KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Asja läbivaatamise kuupäev Istungil osalenud isikud Resolutsioon Eesti Vabariigi nimel 3-4-1-5-02 28. oktoober 2002 Eesistuja Uno Lõhm

§ 7

lg 3 riivab PS § 12 lõikes 1 sätestatud üldist võrdsusõigust ja on vastuolus PS §-dega 10 ja

2. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium arutas Tallinna Halduskohtu taotlust avalikul istungil
3. aprillil
5. juunil 2002 otsustas kolleegium anda taotluse läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule. KOHTU JA ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED Tallinna Halduskohtu põhjendused
6. Kohus kirjutab otsuses,

§ 7lg 3 riivab PS § 12 lõiget 1, mille kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed.

Kohus leiab,

§ 7

lõikes 3 nimetatud omandireformi subjekte koheldakse ebavõrdselt, võrreldes teiste isikutega, kellel on õigus taotleda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist. Nende vara tagastamise või kompenseerimise avalduste lahendamine on edasi lükkunud määramata aega, mistõttu valitseb nende osas õiguslik ebakindlus ja selgusetus. Ebavõrdne kohtlemine on põhiseadusevastane, sest rikutud on nii PS §-st 10 tulenevat demokraatliku õigusriigi põhimõtet kui ka §-st 14 tulenevat seaduseandja kohustust tagada isikute õigused ja vabadused. Kohus märgib,

§ 7lg 3 eraldiseisvana ei ole põhiseadusevastane.

See säte on Põhiseadusega vastuolus olevaks muutunud seadusandja tegevusest lähtuvalt. ORAS § 7 lg 3 muudab põhiseadusevastaseks asjaolu, et riikidevahelist kokkulepet ei ole rohkem kui kümne aasta jooksul suudetud sõlmida. Säte on kaotanud regulatiivsuse ega taga kaebuse esitajale õigust, et tema vara tagastamise taotlus mõistliku aja jooksul või üldse lahendatakse. Välisministeerium teatas kohtule, et nendel oleva teabe kohaselt ei ole Saksa Liitvabariik väljendanud omapoolset tahet vastavasisulise lepingu sõlmimiseks. Demokraatlikus õigusriigis on lubamatu, et pikka aega valitseb õiguslikus regulatsioonis lünk ja üks osa subjektidest on jäetud ilma õigusest haldusmenetlusele mõistliku aja jooksul. Kui seadusandja nägi, et riikidevahelise kokkuleppe sõlmimise tõenäosus on väike või olematu, oleks ta PS § 14 kohaselt käitudes pidanud kehtestama uue regulatsiooni. Kuigi kohus möönab, et sätte kehtetuks tunnistamisega tekib regulatsiooni praegusega võrreldes veelgi suurem lünk, on see kohtu arvates ületatav, kui Riigikohus annab seadusandjale piisava aja uue regulatsiooni kehtestamiseks. Halduskohus märgib samuti,

§ 7

lg 3 põhiseadusevastasuse tuvastamisega ei ole kohus andnud hinnangut, kas ümberasujate vara tuleb tagastada või kompenseerida või mitte. Arvestada tuleb sedagi, et regulatsiooni puudulikkus takistab ümberasujate endistes majades elavatel üürnikel oma kortereid erastada. Asjaosaliste põhjendused

1. Riigikogu nimel teatas majanduskomisjon Riigikohtule, et praegu ei ole Riigikogu menetluses ühtegi ORAS muutmisega seonduvat eelnõu. Omandireform on küll jõudmas lõppjärku, kuid pole veel kaugeltki lõppenud. Põhiseaduse § 14 alusel on õiguste ja vabaduste tagamine ka täidesaatva võimu kohustus. Riigikogu esindaja selgitas kohtuistungil, et kuna Riigikogu ei ole vastu võtnud seadust, mis muudaks ORAS § 7 lg 3 või tunnistaks selle kehtetuks, siis võib järeldada, et Riigikogu seisukoht väljendubki selle vaidlusaluse sätte olemasolus ja tähendab seda, et säte pole vastuolus Põhiseadusega. Ta möönis, et vaidlusalune säte ei sisalda selget lahendust ega lahenduse võimalikke piire.
2. Õiguskantsleri arvamuse kohaselt on ORAS § 7 lg 3 vastuolus PS § 32 lg-ga 4, § 13 lg-ga 2 ja §ga 14, kuid seaduseandjale tuleks anda piisavalt aega puuduva regulatsiooni kehtestamiseks. Õiguskantsler märgib, et kaebuse esitaja nõuab oma vanavanaisale kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist. Ilma vaidlustatud sätteta oleks kaebuse esitajal õigus pärida oma vanavanaisalt õigusvastaselt võõrandatud vara omandireformi õigustatud subjektina. Tegemist on seega PS § 32 lg-s 4 sätestatud pärimisõiguse kaitseala riivega. Riikidevahelise lepingu puudumine riivab nõude esitaja õigust haldusmenetlusele mõistliku aja jooksul. ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastasus tuleneb seadusandliku ja täidesaatva võimu kestvast tegevusetusest. Seetõttu on vaidlustatud säte vastuolus PS §-ga
3. Õiguskantsler lisab, et PS § 13 lg-st 2 tuleneb definiitsuse e määratletuse põhimõte. See põhimõte on õiguskindluse põhimõtte üks osa, viimane aga omakorda õigusriigi printsiibi alaprintsiip. Definiitsuse põhimõtet on rikutud, kui seadus jätab ebamõistlikult pika aja jooksul määratlemata taotluse lahendamise õiguslikud alused ja korra.
4. Justiitsminister arvab, et vaidlustatud säte on Põhiseadusega kooskõlas. ORAS § 7 lg-d 1 ja 3 on üld- ja erinormi vahekorras. Lõige 3 on erinorm, mistõttu saab Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise eelduseks olla riikidevaheline kokkulepe. Neid isikuid ei saa vaadelda kui omandireformi õigustatud subjekte, sest nende subjektsus saaks tuleneda üksnes sõlmitavast riikidevahelisest kokkuleppest. Justiitsminister märgib,

§ 7lg 3 ei saa riivata PS § 12 lg-st 1 tulenevat põhimõtet.

ORAS ei anna Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikutele õigust taotleda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist. Põhjendatud on nende isikute erinev kohtlemine, võrreldes teiste õigustatud subjektidega. Saksamaale ümberasunud isikud olid omandiõiguse teostamisel erinevas olukorras kui omandireformi õigustatud subjektid. Enamik neist on saanud ka piisava hüvitise. Justiitsminister nõustub halduskohtu väitega,

§ 7

lg 3 eraldiseisvana ei ole põhiseadusevastane, kuid ei soostu sellega, et vaidlustatud sätte muudab Põhiseadusega vastuolus olevaks asjaolu, et riikidevahelist kokkulepet ei ole senini sõlmitud. Kokkuleppe sõlmimine või mittesõlmimine ei saa iseenesest mõjutada seaduse sätte vastavust Põhiseadusele. Justiitsminister lisab, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses ei saa üldse otsustada, kas riikidevahelise kokkuleppe mittesõlmimine on Põhiseadusega vastuolus või mitte, sest Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 15 ei võimalda Riigikohtul otsustada toimingu Põhiseadusele vastavuse või mittevastavuse küsimust. Vaidlustatud seadus 13. Omandireformi aluste seaduse vaidlustatud säte, mis jõustus 2. märtsil 1997 (RT I 1997, 13, 210), on sõnastatud järgmiselt: "Paragrahv 7. Õigusvastaselt võõrandatud vara endised omanikud omandireformi õigustatud subjektidena [---]

§ 7lg 3 rakendamisel tuleb silmas pidada ka 1941.

aastal sõlmitud kokkuleppeid. Komisjoni aruande järgi ei saa ORAS § 7 lg 3 senisel kujul kehtima jääda. Sätte muutmine või tühistamine nõuab komisjoni hinnangul poliitilist otsust.

2. aasta jaanuaris esitas Vabariigi Valitsus Riigikogule eelnõu ORAS § 7 lõige 3 muutmiseks. Valitsus tegi ettepaneku sõnastada lõige järgmiselt: "Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikud ei ole omandireformi õigustatud subjektid neile kuulunud ning neilt enne Eestist lahkumist õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes". Seletuskirjas selgitatakse, et "mahajäänud vara eest sai osa ümberasunuid Saksa riigilt hüvitust, osa seda aga ei saanud. Saksa Liitvabariik pole selle vara kompenseerimiseks endale mingeid kohustusi võtnud, seda pole teinud ka Vene Föderatsioon. Eesti Vabariigi omandireformi seadus ei näe ette ümberasunutele kuulunud ning õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist ega kompenseerimist ning jätab selle küsimuse lahendamise riikidevahelise kokkuleppe reguleerida. Sellise kokkuleppe sõlmimine Saksa Liitvabariigi või Vene Föderatsiooniga ei ole tõenäoline. Ülaltoodut arvestades nähakse eelnõus ette loobuda omandireformi aluste seaduse § 7 lõikes 3 riikidevahelisele kokkuleppele viitamisest ning jääda senisele seisukohale, mille kohaselt nimetatud vara ei saa omandireformi aluste seaduse põhjal selle kunagistele omanikele või nende õigusjärglastele tagastada ega kompenseerida." Seaduse eelnõu esimesel lugemisel Riigikogus
3. jaanuaril 1999 märkis justiitsminister oma ettekandes eelnõu selgitamiseks järgmist: "See reegel on kehtinud alates omandireformi aluste seaduse vastuvõtmisest. Tõsi küll, alguses oli see kirjas rakendusotsuses, aga oma sisult on see reegel kogu aeg olnud ühesugune. Mida see tähendas
4. aastal? Otsustati, et isikutele, kes on lahkunud Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel, ei kompenseerita ega tagastata vara omandireformi aluste seaduse alusel.
5. aastal oli küsimus selles, et võib-olla Saksamaaga õnnestub sõlmida mingisugune leping ja Saksamaa kui sõjakahjude tekitaja on nõus vara kompenseerima, siis saaks selle lepingu alusel see küsimus lahendatud. See tähendab, praegu tuleb kinnitada, et kõigil neil, kes on lahkunud
6. aastal ja
7. aastal sõlmitud lepingute alusel, ei ole õigust saada vara tagasi ega kompensatsiooni. [...] Praegu on probleem eelkõige üürnikes. Ümberasujad, kes on lahkunud nende lepingute alusel, ei ole õigustatud subjektid ja neile maju tagasi ei anta, kuid kortereid ei tohi ka erastada, sest seadusandja on jätnud võimaluse, et äkki sõlmitakse kokkulepe ja selle kokkuleppe alusel maja tagastatakse." Küsimusele, mis segab otsustamast, et
8. aastal NSV Liidu ja Saksamaa vahel sõlmitud lepingu alusel lahkunud inimeste vara kuulub tagastamisele, vastas justiitsminister, et Riigikogu ja Valitsus on lähtunud põhimõttest, et omandireformi õigustatud subjektide ringi ei laiendata (Riigikogu stenogrammid 1999, I, lk 287). Seaduseelnõu langes Riigikogu menetlusest välja seoses Riigikogu koosseisu volituste lõppemisega
9. aasta märtsis.
10. Riigikohtu halduskolleegium märkis
11. märtsi
12. a määruses kohtuasjas nr 3-3-1-6-99 järgmist: "Omandireformi aluste seaduse rakendamise otsuse p 5 ja ORAS § 7 lg 3 sõnastusest tuleneb, et nendes sätetes peetakse silmas Saksa riigiga sõlmitud lepinguid, mille alusel lahkuti Eestist. Nende sätete sõnastusest tuleneb, et lepingu teiseks pooleks ei pea olema Eesti riik. Seega on Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikuteks need isikud, kes asusid Eestist Saksamaale ümber Saksa Riigi ja Eesti Vabariigi vahel
13. oktoobril
14. a sõlmitud "Protokoll Eestis asuva saksa rahvusgrupi Saksa Riiki ümberasustamise kohta" ja "Eestis asuva saksa rahvusgrupi Saksa Riiki ümberasustamise kohta
15. oktoobril 1939 sõlmitud protokolli lisaprotokolli" alusel, samuti NSV Liidu ja Saksa Riigi vahel
16. jaanuaril
17. a sõlmitud kokkulepete alusel." Halduskolleegium andis selgituse, et juhul kui ÕVVTK komisjon tuvastab, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduse on esitanud Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isik või tema pärija, siis peab kohalik komisjon oma otsusega sellise taotluse ORAS § 7 lg 3 alusel rahuldamata jätma (RT III 1999, 10, 102, vt ka RK halduskolleegiumi otsust
18. novembrist 2001 kohtuasjas nr 3-3-1-41-01 - RT III 2001, 31, 328).
19. Mais 1999 esitas pärast Riigikogu valimisi moodustatud valitsus eelnõu ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamiseks ja seaduse "Vara võõrandamise õigusvastasuse tõendamise lihtsustatud korra kehtestamise kohta" § 1 lõppu järgmise lause lisamiseks: "Reaalse repressiooniohu tõttu mahajäetud varaks loetakse ka vara, mille Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist
20. aastal lahkunud isikud Saksamaale ümberasumisel üle andsid või muul viisil maha jätsid." Seletuskirja järgi taotletakse seadusemuudatusega õigusliku aluse loomist õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks ja kompenseerimiseks neile isikutele, kes Saksa riigiga sõlmitud lepingute kohaselt Eestist
21. aastal Saksamaale ümber asusid. Justiitsminister, kes seaduseelnõu esitas, märkis oma kõnes eelnõu esimesel lugemisel Riigikogus
22. novembril 1999: "Omandireformi aluste seaduse vastuvõtmisel otsustati, et omandireformi subjektide ringi ei kuulu Saksamaale ümberasunud isikud [...] On vaieldud selle üle, kas eraldi otsuses sätestatuna oli üks seadusandja mõte ja kas see mõte (kui me loeme seaduse praeguse teksti § 7 lõiget 3) on muutunud. Tuleks asuda seisukohale, et sellist mõttemuutust seadusandja tahtes ei ole olnud" (Riigikogu stenogrammid 1999, VII, lk 1183). Seda eelnõu menetleti Riigikogus kuni
23. veebruarini 2002, mil Vabariigi Valitsus eelnõu tagasi võttis.
24. Riigikohtu järelepärimisele riikidevahelise kokkuleppe sõlmimise tõenäosuse kohta teatas justiitsminister peaministri korraldusel
25. märtsil 2002, et 1) Saksa Liitvabariik ei ole avaldanud initsiatiivi ORAS § 7 lõikes 3 tähendatud kokkuleppe sõlmimiseks ja on suhtunud tõrjuvalt ka Eesti Vabariigi soovi nimetatud küsimus tõstatada ning 2) Vabariigi Valitsusel ei ole kavas esitada seaduseelnõu nimetatud sätte muutmiseks või tühistamiseks.
26. Eeltoodu põhjal soostub üldkogu, et halduskohtu ORAS § 7 lg 3 tõlgendus, mille kohaselt selle sätte regulatsioon hõlmab ka
27. aastal NSV Liidu ja Saksa Riigi vahel sõlmitud lepinguid isikute ümberasumiseks Saksamaale, põhineb Vabariigi Valitsuse poolt esitatud seaduseelnõudel ja neile lisatud seletuskirjadel, Riigikogu aruteludel ja kohtupraktikal. Seaduse sellise tõlgenduse korral on vaidlustatud säte asjassepuutuv. II
28. Tallinna Halduskohtu veendumuse järgi riivab ORAS § 7 lg 3 Põhiseaduse § 12 lõikes 1 sätestatud üldist võrdsusõigust. Kohus leidis,

§ 7

lg-s 3 nimetatud isikuid koheldakse ebavõrdselt, võrreldes teiste isikutega, kellel on õigus taotleda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist. Ebavõrdne kohtlemine seisneb halduskohtu otsuse kohaselt selles, et nende vara tagastamise või kompenseerimise avalduste lahendamine on edasi lükatud määramata aega, mistõttu nende osas valitseb õiguslik ebakindlus ja selgusetus. Põhiseaduse §-s 10 nimetatud demokraatliku õigusriigi printsiibiga on kokkusobimatu, et "nii pikka aega valitseb õiguslikus regulatsioonis sisuliselt lünk ja üks osa subjektidest on jäetud ilma õigusest haldusmenetlusele mõistliku aja jooksul". Halduskohtu arvates oleks seadusandja Põhiseaduse § 14 kohase käitumise korral pidanud sätestama uue regulatsiooni, kui ta nägi, et riikidevahelise kokkuleppe sõlmimise tõenäosus on väike või olematu. Ümberasujate vara tagastamise probleem on jäänud reguleerimata. Halduskohtu arutlusest järeldub, et kohtu arvates ei väljendu

1. aasta lepingute alusel Saksamaale ümberasujate ebavõrdne kohtlemine selles, et neile ei tagastata õigusvastaselt võõrandatud vara samadel tingimustel kui neile, kelle vara võõrandati samuti õigusvastaselt, kuid kes ei lahkunud Eestist, või kes küll lahkusid, kuid mitte lepingu alusel.
2. Üldkogu leiab, et kõigepealt tuleb analüüsida vaidlustatud sätte vastavust Põhiseaduse §-dele 13 ja
3. Viimases neist on sätestatud üldine põhiõigus korraldusele ja menetlusele. ORAS § 7 lg 3, mis seab ümberasujate vara tagastamise sõltuvusse riikidevahelise lepingu sõlmimisest, eeldab riigi, eelkõige valitsuse, tegevust, et taoline leping sõlmitaks. Kui see osutub aga võimatuks teise võimaliku lepingupoole tahte puudumise tõttu, siis on eelduspärane regulatsiooni muutmine, mis looks selguse nii ümberasujatele ja nende pärijatele kui ka õigusvastaselt võõrandatud vara praegustele kasutajatele, kelle õigus vara erastada sõltub sellest, kas ümberasujatel on õigus vara tagasi saada. Seaduse muutmine sõltub nii Vabariigi Valitsusest kui Riigikogust. Põhiseaduse §-s 14 nimetatud põhiõiguse riive seisneb üldkogu arvates selles, et seadust pole senini suudetud kohandada uuele olukorrale, sest enam kui kümne aasta jooksul pole sõlmitud riikidevahelist kokkulepet ja puudub väljavaade kokkuleppe sõlmimiseks tulevikus.
4. Põhiseaduse § 13 lg 2 järgi kaitseb seadus igaüht riigivõimu omavoli eest. Sellest sättest tuleneb ka õigusselguse põhimõte. Õigusnormid peavad olema piisavalt selged ja arusaadavad, et üksikisikul oleks võimalik avaliku võimu organi käitumist teatava tõenäosusega ette näha ja oma käitumist reguleerida. Kodanik "peab saama - kui tarvis, siis asjakohase nõustamise abiga - asjaolusid arvestades mõistlikul määral ette näha tagajärgi, mida teatud tegevus võib kaasa tuua. Need tagajärjed ei pea olema absoluutse kindlusega ettenähtavad: kogemus näitab, et see on saavutamatu" (vt EIÕK otsus
5. oktoobrist 1978 kohtuasjas Sunday Times vs. Ühendkuningriik). Seega tuleb üldkogu hinnangul leida vastus küsimusele, kas ORAS § 7 lg 3 on piisavalt selge ja arusaadav kõigile neile, keda see puudutab.
6. Ehkki Vabariigi Valitsus kinnitas
7. aastal justiitsministri suu läbi Riigikogule, et
8. aastal otsustati mitte tagastada ega kompenseerida
9. aasta lepingu alusel Saksamaale ümberasunutele õigusvastaselt võõrandatud vara (vt eespool p 24), ei võimalda seaduse sõnastus taolist tõlgendust. Üldkogu märgib, et Riigikohtu halduskolleegium selgitas oma otsuses
10. märtsist 1999 (vt eespool p 25),

§ 7lg 3 laieneb ka 1941.

aasta lepingutele ja ÕVVTK kohalik komisjon peab ümberasuja ja tema pärija taotluse jätma rahuldamata, kuid ei andnud tõlgendust, et neil isikutel pole õigust vara tagastamisele või kompenseerimisele. ORAS § 7 lg 3 sõnastus annab võimaluse tõlgenduseks, et ümberasunutele ja nende pärijatele ei tagastata vara ORAS-ga sätestatud tingimustel ja korras, kuid annab neile endiselt lootust vara tagastamiseks või kompenseerimiseks.

1. Vabariigi Valitsus on esitanud Riigikogule vaidlusaluse probleemi kohta eelnõusid, mis pakkusid vastandlikke lahendusi (vt eespool p-d 24 ja 26). Parlamendidebattidel on nende eelnõude arutelude käigus ikka ja jälle üles tõstetud küsimus vaidlustatud sätte laienemisest
2. aasta lepingutele, mis osutab ühtse arvamuse puudumisele ORAS § 7 lg 3 toime ulatuse kohta ka rahvaesindajate hulgas. Need eelnõud jäid lõpuni menetlemata ja seetõttu vaid süvendasid määramatust. Täna kinnitab Vabariigi Valitsus, et ei kavatse esitada uut eelnõu ORAS § 7 lg 3 muutmiseks või tühistamiseks.
3. ORAS § 7 lg-s 3 märgitakse, et nii vara tagastamise kui kompenseerimise taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega. Vara tagastamine on võimalik üksnes siis, kui seda pole erastatud. Võimaluse jätmine vara tagastamiseks riikidevahelise kokkuleppega jätab selgusetuks, kas ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud vara võõrandamise keeld laieneb ümberasujatelt õigusvastaselt võõrandatud varale ja kas seda vara võib erastada. Kui ORAS § 18 lubaks võõrandada või koormata asjaõigusega ümberasunute vara, mille suhtes tagastamise või kompenseerimise taotlus on jäetud rahuldamata, siis hoopiski selgusetu on, kas on võimalik võõrandada või asjaõigusega koormata seda vara, mis on ümberasunutelt ebaseaduslikult võõrandatud, kuid mille tagastamiseks või kompenseerimiseks pole isik ORAS § 7 lg-s 3 sätestatut arvestades avaldust esitanud. Justiitsminister õigustas
4. aasta jaanuaris eelnõu esitamist ORAS § 7 lg 3 muutmiseks selguse loomisega üürnikele. Ministri sõnade kohaselt ei tohi ümberasujatele kuulunud kortereid erastada, sest "seadusandja on jätnud võimaluse, et äkki sõlmitakse kokkulepe ja selle kokkuleppe alusel maja tagastatakse" (Riigikogu stenogrammid 1999, I, lk 287). Selline olukord takistab vara kasutajatel selgusele jõuda kodu loomise ja perekonnaelu korraldamise tegevusplaanides.
5. Ülaltoodud põhjustel jõudis üldkogu järeldusele, et vaidlusalune säte ei vasta õigusselguse põhimõttele ja rikub isikute põhiõigust korraldusele ja menetlusele ning on seetõttu vastuolus Põhiseaduse § 13 lg-s 2 ja §-s 14 sätestatuga nende koostoimes. Õigusselgusetusega on tegemist ka siis, kui ühtedele inimestele antakse lootus vara tagastamiseks või kompenseerimiseks ja teistele säilitatakse ebamäärane väljavaade võimaluse kohta erastada kasutatavat vara. Selline olukord eeldab Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu tõhusat sekkumist, et oleks tagatud õigus üldisele korraldusele ja menetlusele. Järelduse tõttu,

§ 7

lg 3 ei ole kooskõlas Põhiseaduse § 13 lg-ga 2 ja §-ga 14, ei saa üldkogu kontrollida sätte vastavust Põhiseaduse § 12 lg-le

2. Üldkogu märgib, et kuigi
3. aasta leping sõlmiti kahe tollase suurriigi vahel, kellest üks oli Eesti annekteerinud, ei ole see asjaolu ORAS § 7 lg 3 Põhiseadusele vastavuse hindamisel otsustava tähtsusega. Seadusandja ei andnud ORAS § 7 lg 3 sätte kehtestamisega hinnangut lepingu kehtivusele, vaid lähtus erineva kohtlemise sätestamisel ajaloolisest faktist, et selle lepingu alusel lahkus osa isikuid omal soovil Eestist Saksamaale. Rahvusvahelise õiguse järgi ei vastuta Eesti Vabariik tema territooriumil, mida ei kontrollinud seaduslik valitsus, toimepandud õigusvastaste tegude eest. Seetõttu ei saa vara tagastamist või kompenseerimist sätestava seaduse põhiseaduspärasuse kontrollimisel arvestada PS §-s 32 sätestatuga. Otsus, heastada omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohus ja luua eeldused turumajandusele üleminekuks, tulenes demokraatliku õigusriigi põhimõttest ja sai võimalikuks seetõttu, et suur osa ebaseaduslikult võõrandatud varast asus Eesti taasiseseisvumise ajal riigi valduses.
4. Üldkogu arvates ei saa tunnistada ORAS § 7 lõiget 3 kehtetuks. Kehtetuks tunnistamise tagajärjeks on, et osadele
5. aastal ümberasunutest tuleks nendelt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastada või kompenseerida ORAS-ga sätestatud korras. See oleks aga poliitiline otsus, mida kohus ei ole pädev vastu võtma. Küsimuse, kas ja millistel tingimustel neile isikutele vara tagastatakse või kompenseeritakse, saab otsustada vaid seadusandja seadusega ette nähtud protseduurireegleid järgides. Üldkogu jõudis veendumusele, et vaidlusalune säte on Põhiseadusega vastuolus seetõttu, et seadusandja jättis täitmata oma kohustuse sõnastada piisavalt arusaadavalt ümberasujate ning neile kuulunud vara kasutajate õigused. Põhiseaduse §-s 14 sätestatud üldine korraldus- ja menetlusõigus kohustab täidesaatvat ja seadusandlikku võimu saavutama poliitiline kokkulepe ja andma nii ümberasujatele, kelle vara õigusvastaselt võõrandati, ja nende pärijatele kui ka vara kasutavatele üürnikele selge sõnum vara tagastamise või tagastamata jätmise kohta. Kohustuse täitmata jätmist ei saa kehtetuks tunnistada. Üldkogu tunnistab ORAS § 7 lg 3 vastuolus olevaks Põhiseaduse § 13 lõikega 2 ja §-ga 14 nende koostoimes ja kohustab seadusandjat viima sätte kooskõlla õigusselguse põhimõttega. Üldkogu möönab,

§ 7lg 3 põhiseadusevastasuse konstateering tähendab ebamäärase olukorra jätkumist.

Seadusandja peab selle ületamiseks andma asjakohase õigusliku regulatsiooni. Kuni seadust ei viida kooskõlla õigusselguse põhimõttega, ei saa otsustada ümberasunutele kuulunud vara tagastamist või kompenseerimist ega erastada seda vara. Riigikohtu esimees Uno Lõhmus Otsusele on lisatud kohtunike J. Ilvesti, H. Jõksi, L. Kivi ja V. Kõve eriarvamus.