Obsah (4)

§ 58§ 86§ 85§ 20

KOHTUOTSUS Kohtuasja number Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-44-02 Otsuse kuupäev 31. oktoober 2002 Kohtukoosseis Menetluse alus Riigikohtus Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann A

§ 58

lg 2 ja 3 alusel Rahandusministeeriumi poole taotlusega kompenseerida töötajate eesõigusnõuded Vabariigi Valitsuse tagatisfondist. Taotluse esitamise ajal kehtis 1. jaanuaril 1999 jõustunud Sotsiaalmaksuseadus. Selle seaduse kohaselt polnud

§ 58

lg 2 alusel Vabariigi Valitsuse tagatisfondist tehtud väljamaksed sotsiaalmaksu objektiks.

1. jaanuaril 2001 jõustunud Sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 1 alusel aga on need väljamaksed sotsiaalmaksu objektiks. Pankrotihalduri taotlus väljamaksete tegemiseks rahuldati
2. veebruaril 2001, seega muutus väljamaksete tegemine pankrotistunud tööandjale koormavamaks juba alanud menetluse ajal, mis on vastuolus õiguskindluse ja õiguspärase ootuse printsiipidega. Kohaldada tuleks väljamaksete tegemise menetluse alustamisel kehtinud Sotsiaalmaksuseadust. Kui asuda seisukohale, et tehtud väljamaksed on sotsiaalmaksu objektiks, siis tuleb sotsiaalmaksu tasumiseks raha eraldada tagatisfondist, sest muidu tuleks sotsiaalmaks maksta pankrotivara arvel, mis võib piirata väljamaksete tegemist töötajatele.
3. Tallinna Halduskohtu
4. oktoobri
5. a otsusega haldusasjas nr 3-1316/2001 jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse järgi puudub õiguslik alus sotsiaalmaksu tasumiseks Vabariigi Valitsuse tagatisfondi arvel. Kuna ka enne kehtiva Sotsiaalmaksuseaduse jõustumist kuulusid töötajatele tehtavad väljamaksed sotsiaalmaksuga maksustamisele, siis ei riku uue seaduse kohaldamine õiguskindluse ja õiguspärase ootuse printsiipe. Sotsiaalmaksu tasumise kohustus ei ole

§-s 85 lg 1 p 1 nimetatud võlg või makse, vaid maksuvõlg

§ 86lg 1 p 3 tähenduses.

Seega ei mõjuta maksuvõlg töötajate eesõigusnõuete rahuldamist. Kohus juhtis kaebuse esitaja tähelepanu

§-le 20 lg 6, mille kohaselt võib pärast pankroti väljakuulutamist võlgniku vastu varalisi nõudeid esitada vaid

§-s 69 sätestatud korras, välja arvatud sama seaduse §-s 20 lg 4 ja §-s 85 lg 1 nimetatud nõuded.

2. aprilli
3. a otsusega jättis Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium rahuldamata AS Adavere Lihatööstus (pankrotis) apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus leidis, et kuni
4. detsembrini 2000 kehtinud Sotsiaalmaksuseaduse kohaselt olid ka tagatisfondi arvel tehtud väljamaksed sotsiaalmaksu objektiks, kusjuures sotsiaalmaksu tasumine ei pidanud toimuma tagatisfondi arvel. Sotsiaalmaksu peab tasuma tööandja. Sotsiaalmaks ei ole palga ega muude tasude osa. Seadus ei näe ette, et pankrotis tööandja on tagatisfondi arvel väljamaksete tegemisel sotsiaalmaksu tasumise kohustusest vabastatud. Tagatisfondist eraldatud raha väljamaksmine töötajatele on käsitletav pankrotimenetlusega seotud väljamaksena. Tegemist on

§-s 85 lg 1 p 1 nimetatud võlaga. Ekslik on Tallinna Halduskohtu teistsugune seisukoht, kuid see ei viinud ebaõige lahendi tegemisele ega ole kohtuotsuse tühistamise aluseks. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

1. AS Adavere Lihatööstus (pankrotis) esitas
2. mail 2002 kassatsioonkaebuse, milles taotleb, et Riigikohus tühistaks ringkonnakohtu otsuse ja teeks uue otsuse. Kassaator leiab, et tagatisfondist tegi töötajatele väljamakseid riik, mitte aga pankrotis tööandja. Sotsiaalmaksuseadusest tuleneb, et sotsiaalmaksu peab tasuma väljamakseid teinud isik, seega antud juhtumil riik.
3. jaanuarist 2001 jõustunud Sotsiaalmaksuseaduse eelnõu seletuskirjast ilmneb, et selle seadusega sooviti varasemaga võrreldes laiendada sotsiaalmaksu objekti tagatisfondist tehtud väljamaksete osas. Järelikult enne
4. jaanuari 2001 kehtinud Sotsiaalmaksuseadus ei kohustanud tasuma sotsiaalmaksu "riigi poolt Vabariigi Valitsuse tagatisfondist teostatud väljamaksetelt". Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, miks on kohus asunud seisukohale, et tegemist on

§-s 85 lg 1 p 1 nimetatud võlaga. Pankrotis ettevõtja kohustus maksta tagatisfondist töötajatele tehtud väljamaksetelt sotsiaalmaksu võib avaldada negatiivset mõju töötajate nõuete rahuldamisele.

1. Maksuameti kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et see on põhjendamatu ning seaduslik ja põhjendatud on ringkonnakohtu otsus. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kuni
3. jaanuarini 2001 kehtinud Sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 1 p 1 järgi makstakse sotsiaalmaksu töötajatele töö- või teenistuslepingu alusel rahas makstud palgalt ja muudelt tasudelt, kusjuures sama seaduse § 4 alusel on sotsiaalmaksu maksjaks isik, kes teeb töötajatele selliseid väljamakseid. Selle varemkehtinud Sotsiaalmaksuseaduse §-dest 3 ja 6 nähtub, et Vabariigi Valitsuse tagatisfondi arvel töötajatele tehtud väljamaksed ei ole sotsiaalmaksuga mittemaksustatavad summad ja tegemist pole ka sotsiaalmaksu maksmise erijuhuga.
4. jaanuaril 2001 jõustunud Sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 1 p 2 järgi makstakse sotsiaalmaksu ka töötajatele riigi poolt Pankrotiseaduse § 58 lg 2 alusel makstud saamata jäänud palga, puhkusetasu ja töölepingu lõpetamisel saamata jäänud hüvitise kompensatsioonilt. Seega sätestati nüüd otsesõnu, et ka

§-s 58 lg 2 nimetatud juhtumil tuleb maksta sotsiaalmaksu. Sama seaduse §-s 9 lg 2 on otsesõnu sätestatud seegi, et niisugusel juhtumil maksab sotsiaalmaksu tööandja. Õige on maksuameti ja kohtute seisukoht, et nii kuni

1. jaanuarini 2001 kehtinud Sotsiaalmaksuseaduse kui ka
2. jaanuaril 2001 jõustunud Sotsiaalmaksuseaduse järgi tuleb pankrotis tööandjal maksta sotsiaalmaksu ka

§-s 58 lg 2 nimetatud juhul. Teistsuguse seisukoha aluseks ei ole ka seletuskiri Sotsiaalmaksuseaduse eelnõu juurde. Seletuskirja punktis 2 on küll märgitud, et "Eelnõu paragrahvi 2 lõike 1 punktis 2 sätestatud maksuobjekti eesmärk on reguleerida pankrotimenetluses oleva isiku (võlgniku) eest riigi poolt töötajate eesõigusnõuete rahuldamiseks makstud summade sotsiaalmaksuga maksustamist. Enne pankroti väljakuulutamist saamata jäänud palga ja puhkusetasu ning enne või pärast pankroti väljakuulutamist töölepingu lõpetamisel saamata jäänud hüvitise tasumisel riigi poolt tekib tööandjal kohustus maksta neilt väljamaksetelt sotisaalmaksu." Seda seletust tuleb aga mõista kooskõlas seletuskirja sissejuhatava osaga. Seal on märgitud, et nimetatud eelnõu üheks eesmärgiks on seaduse ekslikku tõlgendamist võimaldavate sätete täpsustamine, ja et uue redaktsiooni esitamine ei ole tingitud sotsiaalmaksuga maksustamise olulistest põhimõttelistest muudatustest. Nii kuni

1. jaanuarini 2001 kehtinud kui ka
2. jaanuaril 2001 jõustunud Sotsiaalmaksuseaduse järgi on sotsiaalmaksu maksjaks isik, kes teeb töötajatele väljamakseid. Vabariigi Valitsuse tagatisfondist töötajatele väljamaksete tegemisel tehakse seda fondi arvel, mitte aga riigi poolt Sotsiaalmaksuseaduse mõttes. Sellise väljamakse tegemisel on aluseks pankrotis ettevõtja kohustus töötaja ees, mida see ettevõtja ei suuda täita. Riik ei asu ettevõtja asemele, vaid üksnes kompenseerib pankrotihalduri taotluse alusel piiratud ulatuses palga, puhkusetasu ja töölepingu lõpetamisel saamata jäänud hüvitise.
3. jaanuaril 2001 jõustunud Sotsiaalmaksuseaduse § 9 lg 2 ei sätesta erinevat regulatsiooni võrreldes varemkehtinud Sotsiaalmaksuseadusega. Tegemist on erinevusega regulatsiooni abstraktsuse astmes, mitte aga uue põhimõttega.
4. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et tagatisfondist eraldatud raha töötajatele väljamaksmine on käsitletav pankrotimenetlusega seotud väljamaksena, et tegemist on

§-s 85 lg 1 p 1 nimetatud võlaga.

§ 85

lg 1 sätestab, et pankrotimenetlusega seotud väljamaksed on pankrotimenetluse ajal halduri tehtud tehingutest tekkinud võlad ja võlad, mis on tekkinud halduri poolt täitmiseks võetud tehingutest, samuti maksed seoses võlgniku majandustegevuse jätkamisega, ning pankrotimenetluse kulud.

§ 20

lg 6 järgi ei pea selliseid nõudeid esitama ja kaitsma üldkorras.

§-st 83 tuleneb, et need väljamaksed tehakse enne jaotise alusel raha väljamaksmist.

§-s 85 lg 1 p 1 nimetatud väljamaksete aluseks on halduri tegevus, kusjuures väljamaksete tegemine sõltub halduri käitumisest. Väljamaksed töötajatele Vabariigi Valitsuse tagatisfondist ja sellega seotud riiklike maksude maksmine ei ole sõltuvuses halduri käitumisest. Tagatisfondist kompenseeritakse ainult enne pankroti väljakuulutamist saamata jäänud palk, puhkusetasu ja kohustusliku ravikindlustuse hüvitis, samuti enne või pärast pankroti väljakuulutamist töölepingu lõpetamisel saamata jäänud hüvitis. Järelikult ei vasta need väljamaksed pankrotimenetlusega seotud väljamaksete olemust iseloomustavale tunnusele. Enne pankroti väljakuulutamist tekkinud alustel töötajatele väljamaksete tegemine ja sellega seotud sotsiaalmaksu maksmine toimub järgunõuete rahuldamise korras. Kui töötajatele tehakse väljamakseid Vabariigi Valitsuse tagatisfondist, toimub see Vabariigi Valitsuse tagatisfondist väljamaksete tegemise korras, mitte aga pankrotimenetlusega seotud väljamaksete tegemise korras või järgunõuete rahuldamise korras.

§ 86

lg 1 alusel rahuldatakse nõuded seoses palga, töölepingu lõpetamise hüvitise, puhkusetasu, kohustusliku ravikindlustuse hüvitise, elatise, vigastuse või muu tervisekahjustusega, samuti toitja kaotusega tekkinud kahju hüvitisega enne maksuvõlgade tasumist. Töötajatele tagatisfondist väljamaksete tegemine toimub selle fondi arvel ja sõltumata pankrotimenetlusega seotud väljamaksetest ja järgunõuete rahuldamisest. Eksitav on kassaatori seisukoht, et sotsiaalmaksuvõla tasumine võib avaldada negatiivset mõju töötajate nõuete rahuldamisele. Kuna tegemist on nõuetega, mis rahuldatakse tagatisfondi arvel või järgunõuete korras, kusjuures töötajate nõuded kuuluvad rahuldamisele enne maksuvõlgade tasumist, siis on kassaatori see seisukoht põhjendamatu. Pankrotiseaduse mõttes alusetult ettekirjutuse täitmiseks tasutud sotsiaalmaks tuleks kassaatorile tagastada. Õigusvastane on maksuameti ettekirjutuse punkti 4 lõige 2, milles kohustatakse pankrotihaldurit tasuma maksuvõlga 10 kalendripäeva jooksul, ja punkt 5, milles teavitatakse maksumaksjat ettekirjutuse täitmata jätmise tagajärgedest. Seda osa ettekirjutusest pole aga vaidlustatud. Maksuameti ettekirjutus on sotsiaalmaksu maksmise kohustuse väljaselgitamise osas õige, kuid pärast pankroti väljakuulutamist tehtud ettekirjutuse täitmise korda on nii maksuamet, pankrotis ettevõtja kui ka ringkonnakohus kujutanud ette ebaõigesti. Maksuameti ettekirjutust maksuvõla tasumiseks enne pankroti väljakuulutamist tekkinud alustel tuleks mõista kui pankrotimenetluses esitatud võlausaldaja nõuet. Tähelepanu tuleb pöörata ka

§-le 21 lg 1, mille teise lause alusel lõpetatakse intresside ja viiviste arvestamine pankroti väljakuulutamisega.

1. Kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Ringkonnakohtu otsust tuleb muuta motiivide osas, mis käsitlevad pankrotimenetlusega seotud väljamakseid ja järgunõudeid. Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon jääb muutmata. Jõusse jääb Tallinna Halduskohtu
2. oktoobri
3. a otsus. Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann