3-1-1-102-02

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-102-02 Otsuse kuupäev

1. oktoober
2. a. Kohtukoosseis Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg Kohtuasi M. L. süüdistus KrK § 2102 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
3. juuni
4. a otsus kriminaalasjas nr 2-1-165/2002 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Riigiprokurör Tatjana Tamm'e kassatsioonprotest Asja läbivaatamise kuupäev
5. september 2002 Istungil osalenud isikud M. L. kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ja riigiprokurör Marge Püss Resolutsioon Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
6. juuni
7. a kohtuotsus M. L. suhtes jätta muutmata, kassatsioonprotest jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub
8. oktoobril
9. a, ega ole edasikaevatav. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1.1 Tartu Maakohtu
10. märtsi
11. a otsusega tunnistati M. L. süüdi KrK § 2102 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi ning teda karistati seitsmeaastase vabadusekaotusega. 1.2 M. L. tunnistati KrK § 2102 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi süüdi selles, et ta omandas ajavahemikul
12. a sügisest kuni
13. a märtsini korduvalt ebaseaduslikult suures koguses narkootilist ainet (amfetamiini), hoidis seda edasiandmise eesmärgil enda juures ning andis korduvalt suures koguses ebaseaduslikult edasi. 1.3 Maakohus leidis, et M. L. süü on tõendatud anonüümsete tunnistajate "Gladiool", "Telliskivi", "Kastan", "Kapp", "Kaktus", "Vihmavari" ja "Kanarbik" detailsete ütlustega selle kohta, et M. L. korduvalt suurtes kogustes omandas, hoidis ja andis edasi narkootilist ainet. Kohus märkis, et ta kuulas anonüümsed tunnistajad üle, esitas neile hulgaliselt küsimusi (sealhulgas ka neid, mille esitamist taotles prokurör) ja veendus selles, et anonüümsed tunnistajad ei kanna M. L. vastu vihavaenu. Kohus selgitas, et ta protokollis anonüümsete tunnistajate ütlused vaid sellisel määral, et ülekuulamisprotokollid tagaks jätkuvalt tunnistajate anonüümsuse. Samas rõhutas kohus, et tegelikkuses olid anonüümsete tunnistajate ütlused küllaltki detailsed ning tõendavad M. L. süüd. Maakohus leidis, et süüdistus on tõendatud ka läbiotsimise protokolliga, asitõendiks tunnistamise ja asitõendite kriminaalasja juurde liitmise määruste ja vaatlusprotokollidega, eseme kohtukeemilise ekspertiisi aktiga nr 2 ning joobeekspertiisi aktiga. Kohus leidis, et nimetatud tõendid kinnitavad, et M. L. korterist võeti ära 254 uut süstalt ja üks süstal, mis eksperdi arvamuse kohaselt sisaldas 0,142 grammi amfetamiini, samuti asjaolu, et M. L. oli
14. aprillil 2001 läbiotsimise ajal amfetamiinist põhjustatud narkojoobes.
15. Tartu Maakohtu
16. märtsi
17. a otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse nii M. L. kui ka tema kaitsja Margus Mets. Mõlemad apellandid taotlesid maakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses ja M. L. suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist.
18. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
19. juuni
20. a otsusega tühistati Tartu Maakohtu otsus M. L. süüditunnistamises ja karistamises KrK § 2102 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi ning M. L. mõisteti talle esitatud süüdistuses õigeks. 3.1 Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsuse kirjeldav-motiveerivas osas esitatud tõendid ja nendest tulenevad järeldused pole kohtualuse süüditunnistamiseks piisavad. Kohtukolleegium märkis, et kohtualusele esitatud süüdistus ja ka maakohtu otsus sisaldab umbmäärasust ja põhineb eelkõige anonüümsete tunnistaja ütlustel ja nende subjektiivsel tajul ning hinnangul. Kohtukolleegium osundas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
21. mai
22. a otsusele nr 3-1-1-49-02, kus on viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohale, et isiku süüdimõistmine ei tohi täielikult või määravas ulatuses põhineda anonüümsete tunnistajate ütlustel. 3.2 Samuti pidas ringkonnakohus vajalikuks rõhutada Riigikohtu
23. aprilli
24. a otsuses nr 3-1-1-51-02 väljendatud seisukohta, et isiku süüditunnistamisel KrK § 2102 järgi peab olema tuvastatud, et tegemist oli narkootilise ainega. Ringkonnakohus märkis, et anonüümsete tunnistajate ütlustest nähtuvalt on nende hinnangud kohtualuselt saadud aine ja selle koostise ning koguse üle enamalt jaolt oletuslikud, samas pole ühtegi anonüümset tunnistajat M. L.-lt saadud ainega tabatud, nendelt pole seda ainet ära võetud ja aine koostist ega kogust tõsikindlalt tuvastatud. Ringkonnakohus leidis, et see, millises koguses sisaldas M. L.-lt saadud aine narkootikumi, sealhulgas amfetamiini ja kas seda üldse aines sisaldus, jääbki käesolevas kriminaalasjas objektiivselt ja usaldusväärselt tõendamata. Kuna aga Kriminaalkoodeks kehtestab sõltuvalt narkootilise aine kogusest erinevad vastutuse määrad, on narkootilise aine koguse kindlakstegemine konkreetses kriminaalasjas oluline. Ringkonnakohus asus seisukohale, et M. L. süüdistuse tõendamisel ja narkootilise aine edasiandmise kindlakstegemisel oleks ekspertiisi teostamine ja eksperdiarvamus anonüümsete tunnistajate ütluste kontrollimiseks olnud hädavajalik. 3.3 Ringkonnakohus märkis, et maakohtu otsusest jääb selgusetuks, mida tõendavad süüdistuse seisukohast läbiotsimise protokoll, asitõendiks tunnistamise- ja vaatlusprotokollid, eseme kohtukeemilise ekspertiisi akt nr 2 ning joobeekspertiisi akt. Kriminaalkolleegium leidis, et 254 süstla olemasolu ja süstal, milles sisaldus ekspertiisi andmetel 0,142 grammi amfetamiini, pole M. L.-le esitatud süüdistuses käsitlemist leidnud. Nimetatud 0,142 grammi amfetamiini olemasolu süstlas on süüdistuse seisukohalt jäänud üldse tähelepanuta. Samuti märkis kohtukolleegium, et M. L. korterist suurel arvul süstlate leidmine ning asjaolu, et ta ise oli läbiotsimise ajal narkootilises joobes, võib tõendada tema eluviise, kuid ei kinnita veel süüdistuses märgitud tegevust. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
25. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
26. juuni
27. a otsuse peale esitas kassatsioonprotesti riigiprokurör Tatjana Tamm, kes palub tühistada ringkonnakohtu otsus M. L. õigeksmõistmises KrK § 2102 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. 4.1 Kassaatori arvates rikkus Tartu Ringkonnakohus KrMK § 274 punktis 4 sätestatut, kuna ringkonnakohtu otsuse kirjeldav-motiveeriv osa sisaldab motiive vaid anonüümsete tunnistajate nende ütluste mitteusaldusväärsuse kohta, millega on süüdistuse kohaselt tõendatud narkootilise aine edasiandmine kohtualuse poolt. Samas puuduvad kohtuotsuses motiivid M. L.-le narkootilise aine omandamises ja hoidmises esitatud süüdistuse osas. 4.2 Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, mille kohaselt jääb selgusetuks, mida tõendavad süüdistuse seisukohalt dokumentaalsed tõendid, sealhulgas asitõendite vaatlusprotokollid ja ekspertiisiakt. Prokuröri arvetes ei ole kriminaalmenetluse seaduse ja kehtiva kohtupraktikaga kooskõlas ringkonnakohtu järeldus, et kohtualuse elukohas läbiotsimisel leitud süstal koos vedelikuga, mida ekspertiisiga identifitseeriti narkootiliseks aineks, ei olnud M. L.-le süüdistusse arvatud ja seega ei saa seda tõendina arvestada. Kassaatori arvates ei muuda narkootilise aine avastamise fakti olematuks, samuti asitõendit kui tõendit kõlbmatuks asjaolu, et asitõendiks tunnistatud süstalt koos seal leiduva narkootilise ainega polnud kohtualuse süüdistusse märgitud. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
28. Eesti kriminaalmenetluse ühe põhimõtte kohaselt toimub kriminaalasja arutamine kohtus vahenditult ning suuliselt. Seda rõhutab KrMK § 206, mille kohaselt kohus peab muuhulgas üle kuulama tunnistajad ja kannatanud. Nimetatud põhimõte on eriti oluline kaitseõiguse tagamisel. Vaid seaduses otse sätestatud erandlikel juhtudel lubatakse sellest põhimõttest kõrvale kalduda. 5.
29. Üheks selliseks erandiks on kannatanu ja tunnistaja anonüümsuse rakendamine, mida vastavalt KrMK §le 791 kohaldatakse kannatanu ja tunnistaja või neile lähedaste isikute julgeoleku tagamiseks. Sellisel juhul ei kajastata uurimistoimingu protokollides andmeid, mis võimaldaksid neid isikuid identifitseerida. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et sedavõrd olulise erandi rakendamine kriminaalasja eeluurimisel vajab igal konkreetsel juhtumil ka põhistamist - millisel alusel on uurija leidnud, et kannatanu või tunnistaja julgeolekut pole võimalik tagada teisiti, kui anonüümsuse kasutamisega. 5.
30. Käesolevas kriminaalasjas on anonüümseteks tunnistatud kõik seitse tunnistajat, kusjuures seda on tehtud KrMK § 791 lg 1 rikkumisega. Nimelt konstateeritakse kõigil seitsmel juhul trafaretselt koostatud määrustes, et "Tunnistaja avaldas, et soovib jääda kriminaalmenetluses anonüümseks tema ja temale lähedaste isikute julgeoleku tagamiseks. Taotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele." Sellist määrust ei saa lugeda põhistatuks KrMK § 791 lg 1 mõttes, sest ei määrusest - nagu muuseas ka teistest kriminaalasja materjalidest - ei selgu, milline oht ähvardab just nimelt selles asjas tunnistajatena ülekuulatavaid isikuid, kellelt see oht lähtub, millist iseloomu ja intensiivsust omab ning miks seda pole võimalik kõrvaldada teiste riigi käsutuses olevate vahenditega. Seetõttu pole ka võimalik hinnata, kas anonüümsust kasutati tõepoolest tunnistajate julgeoleku tagamiseks või see tulenes soovist väärata tõendite vahenditut uurimist.
31. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikkel 6 lg 1 ja lg 3 p "d" sisu tähendab, et kohtualusele antaks küllaldane ja nõuetele vastav võimalus esitada vastuväiteid ja küsitleda vastaspoole tunnistajaid. Kuigi Euroopa Inimõiguste Kohus on asunud seisukohale, et anonüümsete tunnistajate ütlustele tuginemine ei tarvitse alati olla vastuolus konventsiooni artikliga 6, on ta ometi järjekindlalt rõhutanud, et süüdimõistmine ei tohi täielikult või määravas osas põhineda anonüümsetel ütlustel (Kostovski versus Holland, Doorson versus Holland, Birutis jt. versus Leedu jpt).
32. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu prokuröri väitega, et ringkonnakohus pole arvestanud kõikide tõenditega, sh asitõendite vaatlusprotokolli ja ekspertiisiaktiga. Nimetatud tõendiallikates sisalduv teave - et M. L. elukohast leiti 254 uut süstalt ja üks süstal, mis eksperdi arvamuse kohaselt sisaldas 0,142 grammi amfetamiini - ei kinnita iseenesest otseselt amfetamiini omandamist suures koguses, ammugi mitte selle hoidmist edasiandmise eesmärgil ning selle faktilist edasiandmist. Tõendite teooria seisukohalt võivad need olla kaudseteks tõenditeks, mis otseste süüstavate tõendite olemasolul võivad abistada kohut siseveendumuse kujunemisel teo tõendatuse või mittetõendatuse kohta. Ülaltoodud põhjustel aga ei kuulu käesolevas kriminaalasjas kogutud otsesed tõendid - tunnistajate ütlused - lubatud tõendite hulka, mistõttu pole ka võimalik kaudseid tõendeid nende seostamiseks ning kinnitamiseks esitada ning kohtul kaaluda. Seetõttu leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
33. juuni
34. a kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning kassatsioonprotestis toodud motiivid ei anna alust selle tühistamiseks. Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg