asjaolud lugeda kriminaalseaduse oluliseks rikkumiseks. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT 10.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kassatsioonkaebuses toodud argumendid ei saa olla P.K. õigeksmõistmise aluseks. P.K. poolt kohtunikule öeldut on kohtud õigesti käsitlenud dualistlikust aumõistest lähtuvalt (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. märtsi
7. a otsust nr 3 -1-1-46-02; RT III 2002, 13, 148) ning teinud sellest õiguslikult veatu järelduse, et ka väidetavalt madalkeelne rahvalik ütlus saab olla isiku sisemist au ja väärikust riivav. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub seejuures kohtutega ka selles, et P.K. kasutas ilmselgelt solvava olemusega sõnastust. Senise teooria ja praktikaga oli kooskõlas ka kohtuniku kui ametialaseid kohustusi täitva isiku solvamise kvalifitseerimine KrK § 183 järgi ning seega puudub alus tegemaks õiguslikke etteheiteid kohtutele P.K. käitumisele kriminaalõigusliku hinnangu andmisel. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei tuvastanud ka muid materiaal-või menetlusõiguslikke minetusi, mis viiksid vaidlustatud kohtulahendite sel põhjusel tühistamiseni. 10.2 Vaatamata eeltoodule on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et kriminaalmenetlus P.K. suhtes tuleb lõpetada, sest Karistusseadustikus(KarS; RT I 2001, 61, 364) on KrK §-s 183 ettenähtud tegu dekriminaliseeritud. Kui KrK § 183 käsitles kohtuniku solvamist eriosa
8. peatükist tulenevalt valitsemiskorra vastase süüteona, siis õigushüve mõttes vastab sellele sisuliselt KarS-i § 275: võimuesindaja ja avalikku korda kaitsva muu isiku laimamine või solvamine, mis paikneb seadustiku
9. peatüki (avaliku rahu vastased süüteod)
10. jao (avaliku võimu teostamise vastased süüteod)
11. jaotises (võimuesindaja suhtes toimepandud süüteod). Samas on seadusandja aga KarS-i kehtestamisel loonud kohtu ning kohtunike au ja väärikuse kaitsel uue sätte, paigutades selle
12. peatüki (õigusemõistmise vastased süüteod)
13. jakku (õigusemõistmise takistamine). Seejuures kriminaliseerib seadusandja KarS §-s 305 ainult kohtu ja kohtuniku laimamise " jättes seega au ja väärikuse dualistlikku liigendust arvestades kriminaalõigusliku hukkamõistuta solvamise, st kaitstava õigushüve subjektiivse riivamise. Seega on KarS võrreldes KrK-ga kitsendanud kaitstava õigushüve ulatust kohtu ja kohtunike suhtes, piirdudes ainult laimamise, st välise au riivamisega. 10.3 Siinkohal leiab kriminaalkolleegium, et tegemist on seadusandja poolt teadlikult kehtestatud piiranguga ning puudub võimalus käsitleda kohtu või kohtuniku solvamist kriminaliseeritud teona KarS § 275 tähenduses, mida kinnitab esmajoones süüteokoosseisude paigutus KarS-i
14. ja
15. peatükis. Nimelt sisalduvad mõlemas peatükis paralleelselt süüteokoosseisud, mis käsitlevad vägivalda võimuesindaja suhtes (§ 274 ja § 303), samuti võimuesindaja seadusliku korralduse eiramist (§ 276 ja § 309 alt 1) ja ka laimu (§ 275 alt 1 ja § 305). Sanktsioneerides aga võimuesindaja solvamise ainult KarS-i
16. peatüki § 275 alt 2 näol, on seadusandja tahe olnud otseselt suunatud kohtu ja kohtuniku solvamise dekriminaliseerimisele õigusemõistmisel. Kuna käesoleva kriminaalasja teokirjeldusest tuleneb aga otseselt, et tegemist oli kohtuniku au riivamisega seoses tema osalemisega just õigusemõistmisel, saab P.K. käitumist subsumeerida ainult KarS § 305, mitte aga § 275 alla. Tulenevalt aga koosseisuliste asjaolude kontrolli negatiivsest tulemusest (KarS § 305 ei kaitse sisemist au ja väärikust), puudub P.K. käitumises seega kuriteokoosseis. 10.4 Karistusseadustiku rakendamise seaduse (KarSRS; RT I 2002, 56, 350) § 3 lg 1 sätestab, et enne KarS-i jõustumist toime pandud kuriteo kohta alustatud kriminaalmenetlus lõpetatakse, lähtudes käesoleva seaduse § 1 lg-tes 1-3 sätestatud alustest. KarSRS § 1 lg 1 omakorda sätestab, et karistuse kandmisest vabastatakse isik, kes on süüdi mõistetud KrK järgi kuriteo eest, mis KarS-i järgi ei ole enam kuriteona karistatav. Eeltoodu alusel tuleb seega käesolevas kriminaalasjas kriminaalmenetlus P.K.

§ 183järgi lõpetada.

10.5 Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks käesoleva kriminaalasja lahendamisel rõhutada aga veel järgmist. Kuigi eeltoodust tulenevalt ei ole kohtu solvamine hukkamõistetav kriminaalõiguslikus mõttes, ei tähenda see seda, nagu puuduksid võimalused reageerida kohtu kui institutsiooni suhtes tehtavatele solvavatele avaldustele. KrMK § 225 lg 5 sätestab, et kohtul on õigus trahvida iga isikut, kes suuliselt või kohtule adresseeritud kirjas, kaebuses või dokumendis väljendab lugupidamatust kohtu vastu, mis seisneb sündsusetute või solvavate väljenduste kasutamises. Rahatrahvi võib määrata kuni saja miinimumpäevamäära ulatuses. Seega on kohtuistungi korra rikkujate suhtes alati võimalik rakendada karistust menetlusliku trahvi näol " ning suuliselt avaldatud lugupidamatus võib endast täielikult kujutada kohtu (ja kohtuniku) sisemise au ning väärikuse riivamist solvamise tähenduses. Jüri Ilvest, Peeter Vaher, Eerik Kergandberg