Obsah (4)

§ 229§ 67§ 60§ 305

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-146-02 Otsuse kuupäev Tartu, 3. detsember 2002. a Kohtukoosseis Eesistuja J. Odar, liikmed V. Kõve ja L. Laarmaa Kohtuasi Tallinna linna hagi Li

§ 229, § 311 lg 1 ja § 319 lg 1 ning väljunud kaebuse raamidest.

Kohus on oma äranägemisel toonud apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise motiiviks asjaolu, et hageja ei ole Tatari 21B asuvate hoonete omanik. Kohtumenetluses ei ole protsessiosalised vaidlustanud asjaolu, et hageja on hoonete omanik, ega ole seetõttu taotlenud ka vastavate tõendite esitamist. Hageja on kohtule esitanud Tallinna Kesklinna Valitsuse tõendi selle kohta, et nimetatud aadressil paiknevad elumajad on Kesklinna Valitsuse bilansis ja et nende kaasomanikuks on lisaks erastatud korterite omanikele ka Tallinna linn. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et juhul kui kostja L. White"i nõudeõigust ei päri, pärib selle riik. Kui L. White ega teised võimalikud pärijad ei päri vara, ei päri seda ka riik, vaid see jääb Tallinna linna munitsipaalomandisse. Riik on kord selle vara Tallinna linnale üle andnud. 5. Kolmas isik hageja poolel Olivia Parmasto palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi samale kohtule uuesti läbivaatamiseks.

§ 67sätteid, keeldudes asja juurde tõendina võtmast 9.

märtsi 1999. a hagi tagamise määrust nr 2/3/331462/99.

§ 60

lg-d 1 ja 8 ning § 72 lg 1, mille kohaselt saab kohtukulud välja mõista üksnes tsiviilprotsessi pooltelt, kelleks on hageja ja kostja, mitte aga kolmandalt isikult. 6. Kolmas isik hageja poolel Hilja Kulles palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi samale kohtule uuesti läbivaatamiseks.

§ 305lg 2 p 2, jättes talle saatmata apellatsioonkaebuse ärakirja.

Pärast seda, kui H. Kulles oli ühinenud O. Parmasto apellatsioonkaebusega, rikkus ringkonnakohus TsMS § 315 lg 1 sätteid, jättes saatmata vastustaja vastuse ärakirja. Samuti rikkus ringkonnakohus TsMS § 320 nõudeid, jättes kolmandale isikule teatamata kohtuistungi kuupäeva, kellaaja ja koha.

1. Vastuses kassatsioonkaebustele pidas kostja P. Tehver ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks. Kostja L. White ei ole kassatsioonkaebusele vastanud.
2. Kolleegiumi istungil jäi hageja esindaja kassatsioonkaebuse väidete juurde. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.
4. Ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata põhjusel, et õigusvastaselt võõrandatud vara nõudeõiguse pärimine ei riku hageja õigusi, sest hageja ei ole tõendanud, et Tatari 21B asuvad hooned ja maa oleksid ORAS § 21 alusel munitsipaliseerimise objektideks ja et ta on hoonete omanik. Hageja õiguste rikkumisele hinnangu andmisel on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 330 lg-s 4 sätestatut. Hageja on kogu aeg väitnud, et ta on hoonete kaasomanik. Samuti on asja materjalides hageja esimese astme kohtule esitatud tõend, mille kohaselt Tatari t 21B hooned asuvad Kesklinna Valitsuse bilansis märkega ² munitsipaalomand² (linnakohtu toimik lk 70-74). Ringkonnakohus ei ole nimetatud tõendit otsuses analüüsinud, kuigi apellatsioonkaebuses on sellele viidatud. Ringkonnakohus leidis, et kuna hageja ei ole tõendanud, et Tatari t 21B asuvad hooned ja maa on munitsipaliseerimise objektid ORAS § 21 alusel, siis on tegemist riigile kuuluva varaga. Kolleegium peab vajalikuks juhtida ringkonnakohtu tähelepanu asjaolule, et vastavalt Vabariigi Valitsuse
5. augusti
6. a määrusele nr 161,
7. oktoobri
8. a määrusele nr 202 ja
9. veebruari
10. a määrusele nr 36 on Tallinna linnavalitsuse moodustatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjonil õigus tunnistada isikuid omandireformi õigustatud subjektideks. ORAS §-de 5 ja 27 alusel on Tallinna linn omandireformi kohustatud subjekt ja linna (munitsipaal)omandisse antud õigusvastaselt võõrandatud vara korral tekib linnal vara tagastamise kohustus. Linn ei pea ja ei tohigi õigusvastaselt võõrandatud vara tagastada ebaõigele isikule, st isikule, kes ei ole omandireformi õigustatud subjekt. Seega võib Tatari 21B vara nõudeõiguse pärimiseõigus puudutada Tallinna linna õigusi ja kohustusi juhul, kui hooned on antud linna munitsipaalomandisse. Kui linn otsustab selle vara jätta tagastamata ja see otsus hiljem tühistatakse, siis võivad erastatud korterite omanikel pärast erastamise kehtetuks tunnistamist tekkida kahjutasunõuded Tallinna linna vastu.
11. Kolleegium märgib, et asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus võtma esitatud tõendite alusel ja omandireformi kohustatud subjekti kohustustest tulenevalt seisukoha, kas Tallinna linna õigusi ja kohustusi puudutab notari poolt pärimisõiguse tunnistuse väljaandmine ja selle alusel pärandvara pärimine L. White"i poolt.
12. Kuna ORAS § 161 lg 1 on seadusjõus
13. märtsist
14. a, siis tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara nõudeõiguse pärimisele kohaldada pärandi avanemise ajal
15. septembril
16. a kehtinud tsiviilseaduste sätteid. TsK § 571 lg 1 kohaselt määrati pärimissuhted kindlaks selle maa seaduse kohaselt, kus oli pärandaja viimane alaline elukoht. Käesoleval juhul oli pärandaja viimaseks elukohaks Austraalia. Ka testamendi vormile kohaldati TsK § 571 lg 2 järgi testaatori alalise elukoha seadust. Kolleegium juhib tähelepanu asjaolule, et nõudeõiguse pärimine ei ole samastatav ehitise pärimisega ja seetõttu ei kuulu asjas kohaldamisele TsK § 571 lg
18. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et kui õigusvastaselt võõrandatud vara nõudeõigust ei pärita seaduse ega testamendi järgi, siis pärib selle õiguse PärS §-de 18 ja 168 kohaselt riik. Selline seisukoht ei tulene omandireformi mõttest. Õigusvastaselt võõrandatud vara pärijatena käsitletakse ORAS §-s 8 tähendatud isikuid.
19. Ebaõige on hageja kassatsioonkaebuse väide, mille kohaselt ringkonnakohus väljus hageja apellatsioonkaebuse piiridest. Esitatud nõudele lahenduse leidmiseks pidi ringkonnakohus analüüsima kõiki poolte esitatud väiteid. Kuna hageja üks väide apellatsioonkaebuses oli, et tema on hoonete kaasomanik ja just see asjaolu mõjutab tema õigusi ja kohustusi, siis võis ringkonnakohus seda väidet analüüsida ja saadud tulemuse alusel otsuse teha. Ebaõige on hageja kassatsioonkaebuse väide, et kohus peab alati andma hinnangu kõikidele apellatsioonkaebuses esitatud väidetele. Kui kohus leiab mõnda asjaolu analüüsides, et hagejal puudub kohtusse pöördumise alus, so õiguskaitsevajadus (TsMS § 4 lg 1), ei pea kohus hindama ülejäänud väiteid. Selline menetlusviis vastab protsessiökonoomia põhimõttele.
20. Ebaõige on O. Parmasto kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus on olulise tõendi vastu võtmata jätmisega rikkunud TsMS §-s 67 sätestatut. TsMS § 92 võimaldab erinormina kohtul keelduda asjas tähtsusetu tõendi vastuvõtmisest. Tõendi vastu võtmata jätmist on ringkonnakohus põhjendanud asjaoluga, et tõend ei ole asjassepuutuv. Riigikohtul puudub TsMS § 353 lg 3 kohaselt võimalus tõendeid hinnata.
21. Ebaõige on O. Parmasto kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus on TsMS §-des 60 ja 72 sätestatut rikkudes mõistnud temalt kui kolmandalt isikult alusetult välja õigusabikulud. Kolleegium leiab, et kui kolmas isik esitab apellatsioonkaebuse, muutub ta apellatsioonimenetluse pooleks ning seetõttu on kaebuse rahuldamata jätmise korral temalt õigus välja mõista kohtukulud. Samuti võiks kaebuse rahuldamise korral õigusabikulud välja mõista tema kasuks. Kui kohtukulude väljamõistmine apellatsioonkaebuse esitanud kolmandalt isikult ei oleks võimalik, tähendaks see kolmandale isikule õigust protsessi kaotamise võimalust arvestamata kaebusi esitada. Selline kord seaks kolmanda isiku, võrreldes pooltega, põhjendamatult paremasse olukorda.
22. Vastuseks H. Kullese kassatsioonkaebusele märgib kolleegium et, ringkonnakohus on küll rikkunud menetlusreegleid, jättes mh kassaatorile saatmata apellatsioonkaebuse ärakirja, kuid nimetatud rikkumine ei toonud kaasa ebaõiget kohtulahendit ega anna alust kohtuotsuse tühistamiseks.
23. Riigikohtul puudub TsMS 353 lg-st 3 tulenevalt võimalus hinnata hageja kassatsioonkaebuse lisas esitatud tõendeid. Neid tõendeid on võimalik esitada ringkonnakohtule asja uuel läbivaatamisel, kui on täidetud TsMS § 308 nõuded.
24. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et Tallinna linn on ekslikult tasunud kassatsioonkaebuselt kautsjoni. Vastavalt TsMS § 57 lg-le 4 on riik ja kohalik omavalitsusüksus kautsjoni tasumisest vabastatud. J. Odar, V. Kõve, L. Laarmaa