← Eesti

3-3-1-58-02

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-58-02 Otsuse kuupäev

  1. detsember 2002 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel Kohtuasi Leo Martinsoni kaebused Lihula Vallavalitsuse tegevuse peale Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  2. mai
  3. a otsus haldusasjas nr 2-3/6/2002 ja Tallinna Halduskohtu
  4. märtsi
  5. a otsus haldusasjas nr 3-93/2001 Leo Martinsoni kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine
  6. detsember 2002 Kohtuistungil osalenud isikud L. Martinsoni esindaja vandeadvokaat Indrek Koolmeister RESOLUTSIOON
  7. Rahuldada Leo Martinsoni kassatsioonkaebus.
  8. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  9. mai
  10. a otsus haldusasjas nr 2-3/6/2002 ja Tallinna Halduskohtu
  11. märtsi
  12. a otsus haldusasjas nr 3-93/2001 ning saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  14. juunil 2000 esitas L. Martinson Lääne Maakohtule kaebuse Lihula Vallavalitsuse tegevuse peale, sest talle keelduti hambaraviks kompensatsiooni maksmisest. L. Martinsoni väitel oli tal õigus saada kompensatsiooni Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti art 12 p 1 ja art 11 p 1 alusel, sest tema sissetulekuks oli vaid toimetulekutoetus 500 krooni kuus. Lääne Maakohtu
  15. juuli
  16. a määrusega haldusasjas nr 3-17/00 tagastati nimetatud kaebus HKMS § 11 lg 4 alusel, sest Lihula Vallavalitsuse
  17. juuni
  18. a korraldusega nr 304 maksti kaebajale hambaravi kulude katteks 355 krooni. Lääne Maakohtu
  19. juuli
  20. a määruse peale esitas L. Martinson
  21. juulil 2000 Tallinna Ringkonnakohtule erikaebuse, sest leidis, et talle on hambaravi kulude katteks raha eraldatud mitte tema poolt viidatud pakti alusel, vaid Sotsiaalhoolekande seaduse alusel. Pakt kaitseb tema huve paremini, kui Eesti seadused. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  22. oktoobri
  23. a määrusega tühistati Lääne Maakohtu määrus ja saadeti asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus leidis, et asja menetlust oli võimalik lõpetada mitte HKMS § 11 lg 4 alusel, vaid § 24 lg 1 p 3 alusel tingimusel, et kaebuse esitaja ei ole taotlenud asja läbivaatamist sellest hoolimata, et välja andmata jäetud haldusakt on kohtumenetluse ajal välja antud. Lääne Maakohtu
  24. detsembri
  25. a määrusega anti see haldusasi HKMS § 8 lg 5 alusel alluvuse järgi üle Tallinna Halduskohtule.
  27. oktoobril 2000 esitas L. Martinson Lääne Maakohtule teise kaebuse Lihula Vallavalitsuse tegevuse peale. Kaebaja väitis, et vallavalitsus on keeldunud õigusvastaselt suurema toimetulekutoetuse kui 500 krooni kuus maksmisest ning hambaravi ja küttekulutuste kompenseerimisest.
  28. oktoobri
  29. a korraldusega nr 499 oli Lihula Vallavalitsus keeldunud L. Martinsonile toetuse andmisest hambaravi kompenseerimiseks. Lääne Maakohtu
  30. novembri
  31. a määrusega haldusasjas nr 3-27/00 tagastati HKMS § 11 lg 4 alusel ka see kaebus. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
  32. detsembri
  33. a määrusega tühistati Lääne Maakohtu
  34. novembri
  35. a määrus ja saadeti asi esimese astme kohtule. Ringkonnakohus leidis, et kaebus on ebaõigesti tagastatud selle esitajale HKMS § 11 lg 4 alusel, sest kaebus kuulub halduskohtu pädevusse. Lääne Maakohus andis ka selle haldusasja alluvuse järgi üle Tallinna Halduskohtule.
  36. Tallinna Halduskohtu
  37. jaanuari
  38. a määrustega haldusasjas nr 3-93/2001 võeti L. Martinsoni kaebused Lihula Vallavalitsuse tegevuse peale menetlusse, liideti need kaebused ühte menetlusse ja määrati kaebajale esindajaks advokaat riigi arvel.
  40. märtsi
  41. a otsusega haldusasjas nr 3-93/2001 kohustas Tallinna Halduskohus Lihula Vallavalitsust vastama ammendavalt L. Martinsoni taotlustele. Muus osas jättis kohus kaebused rahuldamata. Kohus tuvastas, et kaebaja on töötu ja töötu abiraha ta ei saa. Lihula Vallavalitsus maksab kaebajale toimetulekutoetust 500 krooni kuus. Lisaks on ta saanud oktoobris 2000 töötasu 296 krooni ning elatist pojalt, õelt ja abikaasalt
  42. aasta jaanuaris 100 krooni, veebruaris 230 krooni, märtsis 345 krooni, aprillis 100 krooni, mais 200 krooni, juunis 1 125 krooni, juulis 300 krooni, augustis 150 krooni, septembris 270 krooni ja oktoobris 220 krooni. Kaebaja on erialalt ökonomist ja läbinud töötu koolituse arvutiõppe alal. Ta on keeldunud pakutavatest töökohtadest, kuna need polnud erialased, ja keeldunud osalemast ka hädaabitöödel. Kaebaja ei tasu eluruumi eest üüri, eluruumis puudub elekter ja eluruumi soojendamiseks kasutab ta küttepuid. Kohus asus seisukohale, et Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvaheline pakt ja Euroopa Sotsiaalharta ei sätesta individuaalseid õigusi, vaid on suunatud lepinguosalistele riikidele. Õigused on sätestatud Eesti seadustega. Sotsiaalhoolekande seaduse ja Vabariigi Valitsuse
  43. detsembri
  44. a määrusega nr 318 on kehtestatud riiklike sotsiaaltoetuste maksmise tingimused ja kord. Kuid inimesel on ka endal kohustus hankida elatusvahendeid omal jõul. Kohus leidis, et kuna kaebuse esitajal oli muid sissetulekuid peale toimetuleku toetuse ja ta on keeldunud pakutavatest töödest, on vallavalitsus põhjendatult keeldunud raha eraldamisest hambaraviks. Vastustaja on õigesti nõudnud küttepuude ostmiseks tehtud kulutuste kohta tõendeid, mida kaebaja ei ole esitanud.
  45. L. Martinson taotles apellatsioonkaebuses tasuta õigusabi ja esindajaks vandeadvokaati.
  46. märtsil 2001 registreeritud apellatsioonkaebuses teatas apellant, et ta ei soovi kohtuistungist isiklikult osa võtta, kuid "teate istungi toimumise kohta palub saata siiski".
  47. aprillil 2001 ringkonnakohtule edastatud apellatsioonkaebuses teatas apellant, et soovib istungist osa võtta (ringkonnakohtu toimiku lk 42). Selle apellatsioonkaebuse koostas vandeadvokaat. Nimetatud apellatsioonkaebusele olid lisatud L. Martinsoni "parandused" - s.h, et ta ei soovi kohtuistungist osa võtta (toimiku lk 40).
  49. mai
  50. a otsusega jättis Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium rahuldamata L. Martinsoni apellatsioonkaebuse ja muutmata Tallinna Halduskohtu otsuse. Ringkonnakohus lahendas apellatsioonkaebuse HKMS § 37 lg 1 alusel kirjalikus menetluses. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
  51. L. Martinsoni kassatsioonkaebuses taotletakse, et Riigikohus tühistaks ringkonnakohtu otsuse ja Tallinna Halduskohtu otsuse ning saadaks asja uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on õigusvastaselt vaadanud asja läbi apellandi osavõtuta kirjalikus menetluses. Vaesuse tõttu polnud tal küll võimalik ise Tallinnasse ringkonnakohtu istungile sõita, kuid ta taotles, et riigi kulul esindaks teda istungil vandeadvokaat. Kohus pole järginud ka Põhiseaduse § 123 lg 2 ega kohaldanud Eesti seadustest soodsamat Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelist pakti.
  52. Lihula Vallavalitsus selgitab kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele, et juhindub Eesti seadustest ja ei ole pädev hindama Eesti seaduste kooskõla rahvusvahelise õiguse ja välislepingutega. Vallavalitsus ei ole keeldunud kütte kompenseerimisest, kuid kompenseerimiseks on vajalik esitada tehtud kulutusi tõendavad dokumendid. Selliseid dokumente L. Martinson pole esitanud. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  53. HKMS § 32 lg 5 sätestab, et apellant peab apellatsioonkaebuses märkima, kas ta soovib või ei soovi kohtuistungist osa võtta. Apellatsioonkaebusele esitatava selle nõude sisu selgub HKMS §-st 37 lg
  54. Viidatud sättest nähtub, et ringkonnakohus võib kohtuistungit korraldamata lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui kohus on saatnud apellatsioonkaebuse ärakirja teistele protsessiosalistele ja selgitanud nende seisukoha apellatsioonkaebuse kohta ning apellant ja teised protsessiosalised on apellatsioonkaebuses või vastuses apellatsioonkaebusele teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Halduskohtumenetluse seadustik ei erista protsessiosalistena kaebuse esitajat ja tema esindajat. HKMS § 14 lg 5 järgi võib protsessiosaline - kaebuse esitaja - ajada halduskohtus asja isiklikult või esindaja kaudu. Kui kaebuse esitaja teatab kohtule, et ta ei soovi kohtuistungist osa võtta, siis menetlusõiguslikult tähendab see, et üks pooltest ei soovi kohtuistungist osa võtta, mitte aga seda, et kohtuistungist võtab osa kaebuse esitaja esindaja. Käesolevas haldusasjas ei ole vaidlust selle üle, et Leo Martinson teatas
  55. aprillil 2001 ringkonnakohtule, et ta ei soovi kohtuistungist osa võtta.
  56. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et kohus ei ole seotud kaebuse esitaja poolt kasutatava sõnastusega, et kohus peab tõlgendama kaebust ja välja selgitama kaebuse esitaja tahte. Selline nõue on eriti aktuaalne juhtumil, kui on põhjendatud alus arvata, et protsessiosaline ei ole suuteline oma protsessiõigusi efektiivselt kasutama ja kaitsma. L. Martinson teatas
  57. mail 2001 registreeritud apellatsioonkaebuses, et ta ei soovi kohtuistungist isiklikult osa võtta, kuid "teate istungi toimumise kohta palub saata siiski". Ainuüksi sellestki apellatsioonkaebuse osast nähtub, et L. Martinson ei ole suuteline oma protsessiõigusi efektiivselt kasutama ja kaitsma. Ringkonnakohtul pidi tekkima kahtlus, et L. Martinsoni tahe ei ole suunatud asja lahendamisele kirjalikus menetluses, vaid kohtuistungi toimumisele. Oluline on seegi, et L. Martinson taotles õigusabi riigi kulul, eeldades, et selline õigusabi hõlmab ka tema esindamise ringkonnakohtu istungil. Õigusabi sellises mahus L. Martinson ei saanud. Ebaselge on ka tema vastava taotluse lahendamise käik ja tulemus.
  58. Kassatsioonkaebuse materiaalõiguslike põhjenduste osas piirdub Riigikohus selgitusega Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti kohaldamise võimaluste kohta halduskohtu poolt. Põhiseaduse § 123 lg 2 alusel tuleb juhul, kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldada välislepingu sätteid. Sellest põhimõttest ei tulene, et ratifitseeritud välislepingut ei saa kohaldada juhtumil, kui Eesti seadus ja välisleping ei ole vastuolus. On võimalik, et välisleping on üksikküsimuses konkreetsem kui Eesti õigus. Välislepingul võib olla ka abistav funktsioon Eesti õiguse tõlgendamisel. Ratifitseeritud välislepingu vahetu kohaldamine eeldab, et Eesti õiguses ei ole asjassepuutuvat normi või on see vastuolus välislepingu vastava sättega. Viimatinimetatud juhul oleks välislepingu asemel Eesti õiguse kohaldamine põhiseadusevastane. Välislepingu vahetu kohaldamine eeldab ka seda, et välislepingu vastav säte on suunatud siseriiklike suhete reguleerimisele ja ei vaja konkretiseerimist Eesti õigusega. Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepinguks tuleb pidada ka Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelist pakti, millega Eesti on ühinenud. Eesti ühinemine nimetatud paktiga tähendab, et Eesti on tunnustanud paktis märgitud inimõigusi ja peab rakendama vastavalt võimalustele maksimaalsed abinõud selleks, et tagada nende õiguste teostamine. See järeldus tuleneb pakti III osa artiklite sõnastusest ja II osa artiklitest 2 ja
  59. Pakti tõlgendamisel tuleb arvestada ÜRO Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste komitee
  60. a üldkommentaariga nr 03, mille punkti 5 järgi on pakti osalisriikidel kohustus tagada igaühele, kelle paktis märgitud ja osalisriigi poolt tunnustatud õigusi rikutakse, tõhusad vahendid enda kaitseks. Üldkommentaari samas punktis leitakse veel, et mitmed pakti artiklid, sh III osa artiklid, võivad olla osalisriikide kohtute poolt vahetult kohaldatavad. Vaatamata kohtu põhimõttelisele võimalusele kohaldada välislepingut, tuleb kohtutel kõigepealt otsida asjassepuutuvaid sätteid Põhiseadusest ja teistest Eesti õigustloovatest aktidest. Selle haldusasja lahendamiseks on vajalik analüüsida Põhiseaduse § 27 lg 5 ning 28 lg 2 ja 3, samuti Sotsiaalhoolekande seaduse, Töötu sotsiaalse kaitse seaduse ja Tööturuteenuse seaduse asjassepuutuvaid sätteid, aga ka kehtestatud toimetulekupiiri õiguspärasust.
  61. Eeltoodud põhjustel tuleb L. Martinsoni kassatsioonkaebus rahuldada ning Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi otsus ja Tallinna Halduskohtu otsus tühistada. Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.