3-1-3-12-02

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-3-12-02 Otsuse kuupäev

1. detsember 2002 Kohtukoosseis Eesistuja Eerik Kergandberg ja liikmed Jüri Ilvest ja Peeter Vaher Kohtuasi I.P. süüdistuses KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
2. septembri
3. a kohtuotsus nr 2-1/731/02 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Riigiprokuratuuri avaldus kohtuvea parandamiseks Asja läbivaatamise kuupäev
4. detsember 2002 Istungil osalenud isikud I.P. kaitsja vandeadvokaat Rein Napa ja riigiprokurör Marge Püss Resolutsioon
5. Tühistada Tallinna Linnakohtu
6. veebruari
7. a kohtuotsus ning Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
8. septembri
9. a kohtuotsus I.P. karistamise osas.
10. Mõista I.P-le KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi karistuseks vangistus 5 (viieks) aastaks.
11. KarS § 64 lg-te 1 ja 3 alusel mõista liitkaristuseks vangistus 5 (viieks) aastaks.
12. Avaldus kohtuvea parandamiseks rahuldada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
13. Tallinna Linnakohtu
14. veebruari
15. a kohtuotsusega tunnistati I.P. süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning teda karistati vabadusekaotusega viis aastat ja kuus kuud. KrK § 40 lg 3 alusel liideti sellele karistusele osaliselt Tallinna Linnakohtu
16. aprilli
17. a kohtuotsusega mõistetud karistus kaks aastat vabadusekaotust ning lõplikuks karistuseks mõisteti viis aastat ja seitse kuud vabadusekaotust. Sama otsusega tunnistati veel süüdi P.P. ja A.M., kuid nende osas ei ole kohtuvea parandamise avaldust esitatud.
18. Tallinna Linnakohtu
19. veebruari
20. a kohtuotsuse peale esitasid apellatsioonkaebused kohtualused I.P. ja P.P, kes palusid karistuse kergendamist.
21. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium jättis oma
22. septembri
23. a otsusega I.P. ja P.P apellatsioonkaebused rahuldamata ja linnakohtu otsuse nende osas muutmata. Küll aga tühistas kriminaalkolleegium kohtuotsuse A.M. osas ning mõistis ta süüdistuses KrK § 2025 lg 1 järgi õigeks põhjendusega, et karistusseadustiku järgi on see kuritegu karistatav väärteona. Põhjendades apellatsioonkaebuste rahuldamata jätmist, märkis kriminaalkolleegium, et I.P.le ja P.P-le karistuse mõistmisel on linnakohus arvestanud kõikide karistuse mõistmise üldpõhimõtetega, mis on säilinud ka
24. septembril
25. a jõustunud karistusseadustikus. Kriminaalkolleegium rõhutas, et I.P. ja P.P. karistamisel on linnakohus arvestanud karistust kergendavate ja raskendavate asjaoludega ning mõistnud neile karistused sanktsiooni piires. Kriminaalkolleegium leidis, et mõistetud karistused on motiveeritud ja seadusega kooskõlas. Ringkonnakohtu kohtuotsust ei ole kassatsiooni korras vaidlustatud. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
26. Riigiprokuratuuri osakonda juhtiv riigiprokurör Alar Kirs esitas Riigikohtule avalduse, milles palub parandada vea Tallinna Linnakohtu
27. veebruari
28. a ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
29. septembri
30. a kohtuotsustes. Ta leiab, et I.P-le mõistetud karistus ei ole seaduslik. Prokurör palub karistada I.P. KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi vabadusekaotusega viieks aastaks ning mõista tema lõplikuks karistuseks KrK § 40 lg 3 alusel viis aastat vabadusekaotust. 4.1 Prokurör leiab, et I.P. kuritegu on alates
31. septembrist
32. a kvalifitseeritav Karistusseadustiku § 199 lg 2 järgi, mis näeb karistusena ette vangistuse kuni viieks aastaks. Seetõttu ei ole I.P-le linnakohtu otsusega mõistetud ja ringkonnakohtu poolt muutmata jäetud karistus - viis aastat ja kuus kuud ning lõplik karistus viis aastat ja seitse kuud vabadusekaotust - kooskõlas kehtiva seadusega. 4.2 Prokurör leiab, et ringkonnakohtu otsuse tegemise ajal -
33. septembril
34. a - kehtis juba karistusseadustik. Seetõttu pidi kohus apellatsioonkaebuste läbivaatamisel lähtuma karistusseadustiku rakendamise seaduse § 3 lg-st 3 ning vähendama I.P. karistust kuni viieaastase vangistuseni. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
35. AKKS § 32 sätestab üheselt, et ringkonnakohus tegeleb samaaegselt muude küsimuste lahendamisega ka karistuse mõistmisega. Apellatsioonimenetluses olevaid kriminaalasju tuleb seega vaadelda kohtu menetluses olevatena KarSRakS § 3 tähenduses. Viidatud paragrahvi lõikes kolm rõhutatakse veelkord KarS § 5 lg-s 2 sisalduvat kergendava kriminaalseaduse tagasiulatuvuse põhimõtet. Ringkonnakohus, lahendades I.P. apellatsioonkaebuses tõstatatud küsimust karistuse ranguse kohta, tegeles temale karistuse mõistmisega laiemas mõttes. Seega pidanuks ringkonnakohus lähtuma teo toimepanemise ajal kehtinud kriminaalkoodeksi vastavas paragrahvis sätestatud karistusest üksnes siis, kui see näeks ette kergema karistuse. Tegelikult ületab I.P-le varguste eest mõistetud karistus - viis aastat ja seitse kuud vabadusekaotust - KarS § 199 lg- 2 ettenähtud sanktsiooni ülemmäära. Seega tuleb kõnealune karistus viia vastavusse KarS § 199 lg 2 sanktsiooniga.
36. Tallinna Linnakohtu
37. veebruari
38. a kohtuotsusega karistati I.P. varguste eest, mis ta oli toime pannud enne tema süüdimõistmist Tallinna Linnakohtu 17.04.
39. a kohtuotsusega. Seega oli tegemist nn kuritegude hiljem tuvastatud konkurentsiga. Seetõttu liitis Tallinna Linnakohus nende kohtuotsustega mõistetud karistused õigesti KrK § 40 lg 3 alusel. Kuna kõik I.P-le inkrimineeritud teod on vargused ning on käesoleval ajal kvalifitseeritavad KarS § 199 lg 2 järgi, on vastavalt KarS § 64 lg-le 2 ja § 65 lg-le 1 liitkaristuse ülemmääraks KarS § 199 lg 2 sanktsiooni ülemmäär - viis aastat vangistust.
40. Ülaltoodud põhjustel on prokuröri avaldus kohtuvea parandamiseks põhjendatud. AKKS § 63 p 3 kohaselt võib Riigikohtu kriminaalkolleegium, raskendamata süüdimõistetu olukorda teha uue kohtuotsuse, sellest tulenevalt võib KarS-i rakendamisel tekkinud kohtuvea parandada Riigikohtu kriminaalkolleegiumi käesoleva kohtuotsusega. Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Peeter Vaher