3-1-1-111-02

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-111-02 Otsuse kuupäev

1. november
2. a Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Vaher ning liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar Kohtuasi OÜ T. haldusõiguserikkumise asi Energiaseaduse § 31 lg 4 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
3. mai
4. a otsus haldusõiguserikkumise asjas nr 4/58/02 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Energiaturu Inspektsiooni kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
5. oktoober
6. a Istungil osalenud isikud Energiaturu Inspektsiooni esindaja vandeadvokaat Leo Urge ja OÜ T. esindaja vandeadvokaat Sven Sillar Resolutsioon
7. Rahuldada kassatsioonkaebus.
8. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
9. mai
10. a otsus haldusõiguserikkumise asjas nr 4/58/02 ja saata asi VMS § 174 p 7 järgi Tallinna Ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Otsus jõustub
11. novembril
12. a ja ei kuulu edasikaebamisele. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
13. Energiaturu Inspektsiooni peaspetsialist Tiina Maldre koostas
14. veebruaril
15. a haldusõiguserikkumise protokolli selle kohta, et OÜ T. ladustas kehtestatud kvaliteedinõuetele mittevastavat diislikütust. Sellega rikuti Energiaseaduse (edaspidi EnS) § 51 lg 1 nõudeid, mille eest sätestas vastutuse EnS § 31 lg
17. Lääne Maakohus karistas
18. märtsi
19. a otsusega OÜd T. EnS § 31 lg 4 alusel rahatrahviga 100 000 krooni. Maakohtu otsuse kohaselt on OÜ T. kütuseettevõtja ja seega EnS § 31 lg-s 4 kirjeldatud haldusõiguserikkumise subjekt. See säte kehtestas vastutuse kütuseettevõtjale, kes ladustab rikutud kvaliteedinõuetega, s.t kvaliteedinõuetele mittevastavat kütust. Tähtsust ei oma see, kas kütuse kvaliteedinõudeid rikkus ladustaja või mõni teine enne seda kütust käidelnud kütuseettevõtja. Kohus leidis, et kuna rikkujaks on juriidiline isik, ei ole oluline analüüsida õiguserikkumise koosseisu subjektiivset külge. Piisab sellest, et kvaliteedinõuetele mittevastavaks osutunud kütus ei olnud ladustatud OÜ T. kütuseterminali tema tahte vastaselt.
20. Maakohtu otsuse peale esitas OÜ T. apellatsioonkaebuse, milles taotles esimese astme kohtu otsuse tühistamist ja haldusõiguserikkumise asja menetluse lõpetamist. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei arvestanud kohus võimalusega, et kütuseproov võidi võtta kütuse nn surnud jääkidest, mis ei saagi vastata kütuse kvaliteedinõuetele. OÜ T. ei olnud kütuse ladustaja, kuna mahutites olnud kütus kuulus AS.-le L. Maakohus on ebaõigesti tõlgendanud EnS § 31 lg-t 4, leides, et rikkumise koosseisus on kasutatud terminit "rikkumine" kütuse kvaliteeti iseloomustava omadussõna tähenduses. Tegelikult tuleb lähtuda sellest kui tegusõnast. Lisaks leidis apellant, et rikutud on menetlusnorme sellega, et haldusõiguserikkumise protokoll ei vasta nõuetele ja maakohus ei teinud kindlaks rikkuja süüd.
21. Tallinna Ringkonnakohtu
22. mai
23. a otsusega rahuldati apellatsioonkaebus, tühistati Lääne Maakohtu otsus ja lõpetati haldusõiguserikkumise asjas menetlus. Ühtlasi mõisteti OÜ T. kasuks riigieelarvest välja õigusabikulud 21 476 krooni. Ringkonnakohus ei nõustunud apellatsioonkaebuse seisukohaga, et kütuseproov võidi võtta surnud jääkidest. Samuti ei leidnud tõendamist apellandi väide, et kütus kuulus AS.-le L. Samas märkis ringkonnakohus, et haldusõiguserikkumise asja arutamisel on nii ametiisik kui kohus alati kohustatud tuvastama isiku süü. Asudes oma otsuses seisukohale, et õiguserikkumise koosseisu subjektiivse külje analüüs on ebaoluline ning võtmata seisukohta haldusvastutusele võetava isiku süü liigi osas, on maakohus jämedalt rikkunud süülise vastutuse põhimõtteid. Samuti asus ringkonnakohus seisukohale, et EnS § 31 lg 4 näeb ette vastutuse vedelkütuse kvaliteedinõuete rikkumise eest kütuseettevõtja poolt, mis tähendab seda, et karistatav on vedelkütusekvaliteedi mistahes viisil muutmine selliselt, et see ei vasta kehtestatud kvaliteedinõuetele. Nii haldusõiguserikkumise protokollis kui maakohtu otsuses on jäetud välja selgitamata ja tõendamata, milles seisnes EnS § 31 lg-s 4 sätestatud koosseisupärase teo toimepanemine OÜ T. poolt. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium asus seisukohale, et antud asjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid OÜ T. poolt toime pandud vedelkütuse kvaliteedinõuete rikkumist, mistõttu ei ole tuvastatud EnS § 31 lg-s 4 sätestatud haldusõiguserikkumise koosseisu olemasolu.
24. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse Energiaturu Inspektsioon. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS
25. Esitatud kassatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
26. mai
27. a otsus haldusõiguserikkumise asjas nr 4/58/02 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. 6.1 Kaebuse motiivide kohaselt ei ole õige ringkonnakohtu väide, et haldusõiguserikkumise protokollis ei ole kirjeldatud seda, milles seisnes OÜ T. poolne rikkumine. Rikkumiseks oli kvaliteedinõuetele mittevastava kütuse ladustamine. Ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud ES § 31 lõiget
28. Kütuseettevõtja, kes on võtnud vastu kvaliteedisertifikaadile vastava kütuse, on kohustatud tagama ladustatava kütuse edaspidise vastavuse sertifikaadile. Selle nõude rikkumise eest ongi nähtud ette vastutus EnS § 31 lg-s
29. 6.2 Samuti ei nõustunud kassaator ringkonnakohtuga selles, et OÜ T. süü on jäetud välja selgitamata. Tuvastatud on OÜ T. süü tahtluse vormis, mis oleks välistatud ainult juhul, kui mittekvaliteetne kütus oleks ladustatud OÜ T. kütuseterminali tema tahte vastaselt.
30. Kassatsioonivastuse esitas OÜ T. esindaja vandeadvokaat Sven Sillar, kes ei nõustu kassatsioonkaebusega ja palub jätta see rahuldamata. Ühtlasi taotletakse kohtukulude väljamõistmist. 7.1 Vastuses nõustutakse ringkonnakohtu seisukohaga, et vastutust ei ole sätestatud mitte kütuse ladustamise eest, vaid ladustatava kütuse kvaliteedinõuete rikkumise eest. 7.2 OÜ T. esindaja peab õigeks ringkonnakohtu seisukohta, et maakohus on jätnud tuvastamata rikkuja süü. Ühtlasi lisatakse vastuses, et ringkonnakohus oleks saanud süüd tuvastada ainult juhul, kui maakohtu otsuse oleks vaidlustanud Energiaturu Inspektsioon. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
31. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Energiaturu Inspektsiooni kassatsioonkaebus tuleb rahuldada, tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
32. mai
33. a otsus ning saata asi ringkonnakohtule uueks arutamiseks. 8.1 OÜ T. haldusõiguserikkumise asja keskseks küsimuseks on see, millise teo eest nägi ette vastutuse väidetava rikkumise ajal kehtinud Energiaseaduse § 31 lg 4, mis sätestas: "Kütuseettevõtja poolt tarnitava, ladustatava või müüdava vedelkütuse kvaliteedinõuete rikkumise eest " määratakse rahatrahv kuni 500 000 krooni." Ringkonnakohus leidis oma otsuses grammatilisele tõlgendusele tuginedes õigesti, et EnS § 31 lõike 4 alusel isiku vastutusele võtmine eeldab teona "kvaliteedinõuete rikkumist". Samas on ringkonnakohus vääralt sisustanud "kvaliteedinõuete rikkumise" mõistet ennast, leides, et see tähendab vedelkütuse kvaliteedi mistahes muutmist selliselt, et see ei vasta majandusministri
34. mail
35. a määrusega nr 45 kehtestatud kvaliteedinõuetele. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu selle seisukohaga. Energiaseaduse § 31 lg-s 4 nimetatud kvaliteedinõudeid reguleerisid EnS § 51 lg 1 ja selle esimese lõike alusel antud ülalnimetatud majandusministri määrus. EnS § 51 lõike 6 kohaselt oli kvaliteedinõuetele mittevastava vedelkütuse import vabaks ringluseks, ladustamine ja müük keelatud. Mainitud regulatsiooniga kooskõlas tuleb tõlgendada ka EnS § 31 lõiget
36. Nendest tulenevalt oli lubatud tarnida, ladustada ja müüa ainult sellist vedelkütust, mis vastas kehtestatud kvaliteedinõuetele. Järelikult pidid kütuse tarnijad, ladustajad ja müüjad tagama selle, et nende valduses olev kütus vastaks kehtestatud kvaliteedinõuetele. Ka EnS § 31 lg-s 4 kasutatud formuleeringut "vedelkütuse kvaliteedinõuete rikkumine" tuleb tõlgendada kooskõlas nimetatud kohustusega. Riigikohus on seisukohal, et "kvaliteedinõuete rikkumise" all on seadusandja mõelnud majandusministri
37. mai
38. a määruse nr 45 rikkumist, mitte aga kütuse muutmist ebakvaliteetseks. See tähendab, et kvaliteedinõudeid on rikutud, kui kütuse näitajad ei vasta majandusministri määrusega kehtestatutele. Seega on teoks, mis oli karistatav EnS § 31 lg 4 järgi kütuseettevõtja poolne kütuse kvaliteedi mittetagamine, toimugu see tarnimisel, ladustamisel või müümisel. Seega leidis ringkonnakohus ekslikult, et käesolevas asjas on nii haldusõiguserikkumise protokollis kui maakohtu otsuses jäetud välja selgitamata ja tõendamata, milles seisnes EnS § 31 lg-s 4 sätestatud koosseisupärase teo toimepanemine OÜ T. poolt. 8.2 Riigikohus peab vajalikuks märkida, et ülalmainituga sarnase hoolsuskohustuse paneb kütuseettevõtjale ka Energiaseaduse kehtiv redaktsioon, mille § 342 näeb ette vastutuse kvaliteedinõuetele mittevastava vedelkütuse ebaseadusliku tootmise, impordi, kaubanduslikul eesmärgil hoidmise, ladustamise või sellega kauplemise eest. 8.3 Ülaltoodud "kvaliteedinõuete rikkumise" mõiste tõlgendamisest lähtuvalt tuleb lahendada ka õiguserikkumise koosseisu subjektiivse külje küsimus. 8.4 Tulenevalt eeltoodust ja Väärteomenetluse seadustiku § 174 p-st 7 leidis Riigikohus, et OÜ T. haldusõiguserikkumise asi tuleb saata Tallinna Ringkonnakohtule uueks arutamiseks Peeter Vaher, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar