Obsah (5)

§ 135§ 130§ 131§ 81§ 9

KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-60-02 30. oktoober 2002 Eesistuja T

§-dele 115 lg 2, 116 lg 1, 130 ja 131, Kohtutäituri seaduse §-le 59 ja Puhkuseseaduse §-le

1. Käskkirjade
2. punkti alusel maksti kaebajatele koondamishüvitust ning
3. punkti alusel rahalist hüvitist kasutamata jäänud puhkuse eest.
5. märtsil 2001 esitasid käesoleva otsuse punktis 1 nimetatud isikud Tallinna Halduskohtule kaebused, milles palusid tunnistada teenistusest vabastamine seadusevastaseks ja tühistada eelpool loetletud käskkirjade esimesed punktid, mõista välja hüvitus

§ 135

lg 2 alusel, palk etteteatamistähtajast puudu jäänud tööpäevade eest ning vähem makstud koondamishüvitus. Juhul, kui kohus ei tunnista teenistusest vabastamist ebaseaduslikuks, taotlesid kaebajad, et neile mõistetaks välja ametipalk lõpparve mittetähtaegse maksmise eest ja kasutamata puhkuse eest vähem makstud hüvitis.

1. Tallinna Halduskohtu
2. oktoobri
3. a otsusega haldusasjas nr 3-933/2001 rahuldati kaebused vähem makstud koondamishüvituse väljamõistmise nõudes, vähem makstud puhkusehüvitise väljamõistmise nõudes ja hüvitise nõudes lõpparvega viivitamise eest. Kaebused jäeti rahuldamata koondamisest etteteatamise tähtaja rikkumisega seotud hüvituse nõudes, käskkirjade tervikuna seadusevastaseks tunnistamise nõudes ja

§ 135lg 2 alusel hüvituse väljamõistmise nõudes.

Halduskohus leidis, et teenistusest vabastamine oli õiguspärane ning puudub alus hüvituse väljamõistmiseks

§ 135lg 2 alusel.

Põhjendatud on kaebajate väide, et kasutamata jäänud puhkuse eest makstava hüvitise arvutamisel võetakse vastavalt Vabariigi Valitsuse

1. detsembri
2. a määrusega nr 278 kinnitatud Keskmise palga ja puhkusetasu arvutamise korra punktile 4 arvesse maksmise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja poolt teenitud palk.

§-st 81 lg 1 tulenevalt tulnuks arvesse võtta kõik seaduses sätestatud ja seaduse alusel makstavad lisatasud, sealhulgas Täitemenetluse seadustiku § 13 alusel makstud lisatasud. Põhjendatud on ka taotlus lõpparve maksmisega viivitatud aja eest hüvituse väljamõistmiseks. Halduskohus leidis veel, et põhjendatud on kaebajate taotlus vähem makstud koondamishüvituste väljamõistmiseks. Vastavalt halduskohtule esitatud Tallinna Linnakohtu esimehe

1. ja
2. a käskkirjadele on H. Kadaka, L. Kulli, A. Laanemtsa, M. Reilenti, L. Sklizkova, K. Tomsi, A. Kuusalu, A. Valliste, L. Jõgeva ja K. Leetuse astmepalka suurendatud 30 %. L. Auksmani, K. Metsa, S. Garmaši, M. Liimi ja D. Peebo puhul on palgamääraks määratud "astmepalk + 30 %". Tegemist on diferentseeritud palgamääradega ehk 30 % võrra suurendatud palgamääradega, mida kaebajad said kindlaksmääratud summas igal kuul ning mis ei olenenud tööülesannete täitmise edukusest ega muudest asjaoludest. Kohtule ei ole esitatud ühtegi dokumenti vastustaja väidete kinnituseks, et tegemist oli 30 % suuruse lisatasuga. Kohtule esitati küll justiitsministri käskkirjad, mille kohaselt kohtutäiturile makstakse 30 % suurust lisatasu, kui kohtutäitur on läbinud vastava õppekava ja sooritanud eksami, kuid ükski kohtule esitatud dokument ei tõenda, et selline lisatasu oleks kaebajatele määratud. Kohtuteenistujate töötasustamise eeskirjade p 5 kohaselt on kohtutel võimalus arvestades töötingimuste erisusi, diferentseerida palgafondi ulatuses kohtute ametikohtade vastavat palgamäära, rakendades kehtestatud palgamääradest kuni 30 % kõrgemaid palgamäärasid. Käesoleval juhul oli tegemist ametipalga määra diferentseerimisega.
3. Halduskohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused Tallinna Linnakohus ning D. Peebo, A. Valliste, M. Reilent, K. Leetus, L. Jõgeva, M. Liim, H. Kadak ja K. Mets. K. Toms, L. Auksman, A. Kuusalu, A. Laanemets, S. Garmaš, L. Sklizkova ja L. Kull Tallinna Halduskohtu otsust ei apelleerinud. Tallinna Linnakohus vaidlustas halduskohtu otsuse osas, millega kaebused rahuldati. Linnakohtu apellatsioonkaebuses leiti, et halduskohus pole juhindunud uurimispõhimõttest ning jättis olulised asjaolud välja selgitamata. Kohus tugines vääralt Tallinna Linnakohtu esimehe
4. ja
5. a käskkirjadele ning jättis välja selgitamata, et
6. aastal kehtestati teenistujatele uued palgaastmed ja lisatasud. Kaebuse esitajad ei ole vaidlustanud neile teenistusaastate eest makstava lisatasu suurust, kuigi ka selle arvutamisel lähtutakse astmepalgamääradest. Ülejäänud apellandid vaidlustasid halduskohtu otsuse osas, millega nende kaebused jäeti rahuldamata, ning taotlesid uue otsuse tegemist, millega mõista välja palk etteteatamistähtajast puudu jäänud aja eest, tunnistada vaidlustatud käskkirjad seadusevastaseks ja mõista välja hüvitused

§ 135lg 2 alusel.

1. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium tühistas
2. aprilli
3. a otsusega halduskohtu otsuse osas, millega rahuldati kaebus vähem makstud koondamishüvituste väljamõistmise nõudes ning jättis kaebuse selles osas rahuldamata. Muus osas jäeti halduskohtu otsus muutmata. Rahuldades osaliselt Tallinna Linnakohtu apellatsioonkaebuse ja jättes rahuldamata teiste apellantide apellatsioonkaebused, ringkonnakohus leidis: 1) koondamisest etteteatamine peab toimuma kirjalikult ja tingimusteta, koondamisest ette teatamise ajal peab olema koondamise vajadus selge, kuid koondamise õiguslik alus ei pea olema veel jõustunud. Käesoleval juhul oli koondamise vajadus üheselt selge, etteteatamisel ei rikutud

§ 130

sätteid; 2) teenistusest vabastamine oli õiguspärane ning puudub alus

§ 135

lg 2 alusel hüvituse väljamõistmiseks.

§-s 116 lg 1 sätestatud koondamise aluse täpsustamine käskkirja tekstis ei saanud takistada akti adressaatidel selle sisu mõistmast ega käskkirja sisuliselt vaidlustamast, samuti oli kohtul võimalik kontrollida selle õiguspärasust. Õigusliku olukorra muutumine ja sellega kaasnevad muudatused kohtutäiturite teenistuses olid kaebajatele teada; 3)

§ 131

kohaselt arvutatakse teenistusest vabastamise korral makstavat hüvitust lähtuvalt ametipalgast. Justiitsministri

1. jaanuari
2. a. käskkirja nr 37-k ja Tallinna Linnakohtu esimehe
3. jaanuari
4. a käskkirja nr 4-1/20 kohaselt maksti kohtutäituritele lisatasu 30 % ulatuses. Lisatasu maksti kooskõlas Vabariigi Valitsuse
5. jaanuari
6. a määruse nr 8 "Riigiteenistujate töötasustamine
7. aastal" §-ga 3 konkreetsetele ametnikele sõltuvalt nende teadmistest ja oskustest, mitte aga ametikohast ja töö eripära iseloomustavatest näitajatest lähtudes; 4) kasutamata jäänud puhkuse hüvitise ja lõpparvega maksmisega viivitamise eest makstava hüvitise osas nõustub halduskolleegium esimese astme kohtu põhjendustega; 5) kuna ringkonnakohus ei tee otsust kaebuse esitajate kasuks, ei kuulu rahuldamisele ka nende taotlus kohtukulude väljamõistmiseks. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
8. D. Peebo, A. Valliste, M. Reilent, K. Leetus, L. Jõgeva ja K. Mets esitasid kassatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega tühistati halduskohtu otsus ning jäeti rahuldamata nende apellatsioonkaebus, ning paluvad saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kassaatorid taotlevad ka kohtukulude väljamõistmist. Kassatsioonkaebustes väidetakse: 1) ringkonnakohus on vastu võtnud uue tõendi (Tallinna Linnakohtu esimehe
9. jaanuari
10. a käskkirja), motiveerimata, miks ta peab seda põhjendatuks, kuigi just sellele tõendile tuginedes rahuldati Tallinna Linnakohtu apellatsioonkaebus. Tallinna Linnakohus ei ole tõendanud tema enda käskkirja esitamise võimatust esimese astme kohtus. Mõistetamatu on väide, et Tallinna Linnakohus ei pidanud käskkirja esitamist varem vajalikuks, sest vaidlus oli ka kohtutäiturite ametipalga suuruse üle. Väites, et tegemist on lisatasu, mitte diferentseeritud ametipalgamääraga, ei tuginenud Tallinna Linnakohus varasemas kohtumenetluses nimetatud käskkirjale, mis võimaldab arvata, et käskkirja ei olnud esimese astme kohtumenetluse ajal veel olemas; 2) väär ja asjas kogutud tõenditega vastuolus on ringkonnakohtu seisukoht, et kohtutäituritele maksti seoses järelkoolituse eksami sooritamisega 30 % suurust lisatasu. Tegemist on Vabariigi Valitsuse
11. jaanuari
12. a määruse nr 8 "Riigiteenistujate töötasustamine
13. aastal" §-de 2 ja 3 väära tõlgendamisega. Lisatasu saab määrata konkreetsele teenistujale sõltuvalt tema töö tulemuslikkusest või täiendavate teenistusülesannete täitmise eest. Nimetatud määruse paragrahvi 3 lg 3 kohaselt on lisatasu maksmine seatud sõltuvusse teenistuja oskuste ja töötulemuste hindamisest. Puudub vaidlus selle üle, et ametipalka suurendati seoses kehtestatud kvalifikatsiooninõude - järelkoolituse eksami sooritamine - täitmise eest ning see ei sõltunud kohtutäiturite töö tulemuslikkusest, oskustest, tööalasest käitumisest, otsustus- ega vastutusvõimest; 3)
14. jaanuaril 2001 puudus õiguslik alus koondamisest etteteatamiseks; 4) ekslik on kohtute seisukoht, et vaidlustatud käskkirjad olid piisavalt motiveeritud, kuivõrd õigusliku olustiku muutumine pidi olema kohtutäituritele teada. Haldusakt peab olema motiveeritud selliselt, et adressaat mõistaks, miks ja millisel õiguslikul alusel akt on antud; 5) kuna Tallinna Linnakohtu apellatsioonkaebus rahuldati vaid osaliselt, ei olnud HKMS §-s 92 lg 3 sätestatuga kooskõlas kohtukulude väljamõistmise taotluse rahuldamata jätmine põhjusel, et kohus ei tee otsust kaebajate kasuks. Kassaatorid nõustuvad, et kuna nende poolt esitatud apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata, ei kuulu väljamaksmisele selle koostamise ja esindusega seonduvad õigusabikulud. Ebaõige on kohtukulude väljamõistmata jätmine, mis olid tehtud seoses õigusabiga vastuse koostamiseks Tallinna Linnakohtu apellatsioonkaebusele ja sellega seonduvale esindamisele.
15. A. Laanemets ja A. Kuusalu esitasid kassatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega tühistati halduskohtu otsus ning jätta jõusse Tallinna Halduskohtu otsus. Kassaatorite väited ühtivad ülalrefereeritud kassatsioonkaebuse punktides 1, 2 ja 5 esitatud väidetega.
16. Tallinna Linnakohtu kirjalikus vastuses kassatsioonkaebustele väidetakse, et uue tõendi võtmine asja juurde oli vajalik, kuna selle puudumine halduskohtus viis ebaõige lahendi tegemisele. Tallinna Linnakohus tõendas ringkonnakohtu istungil käskkirjade registreerimise raamatu kannetega, et käskkiri ei ole koostatud tagantjärgi. Kohtu esimees lähtus oma käskkirja andmisel justiitsministri
17. jaanuari
18. a käskkirjast. Nii 1999.,
19. kui ka
20. a käskkirjad näevad üheselt ette, et kohtutäituritele makstakse 30 % suurust lisatasu justiitsministri kinnitatud õppekava läbimise ning vastava eksami sooritamise eest, tegemist ei ole astmepalga diferentseerimisega. Kohtutäiturid said teatised neile
21. aastal makstud palga koostisosade kohta. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
22. Kassaatorid D. Peebo, A. Valliste, M. Reilent, K. Leetus, L. Jõgeva ja K. Mets vaidlustavad ringkonnakohtu otsuse koondamishüvituste suuruse, käskkirjade motiveerituse, koondamisest etteteatamise tähtaja ning kohtukulude väljamõistmise osas. Kassaatorid A. Laanemets ja A. Kuusalu vaidlustavad ringkonnakohtu otsuse koondamishüvituste suuruse ja kohtukulude väljamõistmise osas. Riigikohtu halduskolleegium peab võimalikuks kassatsioonkaebused rahuldada koondamishüvituste arvutamisel aluseks olnud astmepalga suurust puudutavas osas (II) ja saadab selles osas asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kolleegium jätab kassatsioonkaebused rahuldamata käskkirjade motiveeritust ning koondamisest etteteatamise tähtaega puudutavas osas (III). Kuna Riigikohtu halduskolleegium ei pea võimalikuks asjas ise uut otsust teha ja asi saadetakse tühistatud osas uueks arutamiseks ringkonnakohtule, ei lahenda Riigikohus käesolevas asjas kohtukulude küsimust (IV). Kohtuotsuse motivatsiooni I osas käsitleb halduskolleegium kassaatorite väiteid, mis puudutavad tõendi vastuvõtmist apellatsioonimenetluses. I.
23. HKMS § 34 lg 3 kohaselt võtab ringkonnakohus arvesse uusi tõendeid, mida ei olnud esimese astme kohtule esitatud, kui ta loeb nende mitteesitamise põhjendatuks. HKMS § 32 lg 4 sätestab, et kui apellatsioonkaebuses esitatakse uusi tõendeid, mida ei olnud esimese astme kohtus esitatud, tuleb apellatsioonkaebuses näidata põhjused, miks neid ei saadud esitada esimese astme halduskohtus. Ringkonnakohus, tühistades halduskohtu otsuse vähem makstud koondamishüvituste väljamõistmise nõude osas, asus halduskohtust erinevale seisukohale koondamise korral makstavate hüvituste arvutamise aluseks oleva ametipalga suhtes. Ringkonnakohus tugines alles apellatsiooniastmes kohtule esitatud Tallinna Linnakohtu esimehe
24. jaanuari
25. a käskkirjale nr 4-1/20 ja leidis, et nimetatud käskkirjast tulenevalt maksti kohtutäituritele lisatasu, mis ei olnud hüvituse arvutamise aluseks olnud ametipalga osa.
26. Kassaatorid leiavad, et ringkonnakohus pole motiveerinud, miks ta luges põhjendatuks tõendi Tallinna Linnakohtu esimehe
27. jaanuari
28. a käskkirja nr 4-1/20 - mitteesitamist halduskohtus. Samuti pole Tallinna Linnakohus apellatsioonkaebuses põhjendanud, miks kõnealust tõendit Tallinna Linnakohtu esimehe käskkirja - polnud võimalik esitada juba esimese astme kohtus. Apellatsioonkaebuses väitis Tallinna Linnakohus, et kuna halduskohtule esitatud tõendites oli selge viide selle kohta, et kohtutäiturite puhul oli tegemist lisatasu maksmise, mitte diferentseeritud palgamääraga, ei pidanud apellant vajalikuks esitada eraldi tõendeid
29. aastal kehtinud palgamäärade kohta. Ka kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele väidab Tallinna Linnakohus, et uue tõendi võtmine asja juurde apellatsiooniastmes oli vajalik, kuna selle puudumine halduskohtus viis asjas ebaõige lahendi tegemisele, kuid pole põhjendanud, miks tõendi esitamine polnud võimalik halduskohtus. Kaebuse esitajad vaidlesid apellatsiooniastmes uue tõendi esitamisele vastu. HKMS §-st 16 lg 2 tulenevalt on halduskohtumenetlusele iseloomulik uurimispõhimõte ja halduskohus võib ka ise tõendeid koguda. Tallinna Linnakohus apellandina ongi halduskohtule ette heitnud uurimispõhimõtte rikkumist. Halduskohtuniku
30. juuni
31. a määruse kohaselt tuli Tallinna Linnakohtul esitada "kirjalik seletus kaebuse kohta koos kaevatud haldusaktide andmise aluseks olnud ja sellega seotud dokumentidega". Kohtunõude täitmine tähendas Tallinna Linnakohtu jaoks kõikide asjas oluliste tõendite esitamist, mis võimaldanuks haldusasja õiget lahendamist kõiki asjaolusid arvesse võttes. Kuna üks kaebuse väidetest puudutas hüvituse maksmisel aluseks olnud palgamäära suurust, hõlmas kohtu nõue käesoleva vaidluse puhul ilmselgelt ka palga määramise käskkirju. Käesoleva haldusasja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus andma Tallinna Linnakohtu esimehe
32. jaanuari
33. a käskkirjale nr 4-1/20 hinnangu kogumis teiste tõenditega, arvestades käesoleva otsuse motivatsiooni II osas esitatud seisukohti. II. 12.

§ 81

lg 1 kohaselt nimetatakse palgaks ametipalka koos seaduses sätestatud lisatasudega ja seaduse alusel makstavate lisatasudega. Sama sätte teise lõike kohaselt nimetatakse ametipalgaks palgaastmele vastavat palgamäära.

§ 81

lg 3 kohaselt on palgamäär ametniku palgaastmele vastav sama seaduse § 9 lg 3 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud või selle alusel diferentseeritud rahasumma.

§ 131

lg 1 kohaselt makstakse ametniku koondamise tõttu teenistusest vabastamisel talle avaliku teenistuse staaži pikkusest sõltuvat hüvitust, mille arvutamisel lähtutakse ametipalgast. Seega sõltub koondamishüvituse suurus sellest, kui suur on ametniku ametipalk ning kas tegemist on diferentseeritud palgamääraga. Tulenevalt

§-st 81 ei kuulu ametipalga hulka lisatasud. 13.

§ 9

lg 3 näeb ette, et palgamäärad ja lisatasude maksmise alused täiendavate tööülesannete täitmise või nõutavast tulemuslikuma töö eest kehtestab Vabariigi Valitsus oma määrusega. Tulenevalt

§-dest 81 lg 3 ja 9 lg 3 nende koostoimes, sätestatakse Vabariigi Valitsuse määrusega ka alused palgamäärade diferentseerimiseks.

1. Vaidlustatud käskkirjade andmise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse
2. jaanuari
3. a määruse nr 8 "Riigiteenistujate töötasustamine
4. aastal" § 2 sätestab palgamäärade diferentseerimise. Selle sätte esimese lõike kohaselt on ministril lubatud kehtestada käskkirjaga ministeeriumi ja selle valitsemisalasse või haldamisele kuuluvate ametiasutuste ameti- ja abiteenistuskohtadele diferentseeritud palgamäärad
5. aastal töötasudeks määratud summa piires, kohaldades sama määruse lisas kehtestatud palgamääradest kuni 50 % kõrgemaid palgamäärasid ja näidates ära palgamäärade suurendamise põhjendused. Sama määruse § 2 lg 2 kohaselt võib palgamäära diferentseerida ametiasutusele olulistel ameti- või abiteenistuskohtadel kvalifikatsiooninõuete, töötingimuste erisuse, piirkondlikkuse ja muude töö eripära iseloomustavate näitajate alusel. Ülaltoodud sätetest tulenevalt sätestatakse ministri käskkirjaga üldisemalt ametikohad, millel palgamäärasid diferentseeritakse, palgamäärade suurendamise põhjendused ja määr. Iga üksiku teenistuja palga kehtestab pädev ametiisik, kusjuures määratakse kindlaks teenistuja ametipalk ja makstavad lisatasud, samuti kas tema puhul kohaldatakse diferentseeritud palgamäära.
6. Vabariigi Valitsuse
7. jaanuari
8. a määruse nr 8 "Riigiteenistujate töötasustamine
9. aastal" §-s 3 nähakse ette nõutavast tulemuslikuma töö ja täiendavate ülesannete eest lisatasude kehtestamine. Nimetatud määruse § 3 lg 1 sätestab, et
10. aastal töötasudeks ettenähtud summa piires on lubatud määrata riigiteenistujatele lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö ja täiendavate teenistusülesannete täitmise eest. Selliste lisatasude määramine on asutuse juhi või teenistusse võtmise õigust omava isiku pädevuses ja peab toimuma vastavuses kollektiivlepingus sätestatud või asutuses kehtestatud lisatasude maksmise korraga. Määruse § 3 lg 3 kohaselt on nõutavast tulemuslikuma töö eest lisatasu määramise aluseks riigiteenistuja teadmiste, oskuste ja töötulemuste hindamine. Sama paragrahvi neljanda lõike kohaselt loetakse täiendavateks teenistusülesanneteks asutuse juhi või vahetu ülemuse poolt teenistujale antud, kuid ametijuhendis fikseerimata töökohustusi ja ülesandeid. Ülalnimetatud sätetest tulenevalt on lisatasu oma olemuselt personaalne ning seotud konkreetse ametniku töö tulemuslikkusega või täiendavate tööülesannetega. Lisatasude puhul on põhjendatud regulatsioon, et neid määrab asutuse juht või teenistusse nimetamise õigust omav isik, kes konkreetset ametnikku, tema poolt teenistusülesannete täitmisega ning asutusesisese tööjaotusega seonduvaid olusid paremini tunneb.
11. Justiitsministri
12. jaanuari
13. a käskkirja nr 37-k punktis 1 sätestati: "Kohtutäiturile makstakse lisatasu 30 % kui kohtutäitur on läbinud justiitsministri kinnitatud õppekava (käskkiri nr 221, 22.10.97) ja sooritanud vastava eksami (käskkiri nr 260, 2.12.97)". Asja materjalidest nähtuvalt sõltus kohtutäiturite palga suurus alates
14. aastast justiitsministri poolt kinnitatud õppekava läbimisest ja vastava eksami sooritamisest (vastavalt
15. oktoobri
16. a käskkirjale nr 221 ja
17. detsembri
18. a käskkirjale nr 260). Kuigi kohtutäituritele esitatud nõuded olid samad - kohtutäiturid pidid olema läbinud kinnitatud õppekava ja sooritanud vastava eksami - oli justiitsministri käskkirjaga erinevatel aastatel nende nõuete täitmise korral sätestatud kas lisatasu maksmine 30 % (justiitsministri
19. veebruari
20. a käskkiri nr 53-k ja
21. jaanuari
22. a käskkiri nr 36-k) või astmepalgamäära suurendamine 30 % (justiitsministri
23. jaanuari
24. a käskkiri nr 15k). Hoolimata sellest, et justiitsministri osundatud käskkirjade kohaselt tulnuks
25. ja
26. aastal maksta kohtutäituritele, kes on läbinud õppekava ja sooritanud vastava eksami, lisatasu, oli Tallinna Linnakohtu esimehe
27. ja
28. aasta käskkirjadest nähtuvalt kohtutäiturite, kes olid läbinud justiitsministri käskkirjaga kehtestatud järelkoolituse kava ja sooritanud vastava eksami, astmepalka suurendatud (diferentseeritud) 30 %.
29. Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et käesoleva vaidluse puhul maksti kaebuse esitajatele kui konkreetsetele ametnikele lisatasu kooskõlas Vabariigi Valitsuse
30. jaanuari
31. a määruse nr 8 "Riigiteenistujate töötasustamine
32. aastal" §-ga 3 sõltuvalt nende teadmistest ja oskustest, mitte aga ametikohast ja töö eripära iseloomustavatest näitajatest lähtudes. Vastavalt nimetatud määruse §-le 2 lg 2 on kvalifikatsiooninõuded üheks näitajaks, mis võib olla palgamäära diferentseerimise aluseks. Sama määruse § 3 lg 3 kohaselt on nõutavast tulemuslikuma töö eest lisatasu määramise aluseks riigiteenistuja teadmiste, oskuste ja töötulemuste hindamine. Kohtutäiturite puhul kehtestatud tingimuste - justiitsministri käskkirjaga kinnitatud õppekava läbimine ja vastava eksami sooritamine - täitmise puhul oli olemuslikult tegemist pigem kvalifikatsiooninõuete täitmisega ja sellest tuleneva alusega palgamäära diferentseerimiseks kui lisatasu maksmise alustega, mis on sätestatud määruse §-s
33. Palgamäära suurendamine kaasnes kehtestatud nõuete täitmisega kõikide kohtutäiturite jaoks ja pidi motiveerima kogu vastavat teenistujate gruppi kehtestatud õppekava läbima ja eksamit sooritama. Määruse §-st 2 lg 1 tulenev palgamäära diferentseerimine ministri käskkirja alusel toimub impersonaalselt ametikohtadele või ametnike gruppidele, ilma konkreetse teenistuja isikut arvestamata. Õppekava läbimise ja eksami sooritamisega ei kaasne automaatselt nõutavast tulemuslikum töö ega täiendavad tööülesanded. Kaebuse esitajate puhul ei saanud tegemist olla alusega lisatasu määramiseks. Selleks, et asutuse juht või teenistusse määramise õigust omav isik saaks määrata lisatasu nõutavast tulemuslikuma töö eest, tuleb hinnata konkreetse teenistuja teadmisi, oskusi ja töötulemusi. Lisatasu määramine määruse §-s 3 lg 1 sätestatud alustel - nõutavast tulemuslikum töö ja täiendavate tööülesannete täitmine - saab toimuda ainult konkreetsele teenistujale lisatasu määramise aluseks vajalike tingimuste täidetuse korral.
34. Kaebuse esitanud endised kohtutäiturid ei ole vaidlustanud neile lisatasu määramist olukorras, kus olnuks nende arvates õigustatud hoopis astmepalgamäära suurendamine. Käesolevas haldusasjas pole tuvastatud, et kaebajatele oleks teatavaks tehtud käskkirjad
35. a palkade kohta ja nad oleksid saanud astmepalga suurust vaidlustada varem kui koos teenistusest vabastamisega. Tallinna Linnakohus on kohtumenetluse käigus väitnud, et kaebajad pidanuksid aru saama, et neile makstakse lisatasu, mitte diferentseeritud astmepalka, kuna ka teenistusstaaži eest makstavad lisatasud olid arvutatud astmepalga alusel, mida polnud diferentseeritud. Samuti väitis Tallinna Linnakohus, et kaebuse esitajatele oli antud informatsioon palgaosiste kohta. Käesoleva kohtuasja arutamise käigus pole tuvastatud, millal ja kuidas teenistujaid sellest teavitati.
36. Riigikohtu halduskolleegium nõustub kassaatorite seisukohaga, et ringkonnakohus tõlgendas vääralt Vabariigi Valitsuse
37. jaanuari
38. a määruse nr 8 "Riigiteenistujate töötasustamine
39. aastal" paragrahve 2 ja
40. Seetõttu kuulub ringkonnakohtu otsus kassaatoreid puudutavas osas tühistamisele ulatuses, milles ringkonnakohus rahuldas Tallinna Linnakohtu apellatsioonkaebuse. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus võtma seisukoha koondamishüvituste maksmise aluseks olnud astmepalga suuruse ja koondamishüvituste maksmise õiguspärasuse osas vastavalt käesolevas otsuses esitatud tõlgendusele. III.
41. Riigikohtu halduskolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohtadega koondamisest etteteatamise osas.

§ 130

lg 1 kohaselt teatatakse ametniku koondamise tõttu teenistusest vabastamisest ametnikule kirjalikult ette vähemalt üks kuu. Kui nimetatud tähtaega ei järgita, makstakse

§-st 130 lg 2 tulenevalt ametnikule

§-s 131 sätestatud hüvitusele lisaks ka palka iga etteteatamistähtajast puudu jäänud tööpäeva eest. Koondamisteadete esitamise ajal

1. jaanuaril 2001 kehtis kaebuse esitajate osas justiitsministri
2. veebruari
3. a määrusega nr 6 kinnitatud Tallinna Linnakohtu koosseis. Kohtutäituri seadus, mis on vastu võetud
4. jaanuaril 2001, avaldati Riigi Teataja I osas
5. veebruaril 2001 ja jõustus
6. märtsil
7. Kassaatorid leiavad õigesti, et koondamisest etteteatamine toimus ajal, mil kohtutäiturite õiguslikku staatust muutev seadus ei olnud veel jõustunud ning puudus teenistussuhte lõpetamiseks vajalik õiguslik alus. Samas nõustub Riigikohtu halduskolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et kuna etteteatamine peab toimuma kirjalikult ja tingimusteta, peab etteteatamisel koondamise vajadus küll olema selge, kuid koondamisest etteteatamise ajaks ei pea koondamise õiguslik alus olema igal juhul jõustunud. Teenistusest vabastamise õiguspärasuse seisukohast on oluline koondamise õigusliku aluse olemasolu teenistusest vabastamise hetkel.
8. Samuti nõustub Riigikohtu halduskolleegium kohtute seisukohtadega osas, mis puudutab vaidlustatud käskkirjade motiveeritust ja vaidlustamise võimalikkust. IV.
9. Riigikohtu halduskolleegium ei pea võimalikuks käesolevas haldusasjas teha ise uut otsust, vaid saadab asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumile. Seetõttu ei lahenda Riigikohtu halduskolleegium kohtukulude küsimust. Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel