Obsah (4)

§ 463§ 448§ 464§ 466

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-107-02 Otsuse kuupäev Tartu, 7. november 2002. a Kohtukoosseis Eesistuja H. Jõks, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik Kohtuasi Stanislav Adamt"evit"i

§ 463lg-tele 1 ja 3, § 464 lg-le 1 ning Vabariigi Valitsuse 10.

juuni

1. a määrusega nr 172 kinnitatud "Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra" (Kord) p-le 20, palus hageja kostjalt välja mõista
2. veebruarist 2000 kuni
3. aasta oktoobrini tekkinud hüvitise võlgnevuse 25 120 krooni.
4. Tallinna Linnakohtu
5. detsembri
6. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt oli
7. jaanuari
8. a seisuga hageja vanaduspension 1573 krooni ning
9. aprillist
10. a alates 1645 krooni kuus. Seega on hageja poolt saadav pension suurem kahjuhüvitise summast, mille väljamõistmist ta taotleb. Hageja pension katab täielikult tekitatud kahju ja tema sissetulek ei ole kutsealase töövõime kaotusest tingitult vähenenud. Antud nõudes ei saa kohaldada Korra p 20, kuna selles käsitletakse juba kindlaks määratud hüvitise summa väljamaksmist. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
11. Tallinna Ringkonnakohtu
12. aprilli
13. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata. Kohus nõustus esimese astme kohtu otsuses toodud põhjendustega ning ei korranud neid oma lahendis. Apellatsioonikohus lisas, et riikliku pensionikindlustuse seaduse kohaselt võib isiku püsivalt töövõimetuks tunnistada vanaduspensioniikka jõudmiseni.
14. aprillil
15. a määrati hagejale vanaduspension, mille suurus ei sõltu seaduse järgi varem saadud töötasu suurusest. Küll on hagejal õigus seoses tervisekahjustusega nõuda kostjalt tervisekahjustusest tingitud kulutuste (tugevdatud toit, proteesimine, kõrvaline hoolitsus, kulutused eriraviks) hüvitamist

§ 463lg 1 alusel.

Antud asjas ei ole hageja aga sellist nõuet esitanud. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED 4. Kassatsioonkaebuses palus hageja apellatsioonikohtu otsuse tühistada ning uue otsusega hagi täielikult rahuldada. Kaebuse põhjenduste kohaselt sätestab

§ 448lg 1 kahju täies ulatuses hüvitamise põhimõtte.

Hagejal on tuvastatud kutsealase töövõime kaotus 25% ulatuses tähtajatult kutsehaiguse tõttu, mille ta sai kostja juures töötades ja viimase süül.

§ 463

lg-st 1 tulenevalt ei pea kostja hüvitama hagejale kahju osas, mida katab tervisekahjustuse tõttu saadav toetus või pension. Sellega on kooskõlas ka Korra p

1. Samuti ei sätesta Korra p 7, et kahjuhüvise suurus sõltuks kannatanu poolt saadava vanaduspensioni summast. Vanaduspension on toetus, mida makstakse igale isikule, kes on saanud 63 aastaseks ja omab vähemalt 15 aastat pensionistaa"i. Samuti on igal vanaduspensioni saaval isikul õigus töötada.
2. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja, et apellatsioonikohtu otsus on põhjendatud ja õige. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu.
4. Apellatsioonikohus on põhjendatult leidnud, et asjas kuuluvad kohaldamisele

§-d 464 ja 448.

§ 448ja Ts

MS § 91 lg 1 kohaselt peab hageja tõendama temal tekkinud kahju, kostja õigusvastase tegevuse ja põhjusliku seose eelnimetatute vahel. Sellest järeldub, et hageja peab muuhulgas tõendama ka seda, et ta on kaotanud sissetuleku just tervisekahjustuse tõttu. Kostjal on võimalik tõendada, et hageja on kaotanud sissetuleku muul põhjusel, nt vanuse tõttu.

§ 448

lg-st 1 tuleneb ka kahju hüvitamise eesmärk - isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Selles asjas tähendab see hageja asetamist olukorda, milles ta oleks olnud siis, kui ta ei oleks seoses kutsehaigusega töövõimet osaliselt kaotanud. Tervisekahjustuse tekitamisel määratleb

§ 463

lg 1 varalise kahjuna töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud täiendavaid kulutusi. Kolleegium leiab, et muutunud majandusoludes tuleb osundatud normide alusel varalise kahjuna mõista tervisekahjustuse tagajärjel kaotatud sissetulekut. Ka vanaduspensioniikka jõudnud isikul on tervisekahjustuse tõttu tekitatud materiaalne kahju see osa sissetulekust, mis tal jääb saamata seoses tervisekahjustusega. Seega tuleb esmalt tuvastada, millises summas kaotas hageja sissetuleku tervisekahjustusest tingitud töövõime vähenemise tagajärjel. Kolleegium märgib, et Kord ei muuda seadusega - tsiviilkoodeksiga - sätestatud kahju mõistet ega selle hüvitamise eesmärki. Märgitule on osundatud ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuses nr 3-2-1-54-00 (RT III, 2000, 13, 143). Hagejal on võimalus tõendada, et tekitatud kahju on suurem kui Korra järgi arvestatu, kostjal on võimalus tõendada vastupidist.

1. Kolleegium juhib tähelepanu, et Eesti Vabariigi pensioniseadus, mis kehtis
2. maist
3. a kuni
4. märtsini
5. a; riiklike elatusrahade seadus (RES), mis kehtis
6. aprillist
7. a
8. detsembrini
9. a; riikliku pensionikindlustuse seadus (varasem RPKS), mis kehtis
10. aprillist
11. a kuni
12. detsembrini
13. a ning alates
14. jaanuarist
15. a kehtiv riikliku pensionikindlustuse seadus (kehtiv RPKS) sisaldavad küll norme, millel võib olla tähtsust tervisekahjustuse hüvitise määramisel, kuid nimetatud seadused ei reguleerinud ega reguleeri terviskahjustusega tekitatud kahju hüvitamist töötajale tööandja poolt.
16. Vastavalt

§ 464

lg-le 1 peab tööandja, kes on kohustatud töötaja eest maksma riikliku sotsiaalkindlustuse makseid ja kelle süü läbi on töötajale seoses tema töö- või teenistuskohustuste täitmisega tekitatud vigastus või muu tervisekahjustus, hüvitama kannatanule kahju osas, mis ületab tema poolt saadava toetuse või temale pärast tervisekahjustust määratud ja tema poolt tegelikult saadava pensioni summa. Seega ei pea tööandja hüvitama töötaja tervisekahjustusest tingitud kahju seda osa, mida katab tervisekahjustuse tõttu saadav toetus või pension. Kolleegium jääb tsiviilasjas nr 3-2-1-14-02 (RT III 2002, 8, 80) kolleegiumi kogu koosseisu poolt väljendatud seisukohale, et

§ 464

järgi on tööandja vastutuse eelduseks kannatanul kahju tekkimine ulatuses, mis ületab seoses tervisekahjustusega saadava toetuse ja pensioni summa. Järelikult saab kahjust maha arvata vaid need toetused ja pensionid, mis on määratud seoses tervisekahjustusega. Ka

§ 466

kehtestab, et kui isikule ei ole seoses tervisekahjustuse tekitamisega toetust või pensioni määratud, siis on kahju tekitaja kohustatud hüvitama kahju täies ulatuses. Vanaduspension on määratud muul alusel kui seoses tervisekahjustusega ja seega puudub selle mahaarvamiseks kahjust seaduslik alus. H. Jõks, L. Laarmaa, J. Luik J. Luige eriarvamus Kolleegiumi sisukoha järgi peab hageja muuhulgas tõendama ka seda, et ta on kaotanud sissetuleku just tervisekahjustuse tõttu. Samas leitaks, et kostjal on võimalik tõendada, et hageja on kaotanud sissetuleku muul põhjusel, nt vanaduse tõttu. Selle käsitlusega ei saa nõustuda. Hageja sissetulek võib olla vähenenud osalise töövõimetusega (25%) seoses kaotatud töötasu tõttu kahel juhul: 1) kui hageja hüvitusnõude perioodil töötasu ei saanud, kuid tema vanaduspension on väiksem osalise töövõimetusega kaotatud töötasu tõttu. Sel juhul on hagejal õigus saada hüvitist elu lõpuni; 2) kui hageja hüvitusnõude perioodil töötas, kuid sai kutsehaigusega seoses vähem töötasu. Kui kohus tuvastab, et hagejale töövõime (25%) kaotuse (kutsehaiguse) põhjustamises on täielikult süüdi kostja, on minu arvates tema töövõime kaotusest tulenevaks varaliseks kahjuks arvestuslik sissetulek, mis tal jääb saamata kutsehaigusest tingitud osalise töövõime vähenemisega seoses. Lähtudes kahju hüvitamise eesmärgist - asetada kannatanu olukorda, milles ta oleks olnud siis, kui ta ei oleks seoses kutsehaigusega töövõimet osaliselt kaotanud -, tuleks minu arvates hüvitise suuruse määramisel aluseks võtta kannatanuga sama kutseala töötaja statistiline kuu keskmine töötasu samas paikkonnas hüvitusnõude perioodi jääval aastal. Olgu selliseks töötasuks näiteks 4000 krooni kuus. Säilinud 75% töövõimega võiks kannatanu teenida 3000 krooni. Kui kannatanu teenib 3000 krooni või vähem, jääb tal 25%-lise töövõimetuse tõttu saamata 1000 krooni. Kui kannatanu teenib 3001 kuni 3999 krooni, tuleb hüvitist 3000 krooni ületava osa suuruses vähendada (1000 - 1 kuni 999). Teenides kuus 4000 krooni või enam, ei ole kannatanu töötasu töövõime osalisest kaotusest vähenenud. Olen nõus, et töövigastuse või kutsehaiguse põhjustajal ei teki kannatanule hüvitise maksmise kohustust, kui tehakse kindlaks, et kannatanu tervislik seisund üldhaigestumise või mõne töövälise õnnetusjuhtumi (nt liiklusõnnetus) või näiteks kaasasündinud terviserikke tõttu ei võimalda tal üldse sissetulekut (töötasu, majandustegevusest saadav tulu jne) saada või kahjustaks tegevus (sealhulgas ka töötamine) sissetuleku saamiseks otseselt tema tervist ja raskendaks haiguse kulgu. Kahjutekitaja võib ka pärast kannatanu püsivalt töövõimetuks tunnistamist taotleda oma kulul selliste asjaolude tuvastamiseks ekspertiisi määramist. Inimese vanus ei ole meditsiiniline kriteerium. Üldjuhul väljendab see elatud aega. Vanusega on seotud aga ealised iseärasused, muuhulgas ka kehalise ja vaimse suutlikkuse vähenemine teatud vanusest alates. Kolleegiumi seisukohast järelduvalt peaks kahjutekitaja pärast kannatanu pensioniea saabumist ja temaga vanuse tõttu töösuhte lõpetamist, taotlema kannatanule kehaliste ja vaimsete võimete testi määramist, et tõendada tema suutmatust töötada. Selleks puudub minu arvates vajadus. Kahjuhüvituskohustist ei saa

§ 448

lg 1, § 463 lg 1 ja § 464 lg 1 alusel tekkida, kui vanaduspensioneas mittetöötava kannatanu sissetulek (pension) ei ole kehavigastuse või tervisekahjustuse tõttu vähenenud. J. Luik