3-1-1-128-02

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-128-02 Otsuse kuupäev

1. detsember
2. a Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Vaher, liikmed Jüri Ilvest ja Hannes Kiris Kohtuasi Kriminaalasi O. O. süüdistuses KrK § 113 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu
3. oktoobri
4. a otsus kriminaalasjas nr 2-1/501/2002 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Süüdimõistetu O. O. kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
5. detsember
6. a Istungil osalenud isikud O. O. kaitsja vandeadvokaat Rein Napa ja riigiprokurör Marge Püss Resolutsioon
7. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
8. oktoobri
9. a ja Pärnu Maakohtu
10. märtsi
11. a kohtuotsused ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule teises kohtukoosseisus.
12. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Kohtuotsus jõustub
13. detsembril
14. a ega ole edasikaevatav. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
15. O. O. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 195 lg 2 järgi avaliku korra jämedas rikkumises ja ilmse lugupidamatuse avaldamises ühiskonna vastu, mis seisnes selles, et ta
16. märtsil
17. a kella 02.00 paiku Pärnus X tn 40 asuvas ööklubis M. läks baarileti juures seisnud R. P. juurde ja käitudes erilise jõhkrusega, lõi teda vähemalt viis kuni kuus korda rusikaga näkku, mille tagajärjel R. P. maha kukkus. Sellega põhjustas O. O. süüdistuse kohaselt R. P.-le füüsilist valu ja kergeid kehavigastusi, mis seisnesid marrastustes vasakul põsel, alahuulel ja alalõual.
18. Pärnu Maakohtu
19. märtsi
20. a otsusega mõisteti O. O. talle esitatud süüdistuses õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Maakohus asus seisukohale, et O. O. otsest tahtlust rikkuda jämedalt avalikku korda ja väljendada ilmset lugupidamatust ühiskonna vastu ei ole tõendatud, mistõttu O. O.l ei olnud ka tahtlust kuritahtliku huligaansuse või tavalise huligaansuse toimepanemiseks. Kohtu arvates ei olnud O. O. tegevus kannatanule kergete kehavigastuste tekitamisel seotud ühiskondliku korra samaaegse jämeda rikkumisega, mis oleks olnud süüdlasele silmanähtav ja millega oleks väljendatud ilmset lugupidamatust ühiskonna vastu, vaid see oli toime pandud isiklikel ajenditel. Kohus märkis, et O. O. käitumises esinevad KrK § 113 tunnused, kuid kuivõrd KrK § 113 sätestatud kuritegudes on õigus taotleda kriminaalmenetluse alustamist vaid kannatanul KrMK §-s 391 sätestatud korras, siis tuleb O. O. temale KrK § 195 lg 2 järgi esitatud süüdistuses õigeks mõista KrMK § 5 lg 1 p 2 alusel kuriteo koosseisu puudumise tõttu.
21. Pärnu Maakohtu
22. märtsi
23. a otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Pärnu Prokuratuuri prokurör Anne Sillaots ja apellatsioonkaebuse kannatanu R. P. Mõlemad apellandid palusid maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega tunnistada O. O. süüdi KrK § 195 lg 2 järgi.
24. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
25. oktoobri
26. a otsusega tühistati Pärnu Maakohtu
27. märtsi
28. a otsus O. O. õigeksmõistmises KrK § 195 lg 2 järgi ja O. O. tunnistati süüdi KrK § 113 järgi. O. O.le mõisteti karistuseks rahatrahv viiskümmend päevamäära, s.o 2650 krooni. Kohtukolleegium asus seisukohale, et kuna kriminaalasjas kogutud tõendid ei lükka ümber kohtualuse väiteid, et ta vajus kannatanule otsa mittetahtlikult ja sellest tekkis vastastikune tõuklemine, siis järelikult polnud O. O. käitumine suunatud avaliku korra tahtlikule rikkumisele. Samas asus kriminaalkolleegium seisukohale, et vastastikusest tõukamisest tekkinud kergete kehavigastuste tekitamist R. P.-le tuleb vaadelda vägivallateona isiku kallal KrK § 113 tähenduses. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu seisukohaga, et O. O. KrK § 113 järgi vastutusele võtmiseks puudub kannatanu sellekohane avaldus, kuna kriminaalasja materjalide kohaselt pöördus R. P.
29. märtsil
30. a õiguskaitseorganisse ja taotles teda ööklubis rünnanud isiku vastutuselevõtmist. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS
31. Tallinna Ringkonnakohtu
32. oktoobri
33. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse süüdimõistetu O. O., kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. 5.1 O. O. leiab, et ringkonnakohus väljus kriminaalasja apellatsioonikorras arutamisel esitatud apellatsioonkaebuse ja -protesti piiridest, kuna mõlemad apellandid taotlesid tema süüditunnistamist KrK § 195 lg 2 järgi ega palunud tema käitumise ümberkvalifitseerimist KrK § 113 järgi. 5.2 Samuti leiab kassaator, et ringkonnakohus on ühekülgselt hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid. Kaebuses rõhutatakse, et ringkonnakohus on ekslikult tõlgendanud enda poolt tuvastatud vastastikust tõuklemist kergete kehavigastuste tahtliku tekitamisena. O. O. juhib tähelepanu asjaolule, et KrK § 113 eeldab kehavigastuste tahtlikku tekitamist. Kassaator väidab, et tal polnud ei otsest ega ka kaudset tahtlust kehavigastusi tekitada, pealegi ei ole tõendamist leidnud, et ta oleks üldse R. P.-le mingeid kehavigastusi tekitanud. O. O. osutab, et ringkonnakohus on oma otsuses ise märkinud, et ükski tunnistaja ei ole kinnitanud R. P. ütlusi selle kohta, et O. O. lõi teda korduvalt näkku. Kassaator leiab ka, et ringkonnakohus on jätnud oma otsuse põhjendamata. 5.3 Veel leiab O. O., et ringkonnakohus on oma otsuse tegemisel ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust, kuna tema vastutuselevõtmiseks KrK § 113 järgi puudub kannatanu sellekohane avaldus.
34. Riigikohtu istungil toetas O. O. kaitsja esitatud kassatsioonkaebust. Prokurör leidis, et nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada ja kriminaalasi saata uueks läbivaatamiseks Pärnu Maakohtule. Prokuröri arvates rikkus maakohus KrMK § 263 lg 1 p-i 3 ja ringkonnakohus AKKS § 39 lg 3 p-i 7 nõudeid. Ülejäänud osas vaidles prokurör kassatsioonkaebusele vastu. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
35. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kassatsioonkaebusest tuleneva seisukohaga, et apellatsioonikohus võib esimese astme kohtu poolt õigeksmõistetud isiku süüdi tunnistada üksnes apellatsioonkaebuses või -protestis taotletud kriminaalseaduse paragrahvi järgi. Isiku käitumisele õigusliku hinnangu andmisel võib ringkonnakohus tunnistada isiku süüdi ka kergemas kuriteos, kui apellatsioonkaebuses või -protestis taotletakse. Sellisele järeldusele võib jõuda tõlgendades koostoimes AKKS § 29 lg 6 teist lauset ja KrMK § 263 lg 1 p
36. 8.1 AKKS § 29 lg 4 kohaselt tuleb ringkonnakohtu otsuse motiveerivas osas märkida ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud, järeldused kaebuse või protesti põhjendatuse või põhjendamatuse kohta, tõendid, millele kohtu järeldus on rajatud, motiivid, millega kohus on ühed või teised tõendid tagasi lükanud, ja seaduse sätted, millest kohus on juhindunud. AKKS § 29 lg 6 teine lause sätestab, et kui ringkonnakohus teeb uue sisulise otsuse, peavad selle motiveeriv ning resolutiivosa vastama esimese astme kohtu otsusele esitatavatele menetlusnõuetele. 8.2 Tallinna Ringkonnakohus on asunud ühelt poolt seisukohale, et kriminaalasjas olemasolevad tõendid seavad kahtluse alla kannatanu ütluste tõelevastavuse osas, et O. O. lõi teda korduvalt ja saadud löökidest ta kukkus. Samuti on ringkonnakohus leidnud, et kuna kogutud tõendid ei lükka ümber kohtualuse väiteid, et ta vajus kannatanule otsa mittetahtlikult ja sellest tekkis vastastikune tõuklemine, siis polnud O. O. käitumine suunatud avaliku korra tahtlikule rikkumisele. Samas on kohtukolleegium teinud järelduse, et vastastikusest tõukamisest tekkinud kergete kehavigastuste tekitamist R. P.-le tuleb vaadelda vägivallateona isiku kallal KrK § 113 tähenduses. Ringkonnakohus on aga jätnud põhjendamata, miks tuleb kannatanule mittetahtlikust otsavajumisest tekkinud vastastikust tõuklemist, millega tekitatakse kannatanule kerged kehavigastused, käsitleda KrK §-s 113 ettenähtud tahtliku kuriteona. Seega on ringkonnakohtu otsus vastuoluline ning põhistamata ega võimalda sellest ühetähenduslikult aru saada. Motiivide puudumine kohtuotsuses on kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks AKKS § 39 lg 3 p 7 mõttes. 8.3 Ringkonnakohtu otsuse motiveerivast osast ei tulene piisava selgusega, millistele tõenditele rajanevad kohtu järeldused O. O. poolt R. P.-le kergete kehavigastuste tekitamise ja nende vigastuste tekkemehhanismi kohta. Kohtuotsuses on osutatud O. O. ütlustele, mis kinnitavad sõnavahetust ja tõuklemist tema ja R. P. vahel, turvatöötaja E. R. ütlustele selle kohta, et R. P. huul oli verine, ja kohtuarstliku ekspertiisi aktiga R. P.il tuvastatud vigastuste kohta. Samal ajal on otsuses leitud, et ükski tunnistaja pole kinnitanud R. P. ütlusi, et teda löödi korduvalt rusikaga ja saadud löökidest ta kukkus. Ringkonnakohus on jätnud ka välja selgitamata, kas R. P.-il kohtuarstliku ekspertiisiga tuvastatud vigastuste tekkimine oli võimalik vastastikuse tõuklemise käigus. 9.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatori seisukohaga, et isiku vastutuselevõtmine KrK § 113 järgi on välistatud, kui kannatanu ei ole esitanud avaldust erasüüdistusmenetluse alustamiseks. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on kannatanu R. P. esitanud
37. märtsil
38. a Pärnu politseiprefektuurile avalduse teda ööklubis rünnanud isiku vastutuselevõtmiseks. Samuti on R. P. kogu kriminaalmenetluse kestel, sh maakohtu istungil, taotlenud O. O. kriminaalkorras karistamist. Pärnu Maakohtu õigeksmõistva kohtuotsuse peale esitas R. P. apellatsioonkaebuse, milles ta palus O. O. KrK § 195 lg 2 järgi süüdi tunnistada. 9.2 KrMK § 263 lg 1 p 3 kohaselt tuleb kohtuotsuse tegemisel muuhulgas lahendada küsimus, millises kriminaalseaduse paragrahvis, lõikes ja punktis on süüdlasele inkrimineeritud tegu ette nähtud. Vastavalt KrMK § 268 lg-le 4 tehakse õigeksmõistev kohtuotsus siis, kui ei ole tuvastatud kuriteosündmus või kui kohtualuse teos puudub kuriteokoosseis, samuti siis, kui ei ole tõendatud kohtualuse osavõtt kuriteo toimepanemisest. Asjaolu, et kriminaalasja materjalide juures puudub formaalne avaldus erasüüdistuse algatamiseks, pole seega isiku õigeksmõistmise aluseks, sest kannatanu tahet teostada erasüüdistust võib kohus tuvastada ka teiste tõendite alusel. Puudub igasugune alus väita, et isik, kes kannatanuna on toetanud avalikku süüdistust, ei toetaks erasüüdistust. Analoogilisele seisukohale on Riigikohtu kriminaalkolleegium asunud ka oma
39. märtsi
40. a otsuses nr 3-1-1-31-
41. 9.3 Ülaltoodud põhjustel on ka ekslik Pärnu Maakohtu
42. märtsi
43. a otsuses märgitu, et ehkki kohtualuse O. O. käitumises esinevad KrK § 113 tunnused, tuleb ta kuriteokoosseisu puudumise tõttu õigeks mõista, kuna KrK § 113 sätestatud kuritegudes on õigus taotleda kriminaalmenetluse alustamist vaid kannatanul KrMK §-s 391 sätestatud korras. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et selline KrMK § 263 lg 1 p-s 3 sätestatu eiramine võis takistada Pärnu Maakohtu poolt seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist. Sel põhjusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 tuleb Tallinna Ringkonnakohtu
44. oktoobri
45. a ja Pärnu Maakohtu
46. märtsi
47. a kohtuotsused tühistada ja kriminaalasi saata uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule. Peeter Vaher, Jüri Ilvest, Hannes Kiris