Obsah (4)

§ 17§ 34§ 7§ 64

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-47-02 Otsuse kuupäev 4. november 2002 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel Kohtuasi Anita-Alide Selja ja Hel

§-st 17 ei tulene, et haldusasjas ei saaks vaidluse ja ka uute asjaolude ilmnemise korral anda asjaoludele teistsugust hinnangut. Ringkonnakohus ei lugenud Tallinna Ringkonnakohtu

1. juuni
2. a asjas tuvastatud asjaolusid siduvaks käesolevas asjas ka seetõttu, et Kõpu Vallavalitsus ei olnud tsiviilmenetluses protsessiosaliseks. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
3. A.-A. Selja ja H. Nikkeri kassatsioonkaebuses palutakse tühistada Tartu Ringkonnakohtu otsus ja jätta täies ulatuses jõusse Tartu Halduskohtu otsus. Kassatsioonkaebuse kohaselt: 1) rikkus Tartu Ringkonnakohus

§ 17

, kui asus vastuolus jõustunud kohtulahendiga tsiviilasjas seisukohale, et Sollu-Veski 113 vesiveski hoone tagastamise küsimus on otsustatud. Jõustunud Tallinna Linnakohtu

1. märtsi
2. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
3. juuni
4. a kohtuotsustega tsiviilasjas leidis kohus, et kuni nimetatud kohtuotsuste tegemiseni ei olnud lõplikult lahendatud Sollu-Veski 113 vesiveski hoone tagastamise küsimust ning et Kõpu Vallavalitsuse
5. oktoobri
6. a korralduse nr 111 punktid 1 ja 2 ei muutunud kehtivaks Kõpu Vallavalitsuse
7. mai
8. a korralduse nr 9 alusel ega ka
9. veebruari
10. a korralduse nr 11 alusel. Tartu Ringkonnakohus ületas ka

§ 34lõikest 2 tulenevaid vaidluse piire.

2) väär on ringkonnakohtu seisukoht, et käesoleval hetkel on jõus Kõpu Vallavalitsuse

1. oktoobri
2. a korralduse nr 111 punktid 1 ja 2, mille kohaselt Sollu-Veski hooned ei kuulu tagastamisele. Kõpu Vallavalitsuse
3. jaanuari
4. a korralduse nr 9 punktiga 1 otsustati tühistada täies ulatuses nimetatud vallavalitsuse korraldus nr
5. 3) väär on ringkonnakohtu seisukoht, et kasutusloa tühistamise korralduse tühistamine ei saa rikkuda kassaatorite õigusi.
6. Kõpu Vallavalitsus leiab kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Asjas ei oma tähtsust, kas vallavalitsuse
7. oktoobri
8. a korralduse nr 111 punktid 1 ja 2 on jõus või ei. Kuna selle korralduse vastuvõtmise ajal eksisteeris kaks ekspertiisiakti hoone säilivuse kohta, siis sai vallavalitsus lähtuda vaid sellest materjalist.
9. RE Eesti Kütuse kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et kassatsioonkaebus on põhjendamatu ja palutakse jätta see rahuldamata. Vastuses nõustutakse ringkonnakohtuga, et seniajani on jõus
10. oktoobri
11. a korralduse nr 111 punktid 1 ja 2, mille kohaselt Sollu-Veski hooned ei ole endisel individualiseeritaval kujul säilinud ja ei kuulu tagastamisele. Teiste kohtute seisukohad, et Sollu-Veski 113 vesiveski tagastamise küsimus ei olnud otsustatud, on ebaõiged. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12. Tartu Ringkonnakohus asus kasseeritavas otsuses seisukohale, et kuna kaebajad ei ole vaidlustanud Kõpu Vallavalitsuse poolt
13. märtsil 1997 välja antud kasutusluba, siis ei saa nende õigusi rikkuda ka vallavalitsuse
14. aprilli
15. a korraldus nr 34, millega tühistati kasutusloa tühistamise korraldus. Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu ringkonnakohtu sellise sisuliselt motiveerimata seisukohaga. Nii kasutusluba, selle tühistamise korraldus kui ka korraldus, mis tühistab kasutusloa tühistamise korralduse, on kõik iseseisvad haldusaktid. Asjaolu, et isik ei ole vaidlustanud algset haldusakti, ei tähenda iseenesest, et ta ei saaks vaidlustada haldusakti tühistanud haldusakti tühistavat haldusakti. On võimalik, et algse, isiku õigusi rikkuva haldusakti tühistamine haldusorgani poolt oli õiguspärane. Sellisel juhul rikub algse haldusakti tühistanud akti tühistamine isiku õigusi. Jättes isiku ilma kaebeõigusest sellise haldusakti suhtes ainuüksi põhjendusel, et ta ei ole vaidlustanud algset haldusakti, rikutakse Põhiseaduse § 15 ning

§ 7lg 1 sätestatud isiku õigust kaitsta kohtulikult oma rikutud õigusi.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul seetõttu võtta motiveeritud seisukoht Kõpu Vallavalitsuse

1. aprilli
2. a korralduse nr 34 vaidlustamise suhtes.
3. Antud haldusasjas tehtud kohtuotsustest ja toimiku materjalidest ilmneb, et lahendades hagi RE Eesti Kütus (pankrotis) ja kolmanda isiku vahel sõlmitud Sollu-Veski kinnistul nr 113 asuva puhkebaasi ostu-müügi lepingu tühisuse tunnustamiseks, asus Tallinna Ringkonnakohus oma
4. juuni
5. a otsuses seisukohale, et Sollu-Veski kinnistul nr 113 asuvate hoonete tagastamise küsimus ei ole otsustatud.

§ 17

sätestab, et asjaolud, mis on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega tsiviil- või kriminaalvõi haldus- või haldusõiguserikkumise asjas, ei vaja tõendamist halduskohtumenetluse asjas, kui sellest võtavad osa samad protsessiosalised. Tartu Ringkonnakohus leidis, et nimetatud sättest ei tulene, et haldusasjas ei saa vaidluse korral anda asjaoludele teistsugust hinnangut. Riigikohtu halduskolleegium peab

§ 17

sellist tõlgendust põhjendatuks.

§ 17

rõhutab, et ühes protsessis juba tuvastatud asjaolud ei vaja teises protsessis tõendamist. Sätte sõnastusest ei tulene, et halduskohus oleks teises protsessis tuvastatud asjaoludega pöördumatult seotud. Seega tuleneb

§-st 17, et kui ühes protsessis on mingid asjaolud juba tuvastatud, siis ei ole haldusprotsessis vaja neid asjaolusid enam täiendavalt tuvastada, vaid need võib võtta asja lahendamisel eelduseks. Kui aga protsessiosalised sellised asjaolud haldusprotsessis vaidlustavad või tekib halduskohtul endal kahtlus nende asjaolude suhtes, siis uurimisprintsiibist tulenevalt võib halduskohus sellised asjaolud ümber hinnata. Riigikohtu halduskolleegium märgib, et kuigi

§ 17

sellise tõlgendamise tõttu võib tekkida olukord, kus kohtute poolt tehakse vastandlikud kohtulahendid, ei tähenda see siiski, et üks või teine kohtulahend oleks ainuüksi sellepärast ebaõige. Erinevaid kohtumenetlusi reguleerivad erinevad seadused ja põhimõtted ning osa teavet võib ilmneda hiljem toimuva kohtumenetluse ajaks. Seetõttu ongi paratamatu, et erinevatel alustel ja erineval ajal toimuvad kohtumenetlused võivad anda erinevaid tulemusi.

1. Tartu Ringkonnakohtu otsusest ning ringkonnakohtule Kõpu Vallavalitsuse poolt esitatud apellatsioonkaebusest ja A. Selja ja H. Nikkeri ning RE Eesti Kütus poolt esitatud vastustest Kõpu Vallavalitsuse apellatsioonkaebusele nähtub, et poolte vahel oli apellatsiooniastmes vaidlus selle üle, kas Sollu-Veski hoone tagastamise küsimus oli otsustatud ning kas Tartu Halduskohus sai tugineda selles küsimuses Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
2. juuni
3. a otsusele või mitte. Seega pidi Tartu Ringkonnakohus tulenevalt

§ 34

lg 2 võtma selles küsimuses seisukoha ning põhjendamatu on kassaatorite väide, et ringkonnakohus ületas

§ 34lg 2 piire ja tuvastas omaalgatuslikult kassaatoritele negatiivseid asjaolusid.

1. Kassatsioonkaebuses vaidlustatakse ka ringkonnakohtu seisukoht, et käesoleval ajal on jõus Kõpu Vallavalitsuse
2. oktoobri
3. a korralduse nr 111 punktid 1 ja 2, mille kohaselt Sollu-Veski hooned ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul ja ei kuulu tagastamisele.

§ 64

lg 2 kohaselt põhineb Riigikohtu otsus alama astme kohtu otsusega tuvastatud faktilistel asjaoludel. Riigikohus ei tuvasta kaebuse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid. Käesoleval juhul ei ole Tartu Ringkonnakohus oma otsuses välja toonud, millised korraldused on õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes vastu võetud ning mis on olnud nende korralduste sisu. Tartu Halduskohtu otsust mõistab Riigikohus nii, et halduskohus asus seisukohale, et vara tagastamise küsimus on lahendamata. Tartu Ringkonnakohus asus vastupidisele seisukohale, näitamata konkreetselt, millistele tõenditele ta tugines. Kuna kohtuotsustest ei ilmne üheselt, millised haldusaktid on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuses antud, siis ei saa Riigikohus

§ 64lg 2 tulenevalt hakata lahendama küsimust, kas 5.

oktoobri 1995. a korraldus nr 111 osaliselt kehtib või ei kehti. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus selles küsimuses oma seisukohta põhjendama. Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel