lg-st 31 vabadusekaotuse tähtaeg olla kuni kolmkümmend aastat, sest see ei ületa eluaegse vabadusekaotuse tähtaega. Põhjenduseks toodi, et
lg 3 rääkis vastavas paragrahvis ettenähtud karistuse ülemmäärast, milleks
Leian, et selline soomõiste määratlus ei ole täpne ja sellest tulenevalt ei ole ma nõus ka üldkogu järeldusega, et
Kapajevi ja B. Saarepuu karistuseks mõista vabadusekaotuse tähtajaga üle viieteistkümne aasta. Lähtun seejuures kuritegude toimepanemise ajal kehtinud kriminaalseadusest laskumata teoreetilistesse arutlustesse sellest, kas mitme kuriteo (s.h üheliigiliste) eest karistuse mõistmise põhimõtted olid õiglased. Minu arvates peaks soomõisteks käesoleva kaasuse puhul olema isikud, kes on toime pannud mitu kuritegu, millest vähemalt üks on esimese astme kuritegu, kuid ühegi kuriteo eest ei ole karistuseks mõistetud eluaegset vabadusekaotust. Sellisele soomõiste määratlusele on minu arvates järgmised põhjendused: 1.
lg 31 sätestas erandi karistuste liitmiseks isikutele, kellele mõisteti karistus kuritegude kogumi eest, kusjuures kogumist vähemalt üks oli esimese astme kuritegu (
järgi oli esimese astme kuritegu, mille eest nägi seadus raskema karistusena ette tähtajalise vabadusekaotuse üle kaheksa aasta või eluaegse vabadusekaotuse).
lg-s 31 ei kitsendanud esimese astme kuriteo toimepannud isikute ringi tunnusega, "kellele on seaduse järgi võimalik mõista eluaegne vabadusekaotus". 2. Käesoleva kaasuse puhul ei ole küsimus mitte karistuse mõistmises üksikute kuritegude eest, vaid juba mõistetud karistuste liitmises. Isiku süüdimõistmisel pidi kohus esmalt mõistma karistuse iga kuriteo eest, mis tegelikult tähendas karistuse mõistmist iga paragrahvi järgi, milles isik süüdi tunnistati. Just selles etapis pidi kohus ära otsustama, kas ta kohaldab isikule eluaegset vabadusekaotust või mitte. Sellest otsustusest olenes, kas karistuste liitmisel tuli kohaldamisele
3. Kui isikule mõisteti mõne esimese astme kuriteo eest eluaegne vabadusekaotus, siis kuulus karistuste liitmisel kohaldamisele
lg 32 ja
Järelikult, kui kohus otsustas, et ühegi kuriteo eest ei ole põhjendatud eluaegse vabadusekaotuse mõistmine, ei saanud kohus enam karistuste liitmisel arvestada, et mõne kuriteo eest oli seaduse järgi võimalik mõista ka eluaegne vabadusekaotus, sest liita sai vaid juba mõistetud karistusi. Piiritledes soomõiste ülalmärgitud isikute ringiga pidi seadus (lähtuvalt PS § 12 esimesest lausest) tagama järgmiste isikute gruppide võrdse kohtlemise: 1. Isikud, kes olid toime pannud mitu esimese astme kuritegu, mis moodustasid üheliigilise konkurentsi (korduvus). 2. Isikud, kes olid toime pannud mitu kuritegu, mis moodustasid eriliigilise konkurentsi (
3. Isikud, kes olid toime pannud ühe teo, mis moodustasid kuritegude ideaalkonkurentsi, millest vähemalt üks oli esimese astme kuritegu (A. Kapajevi ja B. Saarepuu puhul moodustasid ideaalkonkurentsi kuriteod
§-de 141 ja 101 järgi). 4. Isikud, kes olid toime pannud mitu üheliigilist esimese astme kuritegu, kuid neid kuritegusid menetleti erinevate kriminaalasjade raames (hiljem tuvastatud konkurents
lg 3).
lg 31 lõi võimaluse kohelda gruppidesse 2, 3 ja 4 kuuluvaid isikuid ebavõrdselt võrreldes gruppi 1 kuuluvate isikutega. Gruppi 1 kuulunud isikule, kes oli toime pannud mitu üheliigilist kuritegu, isegi kui need olid esimese astme kuriteod, mõisteti karistus vaid kriminaalkoodeksi eriosa vastava paragrahvi sanktsiooni piires. Kui need kuriteod olid sellised, mille eest nähti võimaliku karistusena ette ka eluaegne vabadusekaotus, siis oli kohtul võimalik mõista karistuseks kas tähtajaline vabadusekaotus kuni viisteist aastat või eluaegne vabadusekaotus. Sellisel juhul oli
Gruppidesse 2, 3 ja 4 kuuluvatele isikutele võimaldas aga
Ebavõrdse kohtlemise võimalus seisnes järgmises:
lg 3 alusel, mis omakorda tõi kaasa
Seaduse järgi ebavõrdse kohtlemise võimalus võrreldes grupiga 1 on ilmselge. 2. Grupi 3 osas seisnes ebavõrdsus selles, et seaduseandja nägi ette võimaluse sisuliselt ühe teo kvalifitseerimise kriminaalkoodeksi eriosa kahe erineva paragrahvi järgi (näit nn röövmõrv kvalifitseeriti nii röövimisena
järgi kui ka tapmisena omakasu ajendil
Sellega oli loodud võimalus ka
lg 31 kohaldamiseks, milleks teo kvalifitseerimisel vaid ühe paragrahvi järgi võimalus puudus. 3. Grupi 2 osas seisnes ebavõrdse kohtlemise võimalus selles, et isikute osas, kes süüdistuse järgi kuulunuks gruppi 1, oli süüdistuse osalise ümberkvalifitseerimise korral samuti võimalik mõista
Näiteks, kui süüdistuse järgi süüdistati isikut kolme üheliigilise esimese astme kuriteo toimepanemises, kuid kohus kvalifitseeris ühe kuriteo ümber mõne teise paragrahvi järgi. Selle tulemusel muutus kuritegude üheliigiline konkurents (grupp 1) eriliigiliseks konkurentsiks (grupp 2). Üsna tavalised olid kohtupraktikas juhtumid, kus kolmes röövimises (
lg 2 - (esimese astme kuritegu) -võimalik karistus kuni kaksteist aastat vabadusekaotust) esitatud süüdistusest üks või isegi kaks röövimist kvalifitseeriti kohtus avalikuks varguseks (
lg 2 - (teise astme kuritegu) - võimalik karistus kuni seitse aastat vabadusekaotust). Selline süüdistuse muutmine lõi võimaluse
lg 31 kohaldamiseks ja vaatamata sellele, et süüdistuse ümberkvalifitseerimisega isiku süüdistus juriidiliselt kergenes, võis talle karistuste liitmise teel mõista lõplikuks karistuseks kuni üheksateist (7+12) aastat vabadusekaotust. Raskema süüdistuse korral, s.o kolme röövimise eest oleks maksimumkaristuseks olnud kuni kaksteist aastat vabadusekaotust. Nagu näha, pikenes seoses kuritegude kvalifikatsiooni muutmisega võimalik vabadusekaotuslik karistus seitsme aasta võrra. Leian, et selliseks ebavõrdseks kohtlemiseks võimaluste loomise tõttu oli
lg 31 (osas, mis võimaldab karistuste liitmisel
lg-te 1 ja 3 järgi mõista karistuseks vabadusekaotuse üle viieteistkümne aasta, s.o kuni kolmekümne aastani) vastuolus PS § 23 lg 1 esimese lausega. Ma ei nõustu ka üldkogu järeldusega, et isikule, kes on toime pannud mitu kuritegu, millest vähemalt ühe eest nägi seadus võimaliku karistusena ette eluaegse vabadusekaotuse, võis lähtuvalt
lg-st 31 vabadusekaotuse tähtaeg olla kuni kolmkümmend aastat, sest see oli vastavuses
lgs 3 sätestatuga, mis seadis karistuse piiriks vastavas paragrahvis ettenähtud karistuse ülemmäära (
Kolmkümmend aastat vabadusekaotust aga ei ületa eluaegset vabadusekaotust. Sellise järeldusega ei nõustu ma järgmistel põhjendustel: 1.
lg 3 sätestas, et karistuste liitmisel
§-s 40 ettenähtud juhtudel ei tohi karistuse üldine tähtaeg ületada kriminaalkoodeksi eriosa vastavas paragrahvis ettenähtud karistuse ülemmäära. Kui nõustuda üldkogu järeldusega, siis võiks
lg-s 3 asendada sõnad "paragrahvis ettenähtud karistuse ülemmäära" sõnadega "eluaegset vabadusekaotust". Samas on selge, et ükski vabadusekaotuse tähtaeg ei ületa eluaegset vabadusekaotust (vähemalt on võimatu seadusega määrata, mitu aastat vabadusekaotust ületab eluaegse vabadusekaotuse määra). Seetõttu ei ole seadusega sellise keelu kehtestamine vajalik, sest selle keelu rikkumist ei oleks võimalik kontrollida. Arusaamatuks jääb üldkogu tõlgenduse juures ka see, miks on enne eluaegset vabadusekaotust tähtajalise vabadusekaotuse piiriks just kolmkümmend aastat, sest näiteks ka viiskümmend aastat võiks teatud juhtudel jääda karistuse ülemmäära (eluaegse vabadusekaotuse) piiridesse. Seega muutuksid
2. Vastupidi üldkogu järeldusele saab
Eluaegset vabadusekaotust tuleb lugeda tähtajalise vabadusekaotusega võrreldes eri liiki karistuseks (kuigi esmapilgul tundub ta olevat samane tähtajalise vabadusekaotusega). Sellisele järeldusele jõuame siis, kui vaatame seadusandja poolt kriminaalkoodeksis eluaegse vabadusekaotuse sätestamist ajalooliselt, arvestades, et see kehtestati surmanuhtluse asemele. (Vabadusekaotus ja surmanuhtlus asetsesid kriminaalkoodeksi üldosas isegi erinevates paragrahvides). Vastava seadusemuudatuse tegemise aruteludel Riigikogus keskenduti surmanuhtluse kaotamisele ning selle tagajärgedele, samuti eluaegse vanglakaristuse kehtestamisega seotud probleemidele. Seega ei käsitlenud seadusandja kolmekümne aasta kehtestamist tähtajalise karistuse ülemmäärana iseseisva eesmärgina ega põhjendanud selle vajalikkust, ebavõrdne regulatsioon sätestati redaktsioonilise seadusemuudatusena. 2.2.
lg-s 3 tuleb sõnade "paragrahvis ettenähtud karistuse ülemmäära" all minu arvates silmas pidada vaid tähtajalist vabadusekaotuse ülemmäära, mida sätestasid kriminaalkoodeksi eriosa vastavad paragrahvid, milledes isik süüdi tunnistati(meie kaasuses on
Kriminaalkoodeksi eriosa ükski paragrahv ei näinud ette tähtajalist vabadusekaotust üle viieteistkümne aasta. Kokkuvõtvalt leian, et kuna kohus mõistis A. Kapajevile ja B. Saarepuule iga kuriteo eest karistuseks tähtajalised vabadusekaotused ja ei pidanud vajalikuks neile mõista eluaegset vabadusekaotust, siis oli karistuste liitmisel
lg 1 alusel nende võimalikuks karistusteks kuritegude kogumi eest maksimaalselt 15 aastat vabadusekaotust. Sellele karistusele oli aga
alusel võimalik liita eelmise kohtuotsusega mõistetud ja käesolevas asjas kohtuotsuse tegemise ajaks ärakandmata karistus. Ott Järvesaar Riigikohtunik Ühinen eriarvamusega Hannes Kiris Riigikohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.