KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-107-02 Otsuse kuupäev 25. oktoober 2002 Kohtukoosseis Eesistuja Lea Kivi, liikmed Eerik Kergandberg ja Hannes Kiris Kohtuasi M. K. süüdistus KrK

§ 187

lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuni
2. a otsus kriminaalasjas nr 2-1/437/2002 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Riigiprokurör Alar Kirsi kassatsioonprotest Asja läbivaatamise kuupäev
3. september 2002 Istungil osalenud isikud Vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski ja riigiprokurör Marge Püss Resolutsioon
4. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
5. juuni
6. a otsus M. K. õigeksmõistmises KrK §

§ 187lg 1 järgi, samuti Rapla Maakohtu 20. märtsi 2002. a otsus M. K. süüdimõistmises Kr

K §

§ 187

lg 1 järgi ning saata kriminaalasi uueks kohtulikuks arutamiseks Rapla Maakohtule.

1. Kassatsioonprotest rahuldada. Kohtuotsus jõustub
2. oktoobril ega ole edasikaevatav. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Rapla Maakohtu
4. märtsi
5. a otsusega tunnistati M. K. süüdi KrK §

§ 187lg 1 järgi ning talle mõisteti kummagi kuriteo eest karistuseks üheksa kuud vabadusekaotust. Kr

K § 40 lg 1 alusel liitis maakohus need karistused osaliselt, mõistis M. K.-le lõplikuks karistuseks ühe aasta vabadusekaotust ning vabastas ta KrK § 47 lg 1 alusel tingimuslikult karistuse kandmisest. 1.1 KrK § 187 lg 1 järgi tunnistati M. K. süüdi selles, et ta esitas

1. juunil
2. a Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Raplamaa osakonnas Eesti kodaniku passi taotlemisel teadvalt valeandmeid, kinnitades enda poolt allkirjastatud avalduses, et tema ema on E. K. (endine B.), kes sündis
3. mail
4. a Tallinnas. Samuti lisas M. K. avaldusele sünnitunnistuse IV-YP nr 1590491, milles on tema vanemateks märgitud E. ja M. K; E. B.-i ja N. K.-i abielutunnistuse I-OH nr 478088 ning
5. aprillil 1994 Kodakondsusameti Tallinna Läänerajooni büroo poolt välja antud EV passi nr KO522911, millega M. K. tõendas Eesti Vabariigi kodakondsust. 1.2 KrK § 186 järgi tunnistati M. K. süüdi selles, et ta esitas
6. juunil
7. a Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Raplamaa osakonnas Eesti kodaniku passi taotlemisel teadvalt võltsitud sünnitunnistuse IV-TP nr 1590491 ja abielutunnistuse I-OH nr 478088 ning Eesti Vabariigi passi nr KO
9. Rapla Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse M. K. kaitsja Arina Liskmann, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist esimese astme kohtule uueks arutamiseks.
10. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
11. juuni
12. a otsusega tühistati Rapla Maakohtu otsus M. K.-i süüditunnistamises ja karistamises KrK § 187 lg 1 ja § 186 järgi ning M. K. mõisteti talle esitatud süüdistustes õigeks. 3.1 Ringkonnakohus leidis, et kriminaalasjas on vaieldamatult kindlaks tehtud, et M. K.-i poolt Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Raplamaa osakonnas Eesti kodaniku passi saamiseks esitatud sünnitunnistus ja abielutunnistus olid võltsitud. Kuid samas pole ringkonnakohtu arvates kindlaks tehtud, kes ja millal neid dokumente võltsis või kelle ülesandel neid võltsiti. Kriminaalkolleegium viitas seejuures Riigikohtu
13. juuni
14. a otsusele nr 3-1-1-67-01, milles on rõhutatud, et isiku süüdimõistmisel teadvalt võltsitud dokumendi kasutamise eest peab olema tuvastatud tema teadlikkus, et ta kasutab võltsitud dokumenti. Ringkonnakohus asus seisukohale, et ükski kohtuotsuses loetletud ega ka kriminaalasjas leiduv tõend ei viita sellele, et M. K. oli teadlik sünnitunnistuse ja abielutunnistuse võltsitusest. Veel märkis kohtukolleegium, et ei ole tuvastatud M. K.-i esitatud Eesti kodaniku passi nr KO522911 võltsitus või ebaseaduslik väljastamine. 3.2 Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsusest ega ka kriminaalasja muudest materjalidest ei nähtu, millistele tõenditele tuginedes on M. K.-i poolt esitatud andmed loetud ebaõigeteks. Kohtukolleegium märkis, et ükski tõend ei kinnita, et E. K. ei olnud kohtualuse ema. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
15. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
16. juuni
17. a otsuse peale esitas kassatsioonprotesti riigiprokurör Alar Kirs, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks sisuliseks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. 4.1 Kassaator leiab, et M. K.-le esitatud süüdistuse puhul ei ole oluline, kes, kelle huvides ja millal võltsis sünni- ja abielutunnistuse. 4.2 Kassaatori väitel puuduvad igasugused andmed, et M. K.-le
18. aprillil 1994 Kodakondsusameti Tallinna Läänerajooni poolt välja antud EV pass nr KO522911 on väljastatud seaduslikult. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti siseauditi osakond on tuvastanud, et Tallinna Läänerajooni büroos puuduvad konkreetse passi osas passi väljastamiseks nõutavad alusdokumendid, lisaks on Eesti Vabariigi passide registreerimisraamatusse tehtud kanne passi nr KO522911 väljastamise kohta kodanik R. P.-le. 4.3 Kassaator ei nõustu ka ringkonnakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei kummuta esimese astme kohtu otsuses toodud tõendid kohtualuse väiteid selle kohta, et ta ei olnud teadlik esitatud dokumentide võltsitusest. Kassaatori arvates kuulub antud juhul kuriteo subjektiivne külg tõendamisele objektiivse külje analüüsi kaudu. Kassaator juhib tähelepanu asjaolule, et M. K. on kinnitanud, et tema kasutuses on olnud üks ja seesama sünnitunnistus IV-YP nr 1590491 sissekandega nr 321, mis on välja antud
19. aprillil 1964 ja mille ta esitas nii Nõukogude Liidu passi saamisel
20. a kui ka Eesti Vabariigi passi saamisel
21. ja
22. aastal. Samas nähtub aga Interpoli Ukraina osakonnast saadud andmetest, et M. K.-le väljastati esimest korda pass
23. veebruaril 1981, kusjuures selle aluseks oli
24. aprillil
25. a välja antud sünnitunnistus IVYP nr 159049 sissekandega nr
26. Kassaator märgib veel, et arvestades sünnitunnistusel ja abielutunnistusel juba visuaalsel vaatlemisel näha olnud märgatavaid võltsimise tunnuseid, samuti asjaolu, et sünnitunnistuse võltsimisel oli eksitud isegi M. K. sünnikuupäevaga, ei saa kuidagi tõsiselt võtta ringkonnakohtu seisukohta, et M. K. ei olnud võltsitusest teadlik. 4.4 Samuti on kassaator seisukohal, et antud kriminaalasja seisukohast ei ole tähtsust küsimusel, kes oli M. K.-i ema ja kes oli tegelikult kantud sünnitunnistusele tema emana. Kassaator rõhutab, et KrK §

§ 187

lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude objektiks ei ole mitte ametlik dokument kui selline, vaid vastavad ühiskondlikud suhted, mida teadvalt ebaõige sisuga dokumentide esitamisega rünnatakse. 4.5 Kassaator on seisukohal, et üksnes kõrvaldamata kahtlused kuuluvad tõlgendamisele kohtualuse kasuks. Kassaator leiab, et kuna antud juhul ei ole üheski tähtsas asjaolus vastuolulisi tõendeid ning kohtualune on andnud üksnes üldsõnalisi ja vastuolulisi ütlusi selle kohta, et ta ei olnud teadlik ega huvitatud võltsitud dokumentide esitamisest, siis on ringkonnakohus tõlgendanud süütuse presumptsiooni printsiipi laiendavalt.

1. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil esitatud seletuses toetas prokurör kassatsioonprotestis sisalduvat taotlust, rõhutades veelkord, et M. Konont"ukile inkrimineeritud teo subjektiivse külje hindamine peaks toimuma objektiivse külje - seega tema tegevuse - analüüsi kaudu. Kaitsja taotles kassatsioonprotesti rahuldamata jätmist põhjendusega, et kuigi prokurör nimetab kassatsiooni aluseks materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, taotletakse protestis sisuliselt hoopis ringkonnakohtu poolt tõenditele antud hinnangu muutmist ja selle kaudu Riigikohtu kaasamist faktiliste asjaolude, eeskätt aga M. K.-le inkrimineeritud teo subjektiivse külje, tuvastamisse. Kaitsja rõhutab, et täielikult on tõendamata, milles seisnes tema kaitsealuse süü esimese passi saamisel. Samuti leiab kaitsja, et sünni- ning abielutunnistuse võltsituse väite tuginemine üksnes Interpoli õiendile ei ole kooskõlas kriminaalasja igakülgse, täieliku ja objektiivse uurimise nõudega. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kassatsioonprotest tuleb rahuldada järgmistel kaalutlustel. 6.1 M. K.-i kaitsja vaidlustas Rapla Maakohtu
3. märtsi
4. a otsuse kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise motiivil. Tema väitel pole maakohtu otsuses motiveeritud, et M. K. oleks olnud teadlik tema poolt esitatud dokumentide ja andmete võltsitusest. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates võib apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga nõustuda. Maakohtu otsuses on kõnealuste kuritegude subjektiivse külje kohta sisuliselt märgitud vaid seda, et "kohtualuse väide, et tal puudus õigusvastase teo toimepanemise tahtlus ning käsitletud võltsitud dokumente ta teadlikult ei kasutanud, ei ole kohtule veenev. Kohus peab kohtualuse ütlusi ennast õigustavateks, mille eesmärgiks on vastutusest pääseda". Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates ei saa kohtuotsuse sellise teksti pinnalt, mis ei sisalda mingisugust tõendite analüüsi, tõepoolest lugeda kuritegude subjektiivset külge tuvastatuks. Ringkonnakohus väljus apellatsiooni piiridest ja mõistis M. K.-i õigeks vaatamata sellele, et apellatsioonkaebuses oli taotletud kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise motiivil kriminaalasja tagastamist maakohtule uueks arutamiseks. 6.2 Kooskõlas AKKS § 20 lg-s 1 sätestatuga kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust kaebuse piires, kui ei ole tegemist AKKS-s sätestatud eranditega. Apellatsioonimenetluse piiridega seonduvat on käsitletud Riigikohtu mitmetes lahendites. Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-7-00 (RT III, 2000, 5, 48) märgitud, et kui kannatanu on apellatsioonkaebuses taotlenud kriminaalasja tagastamist uueks arutamiseks esimese astme kohtule, siis tulenevalt AKKS § 20 lg-s 1 sätestatust ja kooskõlas selle sätte rakenduspraktikaga - oleks õigeksmõistetu süüditunnistamine ringkonnakohtu poolt välistatud vastuolu tõttu AKKS § 32 lg-s 3 sätestatuga. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruses nr 3-1-1-44-01 (RT III, 2001, 15, 162) aga on loetletud need erandjuhtumid, mil ringkonnakohtu poolt apellatsioonis sisalduva taotlusega võrreldes teistsuguse lahendi tegemine ei kujuta endast mitte alati AKKS § 20 lg-s 1 sätestatu rikkumist. Esiteks on vastavalt AKKS § 32 lg-le 1 apellatsioonimenetluse piiridest sellist väljumist lubava (sisuliselt seda kohustava) erandjuhuga tegemist siis, kui ringkonnakohus sedastab ise sellise kohtualuse olukorda raskendava kriminaalseaduse kohaldamise, millele apellatsioonis ei olnud osundatud. Teiseks on vastavalt AKKS § 33 lg-s 1 sätestatule ringkonnakohus kohustatud apellatsioonimenetluse piiridest väljuma (ja saatma kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks) siis, kui ta tuvastab AKKS § 39 lg-s 3 loetletud kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise. Kolmandaks on vastavalt AKKS § 33 lg-s 2 sätestatule ringkonnakohus kohustatud apellatsioonimenetluse piiridest väljuma (ja saatma kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks) siis, kui ta leiab, et mingi AKKS § 39 lg-s 3 nimetamata kriminaalmenetluse seaduse rikkumine on sedavõrd oluline, et see on takistanud või oleks võinud takistada kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist ning seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist, ning motiveerib kohtumääruses, miks see rikkumine ei ole apellatsioonimenetluses kõrvaldatav. 6.3 Ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses on apellandi põhjenduste kirjeldamise järgselt märgitud, et "kohtukolleegium, kuulanud ära kohtualuse ja teised menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonkaebuse väidetega, leiab, et Rapla Maakohtu otsus tuleb tühistada AKKS § 32 lg 1 p 1 alusel." (tl 143) Seega ei ole ringkonnakohus üldse pidanud vajalikuks vastata apellatsioonkaebuses sisalduvale taotlusele ja on kohe väljunud apellatsiooni piiridest. Kuna selline apellatsiooni piiridest väljumine on kohtualuse olukorda kergendanud, siis ei ole siin alust rääkida vastuolust AKKS §-s 32 sätestatuga. Sellegipoolest ei saa ringkonnakohtu tegevust käsitletaval juhul lugeda põhjendatuks. Motiivide puudumine AKKS § 39 lg 3 p-s 7 ette nähtud menetlusõiguse olulise rikkumisena, millele tugineti apellatsioonkaebuses, võib põhimõtteliselt tähendada olukorda, mil kohtulikul uurimisel tuvastatu ja kohtuotsuses kajastatu pinnalt ei olegi võimalik teatud järeldusi põhjendada. Kuid motiivide puudumine võib tähendada ka seda, et kohus on lihtsalt jätnud mingid kriminaalasja õigeks lahendamiseks olulised asjaolud nõutaval kujul põhjendamata, kuigi kohtulikul uurimisel tuvastatu ja kohtuotsuses kajastatu pinnalt otsustades oleks see olnud võimalik. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates on just viimati nimetatud olukorraga tegemist ka käesoleva kriminaalasja puhul. Sellisele menetlusõiguse rikkumisele ei saa ringkonnakohus kooskõlas AKKS § 33 lg-s 1 sätestatuga reageerida mitte kohtualuse õigeksmõistmisega, vaid kriminaalasja tagastamisega esimese astme kohtule uueks kohtulikuks arutamiseks. 6.4 Kassatsioonprotestis osundatakse põhjendatult sellele, et kohtupraktikas välja kujunenud arusaama kohaselt ei ole ja ei saagi olla välistatud kuriteo subjektiivse külje tõendamine objektiivse külje analüüsi kaudu. Siiski on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-80-02 (RT III, 2002, 21, 243) märgitud, et kuna selline tõendamisviis võimaldab tavapärasest suuremat subjektiivse lähenemise võimalust, tuleb seda kasutada iga kaasuse puhul rangelt individualiseeritult, lähtudes just selle konkreetse kuriteo objektiivse külje faktoloogiast, ning eeldusel, et puuduvad igasugused muud võimalikud tõendid kuriteokoosseisu subjektiivse külje kohta. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates osundatakse kassatsioonprotestis põhjendatult nendele rohkearvulistele kuriteo objektiivse koosseisu tunnustele, mis oleksid pidanud võimaldama esimese astme kohtul ka kuriteo subjektiivse koosseisu põhjalikku analüüsimist.
5. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 39 lg 3 p-st 7, § 63 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, tuleb kassatsioonprotest rahuldada ja ringkonnakohtu vaidlustatud otsus tühistada. Kuid arvestades seda, et käesoleva kriminaalasja menetlemisel on kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine toimunud esimese astme kohtu poolt, tuleb kriminaalasi saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Lea Kivi, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris