← Eesti

3-3-1-45-02

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-45-02 Otsuse kuupäev

  1. oktoober 2002 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann Kohtuasi Lehte Tomsoni kaebus ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni
  2. veebruari
  3. a otsuse nr 1 punkti 3 ja Pärnu Linnavalitsuse
  4. jaanuari
  5. a korralduse nr 20 õigusvastasuse kindlakstegemiseks ja õigusvastaste haldusaktidega tekitatud kahju hüvitamise nõudes Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu
  6. aprilli
  7. a otsus haldusasjas nr 2-3/113/2002 Menetluse alus Riigikohtus Lehte Tomsoni kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine
  8. septembril 2002 Kohtuistungil osalenud isikud Kassaator Lehte Tomson ja tema esindaja vandeadvokaat Paul Järve Pärnu Linnavalitsuse esindaja Karin Pärmann Kolmas isik Hando Kruuv RESOLUTSIOON
  9. Rahuldada L. Tomsoni kassatsioonkaebus.
  10. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  11. aprilli
  12. a otsus haldusasjas nr 2-3/113/2002 täies ulatuses ja Pärnu Halduskohtu
  13. oktoobri
  14. a otsus haldusasjas nr 3-46/2001 osas, millega jäeti rahuldamata L. Tomsoni kahju hüvitamise nõue.
  15. Saata asi uueks läbivaatamiseks Pärnu Halduskohtule.
  16. Tagastada kautsjon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  17. ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni
  18. detsembri
  19. a otsusega nr 7 jäeti rahuldamata Villu Pinti, Külli Lepa ja Hando Kruuvi taotlused nende tunnistamiseks omandireformi õigustatud subjektideks Otto Pintmannile kuulunud Nikolai tn 19, endise kinnistu nr 1319, krunt nr 95 hoonete ja tähtajata põhirendiõiguse suhtes maale. ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni
  20. augusti
  21. a otsuse nr 6 punktiga 3 tunnistati Nikolai tn 19, endise kinnistu nr 1319, krunt nr 95 hoonete ja tähtajata põhirendiõiguse suhtes maale omandireformi õigustatud subjektideks vara endise omaniku Otto Pintmanni vend Villu Pint ja vennatütar Külli Lepp kumbki 1/2 mõttelises osas. Hando Kruuvi taotlus jäeti rahuldamata. ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni
  22. novembri
  23. a otsusega nr 8 muudeti linnakomisjoni
  24. augusti
  25. a otsuse punkti 3 ja tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks Nikolai tn 19, endise kinnistu nr 1319, krunt nr 95 hoonete ja tähtajata põhirendiõiguse suhtes maale vara endise omaniku Otto Pintmanni vennatütar Külli Lepp. Villu Pint loobus
  26. septembril 1996 tagastamise taotlusest Külli Lepa kasuks. Hando Kruuvi taotlus jäeti rahuldamata. Pärnu Linnavalitsuse
  27. jaanuari
  28. a korralduse nr 109-p punktiga 1.2 otsustati tagastada majavaldus Nikolai tn 19 Külli Lepa omandisse ja anti üle
  29. juuli
  30. a vara üleandmise aktiga.
  31. ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni
  32. veebruari
  33. a otsuse nr l punktiga 1 loeti Pärnus, Nikolai 19/Ringi 16/18 endise kinnistu 1319 hooned ja tähtajata põhirendiõigus maale (krunt 95) omandireformi objektiks; märgiti, et vara on natsionaliseeritud
  34. novembril
  35. Otsuse punkt 2 kohaselt kuulus
  36. augustil 1939 soetatud vara õigusvastaselt võõrandamise ajal Otto Pintmannile ja Jelisaveta (Eliisabet, Erna) Pintmannile (abiellunud
  37. jaanuaril 1937). Otsuse punktiga 3 tunnistati omandireformi õigustatud subjektideks vara suhtes O. Pintmanni vennatütar Külli Lepp ja E. Pintmanni vennapoeg Hando Kruuv kumbki 1/2 mõttelises osas. Pärnu Linnavalitsuse
  38. detsembri
  39. a korralduse nr 2611 punktiga 1 tühistati linnavalitsuse
  40. jaanuari
  41. a korralduse nr 109-p punkt 1.2 ja punktiga 2 kohustati Linnavaraametit korral​dama vara üleandmine munitsipaalomandisse.
  42. Pärnu Linnavalitsuse
  43. jaanuari
  44. a korralduse nr 20 punktiga 1 otsustati tagastada Külli Lepa omandisse 1/2 mõttelist osa ja Hando Kruuvi omandisse 1/2 mõttelist osa majavaldusest Nikolai tn
  45. Linnavaraametil tuli korralduse punkti 2 alusel korraldada vara üleandmine ning punkti 3 kohaselt teatada korraldusest õigustatud subjektidele ja üürnikele. Punkti 4 alusel on õigustatud subjektid kohustatud vara vastu võtma kolme kuu jooksul vara tagastamise korralduse kättesaamise päevast.
  46. veebruari
  47. a vara üleandmise-vastuvõtmise aktiga andis Külli Lepp majavalduse Nikolai tn 19 üle.
  48. veebruari
  49. a vara üleandmise-vastuvõtmise aktiga andis linnavalitsus majavalduse Nikolai tn 19 üle Külli Lepale ja Hando Kruuvile linnavalitsuse
  50. jaanuari
  51. a korralduse alusel.
  52. Lehte Tomson esitas Pärnu Halduskohtule kaebuse, milles palus kindlaks teha ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni
  53. veebruari
  54. a otsuse nr l punkti 3 ja Pärnu Linnavalitsuse
  55. jaanuari
  56. a korralduse nr 20 õigusvastasus ning välja mõista õigusvastaste haldusaktidega tekitatud kahju 290 000 krooni. Kaebuse kohaselt esitas Lepp avalduse maa ja hoonete kompenseerimiseks. Kuna K. Lepp ei esitanud kolme kuu jooksul Endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse jõustumisest selles ettenähtud avaldust, on teda alusetult tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks. Otsus on motiveerimata, kuna sellest ei nähtu, millise seaduse alusel otsustati K. Lepp ja H. Kruuv tunnistada õigustatud subjektideks Nikolai tn 19 asuva vara suhtes. Vaidlustatud korralduse õigusvastasus tuleneb asjaolust, et selle vastuvõtmise ajal tuli vara endisel individualiseeritaval kujul säilimise tuvastamisel lähtuda Vabariigi Valitsuse
  57. novembri
  58. a määrusega nr 220 kinnitatud metoodikast, kuid selle metoodika järgi ei ole ehitustehnilist ekspertiisi tehtud. Ekspertiisi teostajad ei avanud konstruktsioone akti märgitud ulatuses, 96 m2 põranda asemel võeti üles ainult 10 m
  59. ORAS § 12 lg 3 p 2 kohaselt ei kuulu õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele, kui see ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul. Haldusaktide õigusvastasuse kindlakstegemine on kaebajale vajalik kahju hüvitamise nõudmiseks linnavalitsuselt. Kahju suuruseks peab kaebuse esitaja Nikolai tn 19-7 asuva korteri turuväärtust 290 000 krooni (AS LVM eksperthinnang).
  60. Pärnu Halduskohtu
  61. oktoobri
  62. a otsusega haldusasjas nr 3-46/2001 tunnistati õigusvastaseks Pärnu Linnavalitsuse
  63. jaanuari
  64. a korraldus nr 20 ja ÕVVTK Pärnu linnakomisjoni
  65. veebruari
  66. a otsuse nr 1 punkt 3 osas, millega K. Lepp tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks Nikolai tn 19 asuva majavalduse suhtes. L. Tomsoni kahjunõue jäeti rahuldamata. Kohus leidis, et K. Lepp ei ole vastavalt Endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seadusele asendanud maa kompenseerimise avaldust maa tagastamise taotlusega ega esitanud ka hoonete tagastamise avaldust. Seega puudus ÕVVTK Pärnu linnakomisjonil alus K. Lepa tunnistamiseks omandireformi õigustatud subjektiks Nikolai tn 19 asuva majavalduse suhtes ja Pärnu Linnavalitsusel komisjoni ebaseadusliku otsuse alusel vara 1/2 mõttelise osa tagastamiseks. H. Kruuv, kes kohe esitas avalduse maa ja hoonete tagastamiseks, ei pidanud uut avaldust esitama. Kuna K. Lepale on tagastatud 1/2 majavaldust ebaõigesti, on valesti määratud ka H. Kruuvile tagastamise kuuluva osa suurus, mistõttu otsus on tervikuna õigusvastane. Kohus pidas vääraks kaebaja väidet, et vaidlustatud korralduse vastuvõtmise ajal tuli vara endisel kujul säilimise tuvastamisel lähtuda Vabariigi Valitsuse
  67. novembri
  68. a määrusega nr 220 kinnitatud ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise hindamise metoodikast. Vastavalt metoodika punktile 4 rakendati määrust õigusvastaselt võõrandatud ehitise hindamisel, mille kohta kohaliku omavalitsuse täitevorgan ei olnud enne
  69. märtsi 1997 teinud otsust ehitise tagastamise või mittetagastamise kohta. Nikolai tn 19 majavaldus oli K. Lepale tagastatud juba
  70. jaanuaril
  71. Pealegi pole kaebaja vaidlustanud talle hiljemalt
  72. augustil 2000 teada olnud Pärnu Linnavalitsuse
  73. aprilli
  74. a korraldust nr 236-p ekspertiisiakti kinnitamise kohta. See on kehtiv ja käesoleva kaebuse lahendamisel käsitatav õigusjõus oleva aktina koos järeldusega, et Nikolai tn 19 elamu on säilinud endisel individualiseeritaval kujul. Kohus leidis, et kuigi vaidlustatud otsuse nr l punkt 3 on osaliselt ja korraldus täielikult õigusvastane, ei ole see kaasa toonud kahju tekkimist kaebuse esitanud korteri erastamise avalduse vormistanud üürnikule, kelle eluruumid asuvad omandireformi objektiks tunnistatud kinnistul. Seda põhjusel, et Nikolai tn 19 maja kuulunuks igal juhul tagastamisele, kuigi mitte K. Lepale. Seetõttu ei kuulu L. Tomsoni kahjunõue Pärnu Linnavalitsuse vastu rahuldamisele.
  75. L. Tomson esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada kohtuotsus kahjunõude rahuldamata jätmise osas ja teha uus otsus, millega mõista Pärnu Linnavalitsuselt välja 290 000 krooni. Apellatsioonkaebuses leiti, et kui linnavalitsus ei oleks andnud
  76. jaanuari
  77. a korraldust nr 20, mis on kohtu arvates õigusvastane, siis oleks 1/2 mõttelist osa elamust jäänud linna omandisse ja muutunud erastamise objektiks.
  78. Tallinna Ringkonnakohtu otsusega jäeti Pärnu Halduskohtu otsus muutmata ja Lehte Tomsoni apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu seisukohaga, et K. Lepp on ebaõigesti tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks. Ringkonnakohus ei nõustunud apellandi väitega, et halduskohtu järeldus Nikolai tn 19 asuva elamu H. Kruuvile tagastamise kohta ei põhine seadusel ega uuritud tõenditel. Hoonete õigusvastase võõrandamise ajal kehtis Balti eraseadus (BES). Varavahekordade süsteemid olid BES järgi erinevad. Pärnu linnas kehtis Liivimaa linnaõigus ja varaühisussüsteem teatud erisustega. Elamu asus Pärnu linnas ja oli soetatud abielu kestel. Abieluvarandus moodustas BES §-de 79 ja 80 järgi ühise tombu, millest ükski osa ei kuulunud abielu kestel ühelegi poolele eraldi seni, kuni abielu kestis. Abikaasade kogu varandus liideti ühte massi ja muutus ühiseks. Liivimaa linnaõiguse järgi ei kuulunud ühisvara hulka väljaspool linna piire asuvad kinnisvarad ja erivara. Seega oli elamu õigusvastase võõrandamise ajal endiste omanike ühisomand, mistõttu elamu tulnuks tagastada omandireformi õigustatud subjektile H. Kruuvile tervikuna, mitte aga 1/2 mõttelises osas. Vaidlustatud haldusaktide õigusvastasuse ja apellandile tekitatud varalise kahju vahel puudub põhjuslik seos. Apellandi võimalus erastada tema kasutuses olev eluruum oleks hüpoteetiline ka juhul, kui 1/2 mõttelist osa vaidlusalusest elamust oleks jäänud Pärnu linna omandisse ja oleks kuulunud erastamisele, sest apellant ei ole tõendanud, et just tema kasutuses olev korter oleks jäänud Pärnu linnale kuuluvasse reaalossa või oleks kuulunud Pärnu linnale jääva mõttelise osa eluruumina erastamisele. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
  79. Lehte Tomsoni kassatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Ringkonnakohtu otsus ja saata asi ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kassaator leiab, et kui kohus tunnistas Pärnu Linnavalitsuse
  80. jaanuari
  81. a korralduse nr 20 õigusvastaseks, siis ta tunnistas sellega, et L. Tomsonil on selle konstateeringu suhtes põhjendatud huvi. Kaebuse kohaselt seisnes põhjendatud huvi kahju hüvitamise nõudes, mida kohus aga ei rahuldanud. Kassatsioonkaebuses leitakse, et kohus ei ole vaidlustatud korralduse õigusvastasuse üle otsustamisel arvesse võtnud seda, et ka selle korralduse tegemisel oleks linnavalitsus pidanud tellima ehitustehnilise ekspertiisi ja tegema selle uue metoodika järgi. Kohus viitas vaid
  82. a ekspertiisi tulemustele. Uue metoodika p 4 järgi rakendati määrust ehitiste hindamisel, mille kohta kohaliku omavalitsuse organ ei olnud enne
  83. märtsi 1997 teinud otsust ehitise tagastamise või mittetagastamise kohta, Nikolai 19 majavaldus oli K. Lepale tagastatud juba
  84. jaanuaril
  85. Samas on kohtu poolt tuvastatud, et K. Lepp andis vara Pärnu linnale aktiga tagasi
  86. veebruaril
  87. Seega pidi Pärnu Linnavalitsus enne vara H. Kruuvile üleandmist hindama vara säilivust uue metoodika kohaselt.
  88. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leiab Pärnu Linnavalitsus, et L. Tomson ei olnud Pärnu Halduskohtu otsust vaidlustanud põhjendusel, et vaidlustatud korralduse tegemisel oleks linnavalitsus pidanud tellima uue ekspertiisi
  89. märtsil 1997 kehtestatud metoodika järgi. Seetõttu ei pidanudki ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel andma hinnangut ekspertiisi tulemustele. Ringkonnakohus ei ole otsuse tegemisel rikkunud protsessiõigusnorme, mistõttu on L. Tomsoni kassatsioonkaebus põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.
  90. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leiab K. Lepp, et Tallinna Ringkonnakohtu otsus on õige ja L. Tomsoni kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  91. L. Tomson on kassatsioonkaebuses asunud seisukohale, et Pärnu Linnavalitsus oleks pidanud oma
  92. jaanuari
  93. a korralduse nr 20 väljaandmisel tegema vaidlusalusele hoonele uue ekspertiisi, võttes aluseks Vabariigi Valitsuse
  94. novembri
  95. a määrusega nr 220 kinnitatud Ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise hindamise korra ja metoodika. Asja materjalidest ilmnevalt on L. Tomson analoogilise väite esitanud ka Pärnu Halduskohtule esitatud kaebuses. Halduskohus leidis selle väite osas, et nimetatud metoodika punkti 4 kohaselt rakendati määrust nende ehitiste hindamisel, mille kohta ei olnud tehtud enne
  96. märtsi 1997 tagastamise või mittetagastamise otsust, ja kuna vaidlusalune majavaldus oli K. Lepale tagastatud juba
  97. jaanuaril 1997, siis on see väide väär. Apellatsioonkaebusest nähtub, et L. Tomson palus selles tühistada Pärnu Halduskohtu otsus vaid osaliselt, s.t kahjunõude osas, ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus kahjunõude osas ja välja mõista L. Tomsoni kasuks 290 000 krooni. Seega ei vaidlustanud L. Tomson apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse seda osa, mis puudutas ekspertiisi määramise küsimust ja ei taotlenud ka kohtuotsuse selle osa muutmist või tühistamist. Ka kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele kinnitab Pärnu Linnavalitsus, et L. Tomson ei vaidlustanud ringkonnakohtus halduskohtu seisukohta ekspertiisi määramise osas. HKMS § 34 lg 2 kohaselt, kui ei tuvastata HKMS § 45 sätestatud asjaolusid, kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. Sellest sättest tulenevalt ei tohi ringkonnakohus väljuda apellatsioonkaebuses esitatud taotluse piiridest, muutes või tühistades halduskohtu otsust osas, milles seda pole taotletud. Seda seisukohta on Riigikohtu halduskolleegium rõhutanud ka oma
  98. oktoobri
  99. a otsuses nr 3-3-1-41-
  100. Kuna L. Tomson taotles oma apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist vaid kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise osas, siis ei olnud ringkonnakohtul alust väljuda taotluse piiridest ja kontrollida halduskohtu otsuse seaduslikkust ülejäänud osas, kaasa arvatud ekspertiisi küsimuse osas.
  101. HKMS § 52 lg 1 kohaselt on poolel ja kolmandal isikul õigus ringkonnakohtu otsuse peale kassatsiooni korras edasi kaevata Riigikohtusse, kui ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi või oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi. Sama seadustiku § 64 lg 1 kohaselt kontrollib Riigikohus kassatsioonkaebuse alusel, kas ringkonnakohus ja esimese astme kohus on järginud kohtumenetluse seaduse sätteid ja õigesti kohaldanud seadust. Arvestades nimetatud sätete koosmõju, tuleb asuda seisukohale, et esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust saab Riigikohus kontrollida vaid neis aspektides, mida on juba kontrollinud ka ringkonnakohus. Kui võimaldada kasseerimist otse esimese astme kohtuotsuse neile aspektidele, mille suhtes ei ole saanud oma seisukohta võtta ringkonnakohus, siis ei toimiks Põhiseaduse §-s 149 sätestatud kolmeastmeline kohtusüsteem, millel põhineb asjade sisulise läbivaatamise osas ka Halduskohtumenetluse seadustik. Kuna antud juhul ei ole L. Tomson apellatsioonkaebuses vaidlustanud halduskohtu seisukohta uue ekspertiisi määramise vajalikkuse osas enne maja uut tagastamist ning ringkonnakohus ei ole selle seisukoha seaduslikkust kontrollinud, siis ei ole ka Riigikohtu halduskolleegiumil käesoleva kassatsioonkaebuse alusel võimalik seda küsimust käsitleda.
  102. Tallinna Ringkonnakohus leidis oma otsuses, et kuna elamu oli soetatud abielu kestel, oli see Balti eraseaduse §-de 79 ja 80 järgi õigusvastase võõrandamise ajal endiste omanike ühisomand, mistõttu tulnuks elamu tagastada omandireformi õigustatud subjektile H. Kruuvile tervikuna, mitte aga 1/2 mõttelises osas. Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu ringkonnakohtu sellise seisukohaga. Tuvastades, et vaidlusalune elamu oli õigusvastase võõrandamise ajal endiste omanike ühisomand, on ringkonnakohus vääralt leidnud, et teiste õigustatud subjektide puudumisel kuulunuks H. Kruuvile tagastamisele kogu elamu. MRS § 5 lg 1 p 2 kohaselt on maa tagastamist või kompenseerimist õigus nõuda füüsilistel isikutel, kes on käesoleva lõike punktis 1 tähendatud isikute pärijad vastavalt Aluste §-le
  103. Kui endine omanik on surnud ja Aluste §-s 8 märgitud isikuid ei ole, on maa tagastamist või kompenseerimist õigus nõuda tema õdedel ja vendadel võrdsetes osades ning nende alanejatel sugulastel, kui nende vanem on surnud (sõltumata surma ajast), võrdsetes osades, kusjuures neil on õigus nõuda selle maa tagastamist või kompenseerimist, millele oleks olnud õigus nende vanemal. Riigikohtu halduskolleegiumi
  104. juuni
  105. a määruses nr III-3/1-7/94 ilmneb halduskolleegiumi seisukoht, et kui üks abikaasa on surnud, siis abikaasade varaühisusse (ringkonnakohus on kasutanud mõistet "ühisomand") kuulunud vara suhtes saab elus olev abikaasa olla ainsaks õigustatud subjektiks vaid talle kuulunud osa suhtes. Surnud abikaasale kuulunud osa suhtes võivad õigustatud subjektideks olla lisaks elus olevale abikaasale ka teised pärijad. Sellest seisukohast järeldub, et kui omandireformi objektiks olev vara oli varaühisuses, siis saab vara endine omanik või tema pärija olla õigustatud subjektiks vaid selle varaosa suhtes, mis kuulus varaühisuses ühele endistest omanikest. Sama kehtib ka siis, kui omandireformi õigustatud subjektiks on endise omaniku õde või vend või nende alaneja sugulane. Antud juhul on H. Kruuv endise omaniku Jelisaveta Pintmanni vennapoeg ja K. Lepp endise omaniku Otto Pintmanni vennatütar. Seega kuuluks H. Kruuvile elamust tagastamisele vaid tema ülenejale sugulasele J. Pintmannile kuulunud 1/2 osa vaidlusalusest elamust, aga mitte terve elamu, nagu on leidnud kohtud. Kuna kohtud on tuvastanud, et vara teise omaniku alaneja sugulane K. Lepp ei esitanud nõuetekohast avaldust vara tagastamiseks, siis oleks ülejäänud 1/2 osa vaidlusalusest elamust pidanud jääma Pärnu linna omandisse.
  106. Ringkonnakohus leidis, et L. Tomsoni võimalus erastada tema kasutuses olev eluruum oleks hüpoteetiline ka juhul, kui 1/2 mõttelist osa vaidlusalusest elamust jäänuks Pärnu linna omandisse ja kuulunuks erastamisele. Ringkonnakohus nõustus Pärnu Linnavalitsuse seisukohaga, et L. Tomson ei ole tõendanud, et just tema kasutuses olev korter oleks kaasomanike võimaliku kokkuleppe korral elamu reaalosadeks jagamise kohta jäänud Pärnu linnale kuuluvasse reaalossa või oleks kuulunud Pärnu linnale jääva mõttelise eluruumina erastamisele. Riigikohtu halduskolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. Asja lahendamisel lähtus ringkonnakohus vääralt eeldusest, et kogu elamu Nikolai tn 19 oleks tulnud tagastada H. Kruuvile. Seetõttu ei ole ringkonnakohus pidanud vajalikuks põhjalikumalt peatuda küsimusel, milline oleks asjaolude tõenäoline areng olnud siis, kui 1/2 mõttelist osa elamust oleks jäänud Pärnu linna omandisse, vaid on piirdunud erastamisvõimaluse nimetamisega hüpoteetiliseks ning tõendamatuks.
  107. Kuna H. Kruuvile tulnuks tagastada vaid 1/2 mõttelist osa Nikolai tn 19 elamust, siis tuleb kohtutel sellest seisukohast lähtudes haldusasi uuesti läbi vaadata. Kohtuasja materjalidest ei nähtu üheselt, milline on Nikolai tn 19 elamu õiguslik staatus käesoleval ajal, s.t kelle omandisse see kuulub ja kas tegemist on kinnisasja koosseisu kuuluvate hoonetega või mitte. Sellest sõltub, kas Pärnu linna haldusorganitel on uuesti võimalik õigusvastaseks tunnistatud linnavalitsuse
  108. jaanuari
  109. a korraldus nr 20 ise kehtetuks tunnistada ja see tagasi täita, saades nii Nikolai tn 19 elamu kaasomanikuks. Kui Pärnu linn saab Nikolai tn 19 elamu kaasomanikuks, siis puudub alus L. Tomsonile kahju hüvitamise asja edasiseks arutamiseks, sest siis on ta asetatud samasugusesse olukorda, milles ta oleks olnud siis, kui Pärnu Linnavalitsus oleks tegutsenud õiguspäraselt, s.t ei oleks tagastanud 1/2 mõttelist osa elamust K. Lepale. Kui Pärnu linnal ei ole võimalik Nikolai tn 19 elamu 1/2 mõttelise osa kaasomanikuks saada, siis tuleb lahendada L. Tomsonile kahju hüvitamise küsimus. Selleks tuleb kohtul uurimisprintsiibist lähtudes selgitada asjaolude tõenäolist arengut vastamaks küsimusele, kas L. Tomsonil oleks olnud võimalik erastada soovitud korter, kui elamu oleks jäänud pärast
  110. jaanuari 2000 Pärnu Linnavalitsuse ja H. Kruuvi kaasomandisse. Tuleb hinnata, kas oleks olnud võimalik vaidlusaluse maja jagamine reaalosadeks ja sellekohase kokkuleppe sõlmimine vastavalt Kaasomandis oleva mõttelise osa erastamise seaduse § 2 lg 5 ning millised oleksid maja reaalosadeks jagamise korral olnud L. Tomsoni võimalused erastada soovitud korter linnale kuuluvast reaalosast. Kui vaidlusaluse elamu reaalosadeks jagamine ei oleks olnud võimalik, siis tuleb uurida, kas L. Tomsonil oleks olnud võimalik erastada soovitud korter kaasomandis oleva ehitise mõttelise osana vastavalt Kaasomandis oleva mõttelise osa erastamise seaduses sätestatule.
  111. Kuna kohtud ei ole käesolevas asjas kahju hüvitamise küsimust eeltoodud seisukohtadest lähtudes läbi vaadanud, tuleb asi saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Uuel läbivaatamisel ei saa kohtud ümber hinnata haldusasja neid aspekte, mida L. Tomsoni apellatsioonkaebuses vaidlustatud ei olnud. Võimalus, et apellatsioonkaebuses esitamata taotlusi saaks esitada pärast kassatsioonimenetluse läbimist uuesti esimese või teise astme kohtus looks ohu, et üks protsessiosaline võib hakata kohtumenetlust venitama ja kahjustab selliselt protsessiökonoomia põhimõtet ning teiste protsessiosaliste õigust kohtupidamisele mõistliku aja jooksul. Kuna haldusasi saadetakse tagasi esimese astme kohtusse, ei võta Riigikohtu halduskolleegium seisukohta L. Tomsoni taotluse suhtes kassatsioonimenetluses kantud kohtukulude väljamõistmiseks. Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.