KOHTUOTSUS Kohtuasja number Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-43-02 Otsuse kuupäev 24. oktoober 2002 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann Kohtuasi Menetluse alus Riigikohtu

§-dest 11 lg 2, 12 lg 4 p 7 ja lg 5 ning Vabariigi Valitsuse

1. novembri
2. a määruse nr 362 Elamisloa ja tööloa taotlemise, andmise, pikendamise ning tühistamise korra kinnitamine ja selle korra täitmist tagavate valitsusasutuste pädevuse määramine punktist
4. S. Mirošnitšenko esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada see otsus õigusvastaseks. S. Mirošnitšenko arvates on õigusvastane otsuses tehtud viide VS §-le 12 lg 4 ja 5, sest tema nimi on kantud Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Kokkuleppe Vene föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil artikli 2 punktis 3 märgitud, täpsustatud ja Eesti poolt aktsepteeritud nimekirja (edaspidi Kokkulepe). Kokkuleppe järgi saab erandina elamisloa andmisest keelduda vaid isikust tuleneva ohu tõttu Eesti riigile. Erandkorras elamisloa saamise tõttu on ta kaotanud VS §-s 20 sätestatud õigused ja vabadused.
5. Tallinna Halduskohtu
6. novembri
7. a otsusega haldusasjas nr 3-836/2001 jäeti S. Mirošnitšenko kaebus rahuldamata.
8. S. Mirošnitšenko esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus kohtuotsus tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada halduskohtule esitatud kaebus.
9. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas S. Mirošnitšenko kaebuse ja apellatsioonkaebuse, tühistas halduskohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega tunnistas Kodakondsus- ja Migratsiooniameti vaidlustatud otsuse õigusvastaseks elamisloa pikendamise õigusliku aluse osas. Ringkonnakohus põhjendas oma otsust järgmiselt: 1) Kokkuleppe
10. artikli punkt 1 sätestab: "Sõjaväepensionärid, nende perekonnaliikmed ning toitja kaotanud isikud saavad elamisloa Eesti Vabariigis isikliku taotluse alusel, välja arvatud isikud, kellele Eesti Vabariigi Valitsuse otsusel põhjendusega keelduti elamisluba andmast ohu tõttu Eesti riigi julgeolekule." Kokkuleppe artikli 1 punkti 1 kohaselt on sõjaväepensionärideks isikud, kes on lastud erru sõjaväeteenistusest ning saavad pensioni ja toetust Vene Föderatsiooni arvelt. S. Mirošnitšenko on Kokkuleppe artikli 2 punktis 3 märgitud, täpsustatud ja Eesti poolt aktsepteeritud nimekirjas. S. Mirošnitšenko saab Kokkuleppe kui välislepingu alusel esitada isikliku taotluse elamisloa saamiseks. Tema Eestis viibimise seaduslikuks aluseks saab olla elamisluba, mitte Kokkulepe; 2)

§ 11lg 1 p 5 järgi on üheks elamisloa andmise aluseks välisleping.

Kuna S. Mirošnitšenko on kantud kokkuleppejärgsesse nimekirja, siis põhineb tema elamisloa taotlus välislepingul (Kokkuleppel) ja ta kuulub VS §-s 12 lg 1 p 5 nimetatud välismaalaste hulka; 3) tulenevalt Kokkuleppe artikli 2 punktist 1, võib kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud isikutele keelduda elamisloa andmisest või selle pikendamisest üksnes ohu tõttu Eesti riigi julgeolekule.

§-s 12 lg 4 p 7 märgitud isikutele võib elamisloa andmisest keelduda ka teistel seaduses sätestatud alustel. Erinevalt VS §-s 12 lg 4 p 7 märgitud isikutest saavad kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud isikud taotleda nii alalist kui ka tähtajalist elamisluba kooskõlas

ga. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS 6. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja jätta jõusse halduskohtu otsus. Kassaator väidab: 1) Kokkuleppe artikli 1 punkti 1 kohaselt tähendab termin "sõjaväepensionärid" isikuid, kes on lastud erru sõjaväeteenistusest ning saavad pensioni ja toetust Vene Föderatsiooni vahendite arvelt. Nimetatud Kokkuleppe artikli 2 punkti 1 järgi saavad sõjaväepensionärid Eestis elamisloa isikliku taotluse alusel, välja arvatud isikud, kellele Eesti valitsuse otsusel põhjendusega keelduti elamisluba andmast ohu tõttu Eesti riigi julgeolekule; 2)

§ 12

lg 1 p 5 kohaselt võib anda tähtajalise elamisloa välismaalasele, kelle elamisloa taotlus põhineb välislepingul. Kui võtta välislepinguna aluseks Kokkulepe, siis tulenevalt selle artikli 2 punktist 1 saab kokkuleppejärgsesse nimekirja kuuluvale isikule tähtajalise elamisloa andmisest keelduda ainult ohu tõttu Eesti riigi julgeolekule; 3) Välismaalaste seadus ei samasta tähtajalise elamisloa andmise aluseid alalise elamisloa andmise alustega. Seega ei kuulu alalise elamisloa andmise alusena kohaldamisele välisleping, sest vastav säte

s puudub. Eeltoodust tulenevalt kuulub kokkuleppejärgsesse nimekirja kuuluvate isikute osas kohaldamisele VS § 12 lg 3 alalise elamisloa taotlemisel. Seaduse § 12 lg 4 ei määratle elamisloa liiki, mistõttu selle sätte kohaselt ei anta tähtajalist ega alalist elamisluba samas paragrahvis nimetatud välismaalastele. Kokkuleppe kohaselt ei saa aga tähtajalise elamisloa andmisest keelduda VS § 12 lg 4 alusel. Samas pole selliseid aluseid alalise elamisloa puhul kokkulepe sätestanud; 4)

§ 12

lg 5 lubab sama seaduse §-s 12 lg 4 p 5-8 ja 14 loetletud välismaalastele teatud tingimustel erandina anda tähtajalise elamisloa. S. Mirošnitšenkole ongi elamisluba antud ja seda pikendatud erandina, sest VS § 12 lg 4 p 7 tulenevalt ei tohiks talle elamisluba anda ega seda pikendada. S. Mirošnitšenko elamisloa taotlus põhinebki välislepingul, mis keelab elamisloa andmise ainult ohu tõttu Eesti riigi julgeolekule. Kokkuleppejärgsesse nimekirja kuuluvatele isikutele ei saa elamisloa andmisest keelduda ainult VS § 12 lg 4 p 7 alusel. Ringkonnakohtu seisukoht, et S. Mirošnitšenko ei kuulu VS §-s 12 lg 4 p 7 nimetatud välismaalaste ringi, on paljasõnaline ja põhistamata; 5)

§ 20lg 1 ei kuulu antud juhul kohaldamisele, sest S.

Mirošnitšenko kuulub erukaadrisõjaväelasena VS §-s 12 lg 4 p 7 nimetatud välismaalaste ringi; 6) arusaamatu on ringkonnakohtu seisukoht, et teatud juhtudel kuulub kokkuleppejärgsesse nimekirja kuuluvate isikute suhtes kohaldamisele Välismaalaste seadus ja teatud juhtudel Kokkulepe. Kokkulepe ei määratle, millise elamisloa andmises on kaks riiki kokku leppinud. Samas pole ringkonnakohus aga leidnud, et elamisloa liigi määramata jätmisel ei kuulu kohaldamisele näiteks VS § 11 lg 1 p 1, mille kohaselt antakse tähtajaline elamisluba kehtivusega kuni 5 aastaks. Ringkonnakohus leidis, et otsuses on õigusvastaselt elamisloa pikendamise õigusliku alusena tuginetud VS §-le 12 lg 4 p 7 ja lg

1. Kohtuotsusest ei nähtu, millistele tuvastatud asjaoludele tuginevalt on sellisele järeldusele jõutud.
2. S. Mirošnitšenko leiab, et ringkonnakohus pole vääralt kohaldanud materiaalõiguse ja protsessiõiguse norme. Ta väidab kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele: 1) S. Mirošnitšenko on kantud Kokkuleppe artikli 2 punktis 3 märgitud nimekirja. Kokkuleppe artikli 2 punkti 1 kohaselt saavad sõjaväepensionärid elamisloa isikliku taotluse alusel, välja arvatud isikud, kellele Eesti valitsuse otsusel põhjendusega keelduti elamisloa andmisest ohu tõttu Eesti riigi julgeolekule. Kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud isikutel on õigus saada Eestis elamisluba rahvusvahelise lepingu alusel, mitte aga siseriikliku seaduse alusel nagu arvab kassaator; 2) Kokkuleppejärgses nimekirjas nimetatud isikud ei kuulu VS §-s 12 lg 4 p 7 nimetatud isikute ringi, kellele Eestis elamisluba ei anta ja kelle elamisluba ei pikendata. Seega ei laiene neile ka VS § 12 lg 5, mis sätestab muu hulgas VS §-s 12 lg 4 p 7 sätestatud välismaalastele erandina tähtajalise elamisloa andmise ja selle pikendamise võimaluse ja tingimused; 3)

§ 12

lg 1 p 5 järgi võib anda tähtajalise elamisloa välismaalasele, kelle elamisloa taotlus põhineb välislepingul. Kuna S. Mirošnitšenko on kantud kokkuleppejärgsesse nimekirja, siis põhineb tema taotlus välislepingul. See asjaolu on tuvastatud nii Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi

1. aprilli
2. a otsusega kui ka Tallinna Halduskohtu
3. septembri
4. a otsusega haldusasjas nr 3-822/2000, mis on jõus. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
5. Vaidlust ei ole selle üle, kas S. Mirošnitšenko kuulub sõjaväepensionäride hulka "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil" (edaspidi Kokkulepe) artikli 1 punkti 1 mõttes. Vaieldakse selle üle, kas Kokkuleppe artikli 1 punktiga 1 hõlmatud sõjaväepensionäridele laieneb VS § 12 lg 4 p
6. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet lähtub sellest, et S. Mirošnitšenkole kui Vene Föderatsiooni sõjaväepensionärile võib üksnes erandina anda tähtajalise elamisloa ja seda pikendada. S. Mirošnitšenko väidab, et Kokkuleppe artikli 1 punktist 1 tulenevalt saab sõjaväepensionäri elamisloa pikendamisest keelduda vaid erandina - ohu tõttu Eesti riigi julgeolekule - ja et sõjaväepensionär võib teatud tingimustel taotleda ka alalist elamisluba. Ka ringkonnakohus on seisukohal, et sõjaväepensionärile ei laiene VS § 12 lg 4 p 7 ja et teatud tingimustel saab sõjaväepensionärile anda ka alalise elamisloa. Pooled tõlgendavad seega erinevalt Kokkulepet ja VS § 12 lg 4 p 7 ja lg
7. Lõppkokkuvõttes taandub vaidlus sellele, kas Vene Föderatsiooni sõjaväepensionärile saab VS § 12 lg 5 järgi üksnes erandina tähtajalise elamisloa anda ja seda pikendada või saab üksnes erandina talle elamisloast keelduda, samuti sellele, kas sellisele sõjaväepensionärile saab anda alalise elamisloa.
8. Otsuse I osas käsitleb Riigikohtu halduskolleegium kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionärile tähtajalise elamisloa andmist ja pikendamist. II osas käsitleb kolleegium sellisele isikule alalise elamisloa andmise võimalikkust. Otsuse III osas lahendab kolleegium S. Mirošnitšenko kohtukulude taotluse. I 10.

§ 12

lg 4 p 7 sätestab, et elamisluba ei anta ega pikendata välismaalasele, "kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud." Sama paragrahvi lõige 5 sätestab: "Käesoleva paragrahvi

1. lõike punktides 5-8 ja 14 loetletud välismaalasele võidakse erandina anda tähtajaline elamisluba ja seda pikendada, kui tema suhtes ei ole tuvastatud käesoleva paragrahvi
2. lõike punktides 1-4, 9-13 ja 15 nimetatud asjaolu."

§ 14

lg 6 kohaselt ei laiene need piirangud Euroopa Liidu liikmesriigi kodanikule ja NATO liikmesriigi kodanikule. Tulenevalt VS §-st 12 lg 4 p 7 ja lg 5 saab välisriigi relvajõududes kaadrisõjaväelasena teeninud isikule, kes on välisriigi relvajõududest erru läinud üksnes erandkorras anda tähtajalise elamisloa ja seda pikendada. Alalise elamisloa andmine sellisele isikule on nende sätete järgi välistatud.

1. Kolleegiumi arvates on välislepinguga kehtestatud teistsugune õiguslik regulatsioon Vene Föderatsiooni sõjaväepensionäridele elamisloa andmiseks. Eesti ja Venemaa sõlmisid
2. juulil 1994 "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Lepingu Vene Föderatsiooni relvajõudude väljaviimisest Eesti Vabariigi territooriumilt ning nende sealviibimise tingimustest" (edaspidi Leping) ja ülalnimetatud Kokkuleppe. Riigikogu ratifitseeris Lepingu ja Kokkuleppe
3. detsembril 1995 ühe ja sama ratifitseerimisseadusega. Vabariigi President kuulutas ratifitseerimise seaduse välja
4. detsembril 1995 (RT II 1995, 46, 203). Kokkulepe jõustus
5. veebruaril 1996 (RT II 1996, 13, lk 463). Seega on Kokkulepe Riigikogu poolt ratifitseeritud jõus olev välisleping.
6. Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingute ja Eesti seaduste vahekorda reguleerib Põhiseaduse § 123 lg 2, mis sätestab: "Kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid." Sellega annab Põhiseadus Eesti seaduse ja välislepingu vastuolu korral prioriteedi välislepingule. Selleks, et välisleping oleks iserealiseeruv, peab ta olema piisavalt selge.
7. Lepingu artikkel 16 sätestab: "Eesti Vabariigi territooriumil elavate Relvajõudude pensionäride sotsiaal-õiguslik olukord sätestatakse Pooltevahelise erikokkuleppega." Lepingus nimetatud erikokkuleppeks on Kokkulepe. Pealkirja järgi puudutab Kokkulepe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäre. See, mida mõelda "relvajõudude" ja "relvajõudude pensionäride" all, oli sätestatud Lepingus. Lepingu artikli 1 punkt 1 sätestab: ""Relvajõud" - Eesti Vabariigi territooriumil asuvate Vene Föderatsiooni relvajõudude ja piirivalvevägede juhtumisorganid, operatiivkoondised, väekoondised, väeosad, ettevõtted, asutused, organisatsioonid ja sõjaväeõppeasutused." Relvajõudude pensionärid on Lepingu artikli 1 punktis 7 määratletud järgmiselt: ""Relvajõudude pensionärid" - Relvajõudude admiralid, kindralid, ohvitserid, lipnikud, mitšmanid ja üleajateenijad ning teised isikud, kes elavad Eesti Vabariigis ning saavad pensioni ja toetusi Vene Föderatsiooni vabariiklikust eelarvest."
8. Kokkuleppes kasutatakse mõistet "sõjaväepensionärid". Kokkuleppe artikli 2 punkt 1 sätestab: "Sõjaväepensionärid, nende perekonnaliikmed ning toitja kaotanud isikud saavad elamisloa Eesti Vabariigis isikliku taotluse alusel, välja arvates isikud, kellele Eesti Vabariigi Valitsuse otsusel põhjendusega keelduti elamisluba andmast ohu tõttu Eesti riigi julgeolekule." Kokkuleppe artikli 1 punkt 1 järgi on sõjaväepensionärid "isikud, kes on lastud erru sõjaväeteenistusest ning saavad pensioni ja toetust Vene Föderatsiooni vahendite arvelt." Kokkuleppe artikli 2 punkt 3 sätestab: "Vene pool esitab Eesti poolele hiljemalt 30 päeva pärast käesoleva Kokkuleppe allakirjutamist artiklis 1 nimetatud isikute ja nende perekonnaliikmete nimekirja ja täpsustab osutatud nimekirja iga järgneva aasta
9. jaanuariks." Edaspidi nimetatakse seda nimekirja kokkuleppejärgseks nimekirjaks. Lepingu ja Kokkuleppe ratifitseerimise seaduse § 4 p 1 deklareeriti: "sõjaväepensionäridena mõistab Eesti Vabariik isikuid, kes viibisid Eesti Vabariigi territooriumil, olid erru arvatud ning said pensioni ja toetust Vene Föderatsiooni vahendite arvelt enne käesoleva seaduse §-s 1 nimetatud Kokkuleppe sõlmimist, s.o enne
10. aasta
11. juulit, ega pidanud Eestist lahkuma vastavalt Lepingule."
12. Kokkulepe artikli 2 punktis 1 on sätestatud teistsugune regulatsioon kui

§s

1. Kokkuleppest tulenevalt saab Vene Föderatsiooni sõjaväepensionärile elamisloa andmisest keelduda üksnes ohu tõttu Eesti riigi julgeolekule.
2. Kolleegiumi arvates on Kokkuleppe sõjaväepensionäride elamislube puudutav regulatsioon piisavalt selge, et olla iserealiseeruv. Kokkuleppes reguleerimata küsimustes on kohaldatav Välismaalaste seadus. Kuna Kokkuleppe regulatsioon on piisavalt selge ja erineb

regulatsioonist, siis tulenevalt Põhiseaduse §-st 123 lg 2 kuulub kohaldamisele Riigikogu poolt ratifitseeritud ja jõus olev Kokkulepe. 17.

§ 12sätestab elamisloa andmise alused.

Selle lõike 1 punkt 5 lubab tähtajalise elamisloa anda välismaalasele, kelle elamisloa taotlus põhineb välislepingul. Kokkulepe on välisleping VS § 12 lg 1 p 5 mõttes. Kokkuleppega hõlmatud sõjaväepensionäre ei saa tähtajalise elamisloa andmisel ja selle pikendamisel käsitada VS §-s 12 lg 4 p 7 nimetatud isikutena, kellele sama paragrahvi lõike 5 järgi saab elamisloa anda ja seda pikendada üksnes erandina. Nende isikute tähtaegsete elamislubade taotlusi tuleb menetleda üldkorras.

1. Seega leidis ringkonnakohus õigesti, et Kodakondsus- ja Migratsiooniamet pikendas S. Mirošnitšenko elamisluba ebaõigel alusel.
2. Käesolevas asjas vaidlustatud Kodakondsus- ja Migratsiooniameti otsuses viidatakse S. Mirošnitšenko ja Vabariigi Valitsuse vahelises vaidluses tehtud Tallinna Halduskohtu
3. septembri
4. a otsusele haldusasjas nr 3-822/2000, mis on jõustunud. Selles otsuses märkis halduskohus: "VS § 9 lg 1 p 3 tulenevalt tuleb arvestada tema puhul välislepingust tulenevat, s.o Kokkulepet, milline sõlmitud Eesti ja Vene Föderatsiooni vahel. Selle kokkuleppe tingimusi ei saa muuta ühe lepingupoole õigusaktidega ning kehtivaid õigusnorme ei saa tõlgendada lepingu sätetest erinevalt. Valitsuse haldusaktis viidatud artikli 2 p 1 ja p 3 nõuavad Valitsuse motiveeritud otsust juhul, kui isikule on vajalik teha elamisloast keelduv otsus (ohu põhjendusel riigi julgeolekule). Kokkuleppejärgsesse nimekirja lülitatud isikud ei ole samastatavad VS § 12 lg 4 p 7 märgitud isikutega ning sätte selline tõlgendamine on eksitav. Kui VS § 12 lg 4 punkti 7 tõlgendada selliselt, et selles märgitud kaadrisõjaväelane on ühtlasi kokkuleppejärgses nimekirjas märgitud isik, siis kaebajal ei olekski õigust nõuda elamisluba või selle pikendamist ning erandina otsustamisel tuleks asuda seisukohale, et ta on saavutanud märgatavad eelised. Kahe riigi vaheline kokkulepe aga välistab sellise tõlgenduse, sest elamisloa andmises on kaks riiki kokku leppinud ning erandina saab teha keelduva otsuse põhjendusega isikust tulenevale ohule riigi suhtes." Kolleegium märgib, et Kodakondsus- ja Migratsiooniamet on eiranud Tallinna Halduskohtu seda otsust, käsitledes kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud S. Mirošnitšenkot jätkuvalt isikuna, kellele laieneb VS § 12 lg 4 p 7, s.o isikuna, kellele sama paragrahvi lõikest 5 tulenevalt saab üksnes erandina anda tähtajalise elamisloa ja seda pikendada. II
5. Käesolevas asjas vaidlustas S. Mirošnitšenko halduskohtus tähtajalise elamisloa pikendamise õigusliku aluse, väites, et tema suhtes kohaldatud elamisloa pikendamise alus võtab temalt võimaluse taotleda alalist elamisluba VS § 20 alusel. Samal seisukohal oli S. Mirošnitšenko ka Riigikohtu istungil. Ringkonnakohus on seisukohal, et kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionärile on võimalik anda alaline elamisluba VS § 12 lg 3 alusel. Kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionäridele alalise elamisloa andmise võimalusele viitab ka Vabariigi Valitsuse
6. novembri
7. a määrusega nr 362 kinnitatud "Elamisloa ja tööloa taotlemise, andmise, pikendamise ning tühistamise kord" (vt käesoleva otsuse punkt 31). Alalise elamisloa andmise erinevad alused on sätestatud VS § 20 lg 2 ja § 12 lg
8. Kolleegium analüüsib otsuse punktides 21-27 võimalust anda kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionärile alaline elamisluba VS § 20 lg 2 alusel. Otsuse punktides 28-31 analüüsib kolleegium võimalust anda sellisele isikule alaline elamisluba VS § 12 lg 3 alusel. 21.

§-le 20 anti täiesti uus sisu 24. septembril 1997 vastu võetud

muutmise ja täiendamise seaduse §-ga 6.

§ 20muudeti 17.

veebruaril 1999 vastu võetud

muutmise ja täiendamise seaduse §-ga

1. Käesoleval ajal kehtib VS § 20
2. juunil 1999 vastu võetud

§ 20

lõike 2 muutmise seadusega kehtestatud redaktsioonis.

§ 20kehtiv redaktsioon sätestab enne 1995. aasta 12. juulit elamisluba taotlenud välismaalase õiguslikud tagatised alljärgnevalt: "

§ 124. lõikes nimetatud välismaalaste hulka, säilivad varasemates Eesti Vabariigi õigusaktides sätestatud õigused ja kohustused.

§-ga 20 hõlmatud tähtajalise elamisloa alusel Eestis elavate välismaalaste õiguslik seisund erineb oluliselt teiste tähtajalise elamisloa alusel Eestis elavate välismaalaste õiguslikust seisundist, olles soodsam. Nad ei vaja tähtajalise elamisloa kehtivuse ajal tööluba. Ka sätestas § 20 lg 2

1. septembri
2. a redaktsioon, et selle paragrahvi
3. lõikes nimetatud välismaalasel on seaduses sätestatud tingimustel hääleõigus kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel samadel alustel Eestis alalise elamisloaga viibiva välismaalasega. Valimisõigust puudutav norm VS §-s 20 lg 2 tühistati
4. juunil 1999 vastu võetud

§ 20lõike 2 muutmise seadusega.

1. Kui lähtuda VS § 20 pelgalt grammatilisest tõlgendusest, siis on tõepoolest võimalik järeldus, et kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionäridele laieneb VS §
2. Pole ju kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionärid tähtajalise elamisloa andmisel käsitatavad isikutena, kellele antakse VS § 12 lg 5 alusel tähtajaline elamisluba üksnes erandkorras (vt käesoleva otsuse punkt 17). Siiski ei saa kolleegiumi arvates kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionäri käsitada VS §-s 20 lg 1 nimetatud isikuna, kellel sama paragrahvi lõike 2 alusel on õigus taotleda alalist elamisluba. Sellele järeldusele viib VS § 20 ajalooline tõlgendus ja pikaajaline halduspraktika, millest kolleegiumi arvates lähtusid ka Vabariigi Valitsuse esindaja ja Riigikogu
3. septembril 1997 vastu võetud seaduseelnõu menetlemisel.
4. Käesoleva asja lahendamisel omavad tähendust
5. septembril 1997 vastu võetud

muutmise ja täiendamise seaduse eelnõu algataja - Vabariigi Valitsuse - esindaja poolt Riigikogule eelnõu menetlemisel antud selgitused. Need selgitused puudutavad isikute ringi, kes saavad VS § 20 lg 2 alusel taotleda alalist elamisluba. Riigikogu istungite stenogrammidest nähtub, et Vabariigi Valitsuse esindaja selgitas Riigikogus seaduseelnõu menetlemisel korduvalt, et VS § 20 lg 2 ei laiene VS §-s 12 lg 4 loetletud isikutele, kes on saanud tähtajalise elamisloa erandina. Seaduseelnõu esimesel lugemisel,

1. mail 1997, esitas Riigikogu liige eelnõu algataja esindajale küsimuse: "Kas õigus taotleda alalist elamisluba laieneb ka nendele 20 000-le tähtajalist elamisluba omavale erusõjaväelasele?" Eelnõu algataja esindaja vastas: "Vastus on väga selge. Erusõjaväelased ei kuulu muudatuste kohaselt nende isikute hulka, kes saaksid alalist elamisluba taotleda alates
2. aasta
3. juulist. Ei kuulu." Seaduseelnõu teisel lugemisel,
4. septembril 1997, ütles Vabariigi Valitsuse esindaja: "Põhiseaduskomisjon on teinud ettepaneku piirata nende isikute ringi, kellel on õigus saada alaline elamisluba. Vastavalt ettepanekule ei saaks alalist elamisluba need välismaalased, kes on saanud elamisloa seoses õppimise või Eestis töötamisega, samuti need

§ 12lõikes 4 loetletud isikud, kes on saanud elamisloa erandina.

Need on erusõjaväelased. Vabariigi Valitsus nõustub komisjoni ettepanekuga ja toetab seda."

1. Kolleegiumi arvates pidi
2. septembril 1997 vastu võetud seaduseelnõu menetlemisel nii Vabariigi Valitsuse esindajale kui ka Riigikogule selge olema, et VS § 20 lg 2 kehtestab enne
3. juulit 1995 tähtajalist elamisluba taotlenud isikutele palju soodsama õigusliku seisundi kui isikutele, kes taotlevad elamisluba VS § 12 lg 3 alusel. Sellises olukorras pole kolleegiumi arvates mõeldav, et eelnõu menetlemisel eristati erusõjaväelasi ja kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionäre. Kolleegium on seisukohal, et eelnõu algataja esindaja pole oma ettekandes ega küsimusele vastamisel eristanud kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionäre ja erusõjaväelasi. Ka Riigikogu võttis kolleegiumi arvates VS § 20 uue redaktsiooni vastu veendumusega, et § 20 ei laiene erusõjaväelastele ega ka kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionäridele. Kolleegiumi seda seisukohta toetab nii

toonane redaktsioon kui ka selle seaduse rakendamise halduspraktika.

1. VS § 20
2. septembri
3. a redaktsiooni kehtestamise ajal reguleeris erandina elamisloa andmist sama seaduse
4. juuli
5. a redaktsiooni § 12 lg 5 koostoimes sama paragrahvi lõikega
6. Lõike 4 punkt 7 välistas elamisloa andmise välismaalasele, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud. Lõige 5 sätestas: "Käesoleva paragrahvi
7. lõikes loetletud välismaalastele võidakse teha erandeid Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras." Lõikes 5 nimetatud korra välisriigi erusõjaväelaste suhtes sätestas Vabariigi Valitsuse
8. detsembri
9. a määrusega nr 379 kinnitatud "Välisriigi relvajõududest erru arvatud kaadrisõjaväelastele ja nende perekonnaliikmetele elamislubade andmise kord." See oli erandkord. Korra kinnitamise määruses oli määruse andmise õigusliku alusena märgitud VS § 12 lg
10. Kuni Kokkuleppe jõustumiseni (
11. veebruarini 1996) kuulusid VS § 12 lg 4 p 7 alla ka kõik Vene Föderatsiooni sõjaväepensionärid ja neile sai tähtajalise elamisloa anda vaid erandkorras, kui nad vastasid Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korra tingimustele. Kokkuleppe täitmiseks antud Vabariigi Valitsuse määruses aga käsitati kokkuleppjärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionäre endiselt isikutena, kellele saab tähtajalise elamisloa anda vaid erandkorras. Kokkuleppe täitmiseks kinnitati Vabariigi Valitsuse
12. mai
13. a määrusega nr 130 "Välisriigi relvajõududes kaadrisõjaväelasena teeninud välismaalastele ja nende perekonnaliikmetele elamislubade andmise kord." See kord laienes sama korra punkti 2 kohaselt ka kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionäridele. Korra preambulas viidatakse korra andmise alusena VS §-le 12 lg 5, s.o sättele, mis reguleeris elamisloa andmist erandkorras. Kolleegiumil pole alust kahelda selles, et Vabariigi Valitsuse esindaja kasutas Riigikogus eelnõu selgitamisel valitsuse enese määrusega kasutatud mõisteaparatuuri ja mõistis VS § 12 lg 4 p 7 ja lg 5 nii, nagu seda mõisteti Vabariigi Valitsuse
14. mai
15. a määrusega nr 130 kinnitatud korras. Kolleegiumi arvates nõustus ka Riigikogu sellise lähenemisega.
16. Kolleegiumi seisukohta, et VS § 20 ei hõlma kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionäre, toetab ka halduskolleegiumi otsuse käesolevas punktis esitatud alljärgnev analüüs. Vabariigi Valitsuse
17. detsembri
18. a määrusega nr 379 kinnitatud erandkorra punkt 4 sätestas: "Erukaadrisõjaväelane võib saada elamisloa juhul, kui ta on sündinud enne
19. jaanuari
20. a. või kui tema abikaasa või alaealine laps on Eestis elav Eesti kodanik või Eestis elav välismaalane, kellel on alaline elamisluba või kui tema Eestis viibimine on riigile vajalik." Seega oli tegelikkuses selle määruse alusel elamisluba mõtet taotleda väga piiratud isikute ringil. Sellised välismaalased pidid korra punkti 6 kohaselt elamisluba taotlema hiljemalt
21. juulil
22. Erukaadrisõjaväelastele sätestatud elamisloa taotlemise tähtaega - hiljemalt
23. juuli 1994 - selle määruse kehtivuse ajal ei muudetud. Vabariigi Valitsuse
24. mai
25. a määrusega nr 130 kinnitatud korra kehtestamise määruse punkti 3 alapunktiga 1 lubati kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionäridel esitada elamisloa taotlusi kuni
26. maini
28. Alalise elamisloa andmist reguleerib peale VS § 20 ka VS § 12 lg 3, mis kehtib
29. veebruari
30. a redaktsioonis. Selle sätte järgi võib alalise elamisloa "anda välismaalasele, kes on Eestis elanud tähtajalise elamisloa alusel viimase viie aasta jooksul vähemalt kolm aastat ning kellel on Eestis kehtiv elamisluba, elukoht ja legaalne sissetulek Eestis äraelamiseks, kui käesolev seadus ei sätesta teisiti. Alalist elamisluba ei anta välismaalasele, kes on saanud Eestis elamisloa käesoleva paragrahvi
31. lõike punkti 1 või 2 alusel."

§ 12lg 3 17.

veebruari 1999. a redaktsiooni vastuvõtmisel erusõjaväelaste teemat ei käsitletud. Kolleegium on seisukohal, et VS § 12 lg 3 on alalise elamisloa andmise aluseks kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud isikule. 29.

§ 12lg 1 p 1 ja 2 nimetavad tähtajalise elamisloa andmist töötamiseks ja õppimiseks.

Üksnes VS § 12 lg 1 p 1 ja 2 alusel antud tähtajalisele elamisloale toetudes ei saa VS § 12 lg 3 teise lause järgi taotleda alalist elamisluba. Seega ei välista VS § 12 lg 3 teine lause välislepingu alusel tähtajalise elamisloa saanud isikule alalise elamisloa andmist.

1. Piiranguid alalise elamisloa andmisel sätestab ka VS § 12 lg 3 esimene lause osa "kui seadus ei sätesta teisiti". Nii on seadusega alalise elamisloa andmine välistatud VS §-s 12 lg 4 nimetatud isikutele, välja arvatud, kui nad on hõlmatud sama paragrahvi
2. lõikega.

§ 12

lg 3 esimest lauset ei saa mõista nii, et tulenevalt VS §-st 12 lg 4 p 7 on välistatud alalise elamisloa andmine kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionärile. Isik säilitab kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionäri staatuse, sõltumata taotletava elamisloa liigist. Kokkulepe jätab siseriikliku seaduse hooleks sõjaväepensionärile antava elamisloa liigi sätestamise ja ei nõua, et sellisele isikule tuleb anda alaline elamisluba.

s pole aga sätet, mis keelab kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionärile anda alalise elamisloa. Üht ja sama isikut ei saa tähtajalise elamisloa taotlemisel käsitada kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionärina ja alalise elamisloa andmisel VS §-s 12 lg 4 p 7 nimetatud isikuna. Kuna seadus pole sätestanud kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionäridele alalise elamisloa andmise keeldu, saavad need isikud taotleda ka alalist elamisluba. Kui kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionär on tähtajalise elamisloa alusel elanud Eestis vähemalt viis aastat ega kujuta ohtu Eesti riigi julgeolekule, siis tuleb talle VS § 12 lg 3 alusel anda alaline elamisluba.

1. Viimast järeldust toetab ka Vabariigi Valitsuse
2. aasta
3. novembri määrusega nr 362 kinnitatud "Elamisloa ja tööloa taotlemise, andmise, pikendamise ning tühistamise kord." Selle korra punkti 108 lõike 1 teine lause reguleerib kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionärile alalise elamisloa andmise või sellest keeldumise menetluslikke küsimusi. Korra punkti 108 lõike 1 teine lause sätestab: "Kui taotleja on kokkuleppejärgses nimekirjas, teeb otsuse alalise elamisloa andmise või sellest keeldumise kohta Vabariigi Valitsus kokkuleppe täitmiseks moodustatud valitsuskomisjoni ettepanekul." Seega mõistab ka Vabariigi Valitsus Välismaalaste seadust selliselt, et kokkuleppejärgsesse nimekirja kantud sõjaväepensionärile saab anda alalise elamisloa. III
4. Kolleegiumi istungil palus S. Mirošnitšenko mõista Kodakondsus- ja Migratsiooniametilt välja kohtukulud. S. Mirošnitšenko esitas Vikandi Konsult OÜ arve-kviitungi nr 2205-AA summas 1250 krooni Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kassatsioonkaebuse tõlke eest, arve-kviitungi nr 2305-AA summas 3000 krooni kassatsioonkaebusele vastuse ettevalmistamise eest ja arve-kviitungi nr 2005AA summas 2000 krooni juriidilise konsultatsiooni eest.
5. Kolleegium leiab, et S. Mirošnitšenko kohtukulude väljamõistmise taotlus kuulub osalisele rahuldamisele. Halduskohtumenetluse seadustiku § 93 lg 1 järgi mõistetakse poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, välja tema poolt kantud kohtukulud. Halduskohtumenetluse seadustiku § 83 p 2 sätestab kohtukuludena ka asja läbivaatamise kulud. Sama seadustiku § 87 p-de 1 ja 3 kohaselt on asja läbivaatamise kulude hulgas ka tõlgitasu ja õigusabikulud. HKMS § 87 lg 1 järgi on õigusabikulud asjast esindajana osa võtnud advokaadi või teise õigusabi osutanud isiku kulud. Riigikohtu halduskolleegium asus
6. mai
7. a otsuses asjas nr 3-3-1-28-01 seisukohale, et õigusabikuluks HKMS § 87 lg 1 mõttes on ka tasu, mida maksti kassatsioonkaebuse koostamisel õigusabi osutanud isikule, kes pole vandeadvokaat või vandeadvokaadi vanemabi. Kolleegium on seisukohal, et teise poole kassatsioonkaebusele vastuse ettevalmistamisel kasutatud õigusabi kulud on analoogilised kuludega, mis on kantud kassatsioonkaebuse koostamisel. Ka kassatsioonimenetluses juriidilise konsultatsiooni eest makstud tasu on õigusabikulu HKMS § 87 p 1 mõttes. Kolleegiumil pole alust kahelda, et Vikandi Konsult OÜ-le arve nr 2005-AA järgi juriidilise konsultatsiooni eest tasutud summa on kantud käesoleva asja kassatsioonimenetluses. Seetõttu kuulub Kodakondsus- ja Migratsiooniametilt S. Mirošnitšenko kasuks välja mõistmisele Vikandi Konsult OÜ-le arve-kviitungi nr 2305-AA järgi kassatsioonkaebusele vastuse ettevalmistamise eest tasutud 3000 krooni ja arve nr 2005-AA järgi juriidilise konsultatsiooni eest 2000 krooni - kokku seega 5000 krooni. Halduskohtumenetluse seadustiku §-s 85 p 1 peetakse tõlgitasuna silmas sama seadustiku §-s 86 lg 1 nimetatud tasu. Halduskohtumenetluse seadustiku § 86 lg 1 esimene lause sätestab tõlgi õiguse tasule: "Eksperdil ja tõlgil on õigus saada tasu kohtu ülesandel tehtud töö eest." Kassatsioonkaebuse tõlkimise eest kantud kulud ei kuulu väljamõistmisele juba seepärast, et kassatsioonkaebuse tõlkimine polnud kohtu poolt määratud. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann