Obsah (4)

§ 86§ 72§ 74§ 20

MÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-103-02 Otsuse kuupäev Tartu, 16. detsember 2002. a Kohtukoosseis Eesistuja J. Odar, liikmed T. Anton, H. Jõks, A. Kull, V. Kõve ja J. Luik Kohtuasi Eesti Vabariigi hagi O

§ 86

lg 1 p 3 ja § 86 lg 1 p 5 alusel palus hageja Eesti Vabariik tunnustada riiklike maksude tasumata jätmisest tekkinud maksuvõlga AS Marlekor (pankrotis) pankrotimenetluses põhivõla, 16 098 108 krooni osas kolmanda järgu nõudena ning intressivõla, 41 080 334 krooni osas viienda järgu nõudena. Kostjad hagi ei tunnistanud. Nad leidsid, et Maksuameti esitatud isikukonto kaardid näitavad ainult hageja poolt arvestatud maksusummat, mitte arvestuse alust ja metoodikat. Seetõttu ei saa otsustada, kas hageja nõue on seaduslik ja põhjendatud või mitte. Samuti leidis kostja, et hageja ei ole esitanud tõendeid intressivõla tekkimise perioodi, aluse ja arvestuse kohta, mistõttu ei ole võimalik aru saada intressi arvestuse metoodikast.

1. Tallinna Linnakohtu
2. septembri
3. a otsusega hagi rahuldati. Kohtuotsuse kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas Maksuameti nõue on sisuliselt õige, põhjendatud ja tõendatud. Maksuvaidluste lahendamine toimub maksukorralduse seaduse
4. peatükis sätestatud korras. Seega puudub kostjatel võimalus vaielda tsiviilkohtumenetluses vastu AS-le Marlekor määratud riiklikele maksudele, st vaidlustada Tallinna Juriidiliste Isikute Maksuameti jõustunud ettekirjutusi, samuti maksusumma ja intressi arvestuse alust ja metoodikat. Maksuameti ettekirjutused on haldusaktid ja neid võis AS Marlekor vaidlustada halduskorras. Linnakohtul puudub seaduslik alus maksuõigussuhetes tuvastatu hindamiseks. Samas leidis kohus, et hageja maksunõuet pankrotimenetluses tõendavad jõustunud ettekirjutused. Isikukontokaardid näitavad maksuseaduse alusel maksulaekumise, maksuvõla ja intressi suuruse arvestust. AS Marlekori maksuvõlgnevust kinnitavad ka
5. a raamatupidamise aastaaruanne ja audiitori järeldusotsus. Sisulisi vastuväiteid isikukontotabelites tehtud arvestuste õigsuse kohta ei ole kostjad esitanud. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6. Tallinna Ringkonnakohtu
7. märtsi
8. a otsusega jäeti kohtuotsus muutmata. Apellatsioonikohus nõustus täielikult linnakohtu otsuse põhjendustega ega korranud neid. Apellatsioonikohus märkis, et maksuhalduri seadusjõus ettekirjutust ei saa tsiviilkohtumenetluses vaidlustada. TsMS § 90 lg 2 ja § 117 kohaselt võib tsiviilkohtumenetluses olla tõendiks igasugune kirjalik dokument. Hageja esindaja selgituse kohaselt võttis AS Marlekor (pankrotis) erastamislepinguga üle ka Tallinna Vineeri- ja Mööblikombinaadi maksuvõlad. Seda väidet ei ole kostjad kummutanud. Pärast võla ülekandmist ei saa seda enam võõraks võlaks pidada. Nõude tõendamiseks esitatud isikukontoread on väljavõte maksumaksjate ja maksukinnipidajate riiklikust registrist. OÜ Wiltmest Haldus ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid isikukontotabelites tehtud arvutuste õigsusele. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
9. Kassatsioonkaebuses palus kostja OÜ Wiltmest Haldus apellatsioonikohtu otsuse tühistada ning saata asi samale kohtule uueks arutamiseks. Kaebuse kohaselt kohaldas ringkonnakohus vääralt materiaalõiguse normi, asudes seisukohale, et maksuhalduri seadusjõus ettekirjutust ei saa tsiviilkohtumenetluses vaidlustada. Kohus laiendas meelevaldselt

§ 72

lg-s 4 sätestatud kaitsmiseta tunnustatuks loetavate nõuete ringi ja jättis võlausaldajad ilma võimalusest kohtulikul teel saavutada pankrotistunud võlgniku võlausaldajate võrdne kohtlemine. Apellatsioonikohus rikkus ka menetlusnorme, mille kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud ning rajanema kohtuistungil uuritud ja nõupidamistoas analüüsitud tõenditel, samuti peab otsus sisaldama iga tõendi analüüsi. Hageja ei ole tõendanud, et AS Marlekor võttis erastamislepinguga üle Tallinna Vineeri- ja Mööblikombinaadi maksuvõlad. Tõendamiskoormis nõude tekkimise aluse kohta lasub hagejal. Isikukaardid ja ettekirjutused on hageja loodud informatsioon. Isikukonto kaardid näitavad hageja poolt arvestatud maksusummat, mitte arvestuse alust ja metoodikat. AS-le Marlekor tehtud ettekirjutused põhinevad isikukonto kaartidele kantud andmetel. Kohus ei saa tsiviilkohtumenetluses tugineda vaid ühe vaidluspoole loodud tõenditele. Riigikohtu varasema seisukoha järgi ei ole arve või muu raamatupidamisdokument kohustuse tekkimise alus ega tõenda võlga.

1. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning kooskõlas kohtupraktikaga.
3. septembril
4. a toimunud Riigikohtu istungil jäi OÜ Wiltmest Haldus esindaja kassatsioonkaebuses toodud väidete juurde ning palus apellatsioonikohtu otsuse tühistada.
5. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
6. oktoobri
7. a määrusega anti asi põhimõttelist laadi eriarvamuste tõttu lahendamiseks tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule. Eriarvamused tekkisid selles, kas maksuvaidluse lahendamiseks pankrotimenetluses on pädev maa- või linnakohus ja kas see toimub hagimenetluse reeglite kohaselt või toimub maksuvaidluste lahendamine ka pankrotimenetluses halduskohtus selle isiku kaebuse alusel, kes nõudele või selle rahuldamisjärgule vastu vaidles. Kohtute seaduse § 28 lg 3 alusel kaasati Riigikohtu esimehe otsusega kolleegiumi koosseisu halduskolleegiumi kohtunik T. Anton.
9. novembril
10. a toimunud istungil jäi OÜ Wiltmest Haldus esindaja kassatsioonkaebuses toodud väidete juurde ning palus apellatsioonikohtu otsuse tühistada. Eesti Vabariigi esindaja pidas apellatsioonikohtu otsust õigeks ja seaduslikuks. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11. Kolleegium leiab, et TsMS § 362 p 3 alusel tuleb apellatsioonikohtu otsus tühistada ja § 217 p 1 alusel menetlus lõpetada.
12. Pankrotimenetluses kehtib nõuete kaitsmise põhimõte. See tähendab, et võlausaldajatele ja võlgnikule antakse võimalus vaidlustada pankrotimenetluses esitatud nõue või selle rahuldamisjärk ning seejärel vaielda nõude üle pädevas kohtus.

§ 72

lg 4 kohaselt loetakse nõuete kaitsmise koosolekul kaitsmiseta tunnustatuks nõue, mis on kohtu või vahekohtu jõustunud otsusega rahuldatud. Sama paragrahvi lõikest 2 tuleneb, et nõue, mis pole rahuldatud kohtu või vahekohtu otsusega, loetakse tunnustatuks siis, kui sellele nõuete kaitsmise koosolekul ei vaidle vastu haldur ega ükski võlausaldaja, aga samuti siis, kui varem vastuväite esitanud isik sellest nõuete kaitsmise koosolekul loobub. Ka maksuvõla nõue allub nõuete tunnustamise üldisele regulatsioonile ning vajab kaitsmist. Märgitu kehtib ka nõude rahuldamisjärgu kohta. Nõuete tunnustamise üldisele korrale allub ka nõue, mille alusel pankrot välja kuulutati. Eelnevast tuleneb aga ka see, et kui pankrotimenetluses esitatud maksuvõla nõude suhtes on jõustunud halduskohtu otsus, siis tuleb nõue lugeda kaitsmiseta tunnustatuks osas, milles halduskohus on selle seaduslikuks ja põhjendatuks tunnistanud. 11.

§ 72

lg 2 kohaselt ei saa nõuet lugeda tunnustatuks, kui sellele vaidleb vastu haldur või keegi võlausaldajatest.

§ 74

lg 1 kohaselt otsustab nõuete kaitsmise koosolekul tunnustamata jäetud nõude või selle rahuldamisjärgu tunnustamise võlausaldaja hagiavalduse alusel kohus. Samas on kehtestatud, kes on asjas kostjaks. Siinjuures tekib küsimus, kas

§ 74

lg 1 määratleb pädeva kohtu ja menetluskorra kõigi pankrotimenetluses esitatud nõuete tunnustamiseks või ainult sellistest õigussuhetest tekkinud nõuete tunnustamiseks, millest tekkinud vaidlused kuuluvad maa- ja linnakohtu (üldkohtu) pädevusse tsiviilkohtumenetluse korras läbivaatamisele TsMS § 1 lg-te 1-3 alusel.

1. Maksuvaidlus on avalik-õiguslik vaidlus. HKMS § 3 lg 1 p 1 järgi kuulub avalik-õiguslik vaidlus halduskohtu pädevusse. Ka
2. juulist
3. a kehtiva maksukorralduse seaduse (edaspidi uus MKS) § 151 alusel on maksuvaidlust lahendavaks kohtuks halduskohus. Kuigi HKMS § 3 lg-s 2 nimetatud juhul ei kuulu avalik-õiguslik vaidlus halduskohtu pädevusse ja TsMS § 1 lg 3 ei välista avalikõigusliku vaidluse lahendamist üldkohtus, ei järeldu eelnevast, et maksusuhtest tuleneva nõude või selle rahuldamisjärgu tunnustamist võib nõuda üldkohtus hagimenetluse korras. Eesti kohtusüsteemis eristatakse üldkohut ja halduskohut. Neil on erinev pädevus ja eri liiki kohtuasjade arutamiseks erinevad menetlusreeglid. Eelnev tingib vajaduse vältida võimalust, et samaliigilisi või isegi sama vaidlust lahendavad erineva pädevusega kohtud erinevate menetlusreeglite järgi. Selline olukord võib tekkida, kui

§ 74

lg 1 alusel menetleb üldkohus hagi maksuvõla tunnustamiseks võlausaldaja vastu, kes nõuete kaitsmise koosolekul sellele vastu vaidles ning halduskohus lahendab sisult sama maksuvaidlust võlgnikust maksukohustuslase kaebuse alusel Maksuameti haldusakti peale. Arvestada tuleb ka seda, et erineva pädevusega kohtute moodustamisel ja erinevate menetluspõhimõtete sätestamisel on peetud silmas vajadust tagada õigusvaidluse asjatundlikum ja kiirem lahendamine ning kohtumenetluse vastavus erinevat liiki õigussuhete erisustele. Eeltoodu tõttu asub kolleegium seisukohale, et ka pankrotimenetluses on maksuvaidlust pädev lahendama HKMS § 3 lg 1 p-de 1 ja 3 ning uue MKS § 151 lg 1 alusel halduskohus ning

§ 74

lg 1 ei ole erinorm pädevuse ega menetluse osas.

§ 74

lg 1 on kohaldatav sellistest õigussuhetest tekkinud nõuete tunnustamiseks, millest tekkinud vaidlused kuuluvad üldkohtu pädevusse tsiviilkohtumenetluse korras TsMS § 1 lg-te 1-3 alusel.

1. Järgnevalt tuleb vastata küsimusele, mis saab maksunõudest ja kuidas lahendada maksuvaidlus, kui maksunõude tunnustamisele on nõuete kaitsmise koosolekul vastu vaielnud keegi võlausaldajatest. Kuna maksuvaidlust on pädev lahendama halduskohus ja see toimub halduskohtumenetluse seadustikus kehtestatud korras, siis leiab kolleegium, et maksunõude tunnustamisele vastuvaidlemine nõuete kaitsmise koosolekul muudab selle nõude mittetunnustatuks vaid tingimuslikult. Nõudele või selle rahuldamisjärgule vastu vaielnud võlausaldajat tuleb pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolekul nõudele vastu vaidlemisest alates käsitleda kui muud isikut, kelle õigusi maksunõue puudutab ja kellel on tulenevalt HKMS § 7 lg 1 alusel õigus pöörduda halduskohtusse. Seejuures algab HKMS § 9 lg-s 1 kehtestatud 30-päevane tähtaeg halduskohtusse pöördumiseks päevast, mil nõuete kaitsmise koosolekul nõudele või selle rahuldamisjärgule vastu vaieldi. 30-päevane tähtaeg halduskohtusse pöördumiseks kehtib olenemata sellest, kas maksunõue rajaneb haldusaktil või mitte. Kui nõudele vastu vaielnud võlausaldaja märgitud tähtaja jooksul halduskohtusse ei pöördu, siis tuleb lugeda, et nõudele ei ole vastu vaieldud ja see on nõuete kaitsmise koosolekul kaitstud.
2. Eelmärgitud tähtaeg kehtib kaebusega halduskohtusse pöördumiseks võlausaldaja, mitte aga võlgniku suhtes. Enne pankroti väljakuulutamist oli võlgnikul kui maksusuhte poolel võimalik esitada vaie või kaebus haldusakti peale üldises korras. Kui võlgnik on selleks kehtestatud tähtaja mööda lasknud, kuid ikkagi vaidleb nõude või selle rahuldamisjärgu tunnustamisele vastu nõuete kaitsmise koosolekul, võib ta haldusakti peale kaebuse esitada üksnes juhul, kui tähtaja möödalaskmiseks oli mõjuv põhjus.

§ 20

lg 6 kohaselt võib pärast pankroti väljakuulutamist varalisi nõudeid võlgniku vastu esitada ainult

§-s 69 sätestatud korras, v.a

§ 20lg-s 4 ja § 85 lg-s 1 sätestatud nõuded.

Eelnevast järeldub, et kui pärast pankroti väljakuulutamist esitab maksuhaldur nõude maksuvõla osas, mis on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist, kuid mis ei rajane varasemal haldusaktil ja millele võlgnikul polnud seega enne pankroti väljakuulutamist võimalik vaiet esitada või halduskohtusse kaevata, siis algab ka võlgniku jaoks halduskohtusse pöördumise 30-päevase tähtaja arvutamine päevast, mil ta nõuete kaitsmise koosolekul maksunõudele või selle rahuldamisjärgule vastu vaidles.

1. Kuna Pankrotiseaduse § 24 p 5 kohaselt otsustab nõuete kaitsmisel vaidlustatud nõude tunnustamise vaid kohus, siis ei ole selleks pädev haldusorgan ja pärast pankroti väljakuulutamist ei saa algatada vaidemenetlust.
2. Kuna tsiviilasjas kuulub menetlus lõpetamisele, jäävad tähelepanuta kassatsioonkaebuse teised väited. J. Odar, T. Anton , H. Jõks, A. Kull, V. Kõve, J. Luik