lg-st 1 tulenevalt on ostueesõiguse kasutaja kohustatud ostuhinna tasuma enne valduse üleandmist, mistõttu hagejate väide vastastikuste kohustuste üheaegse täitmise kohta on asjakohatu. Kuna hagejad ei ole pöördunud kostja poole sooviga vormistada omandiõiguse üleandmist, on kostja arvates hagi omandiõiguse tunnustamiseks alusetu ja sellest tulenevalt on alusetu ka hagejate nõue tunnustada nende õigust mitte tasuda vahendustasu ja konsultatsiooni eest. Täiendavalt toetus kostja argumendile, et kuna vara müüdi sundenampakkumisel, siis ostueesõigus ei kehti. Kostja väitel olid kulutused ostu-müügilepingu sõlmimisel põhjendatud. Hagejad ei ole tõendanud, et kõnesolevat teenust ei ole sellises mahus osutatud või et see teenus ei olnud vajalik. 2. Tallinna Linnakohtu 6. juuni 2002. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on ostu-müügilepingust tuleneva summa deponeerimine notari juures ostueesõigust kasutada sooviva isiku poolt käsitletav kohustuse täitmisena nõuetekohasel viisil ja võrdsustatav ostuhinna tasumisega, milleks ostueesõigust omav isik on kohustatud. Hagi tuleb rahuldamata jätta aga seetõttu, et elamuosa võõrandati sundenampakkumisel.
lg-st 3 tulenevalt kehtib ostueesõigus sundenampakkumisel ainult siis, kui see on sätestatud seaduses või kantud kinnistusraamatusse. Kuivõrd ORAS § 121 lg 10 ega ka pankrotiseaduse § 78 lg-d 1 ja 2 ei sätesta, et omandireformi käigus tagastatud elamu mõttelise osa võõrandamisel enampakkumise korras pankrotivarana jääb üürnike ostueesõigus kehtima, puudub hagejatel seadusest tulenev õigus nõuda nende omandiõiguse tunnustamist OÜ Barclay Kinnisvara (pankrotis) pankrotimenetluse käigus enampakkumisel pankrotivarana müüdud varale. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
lg-st 2 järeldub, et juhul kui ostja keeldub kõnealust raha vastu võtmast, on ostueesõiguse kasutaja kohustatud selle deponeerima. Asjas on tõendatud, et kostja keeldus vastu võtmast raha, mis tulenes otseselt müügilepingust. Rohkemat maksma ei olnud hagejad nõus. Linnakohus leidis õigesti, et ostuhinna tasumist notari deposiitarvele võib käsitleda kohustuse nõuetekohase täitmisena ning sel põhjusel hagi rahuldamata jätta ei saa. TsK § 181 kohaselt loetakse kohustis täidetuks, kui summa on deponeeritud notari juures.
lg 1 kohaselt tuleb ostueesõiguse kasutajal ostuhinna kõrval hüvitada esialgsele ostjale ka lepingu sõlmimise ja kinnistusraamatusse kandmisega seotud vajalikud kulutused. Kostja soovis saada lisaks ostuhinnale ja lepingu sõlmimisega seotud kulutustele täiendavalt 89 200 krooni. Tegemist oli väidetavate kulutustega seoses vahenduse ja konsultatsiooniga ning sõidukuludega. Ringkonnakohus ei pidanud neid kulutusi lepingu sõlmimisega seotud vajalikeks kulutusteks ja leidis, et hagejad ei pea neid kostjale hüvitama. Kostja tegevusaladeks on registri andmetel kinnisvara ost ja müük ning konsultatsiooniteenused. Kostja ei ole nimetanud ühtegi mõistlikku põhjust, miks oli vajalik vaidlusaluse tehingu sõlmimisel kasutada vahendajat ning võtta konsultatsiooniteenust. Kinnisvaraga tegeleva äriühingu puhul ei ole sellekohase suulise lepingu sõlmimine eeltoodud põhjendustel usutav. Samuti ei ole kostja esitanud kohtule tõendeid, et tema näidatud summad oleksid kolmandale isikule tegelikult tasutud. Sõidukulude osas ei ole kulutused samuti tõendatud. Ringkonnakohus ei nõustunud linnakohtu seisukohaga, et kuna vaidlusalune elamuosa müüdi sundenampakkumisel, siis ei olnud hagejatel õigust ORAS § 12š lg-st 10 tulenevat ostueesõigust kasutada. Asjas on tõendatud, et vara müüdi pankrotimenetluse käigus, mis ei ole samastatav sundenampakkumisega, mida reguleerib täitemenetluse seadustik. Vara müümine pankrotimenetluses ei võta üürnikelt õigust kasutada ühiselt neile seadusega antud ostueesõigust. Ringkonnakohus mõistis kostjalt välja 25 500 krooni kohtukulu. 4. 8. juulil 2002. a tegi Tallinna Ringkonnakohus samas tsiviilasjas täiendava otsuse, millega mõistis kostjalt täiendavalt välja riigilõivu 61 500 krooni. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED 5. Kassatsioonkaebuses 19. aprilli 2002. a otsuse peale leiab kostja, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormi ebaõige tõlgendamise ja protsessiõigusnormi rikkumise tõttu. Kuna vara müüdi sundenampakkumisel, puudus hagejatel
Vara müük pankrotimenetluses enampakkumisel on sundmüük. Lisaks on kostja seisukohal, et kuna hagejad ei ole ostuhinda tasunud, puudub neil õigus nõuda ostja asemele astumist. Deponeerimine on seaduses sätestatud mitte alternatiivina, vaid makseviisina juhul, kui ostja ei võta raha vastu. Hagejad ei ole tõendanud raha pakkumist ega kostjapoolset keeldumist. Ostueesõiguse kasutajalt nõutud kulutuste tegemist on kostja dokumentaalselt tõendanud. Asjakohatud on kohtu viited, et kuna kostja tegevusalaks on kinnisvaraalane tegevus, ei või ta kasutada vahendajaid. Kohus on jätnud arvesse võtmata tunnistaja Erich Teigamägi seletuse konsultatsiooni iseloomu ja sisu kohta. Kohus on rikkunud TsMS § 231 lg 4, jättes märkimata, millistele seadustele toetudes on jõutud järeldusele, et vara müümine pankrotimenetluses ei võta üürnikelt õigust kasutada neile seadusega ettenähtud ostueesõigust. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta asub seisukohale, et kuigi vara müüdi pankrotimenetluses enampakkumisel, ei ole selline enampakkumine samastatav sundenampakkumisega.
lg 3 kohaselt peab seaduses olema sätestatud teatud isiku ostueesõigus kui selline, mitte selgelt ostueesõigus sundenampakkumisel. Kuna ORAS § 121 lg 10 vaidluse lahendamise ajal kehtinud redaktsioon sätestas üürnike ostueesõiguse ega teinud selle kasutamise osas piiranguid ükskõik missuguse võõrandamise liigi korral, kehtis ostueesõigus nii sundenampakkumisel täitemenetluses kui ka enampakkumisel pankrotimenetluses ja ka kõikidel teist liiki võõrandamistel. Seetõttu ei oma selles asjas tähtsust vaidlus selle üle, kas sundenampakkumise mõiste
11. Ebaõige on kassatsioonkaebuse väide, et ostueesõiguse kasutaja ei ole ostuhinda tasunud õigel ajal. Ostueesõiguse kasutamise korral tekib ostja ja ostueesõiguse kasutaja vahel seaduse alusel eraldi õigussuhe.
§-de 264, 265, 269 ja 271 mõtte kohaselt ei pidanud ostja andma ostetud asja ostueesõiguse kasutajale välja enne, kui talle on tasutud ostuhind. Samuti tuleneb nimetatud sätetest, et ostuhind tuleb tasuda hiljemalt selleks ajaks, mil ostueesõiguse kasutaja nõuab asja endale üleandmist. Selles asjas tuvastatu põhjal teatasid ostueesõiguse kasutajad
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.