← Eesti

3-3-1-3-03

KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-3-03

  1. jaanuar 2003 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann Voldemar Kanguri kaebus Mäksa Vallavolikogu otsuse osaliseks tühistamiseks Tartu Ringkonnakohtu
  2. septembri
  3. a otsus haldusasjas nr 2-3-168/2002 Voldemar Kanguri kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  4. Rahuldada Voldemar Kanguri kassatsioonkaebus.
  5. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
  6. septembri
  7. a otsus haldusasjas nr 2-3-168/
  9. Saata asi uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule.
  10. Tagastada kautsjon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  12. veebruaril 2000 võttis Mäksa Vallavolikogu, juhindudes Eesti Vabariigi maareformi seaduse §st 231 lg 2, 3 ja 5 ning §-st 232 lg 2, 3 ja 5, vastu otsuse nr 8 "Vabade põllumaade erastajate nimekirja kinnitamine". Selle otsuse punktidega 1.2, 1.3, 1.6 ja 1.7 jäeti Voldemar Kangur kandmata vaba põllumajandusmaade erastajate nimekirja. Otsuse punktide 1.2, 1.3 ja 1.6 kohaselt otsustati kanda sellesse nimekirja vastavalt AS Tamme Kuivatid, TÜ Mäksa Seeme ja OÜ Melmilk põhjusel, et nimetatud taotlejad on alates Maareformi seaduse jõustumisest kauem tegelenud põllumajandusliku tootmisega kui Voldemar Kangur.
  13. V. Kangur esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada õigusvastaseks ja tühistada Mäksa Vallavolikogu
  14. veebruari
  15. a otsuse punktid 1.2, 1.3, 1.6 ja 1.
  16. Kaebuse esitaja leidis, et vaba põllumajandusmaa erastajate nimekirja kinnitamisel eelistas Mäksa Vallavolikogu isikuid, keda MRS §-de 231 ja 232 järgi ei saanud eelistada. Otsuse tegemisel võttis vallavolikogu põhjendamatult aluseks äriühingute asutamise aja ja nende poolt maakasutuse kestuse ning jättis välja selgitamata, kes on taotlejatest kauem tegelenud põllumajandusliku tootmisega. Kaebuse esitaja väitis, et tema on tegelenud põllumajandusliku tootmisega juba alates
  17. aastast.
  18. Tartu Halduskohtu
  19. aprilli
  20. a otsusega rahuldati V. Kanguri kaebus osaliselt ja tühistati Mäksa Vallavolikogu
  21. veebruari
  22. a otsuse punktid 1.2, 1.3 ja 1.6, ülejäänud osas jäeti kaebus rahuldamata. Halduskohus leidis, et vallavolikogu poolt valiku tegemine sõltuvalt taotleja äriregistrisse kandmise ajast ei olnud õige, sest MRS § 23¹ lg 5 järgi tuli eelistada taotlejat, kes alates Maareformi seaduse jõustumisest on kauem tegelenud põllumajandusliku tootmisega. Vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal kehtinud MRS § 23¹ lg 2 redaktsiooni järgi oli põllumajandusliku tootmisega tegeleja isik, kes vastas Põllumajandussaaduste ja -toodete turu korraldamise seaduse § 2 punktis 3 sätestatule ning omas tootmiseks vajalikku maad või põllumajandusmaa kasutamise õigust. Põllumajandussaaduste ja -toodete turu korraldamise seaduse § 2 p 3 kohaselt oli põllumajandustootjaks füüsiline või juriidiline isik, kes sai tulu omatoodetud põllumajandussaaduste või nendest valmistatud toodete müügist. Lisaks sellele pidi ta omama tootmiseks vajalikku maad või põllumajandusmaa kasutamise õigust. Vaidlustatud otsuse ajal kehtinud MRS § 231 redaktsioon ei näinud ette, et põllumajandusliku tootmise alguseks loetakse ettevõtte registreerimise aega. Antud juhtumil on volikogu jätnud hindamata asjaolu, et Mäksa Küla RSN on eraldanud V. Kangurile maad alaliseks kasutamiseks talupidamise rajamise eesmärgil
  23. veebruaril
  25. Mäksa Vallavolikogu apellatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu
  26. septembri
  27. a otsusega tühistati Tartu Halduskohtu
  28. aprilli
  29. a otsus osas, millega tühistati Mäksa Vallavolikogu
  30. veebruari
  31. a otsuse punktid 1.2, 1.3 ja 1.6 ja tehti selles osas uus otsus ning jäeti V. Kanguri kaebus Mäksa Vallavolikogu
  32. veebruari
  33. a otsuse punktide 1.2, 1.3 ja 1.6 tühistamiseks rahuldamata, muus osas jäeti halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus asus seisukohale, et otsustamaks selle üle, kes taotlejatest on tegelenud põllumajandusliku tootmisega kauem, tuleb hinnata kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid, s.h ka ettevõtja registrisse kandmise aega. Kuna ettevõtja registrisse kandmise aeg ei ole määravaks asjaoluks ja tavaliselt esinevad ka muud asjaolud, mis võimaldavad kindlaks teha aega, millal põllumajandusliku tootmisega alustati, siis tuleb taotlejate seas valiku tegemisel arvestada ka muid asjaolusid. Ringkonnakohus leidis, et "käesolevas asjas on oluliseks asjaoluks ka see, et kõiki vaidlusaluseid maatükke kasutavad ajutise maakasutuslepingu alusel algusest peale kolmandad isikud, kes loodi 1992-
  34. a põllumajandusreformi käigus seoses nõukogudeaegse majandi, kelle kasutuses maa varem oli, likvideerimisega. Seega ei ole tegemist faktiliselt vabade maadega, s.o maadega, mida keegi ei valda ega kasuta". Kuna tegemist on maatükkidega, mida kolmandad isikud omaaegse majandi likvideerimisest alates kuni käesoleva ajani valdavad ja kasutavad põllumajanduslikuks tootmiseks ja mida ei saadud erastada enne maade tagastamise või kompenseerimise otsustamist, siis tuleb arvestada kolmandate isikute õigustatud ootusega nende maade erastamiseks, s.o nende maatükkide erastamisel on põhjendatud kolmandate isikute eelistamine. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei ole põhjendatud V. Kanguri väide, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel hääletasid volikogu liikmetena ka Reinu Saluoks ja Peeter Kollist, kes kuulusid vastavalt TÜ Mäksa Seeme ja AS Tamme Kuivatid juhtorganitesse. Mäksa Vallavolikogu
  35. veebruari
  36. a istungi protokollis on märgitud, et nimetatud isikud on taandunud nende maatükkide erastamise otsustamisest, millele pretendeerisid nimetatud äriühingud. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
  37. V. Kanguri kassatsioonkaebuses palutakse Tartu Ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kassaator leiab, et ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti MRS § 231, Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 17 lg 5 ja lg 6 ning Korruptsioonivastase seaduse § 25 lg 1, samuti rikkus kohus otsuse tegemisel HKMS § 47 lg 3 ja TsMS § 330 lg
  38. Kassaator väidab, et MRS § 231 lg 5 ei anna võimalust lugeda konkreetse, erastamiseks taotletava maatüki mistahes pikka aega kestnud valdamist ja kasutamist selle maa erastamisel eelistuse tegemise aluseks. Põllumajandusmaa ajutise kasutamise lepingu alusel toimunud maakasutus ei saa olla konkreetse maatüki erastamisel kasutaja eelistatuna käsitlemisel õiguspärase ootuse tekkimise aluseks seetõttu, et selle välistab Eesti Vabariigi Ülemnõukogu
  39. oktoobri
  40. a otsuse "Eesti Vabariigi maareformi seaduse kehtestamise kohta" punkt 7, mis sätestab sõnaselgelt, et nn ajutine ehk kohaliku omavalitsusega sõlmitud lepingu alusel toimuv maakasutus ei anna eelist maa omandiõiguse küsimuse otsustamisel. Kui aga vaba põllumajandusmaa erastamisel pidada maakasutuse olemasolu oluliseks eelistuskriteeriumiks, siis tuleb antud juhtumil eelistada V. Kangurit, kelle põline maakasutusõigus tekkis juba
  41. jaanuaril 1992, seega varem kui kolmandatel isikutel. Kassaator leiab, et KOKS § 17 lg 5 ja 6 järgi ei tohi volikogu liige osa võtta volikogu sellise üksikakti arutamisest ja otsustamisest, mille suhtes on tal huvide konflikt vastavalt Korruptsioonivastase seaduse § 25 lõikele
  42. Huvide konflikti korral on volikogu liige kohustatud enne küsimuse arutelu algust tegema avalduse enda mitteosalemise kohta antud päevakorrapunkti arutamisel. Küsimuse arutamiseks ja otsustamiseks vajalik kvoorum on selle volikogu liikme võrra väiksem. Ebaõige on ringkonnakohtu järeldus, et KOKS § 17 lõigetes 5 ja 6 sätestatut on järgitud juhul, kui volikogu liige on end taandanud üksnes teda puudutava küsimuse otsustamisest. Seadus nõuab sõnaselgelt isiku taandumist nii arutamisest kui otsustamisest.
  43. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leiab Mäksa Vallavolikogu, et ringkonnakohus on õigesti tõlgendanud ja kohaldanud materiaalõigust ega ole rikkunud kohtumenetluse norme. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
  44. Mäksa Vallavolikogu
  45. veebruari
  46. a otsuse nr 8 vastuvõtmise ajal Maareformi seaduse § 22 lg 2 sätestas, et erastamisele kuuluv põllumajandusmaa (vaba põllumajandusmaa) erastatakse või antakse kasutusvaldusesse vastavalt selle seaduse §-le
  47. Maareformi seaduse § 231 lg 2 kehtis redaktsioonis: "Vaba põllumajandusmaa erastamiseks või sellele maale kasutusvalduse seadmiseks esitab äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja, kes tegeleb maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil põllumajandusliku tootmisega, või äriregistrisse kantud Eesti eraõiguslik juriidiline isik, kelle põhiliseks tegevusalaks on põllumajanduslik tootmine maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil, omavalitsusele avalduse maa suuruse ja maatüki numbri(te) nimetamisega. Põllumajandusliku tootmisega tegeleja käesoleva seaduse tähenduses on isik, kes vastab põllumajandussaaduste ja -toodete turu korraldamise seaduse paragrahv 2 punktis 3 sätestatule ning omab tootmiseks vajalikku maad või põllumajandusmaa kasutamise õigust. Kohaliku omavalitsuse volikogu võib isiku võtta vaba põllumajandusmaa ja vaba metsamaa taotlejate nimekirja ka isiku poolt esitatud ja omavalitsuse arengukavale vastava äriplaani alusel." Vaba põllumajandusmaa erastamisest sai osa võtta ja sellekohase avalduse esitada maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil põllumajandusliku tootmisega tegelev füüsilisest isikust ettevõtja ja Eesti eraõiguslik juriidiline isik, kes oli kantud äriregistrisse. Seega on õige kassaatori väide, et äriregistri kande olemasolu oli vaba põllumajandusmaa erastamiseks avalduse esitamise eeltingimus, mitte aga põllumajandusliku tootmisega tegeleja obligatoorne tunnus. Maa omamine või põllumajandusmaa kasutamise õiguse olemasolu oli põllumajandusliku tootmisega tegeleva isikul samuti oluliseks tingimuseks vaba põllumajandusmaa erastamise avalduse esitamiseks.
  48. Haldusasja materjalidest nähtuvalt soovisid antud juhtumil ühe maatüki erastamist mitu isikut ja nad ei leppinud kokku Mäksa Vallavalitsuse poolt määratud tähtajaks, s.o
  49. veebruariks
  50. Vaidlustatud otsuse tegemise ajal MRS § 231 lg 5 sätestas, et kui ühe maatüki erastamist soovib mitu isikut ja nad omavahel kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks kokku ei lepi, teeb kohaliku omavalitsuse volikogu otsuse kas eelistada taotlejat, kes alates Maareformi seaduse jõustumisest on kauem tegelenud põllumajandusliku tootmisega või korraldada taotlejate vaheline enampakkumine. Seega tuli vaba põllumajandusmaa erastamisel eelistada isikut, kes oli Maareformi seaduse jõustumisest arvates kauem tegelenud põllumajandusliku tootmisega. Kui selle kriteeriumi alusel ei olnud võimalik eelistada ühte taotlejat, siis tuli volikogul erastamise kiireks läbiviimiseks teha otsus taotlejate vahel enampakkumise korraldamise kohta.
  51. Ringkonnakohus asus seisukohale, et antud asjas on "oluliseks asjaoluks ka see, et kõiki vaidlustatud maatükke kasutavad ajutise maakasutuslepingu alusel algusest peale kolmandad isikud, kes loodi 1992-
  52. a põllumajandusreformi käigus seoses nõukogudeaegse majandi, kelle kasutuses maa varem oli, likvideerimisega. Seega ei ole tegemist faktiliselt vabade maadega, s.o maadega, mida keegi ei valda ega kasuta. 1992-
  53. a, s.o ajal, kui kolmandad isikud said maade faktilisteks valdajateks ja kasutajateks, ei olnud maade erastamine veel võimalik, sest selleks ajaks ei jõutud kindlaks teha õigusjärgsetele omanikele tagastamisele kuuluvaid maatükke. Kuna tegemist on maatükkidega, mida kolmandad isikud omaaegse majandi likvideerimisest alates kuni käesoleva ajani valdavad ja kasutavad põllumajanduslikuks tootmiseks ja mida ei saadud erastada enne maade tagastamise või kompenseerimise otsustamist, siis tuleb arvestada kolmandate isikute õigustatud ootusega nende maade erastamiseks, s. nende maatükkide erastamisel on põhjendatud kolmandate isikute eelistamine". Riigikohus ei nõustu sellise järeldusega. Haldusasja materjalidest nähtuvalt ei ole pooled ega ka kolmandad isikud kunagi seadnud kahtluse alla asjaolu, et antud juhtumil polnud tegemist vaba põllumajandusmaa erastamisega MRS § 231 tähenduses. Mäksa Vallavolikogu vastuses kassatsioonkaebusele viidatakse
  54. juunil
  55. a jõustunud Maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse §-le 16 lg 11, mis sätestas, et enne selle seaduse jõustumist sõlmitud rendi-, hoonestusõiguse või tasuta kasutamise lepingu alusel riigimaa kasutajatel on kuue kuu jooksul, arvates sama seaduse jõustumisest, õigus taotleda lepingu alusel kasutatava maa ostueesõigusega erastamist, arvestades Eesti Vabariigi maareformi seaduse §-s 21 sätestatud kitsendust. Nimetatud säte tunnistati aga
  56. oktoobril
  57. a vastu võetud Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse §ga 13 kehtetuks. Seega vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal ei andnud põllumajandusmaa ajutise kasutamise lepingu alusel toimunud maakasutus maa kasutajale eelist selle maa erastamisel.
  58. Ringkonnakohus ei ole pööranud tähelepanu ega andnud hinnangut V. Kanguri kaebuses ja ka vastuses apellatsioonkaebusele märgitud väitele, et kaebuse esitaja on tegelenud põllumajandusliku tootmisega juba alates
  59. aastast, seega kauem kui kolmandad isikud. Samuti pole ringkonnakohus andnud hinnangut nimetatud väite tõendamiseks kohtutoimikus olevatele V. Kanguri poolt esitatud tõenditele (nt maakomisjoni koosoleku
  60. jaanuari
  61. a protokoll nr 3,
  62. novembril
  63. a sõlmitud ostu-müügi leping traktori kohta,
  64. veebruaril
  65. a sõlmitud ostu-müügi leping teraviljakombaini kohta jne). Sellega rikkus ringkonnakohus HKMS § 47 lg 3 ja TsMS § 330 lg 4 nõudeid.
  66. Riigikohtu halduskolleegium peab vajalikuks märkida, et
  67. novembril 2002 võeti vastu Maareformi seaduse muutmise seadus, mis jõustus
  68. jaanuaril
  69. Selle seaduse §-ga 1 muudeti MRS § 22 lg 2 ja sõnastati see järgmiselt: "Erastamisele kuuluv maa, millele ei ole ostueesõigusega erastamise taotlusi, välja arvatud põllumajandusmaa ja metsamaa, erastatakse käesoleva paragrahvi
  70. lõikes nimetatud isikute olemasolu korral piiratud enampakkumisel. Tagastamise ja ostueesõigusega erastamise nõueteta põllumajandusmaa (edaspidi vaba põllumajandusmaa) antakse kasutusvaldusesse vastavalt käesoleva seaduse §-le 23³. Sama seaduse §-ga 6 tunnistati MRS § 23¹ ja § 23² kehtetuks. Nimetatud seaduse §-ga 7 täiendati Maareformi seadust §-ga 23³, mis sätestab vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmise. Põllumajandusliku tootmisega tegeleva ja MRS § 23³ alusel maa kasutusvaldusesse saamise õiguse omandanud isiku kasuks seatakse põllumajandusmaale kasutusvaldus MRS 34¹ lg 2 kohaselt kuni 15 aastaks. Nimetatud tähtaja möödumisel on kasutusvaldajal õigus taotleda lepingu pikendamist veel kuni 15 aastaks. Isikul, kelle kasuks on kasutusvaldus seatud MRS § 34¹ alusel, on õigus taotleda maa omandamist pärast kümne aasta möödumist kasutusvalduse seadmisest (MRS § 34¹ lg 3). Kuna nn vaba põllumajandusmaa erastamist puudutav regulatsioon on oluliselt muutunud, siis ei saa antud juhtumil tähelepanuta jätta ka Maareformi seaduse muutmise seaduse § 13, mis sätestab: "Vaba põllumajandus- ja metsamaa erastamine viiakse lõpule senikehtinud alustel ja korras, kui kohaliku omavalitsuse volikogu on erastajate nimekirja kinnitanud enne käesoleva seaduse jõustumist. Eelmises lauses nimetatud korras viiakse lõpule ka nende põllumajandus- ja metsamaade erastamismenetlus, mille erastajate nimekiri on vallavolikogu otsusega kinnitatud enne käesoleva seaduse jõustumist, kuid vastav otsus on kohtu poolt seadusevastaseks või tühiseks tunnistatud". Seega, kui antud juhtumil kohus tühistab volikogu otsuse maa erastajate nimekirja kinnitamise kohta osaliselt või täielikult, peab volikogu kinnitama uue nimekirja ja viima erastamise läbi Maareformi seaduse muutmise seaduse §-s 13 lg 1 sätestatud korras. II
  71. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 17 lg 5 kohaselt ei tohi volikogu liige osa võtta volikogu sellise üksikakti arutamisest ja otsustamisest, mille suhtes on tal huvide konflikt vastavalt Korruptsioonivastase seaduse §-le 25 lg
  72. KOKS § 17 lg 6 näeb ette, et sama paragrahvi lõikes 5 sätestatud juhul on volikogu liige kohustatud enne küsimuse arutelu algust tegema avalduse enda mitteosalemise kohta antud päevakorrapunkti arutamisel. Vastav märge fikseeritakse volikogu istungi protokollis. Küsimuste arutamiseks ja otsustamiseks vajalik kvoorum on selle volikogu liikme võrra väiksem. Ringkonnakohtu otsusest järeldub, et antud juhtumil on volikogu liikmete R. Saluoksa ja P. Kollisti puhul tegemist huvide konfliktiga Korruptsioonivastase seaduse § 25 lg 1 mõttes. Ringkonnakohus leidis, et V. Kanguri väide selle kohta, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel hääletasid volikogu liikmetena ka R. Saluoks ja P. Kollist, kes kuulusid maa erastamisest huvitatud TÜ Mäksa Seeme ja AS Tamme Kuivatid juhtorganitesse, ei ole põhjendatud. Vallavolikogu
  73. veebruari
  74. a istungi protokollis on märgitud, et nimetatud isikud taanduvad nende maatükkide erastamise otsustamisest, millele pretendeerivad nimetatud äriühingud. Õige on kassaatori väide, et KOKS § 17 lg 5 nõuab huvide konflikti korral volikogu liikme taandumist nii küsimuse arutamisest kui ka otsustamisest. Volikogu otsus kujuneb arutelu tulemusena, mistõttu asjast huvitatud isikute osalemine küsimuse arutamisel võib mõjutada otsuse tulemust. Haldusasja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus kontrollima, kas Mäksa Vallavolikogus järgiti vaidlustatud otsuse vastu võtmisel Korruptsioonivastase seaduse § 25 lg 1 ja Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 17 lg 5 ja 6 ning kas nende normide rikkumine võis kaasa tuua ebaõige otsuse. Riigikohus peab vajalikuks rõhutada, et diskretsiooniotsuste korral on õiglasel menetlusel tavalisest olulisem roll. Pädeva organi liikme isiklik huvi asjas võib menetlusnormide rikkumise korral viia diskretsiooniveani.
  75. Kuna ringkonnakohus kohaldas vääralt materiaalõigust ja rikkus ka kohtumenetluse norme, siis kuulub ringkonnakohtu otsus tühistamisele. Haldusasi tuleb saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.