KOHTUOTSUS Kohtuasja number Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-49-02 Otsuse kuupäev 11. november 2002 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann Kohtuasi Menetluse alus Riigikohtu

) § 12 lg 4 p-de 3, 7 ja 10 ning lg-te 5 ja 6 ning Vabariigi Valitsuse

1. novembri
2. a määrusega nr 362 kinnitatud "Elamisloa ja tööloa taotlemise, andmise, pikendamise ning tühistamise korra" punkti 23 alusel. Käskkirja kohaselt on G. Zaitsev Vene Föderatsiooni kodanik. Vaidlustatud käskkirjas on elamisloa pikendamisest keeldutud alljärgneva põhjendusega. G. Zaitsev asus
3. aastal operatiivvolinikuna tööle ENSV Riikliku Julgeoleku Komiteesse, kust ta arvati reservi
4. aastal.
5. aastal sai ta eriettevalmistuse NSVL Riikliku Julgeoleku Komitee ohvitserkoosseisu kvalifikatsioonitõstmise kursustel. NSVL Riikliku Julgeoleku Komitee, mille osaks oli ENSV Riiklik Julgeoleku Komitee, vastuluuretegevus oli suunatud muuhulgas otseselt Nõukogude Liidu okupatsiooni ja anneksiooni teostamisele ja säilitamisele ning Eesti Vabariigi järjepidevuse de facto taastamise vastu. G. Zaitsev töötas Julgeoleku Komitees ohvitserina vastutaval ametikohal, mis oli otseselt seotud vastuluurega. Ta omas vastavat põhjalikku eriettevalmistust. On põhjendatud alus arvata, et G. Zaitsevi tegevus on olnud suunatud Eesti riigi olemasolu ja de facto taastamise vastu ning seega ka tema julgeoleku vastu ning tulenevalt

§ 12lg 4 p-st 3 ei saa tema elamisluba pikendada.

Olles aastail 1985-1991 NSVL Riikliku Julgeoleku Komitee teenistuses, teenis G. Zaitsev kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes ja arvati sealt reservi 1991. aastal. Eeltoodust tulenevalt ei kuulu elamisluba pikendamisele

§ 12lg 4 p 7 alusel.

G. Zaitsev töötas ENSV Riikliku Julgeoleku Komitees. Arvestades Eestit okupeerinud riikide julgeolekuorganite või relvajõudude luure- või vastuluureorganite teenistuses olnud või nendega koostööd teinud isikute arvelevõtmise korra seaduse § 2 lg 2, on see käsitletav teenistusena välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses ning tulenevalt eeltoodust pole võimalik pikendada elamisluba

§ 12lg 4 p 10 alusel.

Elamisloa erandina pikendamine ei ole põhjendatud, sest arvestades

§ 12

lg 6, käsitletakse sama seaduse § 12 lg 4 pdes 3 ja 10 nimetatud asjaolusid ohuna Eesti riigi julgeolekule. Eesti riigi julgeolek kui kollektiivne hüve on suure kaaluga õigusväärtus ning kaalukam kui elamisloapikendamise kasuks rääkivad asjaolud koosmõjus. Viimati nimetatud asjaoludena käsitles siseminister seda, et G. Zaitsev elab Eestis alates

1. aastast, tal on Eestis töökoht ning Eestis elavad tema kaks täisealist last, kellest üks on Eesti kodanik.
2. G. Zaitsev palus Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses see käskkiri tühistada.
3. Tallinna Halduskohtu
4. novembri
5. a otsusega haldusasjas nr 3-1436/2001 rahuldati G. Zaitsevi kaebus, tühistati siseministri
6. juuli
7. a käskkiri nr 291 ja tehti ettekirjutus vaadata elamisloa taotlus uuesti läbi.
8. Siseminister apelleeris halduskohtu otsuse ning palus see tühistada ja jätta G. Zaitsevi kaebus rahuldamata.
9. Tallinna Ringkonnakohus muutis halduskohtu otsuse põhjendusi ning luges kaebuse rahuldamise aluseks ringkonnakohtu otsuse põhjendused. Muus osas jättis ringkonnakohus halduskohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus põhjendas oma otsust järgmiselt: 1) Ringkonnakohus ei nõustunud halduskohtuga, et

§ 12

lg 4 p 10 hõlmab endas nii

§ 12

lg 4 p 3 kui ka p 7 ning viitamine nimetatud punktidele käskkirjas ei ole korrektne ja tekitab segadust. Viidatud punktide sõnastusest nähtuvalt on tegemist erinevate koosseisudega. Seega pole alust seisukohal, et punktis 10 näidatud teokoosseis hõlmab ka punktide 3 ja 7 koosseisud. Iga koosseis sisaldab endas erinevaid faktilisi asjaolusid ning iga punkti puhul tuleb eraldi kontrollida, kas tegelikkuses esinevad faktilised asjaolud vastavad seaduses kirjeldatud kooseisule või mitte. Seepärast ei anna näiteks

§ 12

lg 4 punktis 10 toodud asjaolu esinemine automaatselt alust punkti 3 kohaldamiseks. Seda toetab ka see, et punkti 3 kohaldamise õiguslik režiim erineb sama lõike punktide 7 ja 10 omast (punktis 3 sätestatud asjaolu tuvastamisel, erinevalt punktides 7 ja 10 nimetatud juhtudest, ei ole võimalik teha erandit elamisloa andmisest või pikendamisest keeldumisel). 2) Ainuüksi Riikliku Julgeoleku Komitees töötamine ei kujuta endast

§ 12lg 4 p-s 3 nimetatud teokoosseisu.

Punktis 3 nimetatud tegevus Eesti riigi ja tema julgeoleku vastu peab sisaldama endas midagi konkreetsemat kui ainuüksi töötamine Julgeoleku Komitees. Käskkirjas rõhutatakse, et G. Zaitsev töötas ametikohal, mis oli seotud vastuluurega, ja et tal oli eriettevalmistus. G. Zaitsev tegeles Julgeoleku Komitees majandusspionaaži juhtumitega. Selline tegevus iseenesest ei kujuta tegevust Eesti riigi ja tema julgeoleku vastu. Samuti ei anna üksnes kvalifikatsioonkursustel osalemine alust arvata, et saadi eriväljaõpe ja sellele järgnes tegutsemine Eesti riigi taasiseseisvumise vastu. Seega pole kindlaks tehtud G. Zaitsevi Eesti riigi ja tema julgeoleku vastu suunatud tegevuse konkreetne sisu. Seetõttu ei ole punktile 3 tuginemine elamisloa pikendamisest keeldumisel õiguspärane. 3) Kuna G. Zaitsev oli endine kaadrisõjaväelane, kes samal ajal töötas Julgeoleku Komitees, on põhjendatud elamisloa pikendamisest keeldumine

§ 12lg 4 p 7 ja 10 alusel.

4) Elamisloa pikendamise taotluse lahendamisel on tegemist halduse kaalutlusotsusega, sest tulenevalt

§ 12

lg-st 5 on mõlema punkti puhul võimalik anda erandina tähtajaline elamisluba või seda pikendada. G. Zaitsev elab Eestis

1. aastast alates ja on seega kauaaegne sisserändaja. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
2. märtsi 2001 otsuses nr 3-4-1-2-01 leiti, et sellisel juhul tuleb "arvestada kauaaegse sisserändaja käitumist, mille põhjal saab hinnata tema ohtlikkust riigi julgeolekule, alalise elamise kestust, väljasaatmise tagajärgi tema perekonnaliikmetele ja sisserändaja ning tema perekonnaliikmete sidemeid päritolumaaga. Neid asjaolusid tuleks Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee
3. septembri
4. a soovituse Rec

§ 12

lg 6 käsitleb punktis 10 näidatud asjaolusid iseenesest ohuna Eesti riigi julgeolekule. 6) Ringkonnakohus ei nõustunud halduskohtuga, et taotluse lahendamisel tuli kaaluda elamisloa pikendamisest keeldumisest tulenevat riivet G. Zaitsevi perekonnaelule faktilise abikaasaga. G. Zaitsev ei teatanud taotluses, et elab Eestis faktilist abielu ja et täisealine tütar on ülalpeetav. Siseministril ei olnud võimalik neid asjaolusid arvestada. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS 6. Siseministeeriumi kassatsioonkaebuses palutakse tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta G. Zaitsevi kaebus rahuldamata. Kassaator väidab: 1) Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et G. Zaitsevi elamisloa pikendamisest keeldumisel ei saanud tugineda

§ 12lg 4 p-le 3.

Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et majandusspionaaži juhtumitega tegelemine ei ole iseenesest tegevus Eesti riigi ja tema julgeoleku vastu. On põhjendatud alus arvata, et G. Zaitsevi tegevus on olnud suunatud Eesti riigi olemasolu ja tema de facto taastamise vastu. Välismaalaste seaduse § 12 lg 4 p-de 7 ja 10 kohaldamist G. Zaitsevi elamisloa pikendamisest keeldumisel on ringkonnakohus pidanud õigesti põhjendatuks. 2) Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et vaidlustatud käskkiri tuleb tühistada diskretsioonivea tõttu. Diskretsiooniveast saab rääkida, kui seadus on täitevvõimule andnud kaalutlusotsuse õiguse. Kuna kaalutlusotsust ei võimalda

§ 12lg 4 p 3, siis on vaidlustatud käskkirjas asutud õigele seisukohale, et G.

Zaitsevi elamisloa erandina pikendamine pole võimalik. 3) Isegi kui nõustuda ringkonnakohtuga, et G. Zaitsevi suhtes ei saanud kohaldada

§ 12lg 4 p 3, pole tegemist kaalutlusveaga.

Käskkirjast nähtub, et siseminister kaalus

§ 12lg 5 alusel elamisloa erandina pikendamise võimalust.

Erandi tegemist ei pidanud minister võimalikuks pelgalt seetõttu, et G. Zaitsevi suhtes tuvastati

§ 12lg 4 p-s 3 sätestatud asjaolud.

Lähtuti tema teenistusest julgeolekuorganite vastutaval ametikohal, eriettevalmistusest ja sellest, et tema tegevus oli vahetult seotud vastuluurega. 4) G. Zaitsev ei ole kauaaegne sisserändaja Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituse Rec

§ 12lg 4 p-dele 3, 7 ja 10. Välismaalaste seaduse § 12 ülalnimetatud sätted kehtivad järgmises sõnastuses: "

§ 12lg 4 p 10 ei hõlma sama lõike punkte 3 ja 7.

Samuti leidis ringkonnakohus, et julgeolekukomitees majandusspionaaži juhtumitega tegelemine ei ole iseenesest

§ 12

lg 4 p-s 3 nimetatud tegevus Eesti riigi ja tema julgeoleku vastu ning selle sätte kohaldamine eeldab midagi enamat. Ringkonnakohtu arvates polnud G. Zaitsevi suhtes alust kohaldada

§ 12lg 4 p 3.

Ringkonnakohus luges teenistuse julgeolekukomitees tegevuseks, mis on hõlmatud nii

§ 12lg 4 p-ga 7 kui ka sama lõike punktiga 10.

Veel leidis ringkonnakohus, et elamisloa pikendamisest keeldumisel tehti diskretsiooniviga - G. Zaitsevi suhtes kohaldamisele mittekuuluva punkti 3 kohaldamine võis mõjutada kaalutlusotsust G. Zaitsevi kahjuks. 9. Kõigepealt peatub kolleegium küsimusel, kas G. Zaitsevit oli õige käsitleda isikuna, kellele üheaegselt laienevad nii

§ 12

lg 4 p 7 kui ka sama lõike punkt 10, s.o kas teda saab käsitada nii välisriigi relvajõududes teeninud kaadrisõjaväelasena ja välisriigi julgeolekuteenistuses teeninud isikuna (käesoleva otsuse punkt 10). Otsuse punktides 11-13 analüüsib kolleegium elamisloa pikendamist isikule, kes on teeninud välisriigi julgeolekuteenistuses. 14. punktis käsitleb kolleegium G. Zaitsevi elamisloa pikendamisest keeldumist motiivil, et on põhjendatud alus arvata, et G. Zaitsevi tegevus oli suunatud Eesti riigi ja selle julgeoleku vastu. Otsuse punktis 15 käsitletakse ringkonnakohtu väidet, et siseminister rikkus G. Zaitsevi elamisloa pikendamisest keeldumisega diskretsiooni põhimõtteid. Punktis 16 peatub kolleegium Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusel Rec

§ 12

lg 4 p-le 7, mis keelab anda elamisluba ja seda pikendada välismaalasele, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud. Kolleegium on seisukohal, et teenistus endise NSVL julgeolekuorganites pole käsitatav teenistusena kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes. Välismaalaste seadus eristab selgelt teenistust välisriigi relvajõududes (

§ 12

lg 4 p 7) ja teenistust välisriigi julgeolekuorganites (

§ 12lg 4 p 10).

Ka käsitletakse

§ 12

lg-s 6 teenistust välisriigi julgeolekuorganites, erinevalt teenistusest välisriigi relvajõududes, teatud tingimustel ohuna Eesti riigi julgeolekule (vt käesoleva otsuse punkt 13). Julgeolekuorganid pole seega samastatavad relvajõududega. Käesolevas asjas pole tõendatud, et G. Zaitsev teenis endise NSVL relvajõududes. Seega on vaidlustatud käskkirjas ebaõigesti viidatud

§ 12lg 4 p-le 7.

Ka ringkonnakohus on vääralt lugenud endise NSVL julgeolekuorganites teeninud G. Zaitsevi isikuks, kes kaadrisõjaväelasena teenis välisriigi relvajõududes.

1. Välismaalaste seaduse § 12 lg 5 sätestab: "Käesoleva paragrahvi
2. lõike punktides 5-8 ja 14 loetletud välismaalasele võidakse erandina anda tähtajaline elamisluba ja seda pikendada, kui tema suhtes ei ole tuvastatud käesoleva paragrahvi
3. lõike punktides 1-4, 9-13 ja 15 nimetatud asjaolu." Sama paragrahvi lõike 4 punktis 10 on nimetatud ka isikud, kes on olnud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses. Seega välistab

§ 12

lg 5 sõnastus võimaluse anda elamisluba isikutele, kes on olnud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses. Siiski pole õige järeldus, et sellistele isikutele ei tohi üldse elamisluba anda. Nimelt tunnistas Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 5. märtsi 2001. a otsusega asjas nr 3-4-1-2-01

§ 12

lg 4 p 10 ja § 12 lg 5 põhiseadusevastaseks ja kehtetuks osas, mis ei anna võimalust teha erandit elamisloa andmiseks või pikendamiseks välismaalasele, kes on olnud või kellest on põhjust arvata, et ta on olnud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses. Selles otsuses leidis kohtukolleegium: "Välismaalaste seadus on ebaproportsionaalne osas, mis ei võimalda elamisloa andjal või pikendajal valida õiguslikke tagajärgi isiku suhtes, kes on olnud või kellest on põhjendatud alus arvata, et ta on olnud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses. Elamisloa andjal või pikendajal ei ole võimalust kaaluda, kas õiguste ja vabaduste piiramine konkreetsel juhtumil on vajalik demokraatlikus ühiskonnas. Seaduse kohaldaja tegevus jääb seetõttu Põhiseaduse § 11 mõju alt välja (vt ka Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus 28. aprillist 2000, p 10 - RT III 2000, 12, 125). Seadus ei võimalda arvestada kauaaegse sisserändaja käitumist, mille põhjal saab hinnata tema ohtlikkust riigi julgeolekule, alalise elamise kestust, väljasaatmise tagajärgi tema perekonnaliikmetele ja sisserändaja ning tema perekonnaliikmete sidemeid päritolumaaga. Neid asjaolusid tuleks Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 13. septembri 2000. a soovituse Rec

§ 12

lg 4 p 10 ja lg 5 koostoimes Riigikohtu ülalnimetatud otsusega administratsiooni diskretsiooni endistele välisriigi julgeolekutöötajatele elamisloa andmisel ja selle pikendamisel. Kolleegium märgib, et diskretsiooni kohaldamine juhtudel, kui seadus näeb ette diskretsiooni, pole mitte üksnes administratsiooni õigus, vaid ka kohustus. Diskretsiooni korras isiku jaoks negatiivse otsuse tegemine peab olema põhjalikult motiveeritud. Põhjendatud peab olema ka kaalutlusotsus, millega elamisluba pikendatakse lühemaks perioodiks kui viis aastat. 12. Elamisloa pikendamisest keeldumise ühe alusena märgiti vaidlustatud käskkirjas ka

§ 12

lg 4 p 10, mis keelab elamisluba anda ja seda pikendada välismaalasele, kes on olnud välisriigi julgeolekuteenistuses "ning tema vanus, auaste või muud asjaolud ei välista tema kutsumist teenistusse tema kodakondsusjärgse riigi julgeoleku- või relvajõududesse või teistesse relvastatud formeeringutesse". Selle sätte kohaldamiseks tuleb tuvastada kõigepealt see, et isikut ei saa välisriigi seadusandluse kohaselt kutsuda tema kodakondsusjärgse riigi julgeoleku- või relvajõududesse või teistesse relvastatud formeeringutesse. Kui isiku kutsumine välisriigi ülalnimetatud teenistustesse on isiku kodakondsusjärgse riigi seadusandlusega välistatud, siis ei saa talle elamisloast keelduda

§ 12lg 4 p 10 alusel.

Siiski möönab kolleegium, et alati pole võimalik kaljukindlalt väita, et isiku kutsumine välisriigi ülalnimetatud teenistustesse on välisriigi seadusega välistatud. Sellisel juhul tuleb esitada elamisloa andmisest või selle pikendamisest keeldumisel vastavad põhjendused. Vaidlustatud käskkirjast nähtub, et G. Zaitsev on Vene Föderatsiooni kodanik. Käskkirjas esitatud väide, et "Gennadi Zaitsevi vanus, auaste ega ükski muu teadaolev asjaolu ei välista tema kutsumist Vene Föderatsiooni relvastatud formeeringute teenistusse", on aga kolleegiumi arvates paljasõnaline. 13.

§ 12

lg-s 6 käsitatakse sama lõike punktis 10 nimetatud asjaolu ohuna Eesti riigi julgeolekule. Kolleegium teeb siit järelduse, et välisriigi julgeolekutöötajatele elamisloa taotlemisel eriregulatsiooni sätestamise eesmärgiks on Eesti riigi julgeoleku tagamine. Välismaalaste seaduse § 12 lg 6 kehtis ka põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5. märtsi 2001. a otsuse tegemise ajal. Selles otsuses asus Riigikohus seisukohale, et ka

§ 12

lg 4 p-s 10 nimetatud tingimustele vastava isiku puhul on elamisloa küsimuse otsustamisel tegemist kaalutlusotsusega. Järelikult ei piisa elamisloa andmisest või selle pikendamisest keeldumiseks pelgalt selle tuvastamisest, et isik vastab

§ 12lg 4 p-s 10 sätestatud tingimustele.

Elamisloa andmisest või selle pikendamisest keeldumiseks tuleb tuvastada ka see, et isik kujutab ohtu Eesti riigi julgeolekule. Asja materjalidest nähtub, et G. Zaitsevile on antud tähtajaline elamisluba ja seda korduvalt erandkorras pikendatud põhjendusega, et ta on teeninud julgeolekuorganites. Nüüd tema elamisloa pikendamisest keelduti, kusjuures keeldumise üheks põhjuseks oli teenistus välisriigi julgeolekuorganites. Asja materjalidest ei selgu, millised asjaolud tingisid varasemast erineva otsuse tegemise - elamisloa pikendamisest keeldumise. Kui seadusandlus ja faktilised asjaolud on uue, isikule negatiivse otsuse tegemisel samad kui eelmise, isikule positiivse otsustuse tegemisel, siis on uus otsus käsitatav diskretsiooniõiguse kuritarvitamisena. Isikut ei saa elamisloa andmise otsustamisel ühesuguste asjaolude puhul erinevatel ajahetkedel kohelda erinevalt. Isikut tuleb erinevatel ajamomentidel, kui pole muutunud õiguslikud ja faktilised asjaolud või pole ilmnenud seniteadmata asjaolusid, kohelda ühtemoodi. Varasemast erinev otsustus - keelduda elamisloa pikendamisest - võib aga olla põhjendatud, näiteks muutunud rahvusvahelise olukorraga. G. Zaitsevi elamisloa pikendamisest keeldumisega rikuti ka diskretsiooni teostamisel proportsionaalsuse printsiipi - rakendatud abinõu on väljunud taotletava eesmärgi - tagada riigi julgeolek - raamidest. 14.

§ 12

lg 4 p 3 keelab anda ja pikendada elamisluba välismaalasele, kelle tegevus on olnud või on põhjendatud alus arvata, et see on olnud või on suunatud Eesti riigi ja tema julgeoleku vastu. Tulenevalt

§ 12

lg-st 5 on sellisele isikule elamisloa andmine ja selle pikendamine ka erandkorras välistatud. Seega on Välismaalaste seaduse nende sätete järgi elamisloa andmise otsustamisel administratsiooni diskretsioon üldse välistatud. Nende sätete kohaselt tuleb elamisloa andmisest igal juhul keelduda. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei puudutanud 5. märtsi 2001. a otsuses

§ 12lg 5 põhiseaduslikkust koostoimes sama paragrahvi lõike 4 punktiga 3.

Vaidlustatud käskkirjas jõuti järeldusele, et on põhjendatud alus arvata, et G. Zaitsevi tegevus oli suunatud Eesti riigi julgeoleku vastu. Seda järeldust on põhjendatud endise NSVL julgeolekuorganite tegevuse üldise laadiga ja sellega, et G. Zaitsev tegeles vastuluurega ja omas põhjalikku erialast ettevalmistust. Kolleegium on seisukohal, et pelgalt julgeolekuorganite tegevuse üldise laadi ja tegutsemisega vastuluurega seotud ametikohal ei saa põhjendada kahtlust, et isiku tegevus oli suunatud Eesti riigi julgeoleku vastu. Seepärast puudub kolleegiumil vajadus võtta käesolevas asjas seisukoht küsimuses, kas

§ 12

lg 5 on kooskõlas Põhiseadusega osas, milles see säte välistab elamisloa andmise välismaalasele, kelle tegevus on olnud suunatud Eesti riigi julgeoleku vastu. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga ka selles, et ainuüksi kvalifikatsioonikursustel osalemine ei anna alust arvata, et on saadud eriväljaõpe. 15. Ringkonnakohus leidis, et G. Zaitsevi elamisloa pikendamisest keeldumisel rikuti diskretsiooni põhimõtteid. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta sellega, et üks keeldumise õiguslikest alustest (

§ 12lg 4 p 3) ei kuulunud G.

Zaitsevi suhtes kohaldamisele ja selle sätte kohaldamine võis mõjutada kaalutlusotsust G. Zaitsevi kahjuks. Ringkonnakohtu nimetatud seisukoht on eksitav. Siseministril puudus pärast seda, kui ta jõudis järeldusele, et on põhjendatud alus arvata, et G. Zaitsevi tegevus oli suunatud Eesti riigi julgeoleku vastu - s.o pärast

§ 12lg 4 p-s 3 nimetatud asjaolu tuvastamist -, ruum kaalutlusotsuse tegemiseks.

Selle asjaolu tuvastamisele pidi

§ 12lg 5 järgi vältimatult järgnema elamisloa pikendamisest keeldumine.

Diskretsiooni mittevõimaldavale

§ 12

lg 4 p-le 3 viitamine võttis siseministrilt võimaluse kasutada diskretsiooniõigust sama lõike punktide 7 ja 10 kohaldamisel. 16. Kolleegium ei nõustu siseministri esindaja seisukohaga, et G. Zaitsevit ei saa lugeda kauaaegseks sisserändajaks Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituse Rec

§ 12lg 4 p 7.

G. Zaitsevi esindaja palus Siseministeeriumilt G. Zaitsevi kasuks välja mõista õigusabikulud kassatsioonimenetluses summas 11 505 krooni. See taotlus kuulub rahuldamisele. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann