KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-128-02 Otsuse kuupäev Tartu, 5. november 2002. a Kohtukoosseis Eesistuja V. Kõve, liikmed H. Jõks ja J. Luik Kohtuasi AS Tallinna Meretehas hagi

§-le 99 tuginedes valesti hinnanud Tallinna Linnakohtu

1. mai
2. a määruse sisu halduritasu määramise kohta.

§ 99

lg 3 kohaselt võib kohus halduri taotlusel pärast pankrotitoimkonna ärakuulamist määrata haldurile esialgse tasu, mis tasaarvestatakse pankrotimenetluse lõppemisel haldurile määratud tasuga. Seaduses on seega üheselt sätestatud, et halduri esialgse tasu määramine kuulub kohtu pädevusse. Eraldi kohtumäärust ei ole esialgse tasu määramise kohta tehtud. Linnakohtu 3. mai 2001. a määruses on sõnaselgelt välja mõistetud halduritasu 100 000 krooni. See, et arvestuse aluseks on võetud toimkonna otsus esialgse tasu määramise kohta, ei muuda esialgset tasu kohtu poolt määratuks.

§ 99

sätestab nõude, et halduri tasu määratakse kohtu poolt ja juhul, kui kohus haldurile tasu määranud ei ole, aga tasu on ikkagi haldurile välja makstud, siis on väljamaksmine toimunud seadusliku aluseta. Ringkonnakohus leidis, et linnakohus on õigesti tuvastanud, et hageja poolt alternatiivselt välja toodud hagi alus - kostja

1. juuni
2. a avalduse alusel tekkinud kohustus - ei anna alust hagi rahuldamiseks. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
3. Kassatsioonkaebuses palus kostja tühistada Tallinna Ringkonnakohtu otsus ja jätta jõusse Tallinna Linnakohtu otsus. Kostja leidis, et ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud

§ 99

. Ringkonnakohus on segamini ajanud mõisted "haldurile esialgse tasu määramine", "pankrotimenetluses haldurile välja makstud summad" ja "pankrotimenetluse lõppemisel haldurile määratud tasu". Linnakohtu

1. mai
2. a määruses on haldurile võlgu olevate summade osas lähtutud võlausaldajate üldkoosoleku poolt määratud tasu suurusest. Ringkonnakohus on ise tuvastanud, et hageja tegutses AS Tallinna Meretehas pankrotihaldurina
3. detsembrist
4. a kuni
5. maini
6. a. Ringkonnakohus ei saanud tuvastada, et hageja tegutses pankrotihaldurina 7 kuud.
7. mai
8. a määrusest tuleneb üheselt, et 7 kuu osas oli väljamakse halduritasu suhtes tegemata. Kompromissi kinnitamise määrusega
9. maist
10. a lahendas linnakohus halduritasu võlausaldajate poolt aktsepteeritud suuruses selles osas, mida veel välja makstud ei ole. Kostja leidis, et ringkonnakohtu otsus läheb vastuollu järgmiste materiaalõiguse normidega

§ 92p 4, § 97 lg-d 7, 9-10 ja § 108 lg 2 p 1.

Nimetatud normidest tuleneb, et kompromissi kinnitamise määruse jõustumise järgselt ei ole võimalik pankrotimenetluse kulusid, sh pankrotihalduri töötasu, vaidlustada. Kostja leidis, et ringkonnakohus on rikkunud ka protsessiõigusnorme. TsMS § 94 lg 2 kohaselt ei saa ühes tsiviilasjas jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaolu ei saa vaidlustada teises tsiviilasjas, kui sellest võtavad osa samad pooled. Seda asjaolu ei saa vaidlustada ka asjast osa võtnud kolmas isik.

1. Vastuses kassatsioonkaebusele palus hageja jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.
2. Riigikohtu istungil jäi kassaator esitatud kassatsioonkaebuse juurde ning palus selle rahuldada. Vastustaja leidis, et apellatsioonikohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning puudub alus selle tühistamiseks. Vastustaja esitas taotluse kassatsiooniastmes kantud kohtukulu õigusabi eest 7965 krooni saamiseks. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks puudub alus.
4. Pankrotihalduri tasu kinnitamine on pankrotihalduri tegevuse üle kohtuliku järelevalve teostamise vahend

§ 24p 3 mõttes.

Seetõttu peab kohus kinnitama kõik pankrotimenetluses pankrotihaldurile tehtavad väljamaksed.

§ 99lg-d 1, 3 ja 5 sätestavad üheselt, et pankrotihalduri tasu määrab vaid kohus.

Käesolevas asjas on linnakohus määranud pankrotihalduri tasu suuruseks

1. mai
2. a määruse resolutiivosa kohaselt 100 000 krooni. Linnakohtu määrusest ei tulene, et kohus oleks lisaks nimetatud summale määranud pankrotihalduri tasuks ka pankrotitoimkonna otsuse alusel välja makstud 352 439 krooni või lugenud sellise summa väljamaksmise pankrotihaldurile põhjendatuks tagantjärele. Asja materjalidest ei nähtu ka seda, et pankrotihaldur oleks kohtult taotlenud pankrotitoimkonna määratud tasu kinnitamist.
3. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et juhul, kui tasu ei ole määranud kohus, on see välja makstud seadusliku aluseta ja tuleb TsK § 477 lg 1 alusel tagastada. Kolleegium märgib, et pankrotiseadus ega tsiviilõiguse üldised põhimõtted ei välista pankrotihalduri vastu alusetust rikastumisest tuleneva nõude esitamist ka pärast tema ametist vabastamist. Pankrotihalduri tekitatud kahju hüvitamise nõudeks on PankrS § 34 lg-tes 3 ja 5 see võimalus selgelt sätestatud.
4. Kolleegium leiab, et ebaõige on kassatsioonkaebuse väide, mille kohaselt soovib hageja kord juba tuvastatud asjaolude uuesti tuvastamist. Hageja ei taotle määrusega välja mõistetud halduri tasu 100 000 krooni muutmist, ta on väljamõistetud tasu haldurile maksnud. 352 439 krooni väljamaksmist ei ole
5. mai
6. a määruses tuvastatud, rääkimata selles summas tasu määramisest haldurile.
7. Kolleegium leiab, et TsMS § 60 lg 1 ja § 61 lg 1 p 1 alusel on põhjendatud välja mõista Kauri Rattuselt AS Tallinna Meretehas kasuks kassatsiooniastmes kantud kohtukulu summas 6000 krooni. V. Kõve, H. Jõks, J. Luik