Obsah (6)

§ 14§ 3§ 2§ 17§ 1§ 13

KOHTUOTSUS Kohtuasja number Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-66-02 Otsuse kuupäev 18. detsember 2002 Kohtukoosseis Menetluse alus Riigikohtus Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann

) § 14 p 1 järgi on keelatud kaubaturul valitseva ettevõtja seisundi otsene või kaudne kuritarvitamine, mis seisneb otseselt või kaudselt ebaõiglaste hinnakujundamise tingimuste või muude ebaõiglaste äritingimuste rakendamises, mis kahjustab teise ettevõtja tegevust kaubaturul või tõrjub teda kaubaturult välja;

1. b)Hinnatõus perioodil 1. oktoober 2000 - 31. märts 2001 ületab enam kui 7-kordselt tarbijahinnaindeksi kasvutempo. Kuna alles 1. oktoobril 2000 rakendus eelmine hinnatõus, on kuue kuu hinnatõus keskmiselt 73,7 %. ET omakapitali rentaablus oli 2000. aastal 30 %, samas USA-s on see telekommunikatsiooni valdkonnas keskmiselt 11-13 % ja Euroopas alla 10 %;
2. c)AS Eesti Telefon on kaubaturgu valitsev ettevõtja, riigisisene ja kohalik kõneteenus ei ole asendatavad teenused. Hinnatõusu sai ET rakendada vaid turgu valitsevat seisundit ära kasutades;
3. d)hinnatõus kahjustab konkurente, kuna põhjendamatu kasumi teenimise võimaluse näol saab ET eelise konkurentide ees, mis võimaldab tal oma positsiooni veelgi tugevdada. 2. Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses palus AS Eesti Telefon tühistada Konkurentsiameti 24. aprilli 2001. a otsus nr 20-L. 3. Tallinna Halduskohus rahuldas ET kaebuse, tühistas Konkurentsiameti 24. aprilli 2001. a otsuse nr 20-L ning mõistis välja kohtukuludena 452 590 krooni. 4. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 27. mai 2002. a otsusega rahuldati Konkurentsiameti apellatsioonkaebus osaliselt. Ringkonnakohus muutis halduskohtu otsust õigusabikulude väljamõistmist puudutavas osas ja mõistis Konkurentsiametilt AS Eesti Telefon kasuks kohtukuludena välja 40 010 krooni. Ülejäänud osas jäeti halduskohtu otsus muutmata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus kokkuvõttes järgmist:
4. a)Konkurentsiameti otsuses antud õigusliku hinnangu kohaselt pani ET toime

§ 14

p-s 1 sätestatud õigusrikkumise, s.o kuritarvitas kaubaturgu valitseva ettevõtjana oma seisundit. Halduskohus on asunud õigele seisukohale, et teo kvalifitseerimiseks

§ 14

p 1 järgi peavad ebaõiglase hinnakujundamise tingimused olema rakendatud konkurentsivabaduse kahjustamiseks, s.t ebaõiglane hinnakujundamine peab kahjustama teise ettevõtja tegevust kaubaturul või tõrjuma teda kaubaturult välja.

§ 14

punktis 1 ettenähtud teo koosseisu ei esine, kui turgu valitseval ettevõtjal on küll konkurentsikahjustamise võimalus, kuid ta ei ole tegelikkuses konkurentsivabadust kahjustanud. b)

§ 3

lg 1 sätestab, et seadust rakendatakse kaubaturul osalevate või osaleda soovivate isikute vahelise konkurentsivabaduse kaitseks. Seega konkurentsivabaduse kaitse on seotud konkreetsete kaubaturul osalevate isikutega ning

§ 14punktis 1 nimetatud kahjulikud tagajärjed saavad ilmneda üksnes nende suhtes.

Eeltoodud järeldust kinnitab ka teiste

§ 14

punktides 2-8 toodud rikkumiste loetelu, mis kõik sätestavad rikkumise elemendina teatud tagajärge ettevõtjale. c) Ainuüksi ebaõiglaste hindade kehtestamine, ilma et sellega oleks kahjustatud teise ettevõtja tegevust kaubaturul, ei moodusta

§ 14p 1 rikkumise koosseisu.

Ebaõiglane hinnakujundus võib, kuid ei pruugi kaasa tuua konkurentsivabaduse kahjustamist. Konkurentsiseaduse § 14 p 1 ei keela rakendada ebaõiglasi hindu või äritingimusi, kui sellega ei kaasne kahjulikud tagajärjed teistele kaubaturul osalejatele või osaleda soovijatele. Valitseva seisundi omamine iseenesest ei ole käsitletav kuritarvitusena. Õigusrikkumisega on tegemist siis, kui valitseva seisundi ärakasutamise kaudu kahjustatakse konkurentsivabadust. Ekslik on apellandi väide, et ET peab tõendama, et tema ei ole konkurentsivabadust kahjustanud. Õigusrikkumise tõendamise koormis lasub otsuse tegijal, mitte väidetaval õiguserikkujal. d) Kohus on õigesti märkinud, et lisaks

§ 14

punktides 1-7 märgitule on Konkurentsiametil õigus lugeda rikkumiseks ka muu tegevus, mis kahjustab konkurentsi, kuid sellisel juhul tulnuks rikkumise koosseis täpselt sõnastada ja teha viide

§ 14punktile 8.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS 5. Konkurentsiameti kassatsioonkaebuses palutakse ringkonnakohtu otsus tühistada osas, millega jäeti muutmata esimese astme halduskohtu otsus, ja saata asi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebuse põhiseisukohad on järgmised: a) Kassaator on otsuse teinud toimepandud ja tuvastatud õigusrikkumise kohta. Õigusrikkumine seisneb ET poolt seadusevastaste hindade kehtestamises. Hindade vastuolu seadusega tuleneb nende ebaõiglasest suurusest ja asjaolust, et nende kehtestamine sai võimalikuks kaubaturgu valitseva ettevõtja positsiooni tõttu. Taolisel viisil ettevõtja positisiooni ärakasutamine kujutab endast kuritarvitamist

§ 14tähenduses.

1. b)ET on otsuse tegemise eel ja järel saanud ebamõistlikke kasumeid. Nende kasumite ebamõistlikkus võib konkurentsiteooria seisukohalt väljenduda ja väljendus nii kasumi suuruses kui ka turuosa mittekaotamises vaatamata oluliselt vähenenud käibele. Samas on ebaõiglaste hindade kehtestamine iseenesest vastuolus Konkurentsiseadusega, olenemata saadava kasumi suurusest, kasutamise viisist või teiste turuosaliste kahjustamisest.
2. c)Kaebuse esitaja tegevuse tulemusena jaotuvad rahalised ressursid ühiskonnas ebaotstarbekalt. Kauba hinna tõus vähendab tarbijate reaalset sissetulekut. Kaubaturgu valitseva ettevõtja poolse kuritarvituse tulemusena ei ole rahavoogude suunajaks ühiskonnas mitte vaba konkurents ning turuosalise teenuse hinna ja kvaliteedi suhe. Igasugune ebaõiglase hinna rakendamine turgu valitseva ettevõtja poolt on konkurentsi kahjustav. Põhjendamatult kõrge hinna korral kehtestavad kõrge hinna ka turgu valitseva ettevõtja konkurendid. Tulemuseks on tarbijavaenulik konkurents. Selle asemel, et riigisiseste kõnede teenuse turul oleks tekkinud arvestatav konkurents, on ebamõistlike hindade tõttu tarbijad üldse hakanud turult lahkuma ja turu maht on kitsenenud. d)

§ 14

p-s 1 sätestatud konkurentsi kahjustamine võib seisneda ka tarbijavaenuliku konkurentsi tekitamises või turu moonutamises. Ebaõiglaseks tulemuseks on ka ET turuosa mittevähenemine tingimustes, milles seadusandja eeldas vaba konkurentsi tekkimist.

§ 14

p 1 kõrvallausest, mis algab sõnaga "sealhulgas" nähtub, et teise ettevõtja tegevuse kahjustamine või tema väljatõrjumine kaubaturult on üksnes sellise rikkumise koosseisuliseks tunnuseks, mis kujutab endast kaupade põhjendamatut müümist alla omahinna. Kassaatori tõlgendust kinnitab ka Konkurentsiseaduse uus redaktsioon.

1. e)Vaidlustatud hindade rakendamisega kahjustatakse konkurentsivabadust. Akumuleeritud kasumit saab kaebuse esitaja kasutada oma turuosa laiendamiseks või välja maksta aktsionäridele.
2. f)Teise ettevõtja otsene või kaudne kahjustamine on

§ 14p 1 rakendamise üheks võimalikuks, kuid kaugeltki mitte ainukeseks aluseks.

Õigusrikkumise vältimatuks koosseisuliseks tunnuseks ei ole teise ettevõtja kahjustamine või tema kaubaturult väljatõrjumine. Taolise eelduse kehtivuse korral annaks seadus järelevalveorganile volitused reageerimiseks alles siis, kui pöördumatud negatiivsed tagajärjed on juba saabunud.

1. g)ET kõneteenus ei olnud 1. aprillil 2001 ega ole ka käesoleval ajal piisaval määral asendatav teenus. 1. aprillil 2001 ei olnud teistel operaatoritel ET-ga sidumislepinguid, mis oleks neil võimaldanud osutada kohaliku taseme kõneteenust. Teiste operaatorite turuletulek ei tähenda lauatelefoni teenuse asendamise võimaluse tekkimist, vaid teoreetilist võimalust osta sama teenust ka kelleltki teiselt. Eesti tingimustes on oluline fakt, et kui tarbijal ei ole ET telefoniliini ja -numbrit, puudub tal praegu igasugune võimalus kasutada lauatelefoni. Teistel operaatoritel praktiliselt puudub juurdepääsuvõrk ja nad saavad tarbijale lauatelefoni kõneteenust osutada olulisel määral vaid ET võrgustiku baasil. Järelikult said teiste telekommunikatsiooniteenuste operaatorite kasuks otsustada ainult need ET kliendid, kel oli digitaaltelefoniühendus. 1. aprillil 2001. a puudus selline võimalus 29 %-l ET klientidest ja see näitaja ei ole oluliselt vähenenud.
2. h)Konkurentsiamet on veendunud, et õigusrikkumisena saab käsitleda vaid reaalselt toimepandud, seaduses sätestatud tunnustele vastavat tegu, mis on vastuolus kohustuslike käitumisreeglitega. Samas ei ole kõik karistusõiguse põhimõtted konkurentsiõiguses sajaprotsendiliselt rakendatavad. Näiteks konkurentsiõiguse normide rakendamise eeldusena ei pea olema ja sageli ei tohigi olla saabunud tegelik materiaalne kahju või muu negatiivne tagajärg. Käesolevaks ajaks on konkurentsi seisukohalt ebasoovitavad tulemused paraku saabunud.
3. i)ET poolne Eestit katva telefonivõrgu kasutamine on olnud vastuolus ka PS § 32 lg-ga 2, mille kohaselt omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. 6. Vastuses kassatsioonkaebusele palub AS Eesti Telefon jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. AS Eesti Telefon leiab kokkuvõtvalt järgmist:
4. a)Kaebuse esitaja käitumises ei esine mitte ühtegi Konkurentsiameti poolt osundatud

§ 14

p 1 rikkumise koosseisu kuuluvat asjaolu (välja arvatud fakt, et kaebaja on kaubaturgu valitsev ettevõtja). Kaebuse esitaja ei ole rakendanud ebaõiglaseid hinnakujundamise tingimusi, hindu ei rakendatud turupositsiooni ära kasutades ja kaebuse esitaja ei ole kahjustanud konkurentsivabadust. b) Selleks, et kvalifitseerida tegu

§ 14

p 1 järgi, tuleb tuvastada teise ettevõtja tegevuse kahjustamine või tema kaubaturult väljatõrjumine. Selliselt tõlgendas Konkurentiseamet viidatud sätet oma otsuses ka ise, osundades, et ET saab liigse kasumi arvel hõivata uusi turgusid. Samas ei tuvastanud Konkurentsiamet konkurentsivabaduse kahjustamise fakti. Amet ei tuvastanud, et väidetava ebaõiglase kasumi arvel oleks kaebuse esitaja laiendanud oma turuosa või hõivanud uusi turgusid, või et kaebuse esitaja poolt teenitud kasum oleks takistanud teistel turuosalistel nende turuosa laiendamist või neid turult välja tõrjunud. Amet leidis üksnes, et ET-l tekib võimalus rakendada ebaõiglaseid hinnakujundamise tingimusi konkurentsivabaduse kahjustamiseks. Õigusrikkumise võimalus ei ole aga võrdsustatav õigusrikkumisega. c) Kohtumenetluse käigus on Konkurentsiamet oluliselt ja korduvalt muutnud oma seisukohti ja esitanud vaidlustatud otsuse põhjendamiseks argumente, mis ei sisaldu otsuses. Ebaõige on kassaatori väide, et kui ebamõistliku hinna kehtestab oma kaubale turgu valitsev ettevõtja, siis kahjustab see konkurentsi automaatselt. Turgu valitseva ettevõtja olemasolu ei tähenda, et kaup pole asendatav. Teiseks ei oma

§ 14

p 1 sätestatud teo koosseisu hindamisel tähtsust ostja konkurentsivõime, kuna nimetatud koosseis räägib ettevõtja kahjustamisest. Konkurentsiseaduse subjektiks on ettevõtja. Konkurentsiamet ei ole motiveerinud oma otsust tarbijate konkurentsivõime kahjustamisega.

1. d)Kassaator osundab, et põhjendamatult kõrge hinna korral kehtestavad põhjendamatult kõrge hinna ka turgu valitseva ettevõtja konkurendid. Vaidlusalune Konkurentsiameti otsus on motiveeritud vastupidiste asjaoludega - sellega, et ebaõiglaselt kõrge hind võtab teistelt konkurentidelt võimaluse uusi turge hõivata ja ET-ga konkureerida. Kaebuse esitaja leiab, et ettekirjutuse seaduslikkuse hindamisel tuleb lähtuda eelkõige otsuse motiividest. Kassatsioonkaebuses tehtud viited, nagu seisneksid konkurentsi kahjustavad tagajärjed tarbijavaenulikus konkurentsis, tuleb seetõttu jätta tähelepanuta.
2. e)Kassaatori poolne

§ 14

p 1 tõlgendus on ebaõige.

§ 14

p 1 lauseosa "sealhulgas kaupade põhjendamatu müümine alla omahinna" on p-s 1 sisalduva lause alamosa, mis on mõeldud näitena väljendi "ebaõiglaste äritingimuste rakendamiseks" lahtiseletamiseks. Lause põhiosa aga jätkub pärast vahelepikitud fraasi sõnadega "mis kahjustab teise ettevõtja tegevust kaubaturul või tõrjub teda kaubaturult välja". Seda kinnitab ka käänete kasutamine antud lauses. Konkurentsiseaduse uus redaktsioon ei saa olla aluseks kehtetuks tunnistatud seaduse tõlgendamisel. Uue seaduse teksti analüüs kinnitab, et kehtetuks tunnistatud seaduses oli regulatsioon oluliselt kitsam ning nüüd on seda laiendatud.

1. f)Kaebuse esitaja poolt kehtestatud hinnad ei ole ebaõiglased. Need on kehtestatud kooskõlas Telekommunikatsiooniseadusega ja kaebuse esitaja ei teeni nendelt hindadelt täiendavat kasumit. Vastupidi, uute hindade kehtestamine avas turu konkurentidele. Tänu reaalsetele kuludele vastavale hinnale said ka konkurendid kõneteenust pakkuma hakata. Teised operaatorid on esitanud Sideametile kaebuse selle kohta, et Eesti Telefoni kõneteenuse hinnad on liiga madalad ning Sideamet on teinud kaebuse esitajale järelepärimise kaebuse põhjendatuse kontrollimiseks. Kaebuse esitaja pole teeninud ebaõiglast kasumit.
2. g)Telefoniteenuse turg on avatud konkurentsile, mistõttu pole võimalik hindade kehtestamine turupositsiooni ära kasutades. Telefoniteenuste pakkujatena tegutseb Eestis reaalselt üle 10 operaatori. Väär on kassaatori väide, et teistel operaatoritel ei olnud 1. aprillil 2001 võimalik osutada kohaliku kõne teenust. Kui tarbijale on paigaldatud telefoniliin, on tal võimalus kasutada selle liini kaudu mistahes operaatori teenuseid. Kõigil ET klientidel on võimalik hakata Unineti või Tele 2 klientideks. Lauatelefoni kasutamise vähenemine on ülemaailmne trend ning ET tegevusest sõltumatu loomulik nähtus, mis käib kaasas infotehnoloogia arenguga.
3. h)Konkurentsiamet ignoreerib asjaolu, et Telekommunikatsiooniseaduse alusel on Vabariigi Valitsus ning teede- ja sideminister kehtestanud detailsed nõuded turguvalitseva ettevõtja kuluarvestusele ja tasudele. Nimetatud nõuete täitmise üle teostab järelevalvet Sideamet. Sideamet ei ole leidnud, et Eesti Telefon oleks kõneteenuse hindade kehtestamisel 1. aprillil 2001. rikkunud Telekommunikatsiooniseadust või selle alusel kehtestatud määruste sätteid. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT 7. Käesolevas asjas käib vaidlus kassaatori - Konkurentsiameti - poolt kaebuse esitajale - AS-le Eesti Telefon - tehtud ettekirjutuse tühistamise üle. Ettekirjutusega kohustati kaebuse esitajat lõpetama õigusrikkumine, mis seisnes ebaõiglase hinnakujunduse rakendamises võrgusiseste kõnede teenuste eest, ja lähtuma hinnakujunduses proportsionaalsest suhtest hinnatõusu ja tarbijahinna kasvutempo vahel ning omakapitali puhasrentaabluse aktsepteeritavast tasemest majanduses. Ettekirjutuse alusena viitas kassaator

varasema redaktsiooni § 14 p-le 1. Kassatsiooniastmes käib vaidlus

§ 14

p 1 tõlgendamise üle ja selle üle, kas on täidetud selle sätte kohaldamiseks vajalikud tingimused. 8. Esmalt on otstarbekas lahendada vaidlus

§ 14

p 1 tõlgendamise üle (I) ja selle sätte kohaldatavuse üle telekommunikatsioonisektoris (II). Seejärel on võimalik täpsustada, millised asjaolud tuleb välja selgitada

§ 14p 1 kohaldamiseks (III).

Lisaks peab Riigikohus vajalikuks kontrollida, kas Konkurentsiamet on pädev telekommunikatsioonisektoris teostama järelevalvet konkurentsinormidest kinnipidamise üle (IV). I 9. Alates 1. oktoobrist 1998 kuni 1. oktoobrini 2001 kehtinud

§ 14sissejuhatav osa ja punkt 1 olid sõnastatud järgmiselt: "Paragrahv 14.

Kaubaturgu valitseva ettevõtja seisundi kuritarvitamine Keelatud on kaubaturgu valitseva ettevõtja seisundi otsene või kaudne kuritarvitamine kaubaturul, s.o. ühe või mitme ühiselt kaubaturul valitsevat seisundit omava ettevõtja poolt oma positsiooni ärakasutamine konkurentsivabaduse kahjustamiseks, mis seisneb otseselt või kaudselt: 1) ebaõiglaste hinnakujundamise tingimuste või muude ebaõiglaste äritingimuste rakendamises, sealhulgas kaupade põhjendamatu müümine alla omahinna, mis kahjustab teise ettevõtja tegevust kaubaturul või tõrjub teda kaubaturult välja;". 10. Kaebuse esitaja pole vaielnud vastu ettekirjutuses tuvastatud asjaolule, et kaebuse esitaja on riigisisese telefonikõne teenuste turgu valitsev ettevõtja (vastus kassatsioonkaebusele, lk 3).

§ 14

p 1 tõlgendamisel vaidlevad pooled esmajoones selle üle, kas viidatud sätte kohaldamine eeldab igal juhul teise ettevõtja tegevuse kahjustamist või tema kaubaturult väljatõrjumist. Halduskohus ja ringkonnakohus on ühinenud kaebuse esitaja seisukohaga, et ilma teise ettevõtja kahjustamise või turult väljatõrjumise fakti tuvastamiseta ei ole ühelgi juhul võimalik

§ 14p 1 kohaldada.

Kassaator seevastu on veendunud, et ebaõiglaste hinnakujundamise tingimuste rakendamine kaubaturgu valitseva ettevõtja seisundit kuritarvitades on nimetatud sättest tulenevalt keelatud sõltumata sellest, kas teisi ettevõtjaid kahjustatakse või mitte.

1. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et vaidlusaluse normi tekst võimaldab iseenesest mõlemat tõlgendust. Keeleliselt, sh arvestades käänete ja kirjavahemärkide kasutust, millele viitab kaebuse esitaja, pole välistatud tõlgendus, mille kohaselt punktis 1 toodud täpsustav klausel "mis kahjustab teise ettevõtja tegevust kaubaturul või tõrjub teda kaubaturult välja" puudutab kogu eelnevat teksti punktis 1, sh ebaõiglaste hinnakujundamise tingimuste rakendamist. Eesti keele lauseõpetuse reeglid toetavad pigem siiski tõlgendust, mis loeb sätte lõppu lisatud klausli kehtivaks vaid punkti kõrvallauses toodud näite suhtes, s.o vaid alla omahinna müümise suhtes. Sidesõnaga "mis" algav kõrvallause täpsustab üldjuhul vaid kõrvallausele eelnevat lauseosa. Tahtnuks seadusandja käsitada sõnaga "sealhulgas" algavat näidet kiillausena, saanuks ta oma tahet selgemini väljendada sulgude või mõttekriipsude abil. Sätte mitmetimõistetavuse korral peab kolleegium õigeks eelistada tõlgendust, mis on kõige enam kooskõlas seaduse eesmärgiga ja õiguse, sh konkurentsiõiguse üldpõhimõtetega, tagab kõige efektiivsemalt põhiõiguste ja vabaduste kaitse ning optimaalse tasakaalu vastandlike huvide vahel, ühildub kohaldatava seaduse teiste sätetega ega ole vastuolus seadusandja poolt väljendatud tahtega.
2. Kolleegium kaalub erinevaid tõlgendusvõimalusi kõigepealt konkurentsiõiguse üldiste eesmärkide valguses. Ka seaduse eesmärgi osas on pooled erineval seisukohal. Kohtud ja kaebuse esitaja on leidnud, et Konkurentsiseaduse varasema redaktsiooni eesmärk oli kaitsta konkurentsikahjustuste eest vaid teisi ettevõtjaid, mitte aga näiteks toodete või teenuste tarbijaid. Sellisel juhul oleks loogiline, et ka Konkurentsiamet on õigustatud sekkuma hinnakujundusse vaid juhul, kui hinnad kahjustavad teist ettevõtjat. Seda kinnitavat

§ 2

lg 1 esimene lause, mille kohaselt Konkurentsiseaduse subjektiks on vaid ettevõtja.

1. Riigikohus selle käsitlusega ei nõustu. Konkurentsiseaduse kehtiva redaktsiooni ülesanne on ja varasema redaktsiooni ülesanne oli kaitsta ka ettevõtlusega mittetegelevaid isikuid ja avalikku huvi konkurentsi kahjustamise eest. Samuti oli ja on seaduse mõlema redaktsiooni üheks ülesandeks kaitsta kõiki turuosalisi, sh kaupade tarbijaid olukorras, kus konkurents puudub või on piiratud, näiteks turu valitsemisel ühe või mitme ettevõtja poolt. Ebaõiglaste lepingutingimuste dikteerimisel kannatavad iseäranis tarbijad. Vaba konkurentsi ning konkurentsiõiguse üldtunnustatud eesmärk ja ülesanne on tagada turul nõudmise ja pakkumise optimaalse tasakaalu kaudu kaupade kvaliteet, õiglased hinnad ja mõistlik pakutav kaubakogus. Monopoolse või olulise turujõuga ettevõtja majanduslik võim, sh tema poolt tarbijale lepingutingimuste dikteerimine on üks peamisi ebasoovitavaid nähtusi, mida konkurentsiõigus peab piirama. Kui riik võimaldab monopoolsetel või olulise turujõuga ettevõtjatel tegutseda majandussektorites, kus see on vältimatu või avalikest huvidest tulenevalt mõistlik, peab riik teisalt tagama tarbijate ja teiste ettevõtjate kaitse majandusliku võimu kuritarvitamise eest. Vastasel juhul pole välistatud tarbijate põhiõiguste kahjustamine.
2. Konkurentsiseaduse varasemas redaktsioonis polnud peale

§ 14

teisi norme, mis keelaksid turgu valitseva ettevõtja poolt tarbija suhtes ebaõiglaste hindade kehtestamise (v.a juhul, mil turgu valitsev ettevõtja omas eri- või ainuõigust või loomulikku monopoli -

§ 17

). On ebatõenäoline, et seadusandja soovis teadlikult jätta tarbijate huvid turuseisundi kuritarvitamise eest kaitseta. Seaduseelnõu menetlemise käik Riigikogus kinnitab vastupidist. Konkurentsiseaduse eelnõu (591 SE) teisel lugemisel

1. veebruaril 1998 selgitas juhivkomisjoni esindaja järgmist: "Tarbija seisukohalt on oluline, et mõlema ettevõtja - nii kaubaturgu valitseva ettevõtja kui ka loomuliku monopoli seisundis oleva ettevõtja - tegevus oleks reguleeritud nii, et nad oma seisundit ei kuritarvitaks. Konkurentsiseaduses on sellekohased sätted sees."
2. Konkurentsiseadust tuleb tõlgendada Eesti Vabariigi ja Euroopa Ühenduste ja nende liikmesriikide vahelise assotsieerumislepingu (Euroopa Lepingu) valguses. Euroopa lepingu art-d 68 ja 69 nägid ette, et Eesti püüab tagada ka konkurentsivaldkonda puudutava seadusandluse järkjärgulise kooskõlla viimise Euroopa Ühenduse omaga. Vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu art 82 (endine 86) lg-le 1 on turgu valitseva seisundi kuritarvitamine, mis võib mõjutada liikmesriikide vahelist kaubandust, keelatud ning vastavalt lg-le 2 loetakse kuritarvituseks iseäranis ebaõiglaste ostu- või müügihindade kehtestamine sõltumata sellest, kas see kahjustab ettevõtjaid või tarbijaid (ekspluateeriv kuritarvitamine). Asutamisleping ei ole küll Eestis kohaldatav, kuid Riigikohus eeldab, et Riigikogu võttis
3. a Konkurentsiseaduse vastu Euroopa Lepingust tulenevaid kohustusi silmas pidades.
4. Kassaatori tõlgenduse kasuks räägib ka Konkurentsiseaduse hilisema redaktsiooni § 16 p 1, mis selgesõnaliselt keelab turgu valitseva ettevõtja poolt ebaõiglaste ostu- või müügihindade või muude ebaõiglaste äritingimuste kehtestamise sõltumata mõjust teistele ettevõtjatele. Seaduse uue redaktsiooni eelnõu (710 SE) seletuskirjast ega Riigikogu stenogrammidest ei nähtu alust väitele, nagu soovinuks seadusandja teha turgu valitsevaid ettevõtjaid puudutavas normistikus põhimõttelisi muudatusi. Eelnõu seletuskirja kohaselt tingis uue Konkurentsiseaduse eelnõu väljatöötamise "vajadus viia konkurentsiseaduse osad "Ühinemise kontroll" ja "Riigiabi" täielikult vastavusse Euroopa Liidus kehtivate põhimõtetega ning kogu seaduse teksti täpsustada ja menetlusprotseduure üksikasjalikumalt seaduses määratleda, et tagada vastavate järelevalve asutuste haldussuutlikkuse tõus" (
5. märtsist 2001 seletuskirja p 1 esimene lõik).
6. Asjaolu, et Konkurentsiseaduse varasem redaktsioon ei nimetanud seaduse eesmärgina otsesõnu ära tarbijate huvide kaitset, ei takista kohut selgitada välja normi tegelikku ülesannet ühiskonnas ja tema tähtust põhjendatud huvide ja õiguste kaitsel. Samas oli

§ 1

lg 1 kohaselt selle seaduse otstarve konkurentsivabaduse kaitsmine ka kaupade ostmisel, mitte ainult müümisel.

§ 3

lgs 1 märgiti, et seda seadust tuli rakendada kõigi kaubaturul osalejate, mitte ainult ettevõtjate konkurentsivabaduse kaitseks. Konkurentsivabadus ei seisne vaid ühe ettevõtja vabaduses teiste ettevõtjatega konkureerida, vaid ka toote või teenuse ostja õiguses olla vaba müüja poolsest lepingutingimuste dikteerimisest. See, et

§ 2

lg-s 1 mainis seaduse subjektidena vaid ettevõtjaid, ei puutu asjasse.

§ 2

lg 1 tähendab, et see seadus, nagu konkurentsiõigus üldse, reguleeris vaid ettevõtjate, mitte tarbijate käitumist kaubaturul. Alusetu on teha sellest järeldus, et ettevõtjate tegevust reguleeritakse vaid teiste ettevõtjate, mitte ka teiste turuosaliste huvides.

1. Kassaatori tõlgenduse kasuks räägib ka sätte süstemaatiline analüüs. Vaidlusalune klausel "mis kahjustab teise ettevõtja tegevust kaubaturul või tõrjub teda kaubaturult välja" on vajalik just sätte kõrvallauses toodud tegevuse "kaupade põhjendamatu müümine alla omahinna" täpsustamiseks, et käsitada seda õigusrikkumisena. Kui ettevõtja müüb kaupa alla omahinna tingimustes, kus see ei kahjusta konkurente, siis ei ole mingit praktilist põhjust sellist müüki keelata, sest selline müük ei saa kahjustada ka ühegi teise isiku, kõige vähem aga tarbija huve. Müük põhjendatust kõrgema hinnaga seevastu rikub alati vähemalt tarbijate huve, sest nad peavad teenuse eest rohkem maksma. Riigikohus ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et tema poolt hinna tõstmisel ei saa olla negatiivseid tagajärgi tarbijate ega telekommunikatsiooniteenuste turu jaoks tervikuna, sest hinna tõstmisel tekivad avaramad võimalused konkurentide turuletulekuks. Kuigi hinnatõus võib konkurentide turuletulekut pikemas perspektiivis tõepoolest hõlbustada, ei saa see toimuda koheselt, mistõttu vahepealsel perioodil tarbijaid kahjustatakse.
2. Kuna kassaatori tõlgenduse kasuks räägivad nii teleoloogilised argumendid kui ka seaduse kujunemislugu ja süsteem, leiab Riigikohus selles küsimuses kokkuvõtteks, et

§ 14

p 1 kohaldamine ei eeldanud turgu valitseva ettevõtja poolt ebaõiglaselt kõrge hinna kehtestamise korral täiendavalt teise ettevõtja kahjustamist ega tema turult välja tõrjumist.

§ 14

p 1 kohaldamiseks piisab vaid sellest, et turgu valitsev ettevõtja rakendab ebaõiglaselt kõrgeid hindu. Seejuures igasugune hinna tõstmine turuvalitseja poolt ei pruugi olla ebaõiglane. II

1. Kaebuse esitaja on seisukohal, et tal ei ole võimalik rikkuda Konkurentsiseadust, sest telekommunikatsioonisektor on reguleeritud erinormidega, s.o Telekommunikatsiooniseaduse ja selle rakendusaktidega.
2. Riigikohus sellega ei nõustu. TKS § 8 lg 9 sätestab: "Juhul kui üldkasutatava telekommunikatsioonivõrgu operaatori või üldkasutatava telekommunikatsiooniteenuse osutaja turuosa on vähemalt 40 protsenti konkreetse üldkasutatava telekommunikatsiooniteenuse turu käibest, reguleerib tema kui turgu valitseva ettevõtja tegevust lisaks käesolevale seadusele konkurentsiseadus". Seega on seadusandja näinud ette, et Telekommunikatsiooniseadust ja Konkurentsiseadust tuleb kohaldada paralleelselt. Telekommunikatsiooniseaduse ja selle rakendusaktide rikkumise korral võib teenuse hind osutuda ebaõiglaseks, mistõttu võib olla rikutud ka Konkurentsiseadus ja rakenduda sellest seadusest tulenev sanktsioonimehhanism. Nende kahe seaduse normide lahknevuse korral tuleb kohaldada Telekommunikatsiooniseaduses kui eriseaduses sätestatut. Telekommunikatsiooniseaduses reguleerimata küsimustes tuleb ka telefoniteenuste turul kohaldada Konkurentsiseadust.
3. Telefoniteenuse hind on esmajoones reguleeritud Telekommunikatsiooniseaduse ja selle rakendusaktidega. Need aktid ei reguleeri üksnes tasude kehtestamise menetluskorda ja nõudeid tasudes kajastatud kulude arvestusele ja eristamisele, vaid osaliselt ka tasude suurust. TKS § 51 lg 4 p 2 kohaselt ei tohi olulise turujõuga ettevõtja lülitada telekommunikatsiooniteenuse tasu koosseisu juurdehindlust, mis on tingitud telekommunikatsiooniteenuse turul olulise turujõuga ettevõtja seisundi ärakasutamisest.
4. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kõigepealt selgitada, kas kaebuse esitaja hinnakujundus on kooskõlas Telekommunikatsiooniseaduse ja selle rakendusaktidega. Nendes aktide sisalduvate erinormide rikkumise korral võib hinnakujundus osutuda ebaõiglaseks ka

§ 14p 1 tähenduses.

Erinormidega reguleerimata küsimustes tuleb täiendavalt kontrollida vaidlusaluste hindade põhjendatust

§ 14p 1 valguses.

III

1. Riigikohtul ei ole kassatsioonimenetluses võimalik kaebuse esitaja hinnakujunduse õiguspärasuse küsimuses lõplikku seisukohta võtta, sest esimese ja teise astme kohus ei ole kõiki selleks vajalikke tõendeid hinnanud. Seetõttu tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks esimese astme halduskohtule. Järgnevalt analüüsib Riigikohus poolte väiteid, mis puudutavad kaebuse esitaja hindade õiguspärasust.
2. "Ebaõiglane hinnakujunduse tingimus"

§ 14p 1 tähenduses on määratlemata õigusmõiste.

Seaduses määratlemata õigusmõistete kasutamisega kaasneb täitevvõimu asutuse kaalutlusõigus (diskretsioon) nende sisustamiseks ja tõlgendamiseks. Kohtu volitused diskretsiooniotsuste kontrollimisel on piiratud. Kohus peab otsustama, kas valitud metoodika on mõistlik ja kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega (HKMS § 19 lg 6).

1. Konkurentsiamet on oma ettekirjutuses võtnud aluseks kasumi mõõdukusest lähtuva analüüsi. Riigikohus ei näe alust kahelda selle analüüsi põhimõttelises sobivuses ebaõiglase hinnakujunduse tuvastamisel. Turgu valitseva ettevõtja poolt kehtestatud hind, mis ei ole mõistlikus vahekorras teenuse majandusliku väärtusega, on ebaõiglane. Teenuse majanduslik väärtus on omakorda seotud teenuse osutamiseks vajalike kuludega. Sellise analüüsi rakendamisel on esmalt tarvis selgitada välja kaebuse esitaja võrgusiseste kõnede osutamisega kaasnevad kulud ja uurida, millises ulatuses on telefonikõne minutitasu nendega kaetud. Teenuse hind võib olla ebaõiglaselt kõrge ka juhul, kui kasumit ei teenitagi. Turgu valitseva ettevõtja tarbijatelt ei ole õiglane nõuda ka ebaefektiivse majandamisega kaasnevate lisakulude kandmist. Kulutus on põhjendatud, kui ta on tegelikult kantud ja vajalik teenuse osutamiseks. Samuti tuleb selgitada, millises ulatuses on need kulud kaetud teiste tarbijatelt võetavate tasudega (kuutasu, kõnealustustasu).
2. Kassaator ei ole oma ettekirjutuse motivatsioonis vaidlusaluse teenusega kaasnevaid kulusid välja toonud ega analüüsinud. Ilma täiendavate andmete kogumiseta asja uuel läbivaatamisel ei ole võimalik tasu põhjendatusele hinnangut anda. Tõendamiskoormus ei lasu siiski ainuüksi Konkurentsiametil, vaid mõlemad pooled peavad tõendama oma väiteid. Turgu valitsev ettevõtja peab suutma õigustada oma tegevust, millel on vastupidine mõju konkurentsinormide eesmärgiga võrreldes. Õigustatud kahtluse korral, et hind ei ole vastavuses teenuse osutamiseks vajalike kuludega, peab hinna kuludele vastavust põhjendama turgu valitsev ettevõtja. Olulisel määral hinna tõstmise fakt, samuti erinevused vaidlusaluse hinnatõusu ulatuse ja tarbijahinna kasvutempo vahel ning ebatavaliselt suur kogukasum loovad selleks küllaldase kahtluse. Kahtluse võib kõrvaldada asjaolu, et varem osutati teenust alla omahinna, kuid seda peab tõendama kaebuse esitaja. Teavet kulude põhjendatuse kohta omab eeskätt teenust osutav ettevõtja.
3. Arvestades Konkurentsiseaduse eesmärke, peaks

§ 14

p 1 kohaldamine asetama turuosalised vaba konkurentsiga võimalikult sarnasesse olukorda. Seega võib hinna ebaõiglust kinnitada ka see, et ettevõtjal ei oleks turgu valitseva positsioonita tõenäoliselt võimalik vaidlusaluse hinnaga tooteid või teenuseid müüa. Sama tuleneb ka TKS § 51 lg-st

1. Seetõttu Riigikohus nõustub, et turgu valitseva ettevõtja poolt teenitava kasumi võrdlus majanduses keskmiselt, samuti teiste riikide analoogilistel, kuid konkurentsipiiranguteta turgudel teenitava kasumiga, võib olla üks võimalik kriteerium teenuse eest võetavas tasus kajastuva kasumi põhjendatuse hindamisel. Seejuures tuleb arvestada, et mida väiksem on antud sektoris investeeringutega kaasnev risk, seda väiksem kasum saab olla õigustatud. Arvestada tuleb, et ka vaid tänu turgu valitsevale seisundile võimalikuks osutunud hinnatõus on põhjendatud ega saa olla ebaõiglane, kui hinnatõus oli vajalik hindade kooskõlla viimiseks Telekommunikatsiooniseaduse ja selle rakendusaktide nõuetega. Turuseisundit ära kasutades toimunud hinnatõusu vajalikkust peab tõendama kaebuse esitaja.
2. Hinnatõusu põhjendatuse kontrollimisel ei ole asjassepuutuv kaebuse esitaja kasum tervikuna. Oluline saab olla vaid vaidlusaluse teenuse osutamisel teenitud kasum. Arvestada tuleb ka, et suuremat kasumit võib ettevõtja teenida efektiivse majandamise tulemusena. Selliselt teenitud kasumit ei saa käsitada turuseisundi kuritarvitamise teel teenitud kasumina. Siiski, mida suurem on kasum, seda enam on põhjust kahelda, kas seda oleks võimalik teenida ka vaba konkurentsi tingimustes.
3. Riigikohus nõustub kaebuse esitajaga selles, et Konkurentsiameti ettekirjutuse motivatsioon on puudulik. Ettekirjutuses pole välja toodud hinnangut konkreetselt vaidlusalust teenust puudutavatele kuludele. Konkreetse teenuse osutamisel teenitud kasumi asemel on lähtutud kogukasumist. Lüngad haldusakti põhjenduses ei too aga veel kaasa haldusakti tühistamist, kui neid on kohtumenetluses täiendavate andmete esitamisega võimalik kõrvaldada ja haldusakt on seeläbi kontrollitav.
4. Kui kohus veendub, et riigisisestelt kõneteenustelt teenitav kasum oli võrreldes keskmise kasumiga ebaproportsionaalselt suur, ei ole tingimata tarvis hinnata küsimust, kas kaebuse esitaja kõneteenused on asendatavad teiste ettevõtjate teenustega. Turgu valitseva ettevõtja poolt nõutava hinna võib tunnistada ebaõiglaselt kõrgeks ka siis, kui teenus on asendatav. Turgu valitsev seisund ei tähenda, et antud teenuse pakkumisel ei oleks ettevõtjal üldse konkurente. Vastavalt

§ 13

lg-le 1 loetakse ettevõtja turgu valitsevaks kahel erineval alusel: esiteks, kui tema turuosa on suurem kui 40 %, ja teiseks, kui tema majanduslik positsioon võimaldab tal tegutseda sõltumata konkurentidest, varustajatest ja ostjatest. Seadusandja hinnangu kohaselt on 40 %-line turuosa küllaldane, et käsitada sellest alates konkurentsivabadust piiratuna ilma konkreetset turgu lähemalt analüüsimata. Seega saab turgu valitseva ettevõtja puhul seadusest tulenevalt eeldada, et tarbijate võimalused konkurentide teenuste kasutamiseks on piiratud. Võib ka eeldada, et teenuse asendatavuse korral ei ole ühelgi ettevõtjal võimalik teenida ebaproportsionaalselt suurt kasumit, sest tarbijad hakkavad teenust ostma teiselt pakkujalt.

1. Telefoniteenus ja mobiiltelefoniteenus ei ole asendatavad teenused, vaatamata sellele, et võib leiduda tarbijaid, kes loobuvad telefoni kasutamisest mobiiltelefoni kasuks. On üldteada, et tasud mobiiltelefoniteenuse eest on oluliselt kõrgemad kui tasud telefoniteenuse eest. Lisaks sellele võib mobiiltelefoniteenus olla mõne tarbijagrupi jaoks harjumatu. Kui kaupade ja teenuste vahel valimisel kerkivad üles tehnilised, majanduslikud või ka psühholoogilised barjäärid, ei ole kaubad asendatavad.
2. Ebaõiglase hinnakujunduse tuvastamisel ei ole Konkurentsiametil ega kohtutel täiendavalt tarvis uurida, kas hinna kehtestamine kahjustas konkurentsi kui abstraktset nähtust. Nagu eespool selgitatud, kahjustab turgu valitseva ettevõtja poolt teenusele ebaõiglaselt kõrge hinna kehtestamine tarbijaid. Turgu valitsevat seisundit omava ettevõtte puhul on konkurents juba niigi ahendatud ega saa täita täies ulatuses oma funktsiooni turuosaliste kaitsel. Riik võib sellist konkurentsipiirangut taluda vaid juhul, kui ta samaaegselt välistab selle kuritarvitamise. Vaidlusaluse sätte loogikast nähtub, et seadusandja pidas ebaõiglaste hindade kehtestamist juba iseenesest piisavaks konkurentsivabaduse kahjustamiseks, sest sellega realiseeruvad turgu valitsevast seisundist tulenevad ohud. Asjaolu, et kassaator püüdis oma ettekirjutuses siiski tõestada, et kaebuse esitaja hinnakujundus kahjustab konkurente ja konkurentsi abstraktselt, ei saa sundida kohut tõlgendama

§ 14p 1 samal viisil.

Isegi kui kassaator tõlgendas kohaldatud sätet algselt ekslikult, ei anna see alust ettekirjutuse tühistamiseks, kui hind on ka kohtu hinnangul ebaõiglane. Teisalt ei saa kassaatori poolt välja toodud asjaolu, et riigisiseste kõneteenuste turul ei ole toimunud kaebuse esitaja turuosa olulist vähenemist, veel kinnitada, et see asjaolu oleks põhjustatud kaebuse esitaja hinnakujundusest. Konkurents võib olla jäänud tekkimata ka muudel põhjustel. 34. Eelnevast tulenevalt ei ole tingimata tarvis arutada küsimust, kuidas vaidlusaluste hindade kehtestamine on mõjutanud või võib tulevikus mõjutada kõneteenuste turgu ettevõtjate seisukohast või on takistanud konkurentide turuletulekut. Õigesti märgib kassaator, et

§ 14

p-s 1 nimetatud õigusrikkumine on toime pandud juba ebaõiglaste hindade kehtestamisega ja riigivõimu sekkumine ei eelda kahjuliku tagajärje tuvastamist. Riigikohus peab siiski vajalikuks märkida, et pole välistatud turgu valitseva ettevõtja poolt ebaõiglaste hindade kehtestamisel teenitud vahendite kasutamine turuvalitseja telekommunikatsioonivõrgu arendamisel, mis võib hiljem anda turgu valitsevale ettevõtjale ebaõiglase eelise konkurentide ees ja piirata sellega konkurentsi täiendavalt. IV

1. Poolte vahel ei ole vaidlust küsimuses, kas Konkurentsiamet on pädev teostama riiklikku järelevalvet telekommunikatsioonisektoris konkurentsinormidest kinnipidamise üle. Tulenevalt halduskohtumenetluses kehtivast uurimisprintsiibist peab Riigikohus siiski vajalikuks kontrollida Konkurentsiameti pädevust. Pädevuse ületamine muudaks ettekirjutuse tühiseks (HMS § 63 lg 2 ps 3) ja vaidlus Konkurentsiseaduse õige kohaldamise üle langeks ära.
2. Konkurentsiameti pädevuses sunnib kahtlema TKS § 54 lg
3. Selle sätte kohaselt on Sideametil õigus teha operaatorile ettekirjutus tasumäära rakendamise peatamiseks, kui rakendatav tasumäär või selle rakendamise kord ei vasta seaduse nõuetele. Sätte sõnastusest nähtub, et Sideameti järelevalve ei piirdu ainult Telekommunikatsiooniseaduse ja selle rakendusaktide täitmise kontrollimisega. Samuti sisaldab Telekommunikatsiooniseadus norme tasumäära suuruse kohta. Tekib kahtlus, kas seadusandja on soovinud allutada telefoniteenuse tasumäära suuruse kahe erineva riigiasutuse järelevalvele. See võib tuua kaasa täiendavad halduskulud ja vastuolulised otsustused.
4. Teisalt ei ole seadusandja piiranud Konkurentsiameti pädevust telekommunikatsiooniettevõtjate tegevuse kontrollimisel. TKS § 8 lg 9 viitab otseselt turgu valitsevaid ettevõtjaid puudutavale Konkurentsiseaduse regulatsioonile. Kuigi üldjuhul peaks seadusandja püüdma pädevuste kattumist vältida, ei välista ühe valitsusasutuse pädevus automaatselt teise valitsusasutuse pädevust samas küsimuses. Vabariigi Valitsuse seaduse § 72 lg 1 kohaselt sätestatakse ametite pädevus riikliku järelevalve teostamisel seadusega. On seadusandja otsustada, kas kontsentreerida järelevalve samaliigilistes küsimustes ühte asutusse või lubada sama õigusrikkumise korral sekkuda mitmel asutusel. Riigikogus Telekommunikatsiooniseaduse eelnõu (32 SE) teisel lugemisel
5. juunil 1999 selgitas teede- ja sideminister järgmist: "Kui ettevõtja turuosa küünib juba üle 40 %, siis asub tema tegevust lisaks telekommunikatsiooniseaduses ettenähtud mehhanismile reguleerima ka konkurentsiseadus. See mehhanism peaks looma suhteliselt dünaamilise võimaluse alguses Sideametil, pärast Sideametil koos Konkurentsiametiga tegelda nende probleemidega, mis tulenevad ühe või teise ettevõtte arengust ja domineerimisest side-telekommunikatsiooniturul." Seadusandja tahet säilitada Konkurentsiameti pädevus ka telekommunikatsioonisektoris kinnitab ka TKS § 8 lg 6, mille kohaselt olulise turujõuga ettevõtjaks tunnistamist käsitleva Sideameti peadirektori käskkirja väljavõte saadetakse Konkurentsiametile.
6. Seega ei kitsendanud Telekommunikatsiooniseaduse jõustumine
7. märtsil 2000 Konkurentsiametile varasemate seadustega antud pädevust teha konkurentsinormide rikkumise korral ettekirjutusi ka telekommunikatsiooniettevõtja suhtes. Riigikohus leiab, et Sideamet ja Konkurentsiamet peavad selles valdkonnas oma tööd koordineerima ning vältima vastuolulisi otsuseid. Ühe ameti varasem otsustus, isegi kui see ei ole vormistatud kirjaliku haldusaktina, võib teise ameti sekkumise välistada, kui see kahjustab ettevõtja õiguspärast ootust. Konkurentsiametil puudub volitus tunnistada kehtetuks Sideameti haldusakte. Asja uuel läbivaatamisel tuleb selgitada, kas Sideamet on kontrollinud vaidlusaluste hindade põhjendatust ja kooskõla konkurentsinormidega ning teinud nendes küsimustes otsustuse.
8. Vastavalt HKMS § 14 lg 3 p-le 2 võib kohus haldusasja lahendamisele kaasata järelevalvet teostava asutuse. Riigikohus leiab, et uuel läbivaatamisel tuleb halduskohtul asja õigeks lahendamiseks menetlusse kaasata Sideamet. Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann