← Eesti

3-3-1-61-02

KOHTUOTSUS Kohtuasja number Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-61-02 Otsuse kuupäev

  1. november 2002 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel Kohtuasi Menetluse alus Riigikohtus Ludvig-Madis Leisi kaebus ÕVVTK Valga maakonnakomisjoni otsuse õigusvastaseks tunnistamiseks ja Pühajärve Vallavalitsuse korralduse tühistamiseks Tartu Ringkonnakohtu
  2. juuni
  3. a otsus haldusasjas nr 23-112/2002 ja Tartu Halduskohtu
  4. märtsi
  5. a otsus haldusasjas nr 3-91/2001 Ludvig-Madis Leisi kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine
  6. oktoober 2002 Kohtuistungil osalenud isikud Ludvig-Madis Leis ja tema esindaja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa Otepää Vallavalitsuse esindaja Ants Manglus Vaidlustatud kohtulahend RESOLUTSIOON
  7. Rahuldada kassatsioonkaebus.
  8. Tühistada Tartu Halduskohtu
  9. märtsi
  10. a otsus haldusasjas nr 3-91/2001 ja Tartu Ringkonnakohtu
  11. juuni
  12. a otsus haldusasjas nr 2-3-112/2002 ning saata asi uueks läbivaatamiseks Tartu Halduskohtule.
  13. Tagastada kautsjon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  14. ÕVVTK Valga maakonnakomisjoni
  15. detsembri
  16. a otsusega nr 9856 loeti endine Järvesaare nr 88 talumaa 6,28 ha omandireformi objektiks. Selle vara võõrandamisaegseks omanikuks loeti Johan Kirmi ja omandireformi õigustatud subjektiks tunnistati nimetatud vara suhtes Imbi Neimann. Sama otsusega jäeti rahuldamata Aime Leisi avaldus õigustatud subjektiks tunnistamise kohta. Valga maakonnakomisjon jättis
  17. juuli
  18. a otsusega rahuldamata Aime Leisi taotluse muuta otsust nr
  19. A. Leisi abikaasa L.-M. Leis, kelle omandis olev elamu asub endise Järvesaare nr 88 kinnistu maal, esitas
  20. detsembril 1997 Pühajärve Vallavalitsusele avalduse 50 ha maa erastamiseks. Tartu Ringkonnakohtu
  21. mai
  22. a otsusega jäeti rahuldamata L.-M. Leisi apellatsioonkaebus Tartu Maakohtu halduskohtuniku
  23. märtsi
  24. a otsuse peale, millega jäeti muutmata ÕVVTK Valga maakonnakomisjoni
  25. juuli
  26. a otsus. Ringkonnakohus leidis, et L.-M. Leisil kui ostueesõigusega maa erastamise õigustatud subjektil puudub õigus sekkuda riigi poolt läbiviidavasse õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise õigustatud subjektide kindlakstegemise menetlusse. Tema õigused erastada hoonete juurde maad on tagatud igal juhul MRS § 9 sätestatud tingimustel.
  27. oktoobril 1999 teatas Pühajärve Vallavalitsus L.-M. Leisile, et temal kui maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjektil tuleb kokku leppida I. Neimanniga kui Järvesaare nr 88 kinnistu õigustatud subjektiga maa ostueesõigusega erastamist puudutavates küsimustes. Kuna L.-M. Leis ja I. Neimann kokkulepet ei saavutanud, andis Otepää Vallavalitsus
  28. märtsil 2000 korralduse nr 174 L.-M. Leisile ostueesõigusega erastatava maa piiride kulgemise ettepaneku kohta.
  29. L.-M. Leis esitas halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada ÕVVTK Valga maakonnakomisjoni
  30. detsembri
  31. a otsus nr 9856 õigusvastaseks ja tühistada Otepää Vallavalitsuse
  32. märtsi
  33. a korraldus nr
  34. Kaebuse kohaselt on ÕVVTK kohaliku komisjoni otsus õigusvastane vara võõrandamise aegse omaniku ja I. Neimanni õigustatud subjektiks tunnistamise osas. Seoses I. Neimanni tunnistamisega õigustatud subjektiks Järvesaare 88 talumaa suhtes, ei saa ta ostueesõigusega erastada soovitud ulatuses maad. Vaidlustatud korraldusega tehti talle ettepanek ostueesõigusega erastatava maa piiride kulgemiseks selliselt, et I. Neimannile kuulub tagastamisele endise Järvesaare nr 88 kinnistu maadest ligikaudu 5,28 ha, millega tema ei saa nõustuda.
  35. Tartu Halduskohtu
  36. märtsi
  37. a otsusega jäeti L.-M. Leisi kaebus rahuldamata. Halduskohtu otsuse kohaselt ei anna maa ostueesõigusega erastamise subjektiks olemine kaebuse esitajale alust taotleda ÕVVTK maakonnakomisjoni vaidlustatud otsuse õigusvastasuse tuvastamist ja tühistamist. Kaebuse esitaja õigused saavad kaitstud maa ostueesõigusega erastamise käigus. Tal ei ole subjektiivset õigust sekkuda omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise protsessi. Halduskohus asus seisukohale, et Otepää Vallavalitsuse vaidlustatud korraldus ei riku samuti kaebaja õigusi. Kaebuse esitaja on maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjekt, kes saab erastada maad, mis ei kuulu õigusvastaselt võõrandatud maana tagastamisele.
  38. L.-M. Leis esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega tuvastataks ÕVVTK Valga maakonnakomisjoni
  39. detsembri
  40. a otsuse nr 9856 õigusvastasus, samuti palus ta Otepää Vallavalitsuse
  41. märtsi
  42. a korralduse nr 174 tühistamist ning otsustada Järvesaare 88 talumaa erastamine tervikuna temale. Apellant väitis, et I. Neimann ei saa olla õigustatud subjektiks Järvesaare 88 talumaade suhtes. Vara tagastamine isikule, kes ei ole omandireformi õigustatud subjekt, on seadusega vastuolus olev ja tühine tehing TsÜS § 66 lg 2 mõttes. Apellandil on põhjendatud huvi realiseerida maa ostueesõigust temale kuuluvate hoonete juurde, mis asuvad endisel Järvesaare nr 88 talumaadel.
  43. Tartu Ringkonnakohtu
  44. juuni
  45. a otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
  46. märtsi
  47. a otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et kuna vaidlustatud korraldusega määrati L.-M. Leisile kuuluva elamu juurde ostueesõigusega erastatava maa ligikaudne suurus ja piirid, siis on tegemist maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingu läbiviimisega Maa ostueesõigusega erastamise korra punktide 4, 13 alapunkti 2, 131 ja 15 järgi. Kohalikul omavalitsusel puudub õigus otsustada ÕVVTK kohaliku komisjoni otsuse õigsuse või ebaõigsuse üle. Ringkonnakohus märkis, et põhjendatud ei ole ka apellandi see väide, et halduskohus oleks pidanud asja sisuliselt arutama ja kindlaks tegema, kas kaebaja õigusi rikutakse või mitte. Asja materjalidest nähtuvalt esitas L.-M. Leis tuvastamiskaebuse, paludes teha kindlaks ÕVVTK Valga maakonnakomisjoni
  48. detsembri
  49. a otsuse nr 9856 õigusvastasus. Kuna Tartu Halduskohus leidis, et kaebuse esitajal puudub sellise taotluse esitamiseks põhjendatud huvi, siis ei pidanudki kohus kontrollima kaebuses esitatud sisulisi asjaolusid ja väiteid ning andma hinnangut vaidlustatud haldusakti õigusvastasusele. Halduskohus on õigesti leidnud, et maa ostueesõigusega erastamise õigust omaval isikul puudub subjektiivne õigus sekkuda teise isiku omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise protsessi. L.-M. Leis on küll esitanud taotluse, soovides ostueesõigusega erastada oma elamu juurde 50 ha maad, kuid MRS §-dest 9 ja 221 ei tulene, et alati saab ja tulebki esitatud taotlus rahuldada täies ulatuses. See, millises ulatuses tegelikult avalduse esitanud isikule maad erastada saab, sõltub mitmetest asjaoludest, näiteks vabade maade olemasolust, teiste isikute õigustest, maakorralduslikest ja looduslikest tingimustest jne. Seega ei saa elamu omaniku õiguste rikkumiseks lugeda seda, kui talle erastatakse vähem maad, kui ta taotles. Maa erastamine hoonete juurde võimalikult maksimaalses suuruses ei ole ka selline põhiseadusega kaitstav õigus, mis annaks aluse lubada maa ostueesõigusega erastamise õigust omaval isikul vaidlustada neid akte, millega on määratletud teiste isikute õigused sama maa suhtes. Ringkonnakohus pidas õigeks halduskohtu seisukohta, et L.-M. Leisi subjektiivseid õigusi ei saa rikkuda ka vaidlustatud korraldus, sest L.-M. Leisil on MRS § 221 järgi õigus erastada seda maad, mis ei kuulu teistele õigustatud isikutele tagastamisele. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
  50. L.-M. Leisi kassatsioonkaebuses palutakse Tartu Halduskohtu ja Tartu Ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi halduskohtule uueks arutamiseks. Kassaator leiab, et kasseeritud kohtuotsustes on valesti kohaldatud materiaalõigust ja rikutud protsessiõiguse norme, mille tagajärjel on jäänud kaebus sisuliselt lahendamata. Kohtute poolt on rikutud seaduse ühetaolise kohaldamise printsiipi ning pole täidetud varasemates kohtuotsustes, s.o Tartu Ringkonnakohtu
  51. juuni
  52. a ja Tartu Maakohtu halduskohtuniku
  53. märtsi
  54. a otsustes märgitud kaebaja õigust ÕVVTK kohaliku komisjoni otsuse vaidlustamiseks. Selle tagajärjel on kaebaja õigused jäänud kohtuliku kaitseta. Kohtud on jätnud tähelepanuta kaebaja väite, et tema poolt taotletavale maale puuduvad seaduslikud omandireformi õigustatud subjektid. Sellest tulenevalt oleks tal õigus erastada endine Järvesaare nr 88 kinnistu vaba maana tervikuna. Tartu Ringkonnakohtu põhjendused, et alati ei saagi ja ei peagi saama erastada maad taotletud ulatuses ja et maa maksimaalmääras erastamise õigus ei ole põhiseaduslikult kaitstud õigus, on antud juhul asjakohatud. Antud vaidluse juba aastaid kestvas menetluses on kohtud püüdnud vältida asja sisulist lahendamist, põhjendades seda sellega, et kaebaja õigusi ei ole rikutud ja et kaebajal puudub põhjendatud huvi haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks ning sellest tulenevalt ei peagi kohtud haldusakti seaduslikkust kontrollima. Tekib küsimus, miks antud asja lahendamisel ei kohaldata uurimisprintsiipi ja ei teha kindlaks, kas omandireformi õigustatud subjekti puudumisel oleks kaebuse esitajal õigus erastada endise Järvesaare nr 88 talumaa täies ulatuses ning kas selle õiguse rikkumine tekitab kaebajale põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks. Kohtutel on lähtudes uurimisprintsiibist selgitamiskohustus, s.t kohus peab juhtima kaebuse esitaja tähelepanu kaebuse eesmärgi saavutamiseks tõhusama taotluse esitamise võimalusele. Seda aga antud juhul kohus ei teinud. Kohtud ei ole välja selgitanud vaidlustatud korralduse täpset sisu ja selle mõju kaebajale.
  55. Kirjalikes vastustes kassatsioonkaebusele leiavad Valga Maavalitsus ja Otepää Vallavalitsus, et Tartu Ringkonnakohtu
  56. juuni
  57. a otsus on seaduslik ja põhjendatud. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  58. Halduskohtusse pöördumise aluseks on kaebaja õiguste tegelik või väidetav rikkumine. Halduskohus peab tuvastama, kas ja kuidas kaevatav akt või toiming rikub kaebuse esitaja õigusi.
  59. L.-M. Leis omab õigusvastaselt võõrandatud endisel Järvesaare nr 88 kinnistul elamut. Vaidlus käib selle üle, kas L.-M. Leisi kui maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjekti õigusi saab rikkuda ÕVVTK kohaliku komisjoni otsus I. Neimanni omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise kohta Järvesaare nr 88 maa suhtes ja Otepää Vallavalitsuse poolt koostatud L.-M. Leisile ostueesõigusega erastatava maa piiride kulgemise ettepanek.
  60. Halduskohus ja ringkonnakohus leiavad, et vaidlustatud otsus ja korraldus ei saa rikkuda L.-M. Leisi õigusi. Kolmandal isikul pole õigust sekkuda maa tagastamise protsessi ning veelgi vähem omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise menetlusse. Kohtud on seisukohal, et kaebuse esitaja õigused saavad kaitstud maa erastamise käigus. Seaduse kohaselt pole õigust erastada maad, mis kuulub tagastamisele. Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu nende seisukohtadega.
  61. MRS § 221 lg 2 sätestab, et väljaspool linna või tiheasustusega ala piire asuva elamu omanikul, kes on Eesti kodanik, on õigus ostueesõigusega erastada tagastamise käigus vabaks jäävat maad kuni 50 ha ulatuses või endise kinnistu piires, kui see oli suurem 50 ha-st, tingimusel, et kinnistu moodustatakse elamu juurde ning sellega ei rikuta teise ostueesõigust omava isiku õigusi.
  62. MRS 23 lg 2 kehtestab: "Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine otsustatakse pärast seda, kui valla- või linnavalitsuse korraldusega on ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid kindlaks määratud. Maa erastamine muul käesoleva seaduse §-s 22 sätestatud viisil algatatakse pärast õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise või kompenseerimise otsustamist." Vaidlustatud korralduse andmise ajal kehtis see säte redaktsioonis: "Õigusvastaselt võõrandatud maatüki erastamist, välja arvatud ostueesõigusega erastamine, alustatakse pärast õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise otsustamist". Eeltoodust tulenevalt saab üksnes maa ostueesõigusega erastamine toimuda enne maa tagastamist.
  63. Õigustatud subjektidele maa tagastamise või kompenseerimise otsustab Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkti 49 kohaselt maa asukohajärgne valla- või linnavalitsus, võttes aluseks kohaliku komisjoni otsuse, õigusvastaselt võõrandatud vara toimiku ning maa tagastamiseks täiendavalt kogutud dokumendid. Seega ei pruugi ÕVVTK kohaliku komisjoni otsus üksnes isiku omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise kohta tõepoolest rikkuda maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjekti õigusi, sest nimetatud otsusega ei otsustata veel õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise küsimust. See aga ei tähenda, et omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise otsus oleks maad ostueesõigusega erastava isiku poolt üldse vaidlustamatu.
  64. MRS § 222 lg 1 kohaselt korraldab maa erastamist maavanem. Kohalik omavalitsus teeb maa erastamisel seaduses ja sellest tulenevates õigusaktides sätestatud erastamise eeltoimingud. Ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja piiride määramiseks teeb kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse
  65. novembri
  66. a määrusega nr 267 kinnitatud Maa ostueesõigusega erastamise korra punkti 131 alusel erastamise taotlejale erastatava maa piiride kulgemise ettepaneku, mille koostamisel tuleb järgida sama korra punktis 132 sätestatut. Ostueesõigusega erastatava maa piiride kulgemise ettepaneku tegemisel on suhted juba piisavalt konkretiseerunud. Vallavalitsuse poolt tehtud piiride kulgemise ettepanek (piiride kulgemise skeem) on oma sisult esimene etapp MRS §-s 9 lg 9 sätestatud erastatava ja tagastatava maa suuruse ja piiride määramise protsessis. Piiride kulgemise ettepanek on katastriüksuse moodustamise aluseks.
  67. Vaidlustatud korraldus on oma sisult ostueesõigusega erastatava maa piiride kulgemise ettepanek Maa ostueesõigusega erastamise korra punkti 131 tähenduses. Nimetatud ettepaneku kui eelhaldusakti kohaselt ei pidanud Otepää Vallavalitsus võimalikuks erastada L.-M. Leisile tema poolt taotletavat endise Järvesaare nr 88 kinnistu maad täies ulatuses ja seetõttu määrati MRS § 9 lg 9 alusel kindlaks I. Neimannile mittetagastatava ning L.-M. Leisile ostueesõigusega erastatava maa ligikaudne suurus vastavalt korralduse juurde lisatud piiride kulgemise ettepanekule. Selle korralduse punktis 1.
  68. on märgitud: "Ludvig-Madis Leisile ostueesõigusega erastatavast maast ligikaudu 1 ha moodustab Järvesaar nr 88 kinnistu maa, mille suhtes õigustatud subjektiks on tunnistatud Imbi Neimann". Maa ostueesõigusega erastamise korra punkti 131 kohaselt on maa ostueesõigusega erastamist taotleval isikul õigus esitada kirjalikult oma motiveeritud vastuväited piiride kulgemise ettepanekule. Antud haldusasja materjalidest ei nähtu, et L.-M. Leis oleks esitanud ostueesõigusega erastatava maa piiride kulgemise ettepanekule vastuväiteid.
  69. Juhul, kui maa ostueesõigusega erastaja leiab, et maad hakatakse tagastama ebaõigele omandireformi õigustatud subjektile ja seetõttu pole temal võimalik osa maad erastada, tuleb tal halduskohtus vaidlustada kohaliku omavalitsuse poolt koostatud ostueesõigusega erastatava maa piiride kulgemise ettepanek ja ühes sellega ka taotletava maa suhtes tehtud ÕVVTK kohaliku komisjoni otsus õigustatud subjektiks määramise kohta. Seda on L.-M. Leis teinudki. Selline seisukoht pole vastuolus ka Tartu Ringkonnakohtu
  70. mai
  71. a jõustunud kohtuotsusega haldusasjas nr II-3-70/99, milles leitakse, et L.-M. Leisi "õigused erastada hoonete juurde maad on tagatud igal juhul MRS § 9 sätestatud tingimustel". Lähtudes uurimisprintsiibist on kohtutel kohustus juhtida kaebuse esitaja tähelepanu kaebuse eesmärgi saavutamiseks tõhusama taotluse esitamise võimalusele. Samale seisukohale asus Riigikohtu halduskolleegium
  72. aprilli
  73. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-14-02, kus punktis 25 märgitakse: "Uurimisprintsiibist tulenev halduskohtu selgitamiskohustus hõlmab ka kohustust juhtida kaebuse esitaja tähelepanu kaebuse eesmärgi saavutamiseks tõhusama taotluse esitamise võimalusele. Kohus peab arvestama, et kaebuse esitaja ei pruugi maa ostueesõigusega erastamise mitmeastmelises menetluses saada aru erinevate haldusaktide ja toimingute tähendusest ning vajadusest neid vaidlustada.". Antud juhtumil peab halduskohus kaebuse esitajale selgitama, et tal on võimalik esitada ÕVVTK Valga maakonnakomisjoni otsuse suhtes ka tühistamistaotlus. Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.