KOHTUOTSUS Kohtuasja number Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-53-02 Otsuse kuupäev 8. november 2002 Kohtukoosseis Menetluse alus Riigikohtus Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann Fe

) järgi oli kaasomanikel elamut võimalik Asjaõigusseaduse alusel jagada reaalosadeks ühe aasta jooksul alates seaduse jõustumisest, s.o kuni

1. jaanuarini
2. Peale reaalosadeks jagamist kuulunuks kohalikule omavalitsusele jäävad eluruumid erastamisele EES alusel.
3. jaanuaril 1998 müüsid kaasomanikud 59/96 mõttelist osa elamust OÜ-le Hõbesilm, kes esitas
4. jaanuaril 1998 Tallinna Linnakohtule hagi Tallinna linna vastu kaasomandi lõpetamiseks ja kaasomandis oleva vara jagamiseks. Tallinna Linnakohtu
5. juuni
6. a otsuse alusel lõpetati OÜ Hõbesilm ja Tallinna linna kaasomand hoonele ning hoone anti üle OÜ-le Hõbesilm. Tallinna linn ei teinud mingeid toiminguid eluruumide erastamiseks peale OÜ-lt Hõbesilm hagiavalduse teate saamist, kuigi

seda nõudis. Kuna Tallinna linn ei vaielnud hagile vastu põhjendusega, et tema omandis olevad eluruumid kuuluvad erastamisele, vaid nõustus kaasomandi lõpetamisega, puudus kohtul alus hagi rahuldamata jätmiseks. Vaatamata hagi esitamisele oli Tallinna linnal kohustus alustada alates 19. jaanuarist 1998 toiminguid eluruumide erastamiseks elamu üürnikele. Tallinna linn oli kohustatud tegema kõik endast oleneva, et ei muutuks võimatuks seaduste täitmine, mis kohustas linna erastama tema omandis olevad eluruumid. Tallinna linn peatas aga kõik erastamise toimingud ja keelustas nende alustamise. Mitte viies läbi temale eluruumide erastamise seadusega ja kaasomandis oleva elamu mõttelise osa erastamise seadusega pandud kohustust erastada Tallinna linna kaasomandis olevad eluruumid nende üürnikele, rikkus Tallinna linn kaebuse esitaja õigust erastada eluruum vaidlusaluses elamus eeltoodud seaduste alusel. Võõrandades erastamisele kuuluva elamu mõttelise osa AÕS § 77 alusel OÜ-le Hõbesilm, tekitas Tallinna linn kaebuse esitajale erastamisõiguse äravõtmisega varalise kahju.

§ 5

lg 1 kohaselt kuulusid erastamisele kaasomandi osad vastavalt korterite suurusele. Kaebuse esitaja kasutuses olev korter nr 14 on suurusega 108,80 m. Ta soovis erastada maksimaalse suurusega elamuosa ehk korteri nr 1 suurusele vastava mõttelise osa 100,6 m

1. Kaebuse esitajale tekitatud materiaalne kahju on arvutatud lähtudes tema kasutuses oleva korteri turuhinnast, millest on maha arvestatud erastamisele kulutatavad summad.
2. Tallinna Halduskohtu
3. juuli
4. a otsusega haldusasjas nr 3-851/2001 jäeti F. Veike kaebus rahuldamata. Kohus leidis, et

§ 4

lg 1 p 1 ei anna erastamise õigustatud subjektile eelisõigust kaasomandis oleva elamu konkreetse mõttelise osa erastamiseks, mis vastab üürilepingu alusel kasutatava korteri mõttelise osa suurusele. Tulenevalt

§-dest 4 ja 5 on kaasomandis oleva elamu üürnikel võrdne ostueesõigus kõigi erastamiseks määratud mõtteliste osade ostmiseks. Vastavalt KaaES § 5 lg 1 saab iga üürnik erastada ainult ühe osa erastamise objektist, kuid see ei pea olema tema korteri suurusest lähtuvalt välja arvutatud osa.

§ 5

lg 4 on sätestatud, et kui üht erastamise objekti taotleb mitu esimest eelistust omavat isikut, korraldatakse mõttelise osa erastamiseks enampakkumine. Seetõttu on põhjendamatu väita, et kaevatavate toimingute tagajärjel ei erastatud kaebajale mõttelist osa elamust, mis vastab 100,6 m2 suurusele osale elamu kõigi korterite üldpinnast, ja põhjustati kaebajale kahju summas 958 378,30 krooni, mis on arvutatud lähtudes kaebaja kasutuses oleva eluruumi turuhinnast. Ei ole tõendeid selle kohta, et kõigi esimest eelistust omavate üürnike hulgast oli nimelt kaebajal õigus erastada tema poolt kaebuses näidatud mõtteline osa. Kohus leidis, et ei ole võimalik väita otsese põhjusliku seose olemasolu halduse tegevuse ja kahju tekkimise vahel.

1. F. Veike esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada kohtuotsus ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus.
2. Tallinna Ringkonnakohtu
3. mai
4. a otsusega jäeti F. Veike apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et Tallinna linnal puudus võimalus teha toiminguid kaasomandis oleva elamu mõttelise osa erastamiseks. Tallinna Linnakohtu
5. juuni
6. a kohtuotsusest tsiviilasjas nr 2/3/35-177/98, millega lõpetati OÜ Hõbesilm ja Tallinna linna kaasomand hoonele asukohaga Pärnu mnt 27/Sakala tn 50 Tallinnas, nähtub, et juba
7. jaanuari
8. a kohtumäärusega oli rakendatud hagi tagamise abinõuna keeld Tallinna linnale kuuluva hoone mõttelise osa võõrandamisele suunatud tehingute ja toimingute teostamiseks. Seega on põhjendatud Tallinna Linnavalitsuse esindaja väide, et puudus isegi teoreetiline ajavahemik, rääkimata mõistlikust toimingute sooritamise ajast, mille jooksul Tallinna linnal oleks olnud võimalik mõttelisi osi erastada. Tallinna linna tegevusetus elamu kaasomandis oleva mõttelise osa erastamiseks toimingute tegemata jätmisel ei ole käesoleval juhul käsitatav süülise ega õigusvastasena. Apellandi võimalus erastada eluruum vaidlusaluses elamus oleks hüpoteetiline ka juhul, kui Tallinna linn oleks vaielnud vastu OÜ Hõbesilm hagile Tallinna Linnakohtus, kaasomandit ei oleks lõpetatud ja apellant oleks saanud osaleda mõne erastamise objekti osa enampakkumisel. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu järeldusega, et puudub põhjuslik seos väidetavalt tekkinud kahju ja Tallinna linna käitumise vahel. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
9. F. Veike esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu otsus, teha uus otsus asja uueks läbivaatamiseks saatmata ning rahuldada F. Veike kaebus. Kassatsioonkaebuse kohaselt asjaolu, et alates
10. jaanuarist 1998 oli Tallinna Linnakohtu määrusega Tallinna linnal keelatud erastamistoimingute läbiviimine kuni kohtuotsuse jõustumiseni, ei tähenda Tallinna linna õigust nõustuda tema vastu suunatud nõuetega ja jätta täitmata selle varjus temale seadusega pandud kohustused. AÕS § 76 kohaselt oli Tallinna linnal seadusest tulenev alus vastu vaielda OÜ Hõbesilm kaasomandi lõpetamise nõudele, kuna kaasomandi lõpetamise nõue oli vastuolus kaasomandi tekkimise alusega. Tallinna linn, teades oma kohustust erastada ostueesõigusega temale kuuluv mõtteline osa elamust, haginõudele vastu ei vaielnud. Tallinna linna tegevuse, mis seisnes Pärnu mnt 27/Sakala tn 50 asuva hoone kaasomandi lõpetamisega nõustumises ja eluruumide erastamise mitteläbiviimises ning F. Veikele tekitatud varalise kahju vahel on põhjuslik seos. Kohus ei põhjendanud, miks ta luges kassaatori võimalust erastada mõtteline osa elamust kassaatori soovitud ulatuses hüpoteetiliseks. Tõendatud ei ole asjaolu, et kassaator ei oleks võitnud enampakkumist ning saanud tema poolt soovitud osa erastada.
11. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele palub Tallinna linn jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse kohaselt ei ole jõustunud kohtuotsuse tõttu tsiviilasjas võimalik halduskohtumenetluse korras täiendavalt hinnata poole - Tallinna linna - käitumist tsiviilprotsessis, kuivõrd see oleks vastuolus õigusemõistmise üldpõhimõtetega. Formaalsete, eesmärgitute haldustoimingute nõue ei ole õiguspärane nõue ja see ei saa olla kahju tekkimise aluseks. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12. Hinnates Tallinna linna kui eluruumide erastamise kohustatud subjekti tegevuse õiguspärasust käesolevas haldusasjas, leidis Tallinna Ringkonnakohus, et kuna juba
13. jaanuari
14. a kohtumäärusega oli rakendatud hagi tagamise abinõuna keeld Tallinna linnale kuuluva hoone mõttelise osa võõrandamisele suunatud tehingute ja toimingute teostamiseks, on põhjendatud Tallinna Linnavalitsuse esindaja väide, et puudus isegi teoreetiline ajavahemik, mille jooksul Tallinna linnal oleks olnud võimalik elamu mõttelisi osi erastada. Seetõttu ei ole Tallinna linna tegevusetus kaasomandis oleva mõttelise osa erastamiseks toimingute tegemata jätmisel käsitatav ei süülise ega õigusvastasena. Ringkonnakohtu otsusest võib aru saada, et ringkonnakohus on seisukohal, et Tallinna linnal tekkis elamu mõttelise osa erastamise kohustus pärast

§ 2lõikes 4 sätestatud tähtaja möödumist 18.

jaanuaril 1998, kuid erastamise läbiviimist takistas

1. jaanuari
2. a hagi tagamise määrus. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu aga, et ta oleks hinnanud vaidlusaluse elamu reaalosadeks jagamise ja korterite reaalosana erastamise võimalikkust. Samuti ei ole antud hinnangut Tallinna linna tegevuse õiguspärasusele OÜ Hõbesilm poolt kaasomandi lõpetamiseks esitatud hagi lahendamiseks läbi viidud tsiviilprotsessis. Kuna kohus ei pidanud Tallinna linna tegevust õigusvastaseks, ei käsitlenud ta ka kahju küsimust. Alljärgnevalt käsitleb Riigikohtu halduskolleegium Tallinna linna tegevuse võimalikku õigusvastasust enne (I osa) ja pärast (II osa)
3. jaanuari
4. Seejärel puudutatakse kahju hüvitamise küsimust olenevalt sellest, kas kahju tekitati enne (III osa) või pärast (IV osa)
5. jaanuari
6. I
7. Riigikohtu halduskolleegiumi
8. märtsi
9. a määruses nr 3-3-1-3-96 on asutud seisukohale, et eluruumide erastamise korraldamine on avalik-õiguslik ülesanne. Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi vahelise erikogu
10. juuni
11. a määruses nr 3-2-1-34-96 on leitud, et Eluruumide erastamise seadusega on kohustatud subjektidele pandud avalik-õiguslik kohustus eluruumide erastamiseks. Nendes lahendites on Riigikohus lisaks erastamisvaidluste kohtupädevuse määratlemisele juhtinud tähelepanu ka eluruumide erastamise läbiviimise kohustuslikule iseloomule. Seega tuleb eluruumide erastamise läbiviimist vaadelda erastamise kohustatud subjektile seadusega peale pandud kohustusena, mitte aga valikuvõimalusena erastamise läbiviimise ja mitteläbiviimise vahel. Tulenevalt erastamise läbiviimise kohustuslikust iseloomust kohustatud subjekti jaoks peab kohustatud subjekt tegema kõik endast oleneva, et talle seadusega pandud avalik-õiguslik kohustus saaks täidetud ning vastavad eluruumid saaksid erastatud. Eluruumide erastamisega viivitamine või erastamise mitteläbiviimine rikub eluruumide erastamise õigustatud subjektide Eluruumide erastamise seadusest tulenevaid õigusi saada eluruumide omanikuks.
12. Käesoleval juhul oli Pärnu mnt 27/Sakala tn 50 asuv elamu Tallinna linna ja füüsilistest isikute kaasomandis alates
13. veebruarist 1995, mil omandireformi õigustatud subjektidele anti aktiga üle mõtteline osa vastavast elamust. Alates
14. juulist 1995 kuni
15. jaanuarini 1996 kehtinud EES § 3 lg 1 sätestas muuhulgas ka järgmist: "Kaasomandisse kuuluvates elamutes, mille omanikeks on eluruumide erastamise kohustatud subjekt ja õigusvastaselt võõrandatud vara tagasi saanud isik, asuvad eluruumid erastatakse käesoleva seaduse alusel juhul, kui kaasomanikud saavutavad kokkuleppe elamu reaalosade kindlaksmääramises. Kui kaasomanikud ei jõua kokkuleppele, erastatakse eluruum eraldi seaduse alusel." Alates
16. jaanuarist 1996 võeti see norm EES § 3 lõikest 1 välja, kuid samaaegselt viidi paragrahvi 3 sisse uus lõige 11, mis sätestas: "Kaasomandisse kuuluvates elamutes, mille üheks omanikuks on eluruumide erastamise kohustatud subjekt, asuvad eluruumid erastatakse käesoleva seaduse alusel juhul, kui kaasomanikud saavutavad kokkuleppe elamu reaalosade kindlaksmääramiseks. Kui kaasomanikud ei jõua kokkuleppele, erastatakse eluruum eraldi seaduse alusel." Nagu näha, on
17. juuli 1995 -
18. jaanuar 1996 kehtinud EES § 3 lõikes 1 sisalduv regulatsioon ja alates
19. jaanuarist 1996 kehtiv EES § 3 lõikes 11 sisalduv regulatsioon sisuliselt identsed. Mõlemast regulatsioonist tulenes, et eluruumide erastamise kohustatud subjekt peab oma seadusest tuleneva kohustuse, eluruumide erastamise läbiviimise täitmiseks üritama kõigepealt elamu teiste kaasomanikega saavutada kokkulepet elamu reaalosadeks jagamiseks.
21. jaanuaril 1997 jõustus Kaasomandis oleva elamu mõttelise osa erastamise seadus. See seadus reguleerib eluruumi erastamist mõttelise osana, kuid näeb samuti ette, et enne eluruumi mõttelise osana erastamist peavad kaasomanikud üritama jõuda kokkuleppele elamu reaalosadeks jagamises. Sealjuures sätestab

selliste kokkulepete sõlmimiseks tähtaja.

§ 2lg 4 (kuni 7.

juunini 1998 kehtinud redaktsioonis) kohaselt võisid kaasomanikud enne

jõustumist tekkinud kaasomandi jagamiseks reaalosadeks Asjaõigusseaduse järgi kokku leppida ühe aasta jooksul pärast

jõustumist. Kuna

jõustus

1. jaanuaril 1997, siis oli Pärnu mnt 27 /Sakala tn 50 asuva elamu kaasomanikel aega kokkuleppe sõlmimiseks kuni
2. jaanuarini
3. Seega algas Pärnu mnt 27/Sakala tn 50 kaasomanike jaoks elamu reaalosadeks jagamise kokkuleppe sõlmimise tähtaeg
4. juulil 1995 EES § 3 lg 1 vastava osa jõustumisega ning kestis, kui ei ilmnenud

§ 2

lg 7 sätestatud asjaolusid, vastavalt

§ 2lg 4 kuni 18.

jaanuarini

2. Tulenevalt eeltoodud seisukohast, et eluruumide erastamise kohustatud subjektil on kohustus teha kõik endast olenev, et vastavad eluruumid saaksid erastatud, siis tuleb asuda seisukohale, et EES § 3 lg 1 redaktsioon, mis kehtis
3. juulist 1995 -
4. jaanuarini 1996 ja alates
5. jaanuarist 1996 kehtiv EES § 3 lõikes 11 sisalduv regulatsioon ning

§ 2

lg 4 panid eluruumide erastamise kohustatud subjektile kohustuse otsida võimalust elamu teiste kaasomanikega elamu reaalosadeks jagamise kokkuleppe sõlmimiseks. Kohtud ei ole uurinud, kas Pärnu mnt 27/Sakala tn 50 asuva elamu näol on tegemist sellise elamuga, mille reaalosadeks jagamine oleks olnud võimalik ja kas Tallinna linn üritas alates

1. juulist 1995 sõlmida teiste kaasomanikega elamu reaalosadeks jagamise kokkulepet või mitte. Kui asja uurimise käigus ilmneb, et vaidlusaluse maja jagamine reaalosadeks oli võimalik, kuid Tallinna linn, omamata selleks mõjuvaid põhjusi, ei üritanud saavutada sellekohast kokkulepet maja kaasomanikega ega pöördunud asja reaalosadeks jagamise hagiga kohtusse, on Tallinna linn kui eluruumide erastamise kohustatud subjekt viivitanud erastamisele suunatud toimingute tegemisega
2. juuli 1995 -
3. jaanuar 1998, s.t peaaegu kaks ja pool aastat. Tegevusetust nii pika ajavahemiku jooksul ei saa eluruumide erastamise senist praktikat ning vastavate toimingute keerukust arvestades pidada õiguspäraseks. Ülaltoodust järelduvalt on võimalik, et Tallinna linna tegevus võis olla õigusvastane juba alates EES § 3 lg 1 uue redaktsiooni jõustumisest
4. juulil 1995, sest ta ei sooritanud vaidlusaluse elamu reaalosadeks jagamiseks vajalikke toiminguid mõistliku aja jooksul. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtutel tuvastada vajalikud asjaolud ja anda sellele küsimusele oma hinnang. II
5. AÕS § 76 lg 1 kohaselt on kaasomanikul õigus nõuda kaasomandi lõpetamist, kui see ei ole vastuolus kaasomandi tekkimise alusega. Sama seaduse § 77 lg 2 sätestab, et kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus vastavalt asjaoludele, kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas või müüa asi avalikul või kaasomanike vahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. Asja materjalidest ilmneb, et OÜ Hõbesilm esitas Tallinna Linnakohtusse hagi kaasomandi lõpetamise ja kaasomandisse kuuluva vara jagamise nõudes, taotledes kaasomandisse kuuluva hoone jagamist selliselt, et hoone jääks tervikuna hageja omandisse, kusjuures hagejale pannakse kohustus maksta kostjale välja hoone 37/96 suuruse mõttelise osa maksumus rahas (esimese astme kohtu toimiku lk 21). Esimese astme kohtu toimikus (lk-d 23-24) on Tallinna Linnakohtu
6. veebruari
7. a kohtuotsus tsiviilasjas nr 2/3/35-177/98, millest nähtuvalt kohus rahuldas OÜ Hõbesilm hagi tagaseljaotsusega. Kohtuotsuse kohaselt ei ole kostja esitanud hageja poolt pakutud jagamise viisile vastuväiteid ning seega jääb hoone peale kaasomandi lõpetamist tervikuna hageja omandisse, kusjuures hageja on kohustatud tasuma kostjale 1 530 475.70 krooni. Nähtuvalt esimese astme toimikus (lk-d 25-26) oleva Tallinna Linnakohtu
8. juuni
9. a otsusest samas tsiviilasjas võeti maja väärtuse hindamisel hiljem aluseks teine hindamisakt ning muudeti OÜ Hõbesilm poolt Tallinna linnale väljamaksmisele kuuluvat summat, määrates selleks 2 697 916.65 krooni. Kohtuotsuses on kirjas, et "Kostja esindaja oli nõus kaasomandi lõpetamisega sel teel, et kogu hoone jääks hagejale ja hageja maksab kostjale rahalist kompensatsiooni, kuid vaidles vastu hageja poolt pakutud hoone maksumusele.". Kohtud ei ole hinnanud Tallinna linna käitumist Pärnu mnt 27/Sakala tn 50 asuva elamu kaasomandi lõpetamisel. Vastuses F. Veike kassatsioonkaebusele leiab Tallinna linn, et jõustunud kohtuotsuse tõttu tsiviilasjas ei ole võimalik halduskohtumenetluse korras täiendavalt hinnata poole - Tallinna linna - käitumist tsiviilprotsessis, kuivõrd see oleks vastuolus õigusemõistmise üldpõhimõtetega. Riigikohtu halduskolleegium sellise seisukohaga ei nõustu ning leiab, et käosoleva haldusasja läbivaatamise raames on võimalik ja vajalik hinnata Tallinna linna käitumist tsiviilkohtumenetluses. Kuna tsiviilkohtumenetluses kehtib võistlevuse printsiip, on protsessiosalise käitumisel kohtumenetluse lõpptulemuse seisukohalt oluline roll. Tallinna linna käitumise hindamine ei tähenda hinnangu andmist Tallinna Linnakohtu otsuste õiguspärasusele. Vajalik on selgitada välja, kas Tallinna linn väljendas oma käitumisega tsiviilkohtumenetluses soostumist kaasomandi lõpetamisega ja elamu jäämisega tervikuna OÜ Hõbesilm omandisse või mitte. Kuna selle asjaolu väljaselgitamine on haldusasja õigeks lahendamiseks vajalik, siis on ka võimalik tuvastada see asjaolu haldusprotsessis.
10. TsMS §-s 67 on sätestatud protsessiosaliste õigused, mille hulka kuuluvad muuhulgas ka taotluste esitamine, seletuste andmine, põhjenduste ja kaalutluste esitamine kõigi asja kohtulikul arutamisel tõusetunud küsimuste kohta, tõendite esitamine, aga samuti ka õigus vaielda vastu teiste protsessiosaliste taotlustele, põhjendustele ja kaalutlustele ning õigus kaevata edasi kohtuotsuse peale seaduses sätestatud alustel ja korras. Asja uuel läbivaatamisel peavad kohtud selgitama, kas Tallinna linn kasutas oma protsessuaalseid õigusi vaidlemaks vastu OÜ Hõbesilm nõudele elamu jagamiseks hagiavalduses soovitud kujul või mitte. Hagile vastu vaidlemata jätmine on vaadeldav hagiga nõustumisena. Erastamise kohustatud subjekti nõustumine kaasomandi sellise jagamisega, mis teeb erastamise võimatuks, on õigusvastane, kuna sellega rikutakse EES-st ja

-st tulenevat kohustatud subjekti kohustust eluruumide erastamise läbiviimiseks. Kui selgub, et Tallinna linn ei vaielnud OÜ Hõbesilm hagile vastu, siis on võimalik hinnata seda õigusvastaseks käitumiseks. 15. Kui Tallinna linn oleks tsiviilprotsessis vastu vaielnud OÜ Hõbesilm kaasomandi lõpetamise hagile, siis tuleb eeldada, et kohus oleks arvesse võtnud, et kaasomandi sellisel viisil lõpetamine muudab võimatuks eluruumide erastamise elamu mõttelise osana

alusel, ning oleks hagi rahuldamata jätnud. Sellisel juhul oleks vaidlusalune elamu jäänud edasi kaasomandisse ja Tallinna linn oleks peale hagi rahuldamata jätmist saanud läbi viia elamu mõtteliste osade erastamise menetluse. III

1. Kahju väljamõistmise küsimus antud asjas sõltub sellest, milliseid asjaolusid kohtud asja uuel läbivaatamisel tuvastavad. Kui tuvastatakse, et vaidlusaluse maja reaalosadeks jagamine oleks faktiliselt võimalik olnud ning selleks puudusid muud mõjuvad takistused, siis saab asuda seisukohale, et eluruumide erastamine Pärnu mnt 27/Sakala tn 50 asuvas elamus oleks toimunud Tallinna linnale kuuluvast reaalosast. Kui sealjuures tuvastatakse ka, et F. Veike kasutuses olev eluruum oleks jäänud Tallinna linnale kuuluvasse reaalosasse, siis tuleb juhul, kui ei ilmne teisi erastamist takistavaid asjaolusid, lahendada kahju hüvitamise küsimus lähtudes eeldusest, et F. Veike oleks saanud erastada enda kasutuses oleva korteri. Kui aga tuvastatakse, et F. Veike kasutuses olev korter ei oleks jäänud Tallinna linnale kuuluvasse elamu reaalosasse, siis ei saa ka käesolevat kahju hüvitamise nõuet rahuldada. Kui ei ole võimalik tuvastada, millisesse reaalossa oleks F. Veike korter jäänud, siis ei oleks õiglane jätta kahju hüvitamise nõuet ainult sellel põhjusel rahuldamata. Sellisel juhul saaks hinnata, kui suur on, tulenevalt linnale kuulunud elamu mõttelise osa ning teistele kaasomanikele kuulunud mõttelise osa suhtest, tõenäosus, et F. Veike kasutuses olev korter oleks jäänud linna omandisse. F. Veike korter oleks võinud linnale jäävasse osasse jääda nii suure tõenäosusega, kui suur oli linnale kuuluv mõtteline osas elamus. Sama suur oleks sellisel juhul ka tõenäosus, et F. Veikele kahju tekkis. Kui puuduvad teised kahju hüvitamist välistavad asjaolud, siis saaks F. Veikele kahju hüvitise siiski välja mõista, kuid vähendada seda ulatuses, milles on tõenäoline, et F. Veikele kuulunud korter oleks sattunud elamu mitteerastamisele kuuluvasse ossa. Selliselt oleks hüvitise suurus vastavuses tõenäosusega, et kahju oleks tekkinud. IV
2. Kui asja uuel läbivaatamisel tuvastatakse, et Pärnu mnt 27/Sakala tn 50 asuv elamu ei oleks olnud reaalosadeks jagatav või et esinesid muud, Tallinna linnast sõltumatud takistused, mis välistasid elamu reaalosadeks jagamise kokkuleppe sõlmimise, siis tuleb kahju hüvitamise küsimus lahendada eeldusest, et vaidlusalusest elamust oleks toimunud korterite erastamine mõtteliste osadena vastavalt

-le. Selleks tuleb tuvastada, millised korterid oleksid kuulunud mõtteliste osadena erastamisele ning kui palju erastamise õigustatud subjekte oleks neid erastada saanud. F. Veike väidete kohaselt soovis ta erastada 100,6 m2 suurusele elamu mõttelisele osale vastava korteri. Asja uuel läbivaatamisel peavad kohtud hindama, kas sellele mõttelisele osale vastavale korterile oleks olnud lisaks F. Veikele veel esimese eelistuse erastamise subjekte, või seda soovis erastada vaid F. Veike üksinda. Kui ei ilmne asjaolusid, et seda erastamise objekti oleks soovinud erastada esimese eelistusega subjektidest veel keegi peale F. Veike, siis on võimalik lahendada kahju hüvitamise küsimus sellest eeldusest lähtudes. 18. Kui selgub, et F. Veike poolt soovitud erastamise objekti oleks soovinud erastada veel teisedki esimest eelistust omavad isikud ning oleks toimunud enampakkumine vastavalt

§ 5lg 4, siis tuleb hinnata, kui tõenäoline oleks olnud, et F.

Veike oleks osutunud enampakkumise võitjaks. Kui ei ole võimalik selgitada, kes oleks enampakkumise võitnud, kuid on tuvastatud, kui palju isikuid oleks selle erastamisobjekti erastamise enampakkumisest osa võtnud, ning ei ole ka võimalik kedagi nende osavõtjate hulgast välistada, võib eeldada, et kõigil osavõtjatel olid erastamiseks võrdsed võimalused. Sellisel juhul oleks küll võimalik F. Veikele kahju hüvitis välja mõista, kuid vähendada seda nii mitu korda, kui palju isikuid oleks enampakkumisest osa võtnud. Eelnevalt tuleks ka välja selgitada, kui kõrgele oleks võinud tõusta enampakkumisel erastamise objekti hind, ning see väljamakstavast hüvitisest maha arvata.

1. Kui asja uuel läbivaatamisel ei õnnestu tuvastada asjaolude tõenäolist arengut seoses F. Veike poolt konkreetse mõttelise osa erastamissooviga, siis ei ole ka välistatud võtta eelduseks, et F. Veikel oleks olnud sama suur tõenäosus soovitud erastamisobjekt erastada kui kõigil ülejäänud erastamise õigustatud subjektidel antud majas asuvate erastamisobjektide suhtes. Sellisel juhul tuleks tuvastada, kui palju oleks olnud elamus erastamise objekte ning kui palju neid objekte erastada soovivaid esimese eelistusega isikuid. Tuvastada tuleks ka nende erastamise objektide kogumaksumus turuväärtuse järgi ning kulutused, mida oleksid isikud pidanud eeldatavasti tegema, et neid kortereid erastada. Erastamise kõigi objektide turuväärtuste summast tuleks maha arvata kulutuste summa, mida isikud, kes oleksid saanud need objektid eeldatavalt erastada, oleks erastamiseks pidanud tegema. Saadud summa oleks see kahju, mida said kokkuvõttes kõik erastada soovinud esimest eelistust omavad isikud kokku. Jagades selle summa erastamisel osaleda soovinud esimest eelistust omavate isikute arvuga, saadakse tulemuseks see summa, kui palju kandis tõenäoliselt kahju üks erastamisel osaleda soovinud isik. Kui eelnevates punktides kirjeldatud moodustel ei ole täpsemalt võimalik tuvastada, kui suures ulatuses sai kahju konkreetselt F. Veike, siis ei ole välistatud talle hüvitise väljamõistmine suuruses, mis vastab ühe esimest eelistust omava isiku tõenäolisele kahjule.
2. Kuna Riigikohtu halduskolleegiumil ei ole võimalik ette näha kõiki asja uuel läbivaatamisel ilmneda võivaid asjaolusid, siis ei ole välistatud, et kohtud kasutavad käesoleva kahju hüvitamise asja lahendamisel ka eeltoodud võimalustest erinevaid lahendusi. Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann