MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-116-02 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartu, 26. november 2002 Kohtukoosseis Eesistuja Lea Kivi, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg Kohtua

RakS § 1 lg 3 alusel. Taotluses leiti, et kuna I. D. on tunnistatud süüdi kahes vargusekatses, mille puhul varastatu väärtus oli alla

§ 218

lg-s 1 sätestatud määra, ja et puuduvad muud süüteokoosseisus sätestatud raskendavad asjaolud, tuleb I. D.-i tegusid käsitada väärtegudena väheväärtusliku asja vastu (

§ 218lg 1) ning ta tuleb seetõttu vabastada kriminaalkaristuse kandmisest.

1. Tallinna Linnakohtu
2. oktoobri
3. a määrusega jäeti prokuröri taotlus rahuldamata ja I. D. karistuse kandmisest vabastamata. Linnakohus asus seisukohale, et kuna I. D. mõisteti süüdi võõra vara salajase varguse kahe katse eest, on olemas süüteokoosseisus sätestatud raskendav asjaolu - korduvus -, mistõttu I. D.-it ei tule karistuse kandmisest vabastada. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
4. Tallinna Linnakohtu
5. oktoobri
6. a määruse peale esitas eriprotesti prokurör K. Alvela, kes palub linnakohtu määruse tühistada ja I. D. vabastada

RakS § lg 3 alusel karistuse kandmisest. Protestis märgitakse, et I. D. oli süüdi tunnistatud kahe vargusekatse eest. Esimeses episoodis puudusid süüteokoosseisus sätestatud raskendavad asjaolud ja varastatu väärtus oli 688.60 krooni. Seega oli vastavalt

§ 218lg-le 1 tegemist väärteoga.

Teises episoodis oli varastatu väärtus 976.45 krooni. Tulenevalt sellest, et esimene varguseepisood langes ära ja muud

§-s 199 ettenähtud raskendavad asjaolud puuduvad, tuleb prokuröri arvates ka teist episoodi käsitleda väärteona

§ 218järgi.

Protestis osundatakse, et seaduse tekstist tulenevalt on sellise asja varguse puhul, mille väärtus on alla kahekümne miinimumpäevamäära, tegemist varavastase süüteoga väheväärtusliku asja vastu. Prokurör leiab, et puudub ühtne seisukoht, kas väärtegu saab olla

§ 199

lg 2 p-s 4 sätestatud raskendavaks asjaoluks, kuna seaduse tekstile tuginedes peab isik olema varem toime pannud varguse, mis on kuritegu. Veel märgitakse protestis, et erinevalt teistest eriosa koosseisudest (nt

§ 258

, 264, 386 jt), kus seadusandja on sõnaselgelt väljendanud oma tahet karistada isikut teistkordselt toimepandud teo eest, kui süüdlasele on varem kohaldatud väärteokaristust,

§ 199lg 2 p 4 seda ei sätesta.

Juhul, kui lugeda väärteo eelnev toimepanemine

§ 199

lg 2 p-s 4 ette nähtud kuriteo koosseisuliseks tunnuseks, ei saa sellist lahendust kohaldada enne

1. septembrit
2. a toimepandud tegude suhtes. See raskendaks süüdimõistetu olukorda, kuna I. D.-i poolt tegude toimepanemise ajal kehtinud seaduse kohaselt ei olnud kahe pisivarguse (haldusõiguserikkumise) toimepanemine karistatav vargusena (kuriteona). RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kriminaalkolleegium leiab, et eriprotest on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Karistusseadustiku § 218 lg 1 sätestab kriminaalvastutuse varavastase süüteo eest väheväärtusliku asja või varalise õiguse vastu, välja arvatud röövimine või väljapressimine, kui puuduvad süüteokoosseisus märgitud raskendavad asjaolud. Seega on

§ 218lg 1 viitelise iseloomuga ja käsitatav Karistusseadustiku 13.

peatüki suhtes üldosalise sättena. Isiku käitumine tuleb kvalifitseerida

§ 218lg 1 järgi üksnes siis, kui see tegu vastab Karistusseadustiku 13.

peatükis ettenähtud süüteokoosseisule (v.a röövimine või väljapressimine); see tegu on suunatud väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu, ja selles teos puuduvad vastavas süüteokoosseisus sätestatud vastutust raskendavad asjaolud. Eeltoodust järeldub, et

§ 218

lg 1 ei näe ette sellist iseseisvat süüteokoosseisu nagu varavastane süütegu väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu, vaid sätestab vastutuse nt varguse, omastamise jm varavastase süüteo (v.a röövimine ja väljapressimine) eest, mis on suunatud väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu. 6. I. D.-i poolt toimepandud esimene süütegu vastab Karistusseadustiku järgi varguse katsele, mis on suunatud väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu (

§ 218lg 1).

Teine vargusekatse tuleks aga kvalifitseerida korduva kuriteo katsena

§ 199lg 2 p 4 järgi.

7. Ekslik on prokuröri arvamus, et I. D.-i olukorda on raskendatud. Karistusseadustiku rakendamise seadustiku § 1 kohaldamisel peab lähtuma sellest, kas isiku poolt toimepandud tegu, mis oli kuritegu Kriminaalkoodeksi järgi, on kuritegu ka Karistusseadustiku järgi. I. D.-i poolt toimepandud tegude ajal kehtinud kriminaalseaduse alusel käsitati neid tegusid mitte haldusõiguserikkumistena vaid, kuritegudena, sest varastatu väärtus oli suurem kui kümme päevapalka. Seega pole põhjendatud I. D.-i kriminaalkaristuse kandmisest vabastamine. Eeltoodust lähtudes ja juhindudes

RakS § 10 lg-test 5-7 jätab Riigikohus Tallinna Linnakohtu

1. oktoobri
2. a määruse I. D.-i kriminaalasjas muutmata. Ott Järvesaar, Lea Kivi, Eerik Kergandberg