Obsah (5)

§ 113§ 142§ 141§ 188§ 41

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-108-02 Otsuse kuupäev 24. oktoober 2002. a Kohtukoosseis Eesistuja Lea Kivi, liikmed Eerik Kergandberg ja Hannes Kiris Kohtuasi S. K. ja A. G. s

§ 113järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20.

juuni

1. a otsus kriminaalasjas nr 2-1/616/02 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Riigiprokurör Alar Kirs, kassatsioonprotest Asja läbivaatamise kuupäev
2. september
3. a Istungil osalenud isikud Riigiprokurör Marge Püss, S. K. kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas ja A. G. kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa Resolutsioon
4. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
5. juuni
6. a otsus S. K.-i ja A. G.-i süüdistusasjas ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
7. Kassatsioonprotest rahuldada.
8. Välja mõista S. K.-lt 1534 krooni (üks tuhat viissada kolmkümmend neli krooni) kohtukulu kaitsjatasu katteks riigieelarve tuludesse.
9. Välja mõista A. G.-lt 1534 krooni (üks tuhat viissada kolmkümmend neli krooni) kohtukulu kaitsjatasu katteks riigieelarve tuludesse. Kohtuotsus jõustub
10. oktoobril
11. a ega ole edasikaevatav. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
12. S. K. anti kohtu alla süüdistatuna

§ 142lg 2 p 3 ja A.

G."

§ 142lg 2 p-de 3 ja 4 järgi.

Süüdistuse kohaselt läksid nad ühel õhtul

1. aasta augustis raha väljapressimise eesmärgil Tallinnas, K. 100B-146 asuvasse R. S. tuppa ning nõudsid viimaselt sama õhtu kella 21.00-ks 500 krooni üleandmist. Selle nõudmise mittetäitmisel ähvardasid S. K. ja A. G. R. S.-e läbi peksta. S. K.-it ja A. G.-it süüdistati veel selles, et
2. augustil
3. a kella 18.50 paiku kui ka
4. septembril
5. a kella 21.30 paiku tungisid nad ühiselt R. S.-le kallale ja röövisid temalt elule ja tervisele ohtlikku vägivalda kasutades
6. augustil
7. a pangakaardi ja käekella "Seiko" maksumusega 1000 krooni ja
8. septembril
9. a hõbeketi maksumusega 200 krooni. See tegevus kvalifitseeriti

§ 141lg 2 p-de 1 ja 2 järgi.

1. Tallinna Linnakohtu
2. mai
3. a otsusega tunnistati S. K. ja A. G. süüdi

§ 188

järgi ning mõlemat karistati kaheksakuulise vabadusekaotusega.

§ 41alusel liitis linnakohus A.

G.-i karistusele osaliselt Valga Maakohtu

1. detsembri
2. a otsusega mõistetud karistuse, mõistes talle lõplikuks karistuseks üksteist kuud vabadusekaotust. 2.1 Linnakohus asus seisukohale, et kohtualuste süü väljapressimises ja röövimises ei ole tõendamist leidnud. Samas luges kohus tõendatuks asjaolud, et R. S. lammutas osadeks L. O. pesumasina ning viimane nõudis selle eest R. S.-lt raha; et L. O. rääkis S. K.-le ja A. G.-le sellest, et R. S. ei taha pesumasina eest maksta; et S. K. ja A. G. nõudsid R. S.-lt pesumasina eest raha, kasutades seejuures kannatanu suhtes füüsilist vägivalda; ning et S. K. võttis kannatanult pandiks pangakaardi, mõjutamaks viimast L. O. pesumasina eest tasuma. Samuti tuvastas kohus, et kohtualused tekitasid R. S.-le kergeid kehavigastusi. 2.2 Kohus kvalifitseeris kohtualuste käitumise

§ 188

järgi kui oma oletatava õiguse teostamise ebaseaduslikus korras, mis oli seotud vägivallaga.

1. Tallinna Linnakohtu
2. mai
3. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse A. G.", kes palus linnakohtu süüdimõistva kohtuotsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist.
4. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
5. juuni
6. a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu otsus S. K.-i ja A. G.-i süüditunnistamises ja karistamises

§ 188järgi.

Ringkonnakohus tunnistas nii S. K.-i kui ka A. G.-i süüdi

§ 113

järgi ja karistas mõlemat rahatrahviga 200 päevamäära ulatuses, s.o 10600 krooni. Trahvi luges ringkonnakohus süüdimõistetute poolt kantuks seoses S. K.-i 8-kuulise ja A. G.-i 9 kuu ja 16 päevase viibimisega vahi all. 4.1 Ringkonnakohus pidas vajalikuks väljuda apellatsioonkaebuse piiridest ja leidis, et

§-s 188 sätestatud kuriteokoosseis ei ole mitte nn igaühedelikt, vaid eeldab subjektina isikut, kellele subjektiivne õigus kuulub. Viidates Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-123-96 märkis ringkonnakohus, et omavoli kuriteokoosseisu moodustab üksnes süüdlasele vahetult endale kuuluva tõelise või oletatava õiguse ebaseaduslik teostamine. Kohtukolleegium märkis, et kuna nõudeõiguse loovutamiseks ei saa pidada L. O. suusõnalist palvet küsida lammutatud pesumasina eest R. S.-lt raha, ei olnud L. O. nõudeõigust R. S. vastu ei täielikult ega osaliselt S. K.-le ja A. G.-le loovutanud. Sellest tulenevalt leidis kriminaalkolleegium, et nõudeõigus R. S. vastu lammutatud pesumasina väärtuse hüvitamiseks kuulus L. O.-le, mitte aga kohtualustele, mistõttu nende tegevuses puudub omavoli kuriteokoosseis. 4.2 Kohtukolleegium nõustus linnakohtu seisukohaga, et tõendatud on kohtualuste poolt kergete kehavigastuste tekitamine R. S.-le. Kriminaalkolleegium märkis, et kuna linnakohtu otsusega välistati kohtualuste käitumises

§-s 142 sätestatud kuriteo koosseis ning kuna ringkonnakohus arutab kriminaalasja kohtualuse apellatsioonkaebuse alusel, tuleb kohtualuse tegevus kannatanule kehavigastuste tekitamisel kvalifitseerida

§ 113järgi.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

1. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
2. juuni
3. a otsuse peale esitas kassatsioonprotesti riigiprokurör Alar Kirs, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Kassaator märgib, et kriminaalteoorias on välja kujunenud seisukoht, mille kohaselt olukorras, kus omanik (valdaja) ei realiseeri ise oma õigusi, vaid teeb seda kolmanda isiku kaudu, on tegemist omavoliga - nn kolmas isik tegutseb omaniku palvel, kuid nõutav vara on tema jaoks võõras. Prokurör märgib, et käesoleval juhul ei kasutanud L. O. oma õigust ise, vaid realiseeris seda õigust suusõnaliselt S. K.-le ja A. G.-le esitatud palve näol, mille viimased ebaseaduslikus korras ka täitsid. Kassaatori arvates vabaneksid Tallinna Ringkonnakohtu seisukoha järgi kriminaalvastutusest kõik kolmandad isikud, kes teostavad tõelise või oletatava õiguse omaniku (valdaja) suusõnalisel palvel, kokkuleppel, nõudmisel, veenmisel, palkamisel jne ebaseaduslikult omaniku õigust.

§ 188

selline tõlgendamine tähendab seda, et kui isik tarvitab oma tegeliku või oletatava õiguse maksmapanekuks kannatanu kallal vägivalda või kahjustab teda muul moel, siis on kannatanu

§-ga 188 kaitstud, kuid kui omavolitseja veenab seda enda eest tegema kolmanda isiku, siis mitte. Selline tõlgendus annaks omavolitsejale võimaluse vastutusest mööda hiilida ja seaks soodusolukorda näiteks kuritegelike ühenduste liikmed ja teised isikud, kes tegeliku õiguse omaniku (valdaja) soovil kuriteo, s.o omavoli toime panevad. 6. Riigikohtu istungil jäi prokurör kassatsioonprotestis esitatu juurde ja palus selle rahuldada, S. K.-i ja A. G.-i kaitsjad asusid aga seisukohale, et ringkonnakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, kassatsioonprotest aga põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT 7.

§ 188

nägi ette karistuse oma tõelise või oletatava õiguse teostamise eest ebaseaduslikus korras, kui see oli seotud vägivalla või vägivallaga ähvardamisega, vara hävitamise või rikkumise või sellega ähvardamisega, isikult vabaduse võtmise, isiku vabaduse piiramise või sellega ähvardamisega või kui sellega põhjustati muu oluline kahju. Põhimõtteliselt samasugune on omavoli kirjeldus ka KarS §-s 257. Seega on selle kuriteo subjektiks isik, kellele subjektiivne õigus kuulub või kes oletab taolise õiguse endale kuulumist. Tuvastamaks, kas kohtualuse tegevus on kvalifitseeritav

§ 188

järgi, tuleb esmalt hinnata, kas tegu on toime pandud oma tõelise või oletatava õiguse teostamiseks, ning kas see oli toime pandud ebaseaduslikus korras. Seejärel tuleb lahendada küsimused, kas nimetatud tegu oli seotud vägivallaga, vara hävitamise või rikkumisega või sellega ähvardamisega, isikult vabaduse võtmise või vabaduse piiramise või sellega ähvardamisega või kas sellega põhjustati muu oluline kahju. Seda seisukohta on Riigikohus väljendanud ka otsuses 3-1-1-116-01 (RT III 2002, 2, 14). Kriminaalkolleegium on samuti seisukohal, et olukorras, kus isik ei teostanud oma tõelist õigust, tuleb tema käitumise kvalifitseerimisel

§ 188(Kar

S § 257) järgi tuvastada, millist ja kellele kuuluvat õigust see isik oma oletatava õigusena teostas. 8. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium luges tuvastatuks asjaolud, et kannatanu R. S. lõhkus L. O.-le kuulunud pesumasina ja et sellest tulenes viimase nõudeõigus R. S. vastu. Kuna L. O. poolt suusõnaliselt S. K.-le ja A. G.-le esitatud palvet küsida R. S.-lt lammutatud pesumasina eest raha, ei saa lugeda nõudeõiguse loovutamiseks, ei ole L. O. nimetatud nõudeõigust täielikult ega osaliselt S. K.-le ja A. G.-le loovutanud. Neil asjaoludel jõudis ringkonnakohus järeldusele, et nõudeõigus pesumasina väärtuse hüvitamiseks R. S. vastu kuulus L. O.-le, mitte aga S. K.-le ja A. G.-le, mistõttu viimaste tegevuses puudus omavoli. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kriminaalasjas sisalduvate tõendite alusel ei saanud ringkonnakohus teha järeldust selle kohta, et L. O. oleks nõudeõiguse loovutanud. Samas on kriminaalkolleegium seisukohal, et L. O. poolt nõudeõiguse loovutamata jätmine ei välista iseenesest S. K.-i ja A. G.-i käitumises

§-s 188 sätestatud kuriteokoosseisu. 9. Teise isiku nimel tegutsemine ei välista iseenesest vastutust

§ 188

(Kars § 257) järgi, kuid mitte alati ei tule taolist teise isiku palvel (veenmisel, nõudmisel, kokkuleppel, vihjamisel jne) teise isiku tõelise või oletatava õiguse ebaseaduslikus korras teostamist lugeda omavoliks karistusõiguse tähenduses. Oletatava õiguse all

§ 188

tähenduses ei tule mõista mitte igasugust isiku subjektiivset arusaama oma õigustest (vt Riigikohtu lahendid 3-1-1-78-96 (RT III 1996, 23, 307), 3-1-1-123-96 (RT III 1996, 32, 411)). Sellest tulenevalt saab oma oletatava õiguse teostamisena vaadelda teisele isikule kuuluva tõelise või oletatava õiguse realiseerimist vaid juhul, kui süüdlane pidas seda õigust subjektiivselt oma tegelikuks õiguseks ning kui ühiskonnas valitsevatest õigussuhetest ja omaksvõetud arusaamadest tulenevalt oli tal taolisest palvest (veenmisest, nõudmisest, kokkuleppest, vihjest vms) tulenevalt ka küllaldaselt alust oletada, et tal on õigus realiseerida objektiivselt teisele isikule kuuluvat tõelist või teise isiku oletatavat õigust.

1. Ringkonnakohtu otsusest nähtuvalt on kohus lugenud tõendatuks asjaolu, et L. O. esitas S. K.-le ja A. G.le suusõnalise palve küsida R. S.-lt lammutatud pesumasina eest raha. Viimased seda ka tegid, kuid kasutasid seejuures R. S. suhtes vägivalda. Kuigi ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, milliste tõendite alusel kohus sellisele järeldusele jõudis, on kohus märkinud, et pesumasina lammutamisest tulenev nõudeõigus kuulus L. O.-le. Ringkonnakohus on tuvastanud, et kohtualused ei teostanud oma tõelist õigust. Tallinna Linnakohtu
2. mai
3. a otsuses jõuti aga järeldusele, et kohtualused teostasid ebaseaduslikus korras oma oletatavat õigust. Seega on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta ja ka analüüsimata, miks ei olnud S. K.-i ja A. G.-i tegevus olukorras, kus nad L. O. palvel nõudsid R. S.-lt raha omandi või valduse rikkumisega L. O.-le õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks, käsitatav kohtualuste poolt oletatava õiguse teostamisena

§ 188tähenduses.

Välistades seda küsimust lahendamata kohtualuste käitumisest omavoli, on ringkonnakohus kohaldanud ebaõigesti kriminaalseadust.

1. Toodud põhjendustel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3 leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
2. juuni 2002 a otsus S. K.-i ja A. G.-i süüdistusasjas tuleb tühistada ja kriminaalasi saata uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Lea Kivi, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris