← Eesti

3-1-1-114-02

MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-114-02 Määruse kuupäev

  1. november
  2. a Kohtukoosseis Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Hannes Kiris Kohtuasi O. A. süüdistus KrK § 161, § 1611 ja § 170 järgi Vaidlustatud kohtulahend Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  3. septembri
  4. a määrus kriminaalasjas nr II-1346/02 menetluse lõpetamise kohta seoses aegumisega Kaebuse esitaja ja kaebuse liik O. A. kaitsja vandeadvokaat Marko Paabumets, erikaebus; riigiprokurör Rita Hlebnikova, eriprotest Asja läbivaatamise kuupäev
  5. oktoober
  6. a Istungil osalenud isikud O. A. kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas, riigiprokurör Marge Püss Resolutsioon
  7. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  8. septembri
  9. a määrus kriminaalasjas nr II-1-346/02 menetluse lõpetamise kohta ja saata kriminaalasi uueks läbivaatamiseks Viru Ringkonnakohtule.
  10. Erikaebus ja eriprotest rahuldada. Määrus jõustub
  11. novembril
  12. a ega kuulu edasikaebamisele. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  13. Kohtla-Järve Linnakohtu
  14. mai
  15. a otsusega tunnistati O. A. süüdi KrK § 161 ja § 1611 järgi ning talle mõisteti karistuseks vastavalt üheksa kuud ja üks aasta vabadusekaotust. KrK § 40 lg 1 alusel mõisteti kohtualusele kuritegude kogumi eest lõplikuks karistuseks üks aasta ja kaks kuud vabadusekaotust. Süüdistuses KrK § 170 järgi mõisteti O. Andronov õigeks.
  16. Linnakohtu otsus vaidlustati apellatsioonkaebuse ja -protesti korras.
  17. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  18. septembri
  19. a määrusega jäeti apellatsioonkaebus ja protest läbi vaatamata ning menetlus lõpetati seoses kuritegude aegumisega. Kriminaalkolleegium tuvastas, et O. A. suhtes algas aegumistähtaeg
  20. märtsil
  21. a, mil ta pani süüdistuse kohaselt toime viimase kuriteo. Kohus märkis, et nii Kriminaalkoodeksi kui ka Karistusseadustiku kohaselt on kohtualusele etteheidetavad teod teise astme kuriteod, kusjuures vastavalt KarS § 81 lg 1 p-le 2 ei tohi kedagi süüdi mõista ega karistada juhul, kui teise astme kuriteo toimepanemisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud viis aastat. Kriminaalkolleegium leidis, et kriminaalasja menetluse lõpetamisel tuleb rakendada just seda sätet. Kohus märkis, et vastavalt KrMK § 5 lg-le 2 tuleb aegumistähtaja ilmnemisel kohtuliku arutamise staadiumis arutada kriminaalasi lõpuni ning teha õigeksmõistev otsus või süüdimõistev otsus süüdimõistetu vabastamisega karistusest. Samas leidis kriminaalkolleegium, et KrMK § 5 lg-s 2 sätestatud regulatsioon on vastuolus KarS § 81 lg-s 1 sätestatuga ning kohus rakendas hilisemat seadust, so Karistusseadustikku. MENETLUS RIIGIKOHTUS
  22. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi määruse peale esitas erikaebuse O. A. kaitsja M. Paabumets ja eriprotesti riigiprokurör R. Hlebnikova. Mõlemad taotlevad määruse tühistamist ja kriminaalasja saatmist Viru Ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Eriprotestis ja -kaebuses leitakse, et Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium ei ole arvestanud KarS § 81 lg-s 5 sätestatuga, mille kohaselt isikut ei tohi kuriteo toimepanemises süüdi mõista ega karistada, kui selle toimepanemisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud KarS § 81 lg-s 1 märgitust viie aasta võrra pikem aeg ja kuriteo aegumine ei ole uue kuriteo toimepanemise tõttu katkenud. Prokuröri ja kaitsja arvates on antud juhul kuritegude aegumistähtajaks mitte viis, vaid kümme aastat ning kriminaalmenetluse lõpetamine seega alusetu. Prokurör ei nõustu ka kriminaalkolleegiumi selle seisukohaga, et menetluse lõpetamist saab põhjendada hilisema seaduse, s.o Karistusseadustiku rakendumisega. Nimelt kehtib
  23. septembrist
  24. a muudatus ka KrMK § 268 lg-s 3, mis langeb oma sisult kokku KrMK § 5 lgga 2 - kui aegumine tehakse kindlaks kriminaalasja arutamisel, teeb kohus süüdimõistva otsuse süüdimõistetu vabastamisega karistusest. Lisaks sellele muutuks prokuröri arvates kriminaalkolleegiumi käsitluse kohaselt sisutuks KrMK § 5 lg-s 3 toodud põhimõte, et kriminaalasja lõpetamine pole aegumise või amnestia tõttu lubatud, kui seda vaidlustab kahtlustatav või süüdistatav. Protestis märgitakse, et isikul peab olema võimalus end kaitsta esitatud süüdistuste vastu ja seda ei saa piirata aegumistähtaegadega. Prokurör toonitab seejuures, et kõnealusel juhul ongi kohtualune ise soovinud menetluse jätkamist. Riigikohtu istungil taotlesid kaitsja ja prokurör Ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Viru Ringkonnakohtule. Kaitsja väljendas seisukohta, et kuna kohtualune soovis enda õigeksmõistmist, puudus kohtul alus menetluse lõpetamiseks. Prokurör toonitas, et tulenevalt KarS § 81 lg-st 5 ei ole kohtualuse teod aegunud. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  25. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohus on KarS § 81 lg 1 p 2 alusel O. A.-i tegude aegunuks lugemisel ja menetluse lõpetamisel kohaldanud ebaõigesti kriminaalseadust ja rikkunud oluliselt kriminaalmenetluse seadust.
  26. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et teod, mille toimepanemises O. A.-it süüdistati, ei ole aegunud järgnevatel põhjustel. 6.1 Süüdistuse kohaselt pani O. A. ametiseisundi kuritarvitamise toime
  27. kuni
  28. märtsil
  29. a, võimuliialduse
  30. märtsil
  31. a ja ebaseaduslikud sundtoomised ja kinnipidamised
  32. ja
  33. märtsil
  34. a. Kõiki neid tegusid luges KrK § 72 lg 3 teise astme kuritegudeks. Nende tegude toimepanemisest kuni Karistusseadustiku (KarS) (RT I 2001, 61, 364) jõustumiseni
  35. septembril
  36. a kehtinud KrK § 53 lg 1 p 2 sätestas, et isikut ei või võtta kriminaalvastutusele, kui tema poolt teise astme kuriteo toimepanemisest on möödunud viis aastat. Riigikohus on korduvalt märkinud, et kriminaalvastutusele võtmise aegumistähtaega arvestati alates kuriteo toimepanemisest kuni süüdistatava kohtu alla andmiseni (vt Riigikohtu lahendid III-1/1-39/95, RT III 1995, 10, 116; 3-1-1-32-96, RT III 1996, 12, 167). O. A. anti kohtu alla
  37. jaanuaril
  38. a, seega ei olnud teod, milles teda süüdistati, Kriminaalkoodeksi tähenduses aegunud. 6.2 Ametiseisundi kuritarvitamine, võimuliialdus ning ebaseaduslikud sundtoomine ja kinnipidamine on karistatavad ka Karistusseadustiku järgi (vastavalt KarS §-d 289, 291 ja 313) ning tulenevalt KarS § 4 lg-st 2 käsitab Karistusseadustik neid samuti teise astme kuritegudena. KarS § 81 lg 1 p 2 sisaldab üldpõhimõtet, et kedagi ei tohi teise astme kuriteo toimepanemises süüdi mõista ega karistada, kui selle toimepanemisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud viis aastat. Sama paragrahvi lõikest 5 tuleneb aga, et kuriteo aegumine katkeb isiku suhtes tema kriminaalasjas menetlustoimingu tegemisega ja sellest menetlustoimingust alustatakse uuesti aegumise arvestamist. Nii katkestab iga menetlustoiming kuriteo aegumise ning aegumistähtaeg hakkab iga menetlustoimingu tegemisega uuesti algusest kulgema. Samas ei saa kuriteo aegumise katkemine ja uuesti kulgemine toimuda lõputult, sest KarS § 81 lg 5 sätestab, et isikut ei tohi süüdi mõista ega karistada kui teo toimepanemisest on möödunud sama paragrahvi lõikes 1 sätestatust viie aasta võrra pikem aeg ja kuriteo aegumine ei ole uue kuriteo toimepanemise tõttu uuesti katkenud. Seega tuleneb KarS § 81 lg 1 p-st 2 ja lg-st 5, et juhul kui teise astme kuriteo toimepanemise järel viie aasta jooksul ühtegi menetlustoimingut ei tehta ning selle teo toime pannud isik ei pane toime uut kuritegu, aegub kuritegu viie aastaga, kui aga menetlustoiminguid on teostatud, siis viie aasta möödumisel viimasest menetlustoimingust. Ning juhul, kui see viimane menetlustoiming on tehtud hiljem kui viis aastat pärast kuriteo toimepanemist, aegub kuritegu kümne aastaga. O. A. süüasjas on tehtud erinevaid menetlustoiminguid, aeg nende vahel ei ole kordagi ületanud viit aastat ja neid toiminguid on tehtud ka pärast viie aasta möödumist O. A.-le süüksarvatavate tegude toimepanemist. Seega ei ole teod, mille toimepanemises O. A. süüdistatakse, aegunud ka Karistusseadustiku mõttes. 6.3 Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Karistusseadustik käsitab aegumist instituudina, mis evib nii materiaal- kui menetlusõiguslikku iseloomu. KarS § 81 sätestab, milliseid süütegusid toime pannud isikuid ja milliste tähtaegade möödumisel nende süütegude toimepanemisest ei ole võimalik süüdi mõista ega karistada vaatamata tegude karistusväärsuse säilimisele. Aegumise menetluslikud tagajärjed on aga sätestatud menetlusseadustes (näiteks keeld alustada menetlust KrMK § 5 lg 1 p 3, VmS § 29 lg 1 p 5). Karistusseadustiku § 5 lg 2 kohaselt on tagasiulatuv jõud seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda. Sama paragrahvi lõikest 3 tuleneb, et seadusel, mis tunnistab teo karistatavaks, raskendab karistust või muul viisil halvendab isiku olukorda, tagasiulatuvat jõudu ei ole. Aegumine ei välista teo karistatavust - teo karistamisväärsus säilib, kuid puudub võimalus seda karistamisväärsust realiseerida. Nii näiteks võib aastakümnete eest toime pandud vargus vastata KarS § 199 lg-s 1 sätestatud teo kirjeldusele - seega on tegu jätkuvalt karistamisväärne, kuid aegumise tõttu ei ole selle teo toimepanija karistamine enam võimalik. Sellest tulenevalt on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et aegumine võib teo karistatavust välistamata ning karistust kergendamata leevendada isiku olukorda, mistõttu on põhjendatud ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht, et aegumise küsimuse lahendamisel tuli kohaldada kohtualuse suhtes leebemat seadust. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et nii Kriminaalkoodeksi kui ka Karistusseadustiku järgi teise astme kuriteo enne Karistusseadustiku jõustumist toime pannud isiku suhtes võib pärast Karistusseadustiku jõustumist sõltuvalt asjaoludest osutuda leebemaks kas KrK § 53 lg 1 p 2 või KarS § 81 lg 1 p 2 ja lg 5 kohaldamine. Sel juhul on aegumise kohaldamine KrK § 53 lg 1 p 2 järgi võimalik üksnes siis, kui isik ei ole toime pannud uut kuritegu ja teda ei ole antud kohtu alla KrK § 53 lg 1 p-s 2 märgitud tähtaja jooksul. Juhul kui isik on viimatinimetatud tähtaja jooksul kohtu alla antud, osutub tema suhtes leebemaks ja kuulub kohaldamisele KarS § 81 lg 1 p 2 ja lg 5, kuna võrreldes varasema regulatsiooniga sisaldub neis põhimõte, et isikut ei või süüdi mõista ega karistada, kui selle kuriteo asjas ei ole viie aasta jooksul tehtud ühtegi menetlustoimingut või kui kuriteo toimepanemisest on möödunud kümme aastat. 6.4 O. A.-le süüksarvatavad teod on nii Kriminaalkoodeksi kui ka Karistusseadustiku järgi teise astme kuriteod ning ta anti kohtu alla
  39. jaanuaril
  40. a, seega KrK § 53 lg 1 p-s 2 märgitud tähtaja piires, mistõttu tema poolt toimepandud kuritegude aegumise küsimuse lahendamisel kuuluvad kohaldamisele KarS § 81 lg 1 p 2 ja lg
  41. Seega eeldusel, et O. A. ei pane toime uut kuritegu, mis tooks kaasa aegumise tähtaja katkemise, aeguksid talle süüksarvatavad teod
  42. märtsil
  43. a.
  44. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu ringkonnakohtu arvamusega, nagu oleks KrMK § 5 lg 2 ja KarS § 81 lg 1 vahel selline vastuolu, mis alati välistaks nimetatuist ühe kohaldamise. 7.1 Ringkonnakohus on rakendanud printsiipi lex posterior derogat legi priori. Kõnealusel juhul on aga nagu seda õigustatult märgib protestis prokurör - ühes Karistusseadustiku rakendamisega tehtud muudatus ka KrMK §-s 268, sätestades lg-s 3, et "kohus teeb süüdimõistva otsuse süüdimõistetu vabastamisega karistusest, kui kriminaalasja arutamisel tehti kindlaks käesoleva koodeksi § 5 lõike 1 punktis 3 või 4 sätestatud asjaolu". Seega on seadusandja tahe olnud lisaks KarS § 81 lg-tes 1 ja 5 sisalduvale regulatsioonile jätkuvalt suunatud ka KrMK § 5 lg-s 2 sisalduva regulatsiooni säilitamisele, osutades üheselt, et seadusandja peab lisaks aegumise materiaalõiguslikule küljele oluliseks ka menetlusõiguslikku külge. 7.2 KarS § 81 lg 1 sätestab, et kedagi ei tohi kuriteo toimepanemises süüdi mõista ega karistada, kui kuriteo toimepanemisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud sama lõike punktides 1 ja 2 märgitud tähtajad. Süüdimõistmise ega karistamise keeldu kordab sama paragrahvi lõige
  45. Kuivõrd väljendis süüdi mõista ega karistada on kasutatud ega-seost, aga sõna ega tähendab eesti keeles ning ei ehk ja ei, tuleb vaadeldavat sätet lugeda: kedagi ei tohi süüdi mõista ja ei tohi karistada. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates on keelatud süüdimõistmine ja karistamine kui ühes asjas tehtud otsus. Vastasel juhul kaotaks aegumise instituut üldse mõtte. Samuti ei ole mõeldav näiteks isiku Karistusseadustiku järgi karistamine teda süüteo toimepanemises süüdi tunnistamata. 7.3 Arvestades asjaolu, et KarS § 81 lg 1 sätestab kuriteo aegumise korral üldpõhimõttena kuriteo toime pannud isiku süüdimõistmise ja karistamise keelu ning KrMK § 5 lg 1 p-st 3 tuleneb samuti üldpõhimõttena nõue aegumistähtaja möödumisel kriminaalmenetlus lõpetada, leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et ka juhul, kui kuriteo aegumine ilmneb kohtuliku arutamise staadiumis, kuulub menetlus kohtualuse süüküsimust lahendamata määrusega lõpetamisele. Menetlust tuleb aga jätkata, kui see on vajalik kohtualuse kaitseõiguse tagamiseks. Kaitseõigus on menetlusõiguse üks põhilisi õigusriiklikke põhimõtteid ning annab isikule õiguse kaitsta end talle esitatud süüdistuse vastu seaduses ettenähtud vahenditega. KrMK § 5 lg-st 3 tuleneb kahtlustatava ja süüdistatava õigus nõuda menetluse jätkamist ka juhul, kui kuriteo aegumistähtaeg on möödunud. KrMK § 351 lg 3 kohaselt on kohtualusel kõik süüdistatava menetlusõigused. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et kahtlemata rikutakse oluliselt kohtualuse kaitseõigust, kui talt võetakse võimalus kaitsta end talle esitatud süüdistuse vastu oma süüasja arutamisel kohtus. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et olukorras, kus kohtuliku arutamise staadiumis ilmneb kuriteo aegumine, kuid kohtualune soovib menetluse jätkamist, rakenduvad KrMK § 5 lg-d 2 ja 3 ning § 268 lg-d 3 ja 4 ning menetlust tuleb jätkata tavalises korras, tagades kohtuliku arutamise igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse. Sellest omakorda tuleneb aga kohtu õigus teha asja arutamise järel kas siis õigeksmõistev või süüdimõistev kohtuotsus. Kriminaalmenetluse ülesanne KrMK § 2 kontekstis on kindlustada, et ühtegi süütut ei mõistetaks süüdi. Süüteo toime pannud, kuid aegunud süüteoga kohtu all olevat isikut ei saa küll karistada, kuid tema süüditunnistamine ei ole välistatud. Nimelt ei tulene aegumisest, et teo toime pannud isik oleks süütu oma teo aegumise tõttu. Järelikult on ka tema süüdimõistmine KrMK § 2 alusel põhjendatud. 7.4 Karistusest vabastamist reguleerib Karistusseadustiku peatükk 5, mis aga ei märgi karistusest vabastamise alusena aegumist. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et teinud kohtuliku arutamise käigus kindlaks asjaolu, et kuritegu on aegunud, tuleb kohtul menetlus määrusega lõpetada, kui aga kohtualune soovib menetluse jätkamist, tuleb menetlust jätkata tavalises korras ja teha kas õigeks- või süüdimõistev kohtuotsus. Süüdimõistva otsuse tegemisel ei või süüdimõistetut KarS § 81 lg-test 1 ja 5 ning KrMK § 5 lgst 2 ja § 268 lg-st 3 tulenevalt karistada ehk ta tuleb karistusest vabastada. Selle nõude täitmine on võimalik aegunud kuriteo toimepanemises süüditunnistatud isikule karistuse mõistmata jätmisega.
  46. Toodud põhjendustel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-dest 1 ja 2, § 65 lg-st 3 ja § 72 lg-st 2, leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  47. septembri
  48. a määrus tuleb tühistada ja kriminaalasi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Ott Järvesaar, Jüri Ilvest, Hannes Kiris

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.