← Eesti

3-2-1-92-02

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-92-02 Otsuse kuupäev Tartu,

  1. detsember
  2. a Kohtukoosseis Eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa, J. Luik Kohtuasi Cleider Projects Limited hagi AS Kunda Tehased (likvideerimisel) vastu 735 283 krooni nõudes. Vaidlustatud kohtulahend Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
  3. märtsi
  4. a otsus tsiviilasjas nr II-2-56/02 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik AS Kunda Tehased (likvideerimisel) kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
  5. november
  6. a Istungil osalenud isikud Hageja lepingulised esindajad vandeadvokaadid M. Norman ja M. Sikut ja hageja seaduslik esindaja D. Nikolajev, kostja esindaja vandeadvokaat L. Glikman Resolutsioon
  7. Tühistada Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
  8. märtsi
  9. a otsus ja saata asi samale kohtule uueks läbivaatamiseks.
  10. Rahuldada AS Kunda Tehased kassatsioonkaebus.
  11. Tagastada AS-le Kunda Tehased
  12. märtsil
  13. a tasutud kassatsioonikautsjon 7352 krooni 83 senti (seitse tuhat kolmsada viiskümmend kaks krooni kaheksakümmend kolm senti). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  14. Cleider Projects Limited esitas
  15. märtsil
  16. a Lääne-Viru Maakohtule hagiavalduse, mille kohaselt sõlmisid NSVL Välismajanduspank (VEB) ja kostja õiguseellane ENSV Riikliku Ehituskomitee Põlevkivituhktsementide Teadustootmiskoondis "Eesti Tsement" (TTK Eesti Tsement)
  17. veebruaril
  18. a laenulepingu nr 3/
  19. Lepingu alusel anti TTK-le Eesti Tsement välisvaluutas laenu 300 000 rubla ulatuses. Hagiavalduses paluti AS-lt Kunda Tehased (likvideerimisel) välja mõista 735 283 kr 36 s, kuna VEB loovutas
  20. veebruari
  21. a laenulepingust ja selle
  22. jaanuari
  23. a täiendustest tuleneva nõude
  24. augustil
  25. a sõlmitud ja
  26. augustil
  27. a täiendatud lepinguga hagejale.
  28. Kostja vaidles hagile vastu. Laenuleping ei ole jõustunud, sest hageja pole tõendanud, et kostja kontole on raha üle kantud. Samuti ei ole hageja tõendanud, kas väidetava laenu andjaks oli VEB või NSVL Välismajanduspanga Eesti Vabariiklik Pank (Eesti VEB). Samuti ei ole tõendatud lepingule allakirjutanud isikute volitused ega nõude omandamine VEB-lt.
  29. Kolmanda isikuna hageja poolel protsessi kaasatud VEB leidis oma kirjalikus vastuses, et nõue
  30. veebruari
  31. a laenulepingust ja
  32. augusti
  33. a laenulepingust nr 26 tulenevates küsimustes kuulub hagejale, kes on nõude omandanud.
  34. Lääne-Viru Maakohtu
  35. novembri
  36. a otsusega hagi rahuldati. Otsuse kohaselt tõendavad laenulepingu alusel raha saamist
  37. aprilli
  38. a VEB raamatupidamise korraldus TTK-le Eesti Tsement laenukonto avamise kohta ja TTK Eesti Tsement
  39. märtsi
  40. a maksekorraldus nr 1 laenukontol olnud raha ülekandmiseks ÜE-le EKE Sadolin. Laenulepingu täiendustes on pooled kokku leppinud, et asendavad lepingujärgsed 300 000 valuutarubla Saksa markadega. Kostja õiguseellane kohustus VEB-le tagasi maksma 408 608 Saksa marka
  41. detsembriks
  42. a ja 408 608 Saksa marka
  43. detsembriks
  44. a. Tagastatav summa kokku oli 817 216 Saksa marka. Lepingus oli sätestatud ka intresside, operatsioonikulude ja komisjonitasu tasumine kostja õiguseellase poolt. Juhul kui maksetega viivitati, tuli lepingu p-le 16 ja lepingu täienduste p-le 8 vastavalt tasuda viivisena tasumisele kuuluv intress, millele lisandus täiendavalt 3%.
  45. augusti
  46. a seisuga on kostja laenulepingust tulenev võlg 91 910, 64 Saksa marka. Arvestades Eesti krooni ja Saksa marga püsivat seotust ja kurssi, mille kohaselt kaheksa Eesti krooni vastab ühele Saksa margale, moodustubki hageja nõue summas 735 283 krooni 36 senti. Hageja summa arvestust ei ole kostja vaidlustanud.
  47. Viru Ringkonnakohtu
  48. mai
  49. a otsusega tühistati maakohtu otsus ning uue otsusega jäeti hagi rahuldamata. Hageja ei ole esitanud usaldusväärseid tõendeid selle kohta, et VEB kandis kostja õiguseellasele raha üle. Kuna raha ülekandmine kostjale on tõendamata, ei ole laenuleping jõustunud ning laenukohustist pole tekkinud. Seega ei ole vajalik ka laenulepingu vaidlustamine rahatuse motiivil.
  50. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  51. detsembri
  52. a otsusega tühistati apellatsioonikohtu otsus protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi saadeti samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonikohus rikkus TsMS § 330 lg 4, kuna ei analüüsinud, kas teiste asjas esitatud tõendite hulgas on tõendeid, mis kinnitavad laenusuhte tekkimist. Kolleegium märkis, et kui kohus tuvastab laenusuhte, peab ta vastama kostja apellatsioonkaebuse väidetele. Ühtlasi osundas kolleegium sellele, et Vene Föderatsiooni Ülemnõukogu Presiidiumi
  53. jaanuari
  54. a määruse nr 2172-1 alusel on Eesti Vabariigi juriidiliste ja füüsiliste isikute valuutakontod VEB-s külmutatud. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  55. Viru Ringkonnakohtu
  56. märtsi
  57. a otsusega jäeti Lääne-Viru Maakohtu
  58. novembri
  59. a otsus apellatsioonikohtu otsuses toodud põhjendustel muutmata. Kohus leidis, et
  60. veebruari
  61. a laenulepingu täiendustega; samuti TTK Eesti Tsement
  62. märtsi
  63. a maksekorraldusega, millega ta andis VEB-le 300 000 rubla ülekandmiseks ÜE EKE Sadolin arvele;
  64. aprilli
  65. a VEB raamatupidamise korraldusega avada laenusaajale TTK Esttsement konto 59372003 krediidilimiidiga 300 000 rubla vastavalt krediidilepingule, on tõendatud krediidi andmine, kostja poolt krediidi käsutamine ja ümber lükatud kostja vastuväited, et leping on rahatu ning laenusuhet ei ole. Lepingu täiendus kujutas endast lepingu novatsiooni, mis oli tingitud NSVL Välismajanduspanga Eesti Vabariikliku Panga reorganiseerimisest NSVL Välismajanduspanga osakonnaks Tallinnas ja järgnevast Tallinna osakonna tegevuse lõpetamisest ja likvideerimisest, samuti valuutarublast loobumisest. Krediidi andmist tõendavad samuti Eesti Tsemendi
  66. juuni
  67. a kiri VEB-le
  68. veebruari
  69. a krediidilepingust tuleneva võlgnevuse kustutamiseks ÜE Est-Stein arvel; RAS Kunda Tehased
  70. mai
  71. a kiri Riigikontrollile, milles teatatakse, et VEB-lt
  72. a võetud laenud on endiselt Kunda Tehaste bilansis; RAS Kunda Tehased
  73. septembri
  74. a õiend ning
  75. aprilli
  76. a kiri majandusministrile. Alusetud on kostja väited hagi aegumise kohta. Põhiseaduse § 32 kohaselt on igaühe omand võrdselt kaitstud. Seega ei saanud kehtestada erinevatele isikutele erinevaid hagi aegumistähtaegu ja ka juriidilistele isikutele kehtis 3-aastane aegumistähtaeg.
  77. septembril
  78. a jõustunud TsÜS § 113 lg 1 kohaselt on hagi aegumise üldiseks tähtajaks 10 aastat, mis laieneb sama seaduse § 178 lg 2 kohaselt ka vaidlusalusele suhtele. Kostja õiguseellase peadirektori volitused krediidilepingu ja selle täienduste sõlmimiseks on tõendatud E. Raua peadirektoriks määramise käskkirjaga ja TTK Eesti Tsement põhikirjaga, kust nähtub peadirektori õigus sõlmida tehinguid. Hageja õigusvõime on tõendatud legaliseeritud dokumentidega. Kostja vastuväide vastunõudest VEB vastu ei anna alust hagi tagasi lükata. Kostja ei ole VEB-le ega hagejale TsK § 234 lg 2 kohast tasaarvelduse avaldust esitanud ning eitab üldse hagetava võla olemasolu, mis muudab tasaarvelduse võimatuks. Väited täitmise võimatuse kohta seoses Eesti isikute valuutakontode külmutamisega VEB-s on alusetud, sest pärast loovutusest teadasaamist tekkis kostjal kohustus sooritada täitmine hagejale, kellele on tal võimalik täita. Puuduvad andmed selle kohta, et VEB keeldus või oleks keeldunud täitmise vastuvõtmisest. TsK § 181 järgi saab rahalist kohustust täita ka võlasumma deponeerimisega notarile, seega ei saa rahalise kohustuse puhul olla täitmise võimatust kohustuse vastuvõtmisest keeldumise tõttu. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
  79. Kassatsioonkaebuse esitas AS Kunda Tehased (likvideerimisel). Kaebuses palus kostja apellatsioonikohtu otsuse tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Apellatsioonikohus eiras Riigikohtu juhist seoses täitmise võimatusega ning kohaldas vääralt TsK § 240, leides, et täitmise võimatus ei ole mitte võlgniku võimetus kohustist täita, vaid kreeditori võimatus täitmist vastu võtta. Kostja leiab, et täitmise võimatuse tekitas Eesti Vabariigi juriidiliste ja füüsiliste isikute valuutakontode külmutamine VEB pangas. Ringkonnakohus jättis aga nimetatu aluseks olnud Vene Föderatsiooni Ülemnõukogu Presiidiumi
  80. jaanuari
  81. a määruse 2172-1 asjas üldse kohaldamata ning seega hindamata, kas see võis olla täitmise võimatuse aluseks. Vahendite külmutamist ja seega ka täitmise võimatust kinnitab samuti Riigikogu
  82. jaanuari
  83. a otsus Vne"ekonompanga kreeditoride (kes on sama otsuse kohaselt ka VEB Fondi kreeditorid) nõuete koondamise ja nende rahuldamise kohta. Sellega on tõendatud ka kostja vastunõue Vne"ekonompanga vastu. Kostja hoidis oma raha VEB-s. See, et VEB Fond on loodud kreeditoride õiguste kaitseks ei tähenda nõudeõiguse puudumist VEB vastu. Riigikogu otsus tunnustab VEB Fondi sertifikaate ja saldokinnitusi, mistõttu on tegemist nõudeõigust tõendavate dokumentidega. Apellatsioonikohus eiras neid kostja väiteid TsMS § 330 lgd 4 ja 6 rikkudes. Kohus käsitles RAS Kunda Tehased
  84. aprilli
  85. a kirja,
  86. septembri
  87. a õiendit ja
  88. mai
  89. a kirja Riigikontrollile ühekülgselt ja valikuliselt, üksnes laenu saamist tõendavate dokumentidena, jättes tähelepanuta, et need tõendavad ka vahendite külmutamist, vastunõuet ja täitmisest vabastamise aluseid. Kostja leiab, et rahaliste nõuete tasaarveldamiseks piisab ka kohtulikust vastuväitest, nimelt on kostja nõudeõigus VEB vastu 39 497 467 39 krooni ja VEB nõue kostja vastu 735 000 krooni. Kostja vaidlustas nõudeõiguse ülekandmise tsessiooni korras hagejale. Makse kinnipidamine kostja poolt on seadusega lubatud õiguskaitsevahend. Käesolevas protsessis ei saanud kostja esitada vastuväiteid kolmanda isiku vastu, mistõttu ta piirdus vastuväitega uue kreeditori nõudele. Vastuväide on protsessuaalse kaitse vahend, mida ei pea vormistama vastuhagina. Kui kostja oleks esitanud 735 283 krooni suuruse tasaarveldamisele suunatud hagi, välistanuks see hilisema võimaluse nõuda kogu võla tasumist. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 365, jättes tähelepanuta Riigikohtu juhised selle kohta, et
  90. märtsi
  91. a maksekorraldus ja
  92. aprilli
  93. a raamatupidamise korraldus ei saa tõendada raha üleandmist ega laenulepingu jõustumist. Kohus jättis laenulepingu
  94. jaanuari
  95. a täienduse hindamata ning kostja vastuväited sellele arvestamata ning leidis põhjendamatult, et nimetatu tõendab
  96. veebruari
  97. a krediidilepingu järgi raha saamist. Ühestki tõendist ei nähtu, et kostja oleks saanud konkreetse rahasumma konkreetsel ajal ja konkreetses vääringus. Laenulepingu täiendus konstateerib laenulepingu sõlmimist ja lepingu muutmist, kuid ei kinnita raha üleandmist. Õige ei saa olla kohtute järeldus, et kostja õiguseellane on laenukonto raha kasutanud, kandes selle
  98. märtsil
  99. a ÜE EKE Sadolin arvelduskontole, kuna raha anti laenusaajale alles
  100. aprillil
  101. a. Apellatsioonikohus ei ole tõendeid sisuliselt hinnanud ega piisavalt põhjendanud, kuidas need tõendavad kostja poolt konkreetse summa saamist. Tõendeid tuleb hinnata kogumis ja objektiivselt. Kuna esimese astme kohus jättis tõendid hindamata, pidanuks seda tegema apellatsioonikohus, järgides TsMS § 330 lg
  102. Kohtuotsuses puudub arvutuslik alus ning jääb arusaamatuks, kuidas saadi võlgnetavaks summaks 735 238 krooni. Ringkonnakohus jättis välja selgitamata mõlema tehinguid teinud poole esindajate volitused. Hageja esitatud laenulepingust ei nähtu panga poolt lepingule allakirjutanu isik ega tema volitused. Apellatsioonikohus jättis tähelepanuta kostja väite, et esimese astme kohus rikkus TsMS § 229, kohaldades kostja suhtes 66 193, 64 Saksa marga suuruse leppetrahvi, mille suhtes ei ole hagi esitatud. Kohus ei ole analüüsinud hageja esindaja volitusi tsessioonilepingu sõlmimisel ning on jätnud tähelepanuta kostja vastuväited selles osas. Kohtuotsuses puuduvad põhjendused, miks ei saa asjas kohaldada VNFSV TsK § 78, mille kohaselt on juriidiliste isikute vahelistes tsiviilsuhetes hagi aegumise tähtaeg 1 aasta, viiviste puhul 6 kuud.
  103. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis Cleider Projects Limited, et apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks puudub alus. Apellatsioonikohus leidis õigesti, et kostja väide vastunõude olemasolu kohta ei anna alust hagi tagasi lükata, samuti, et kostja ei ole hagejale ega VEB-le esitanud TsK § 234 lg 2 kohast tasaarvelduse avaldust; kostja eitab üldse hagetava võla olemasolu, mis muudab tasaarvelduse võimatuks. Täitmise võimatust saaks asjas kohaldada vaid juhul, kui kostja tõendaks oma puutumust raha külmutamisega Vne"ekonompangas, seda ei ole kostja teinud. Riigikogu
  104. jaanuari
  105. a otsus käsitleb Eesti pankade, mitte kostja kontode külmutamist. Väide, et seadus käsitleb VEB Fondi kreeditore Vne"ekonompanga kreeditoridena, ei ole õige. Kostja ei ole esitanud asjaolusid ja neid kinnitavaid tõendeid, millest tuleneksid tema nõuded VEB-i vastu. Pangalaenulepingu sõlmimisel ei ole ainsaks tõendiks raha laenuvõtja kontole ülekandmine; klient võib anda pangale käsundi kanda laen kolmandatele isikutele. Maksekorralduse tegemine enne konto avamist ei olnud tollal kehtinud normidega vastuolus.
  106. a reguleerisid arveldussuhteid NSV Liidu Ministrite Nõukogu
  107. septembri
  108. a määrusega kehtestatud NSV Liidu rahvamajanduse arvelduste tegemise põhisätted. NSVL Riigipanga ja Ehituspanga
  109. a käskkirjadega kinnitatud Arveldusdokumentide põhimääruse kohaselt kehtis maksekorraldus 10 päeva. Seega sai kostja avaldada
  110. märtsil
  111. a tahet
  112. veebruari
  113. a laenulepingu alusel saadava raha käsutamiseks, kuigi raha laekus alles
  114. aprillil
  115. a. Laenulepingu rahatuse motiivi lükkas kostja ise ümber, tunnustades laenusuhet, sh
  116. jaanuaril
  117. a sõlmitud laenulepingu täiendustes. Apellatsioonikohus on vastavaid tõendeid analüüsinud. Laenulepingu rahatuse puudumist kinnitab ka see, et kostja esitas Eesti Vabariigi ehitusministrile
  118. a taotluse heakskiidu saamiseks laenude tagasimaksmise peatamiseks. Apellatsioonikohus on tuvastanud E. Raua volitused kostja õiguseellase peadirektorina krediidilepingu sõlmimiseks ja selle täienduste tegemiseks. Kohtuotsuses on kajastatud nõude arvutuslikud alused - eelkõige lepingu
  119. jaanuari
  120. a täienduses, kus pooled on kokku leppinud, et saadud krediit kuulub ümberarvestamisele Saksa markadesse ning tagastamisele kuulub seega 408 608 Saksa marka. 735 238 krooni suuruse võlgnevuse arvestus on tunnustatud ja motiveeritud esimese astme kohtu otsuses, apellatsioonikohus nõustus sellega ega olnud kohustatud kordama esimese astme kohtu põhjendusi. Ringkonnakohus tuvastas, et VEB on kinnitanud nõude loovutamist ning hageja õigusvõime on tõendatud legaliseeritud dokumentidega, seega on alusetu kostja väide, et kohus pole tuvastanud välisriigi juriidilise isiku esindaja volitusi.
  121. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  122. septembri
  123. a määrusega anti asi põhimõttelist laadi eriarvamuste tõttu lahendamiseks tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule. Eriarvamus seisnes selles, millist materiaalõigust vaidluses kohaldada.
  124. Riigikohtu istungil jäi kassaator esitatud kassatsioonkaebuse juurde ning palus selle rahuldada. Vastustaja leidis, et apellatsioonikohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning puudub alus selle tühistamiseks. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  125. Kolleegiumi kogu koosseis leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 2 alusel tühistada protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata samale apellatsioonikohtule uuesti läbivaatamiseks.
  127. veebruari
  128. a laenulepingu punktis 16 leppisid lepingupooled kokku vaidluse lahendada andmises arbitraa"i vastavalt kehtivatele õigusaktidele. Seda lepingupunkti muudeti ning
  129. jaanuari
  130. a täienduse artikli 10 lg 2 järgi antakse kokkuleppe mittesaavutamisel vaidlus arutamiseks arbitraa"i vastavalt NSV Liidu õigusaktidele. Ka hageja on kinnitanud, et viidatud lepingu artikli osas peeti silmas laenusuhtele kohaldatavat materiaalõigust. Tsiviilõiguse allikaks NSV Liidus oli eelkõige "NSV Liidu ja liiduvabariikide tsiviilseadusandluse alused" (Alused), millega kooskõlas võeti vastu liiduvabariikide tsiviilkoodeksid. Aluste toime ei lakanud iseenesest NSV Liidu lõppemisega. Nimetatud lepingumuudatust tuleb vaadelda selle perioodi õigusliku ja poliitilise olustiku taustal. Ajavahemikus
  131. veebruarist
  132. a
  133. jaanuarini
  134. a võeti Eestis vastu mitu olulist omariiklusest kantud ning ka varalisi suhteid reguleerivat seadust. Näiteks oli vastu võetud ENSV seadus Eesti NSV isemajandamise alused
  135. maist
  136. a (ENSV ÜVT 1989, nr 18, art 223), ENSV ÜN otsus
  137. veebruarist
  138. a Ettevalmistustest Eesti riiklikuks iseseisvumiseks (ENSV ÜVT 1990, nr 6, art 97), ENSV ÜN otsus
  139. märtsist
  140. a Eesti riiklikust staatusest (ENSV ÜVT 1990, nr 12, art 180), Eesti Vabariigi omandiseadus
  141. juunist
  142. a (EV ÜVT 1990, nr 20, art 299) jne. Eelnev viitab lepingupoolte soovile vältida vaidluse lahendamisel õiguse kohaldamist, mis ei ole kooskõlas Alustega. Kokkulepe kohaldada vaidluse lahendamisel seadust, mis on kooskõlas Alustega, ei oleks vastuolus seaduse, Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepinguga õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna ja kriminaalasjades ega ka tavaga. Eelnev osutab muuhulgas võimalusele, et kohtud on vastuolus laenulepingu osundatud täiendusega kohaldanud asjas aegumise osas Eesti Vabariigi põhiseadust ja tuletanud sellest, et hageja nõue ei ole aegunud. Esimese astme kohus jättis tähelepanuta kostja väited aegumise osas kohaldatava õiguse kohta ning ringkonnakohus ei vastanud apellatsioonkaebuse samasisulistele väidetele. Sellega on rikutud TsMS § 330 lg
  143. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus kõigepealt lahendama küsimuse, millise õiguse kohaldamises on pooled kokku leppinud ning selle õiguse alusel lahendama ka hagi aegumisega seonduva.
  144. Ebaõige on kassatsioonkaebuse seisukoht, et kohtuotsuses puudub sissenõutud summa arvutus. Maakohtu otsuse teisel ja kolmandal leheküljel on näidatud arvutuskäik, mille aluseks oli hagiavaldus ja sellele lisatud dokumendid, eelkõige hagiavalduse lisa
  145. Kolleegium leiab, et kostjal oli sellist vastuväidet kasutades võimalus hageja arvutuste alusel esitada oma põhjendatud vastuväited (arvutused). Piisavaks ei saa pidada paljasõnalist vastuväidet, et arvutus puudub või et see on ebaselge. Ringkonnakohus on TsMS § 330 lg 5 kohaselt nõustunud selles osas esimese astme kohtu seisukohaga ega pidanud kordama esimese astme kohtu põhjendusi.
  146. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta kassaatori väite, et esimese astme kohus mõistis TsMS § 229 rikkudes kostjalt välja leppetrahvi, kuigi hagis seda ei nõutud. Esitatud hagiavaldusest nähtub, et hagihind on 735 283 krooni, sh on hagiavalduses nõutud ka intresse. Täpselt nimetatud summa osas on esimese astme kohus ka hagi rahuldanud, jäädes esitatud nõude piiridesse. Laenulepingu punktis 16 ja laenulepingu täienduse artiklis 8 on pooled nimetanud summa, mis tuleb tasuda intressina, kui maksetega viivitatakse. Poolte kasutatud terminoloogiast on lähtunud ka maakohus oma otsuse leheküljel
  147. Sellest, et kohus kasutab motiveerivas osas ka väljendit "viivis" ei järeldu, et hageja pole nõudnud maksmisega viivitamise eest kostjalt kokkulepitud summa tasumist. Ringkonnakohus on kooskõlas TsMS § 330 lg-ga 5 nõustunud esimese astme kohtu otsusega.
  148. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus pole vaatamata apellatsioonkaebuse väitele, võtnud seisukohta tehinguid teinud esindajate volituste kohta. Kuna väidetav laenuleping sõlmiti kahe poole vahel, pidi kohus vastava väite esitamise korral tuvastama mõlema poole esindajate volitused. Ringkonnakohus on jätnud vastamata väitele laenuandja volituste kontrollimise vajaduse kohta, rikkudes sellega TsMS 330 lg
  149. Kolleegium märgib samas, et isegi juhul, kui laenu andja esindajal ei olnud laenulepingu sõlmimise ajal volitusi, võis laenuandja hiljem laenu andmise heaks kiita. Samas on hageja tõendanud laenusaaja esindaja volitusi ja esitatud tõenditest tegi apellatsioonikohus õige järelduse.
  150. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et hageja esindaja volituste väljaselgitamise osas ei ole ringkonnakohtu põhjendus adekvaatne. Sellega, et hageja õigusvõime on tõendatud legaliseeritud dokumentidega ja välisriigi juriidilisel isikul on võrdne õigussubjektsus Eesti juriidilise isikuga, ei seondu kuidagi esindaja tehingulised volitused.
  151. Kuna kohtud pole põhjendanud oma arvamust Eesti materiaalõiguse kohaldamise kohta, siis puudub vajadus käsitleda vastavaid Eesti õigusnorme. Samas võib nende sätete kohaldamise küsimus tõusetuda selles tsiviilasjas või teistes tsiviilasjades ning kolleegium märgib Eesti õigusnormide kohaldamisel järgmist. Kuigi TsK § 272 lg 2 kohaselt loeti laenuleping sõlmituks raha üleandmise momendist, ei järeldu sellest, et pangalaenulepingu sai lugeda sõlmituks ainult siis, kui selles kokku lepitud summa oli kantud laenusaaja kontole. Raha üleandmiseks saab pidada ja laenulepingu sõlmituks lugeda ka näiteks siis, kui laenuandja on laenusaaja käsundi alusel teinud makseid kolmandale isikule. Ekslik on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta Riigikohtu juhised selle kohta, milliste tõenditega saab tõendada laenu üleandmist. Ringkonnakohus on esitatud tõendeid hinnates asunud põhjendatud seisukohale, et Eesti õiguse järgi tõendavad need laenusumma üleandmist ja laenulepingu sõlmimist. Oma seisukohta on Ringkonnakohus piisavalt motiveerinud. Kohus tuvastab vaidluse lahendamisel asjaolud, millest oleneb õigussuhte tekkimine, muutumine või lõppemine. Kolleegium nõustub apellatsioonikohtuga, et kui kostja ei tugine sellele, et ta on teinud tasaarvestuse, siis puudub kohtul alus kindlaks teha, kas tal oli selline nõue, mida tasaarvestada ja mis tasaarvestamisega oleks lõpetanud kohustise TsK § 234 alusel. Kohustise lõppemise osas TsK § 240 alusel täitmise võimatusega seonduvalt nõustub kolleegium kassatsioonkaebuse väitega, et kohus ei ole võtnud seisukohta, kas esines asjaolu, mille eest võlgnik ei vastuta ja mis tingis kohustise lõppemise täitmise võimatuse tõttu. Kostja eeltoodud väitele vastamise asemel on kohus käsitlenud rahalise kohustise täitmist TsK § 181 lg 1 asjaoludel. Samas tuleb märkida, et Riigikohus ei andnud asjas juhist lugeda kohustis lõppenuks seoses täitmise võimatusega. Kohustise lõppemine vastavalt TsK §-le 240 eeldaks seda, et kostja on teinud kõik temast oleneva kohustise täitmiseks.
  152. Eesti õiguse hagi aegumise sätete edaspidise ühetaolise kohaldamise huvides peab kolleegium vajalikuks märkida, et vaidlustes, kus üks pool on soovinud aegumise kohaldamist ja kui on tuvastatud asjaolud, mille korral väidetav nõue oleks aegunud, tuleb hagi jätta rahuldamata. Seejuures ei ole üldjuhul vajalik nõude olemasolu tuvastamine ka siis, kui kostja esitab lisaks aegumise vastuväitele hagile muid vastuväiteid. Kuna aegumise tagajärjel kaotab isik TsÜS § 142 lg 1 alusel nagunii õiguse nõuda teiselt isikult teo tegemist, siis võimaldab eelnev põhimõte protsessiökonoomiast lähtuvalt kokku hoida aega ja kulutusi ning on kooskõlas TsMS §-s 3 sätestatud asja võimalikult kiire ja õige lahendamise põhimõttega. Esitades aegumise vastuväite ei soovi ka kostja nõude sisulist arutelu. Eelnevaga muudab kolleegium Riigikohtu tsiviilkolleegiumi varasemat seisukohta, mis on väljendatud otsustes nr 3-2-1-27-98 (RT III 1998, 9, 99), 3-2-1-133-98 (RT III 1999, 3, 45) ja nr 3-2-1-12-99 (RT III 1999, 6, 63). Samas märgib kolleegium, et on võimalik olukord, kus kõrgema astme kohus leiab, et hagi ei ole aegunud ning nõude kindlakstegemiseks võib tekkida vajadus saata asi tagasi alama astme kohtusse. J. Odar, H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa, J. Luik

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.