KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-4-03 Otsuse kuupäev Tartu, 23. jaanuar 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja V. Kõve Kohtuasi OÜ Teine Planeet (pankrotis)

§ 43lg 1 p 2 kohaselt tuleb lepingu lisa nr 1 täiendamine 2.

märtsil

1. a tunnistada kehtetuks ning mõista kostjalt 80 000 krooni pankrotivarasse.
2. Kostja vaidles hagile vastu.

§ 42

lg 1 kohaselt on vara tagasivõitmise hagi rahuldamise eelduseks, et vara on kehtetuks tunnistatud tehinguga võlgniku omandist välja läinud. Tagasinõutav 80 000 krooni ei ole kunagi võlgniku omandis olnud. Tasaarvestamistehingut pole hageja vaidlustanud. Hageja ei ole tõendanud, et selle tehinguga kahjustati teadlikult võlausaldajate huve, samuti ei ole tõendatud hageja makseraskused tehingu tegemise ajal. Leppetrahvi kokkuleppe eesmärgiks oli tagada köögi tegevuse alustamine kostjale kuuluva kaupluse avamise hetkest, mis oli oluline kaupluse külastajatele positiivse esmamulje jätmiseks.

1. Tallinna Linnakohus rahuldas hagi ja tunnistas kehtetuks
2. juuni
3. a lepingu lisa nr 1
4. märtsi
5. a täienduse ning mõistis kostjalt hageja pankrotivarasse 80 000 krooni tasumata võlga ja 6372 krooni kohtukulu. AÕS §-le 30 ja § 31 lg-le 2 tuginedes leidis kohus, et võlgnikule kuuluv tehingust tulenev varaline nõudeõigus (õigus saada toodete müügist laekunud raha) saab olla aluseks vara tagasivõitmisele. Lepingu lisa nr 1 täienduse sõlmimisega
6. märtsil
7. a võttis võlgnik teadlikult võlausaldajate huve kahjustava kohustuse, mistõttu tuleb see tehing tagasivõitmise korras tunnistada kehtetuks. Võlausaldajate huvide kahjustamine väljendus varalise kohustuse võlgniku omavahendite arvel täitmise võimatuses. Poolte õiguste ja kohustuste vahekord muutus olulisel määral hageja kahjuks. Kostjal oli ülevaade hageja majandustegevusest, kuna realisatsioon toimus kostja kassa kaudu. Pankrotiotsusega tuvastati, et hagejal tekkisid pöördumatu iseloomuga makseraskused juba
8. aastal. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejal oli kostja vastu
9. juuni
10. a lepingust tulenev 80 000 krooni suurune nõudeõigus, mille kostja tasaarvestas omapoolse leppetrahvi nõudega. Kuna leppetrahvi aluseks olev tehing tunnistatakse tagasivõitmise korras kehtetuks, langeb ära tasaarvestuse aluseks olnud kostja vastunõue ning 80 000 krooni tuleb kostjalt pankrotivarasse välja mõista. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
11. Tallinna Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse ja tegi asjas uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata.

§ 43

lg 1 p 2 alusel on tehingu kehtetuks tunnistamise eelduseks asjaolu, et võlgnik on tehinguga teadlikult kahjustanud võlausaldajate huve. Ringkonnakohus leidis, et võlgniku tavapäraseks majandustegevuseks oli pakkuda A-Selver AS ketti kuuluvates kauplustes kohapeal valmistatud hiina kiirtoitu. Poolte omavahelised suhted olid kindlaks määratud

1. juuni
2. a lepingus. Lepingu lisas number 1 oli loetletud kauplused, kus köögid avatakse, ja kokku lepitud tingimuses, et lepingu kehtivuse ajal alustavad Selveri avatavates kauplustes koos kauplusega tööd ka köögid. Lepingu lisa nr 1 täiendamisega
3. märtsil 2001 lepiti kokku ainult köögi avamise tähtpäevas. Linnakohus tuvastas vääralt, et lepingu lisa täienduse sõlmimisega võttis võlgnik endale kohustuse täiendavalt investeerida, mida ta ei suutnud täita omavahendite arvel. Selline kohustus tuli juba
4. juuni
5. a lepingust. Hageja ei ole väitnud, et Tondi Selveri kaupluses avatavasse kööki oleks tulnud teha tavapärasest suuremaid investeeringuid. Laenatud vahendite kasutamine investeerimisel on majandustegevuses tavaline. Asjaolu, et võlgnik oli tehingu tegemise ajal makseraskustes (bilansis kajastus kahjum ja rendileandjale oldi võlgu) ei tähenda veel seda, et kõik sel ajal tehtud tehingud oleksid teadvalt võlausaldajate huvisid kahjustavad. Kuna investeering oli juba varem planeeritud, siis oli eeldatav, et uue köögi avamine oleks võinud võlgniku maksevõimet tulevikus pigem parandada. Samuti ei saa võlausaldajate huvisid teadlikult kahjustavaks pidada lepingus leppetrahvi osas kokkuleppimist. Leppetrahv on ärisuhetes tavapärane viis tagamaks kohustise täitmist. Hageja pidi kostjale maksma tegutseva köögi eest renti 12 000 krooni kuus. Köögi sisseseadmise ajal ei pidanud ta renti maksma ja seetõttu ei olnud ka leppetrahvi kokkulepe hagejale liiga koormav. Hageja ei ole väitnud, nagu oleks ta juba leppetrahvi kokkuleppe sõlmimise ajal teadnud, et tal pole võimalik kööki tähtaegselt avada. Linnakohus jõudis ebaõigele järeldusele, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
6. Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Kaebuse põhjenduste kohaselt jättis ringkonnakohus ebaõigesti kohaldamata

§ 43lg 1 p 2.

Hageja arvates kahjustati leppetrahvi kokkuleppega teadlikult võlausaldajate huve. Leppetrahvi kokkuleppe eesmärgiks oli võimaldada kostjale rahasumma ja eelistada teda nõnda teistele võlausaldajatele. 10 000 krooni suurust leppetrahvi päevas ei saa pidada mõistlikuks, sest rendimakse suurus kuus oli 12 000 krooni. Tegemist on ilmselgelt ebamõistlikult suure leppetrahviga. Leppetrahv, mille päevamäär on samas suurusjärgus kuu renditasuga, on võlausaldajate huve selgelt kahjustav. Oluline on ka asjaolu, et leppetrahv nähti ette üksnes hagejapoolsete kohustuste rikkumise korral. Hageja teadis täiendkokkuleppe sõlmimise ajal, et ta ei suuda kööki tähtaegselt avada. 6. Kostja A-Selver AS vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja leidis, et ringkonnakohus on jätnud õigesti

§ 43lg 1 p 2 asjas kohaldamata.

1. Riigikohtu istungil jäi kassaatori esindaja kaebuse väidete juurde. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks.
3. Ringkonnakohus tuvastas, et
4. juuni
5. a lepingu lisas nr 1 leppisid pooled kokku, et lepingu kehtivuse ajal alustab igas kostja avatavas kaupluses tegevust ka hageja köök, ning vaidlustatud
6. märtsi
7. a tehinguga leppisid nad kokku ainult Tondi Selveri kaupluses köögi avamise tähtpäevas ja avamisega viivitamise korral leppetrahvi maksmises.

§ 42

lg 1 kohaselt tunnistab kohus

§-s 43 sätestatud alustel kehtetuks tehingud ja mõistab pankrotivarasse nende tehingutega võlgniku omandist väljaläinud vara. Kuna

1. märtsi
2. a tehinguga vara hageja omandist välja ei läinud, siis ei ole tagasivõitmise korras selle tehingu kehtetuks tunnistamiseks alust.
3. Apellatsioonikohus on asunud õigesti seisukohale, et

§ 43

lg 1 p 2 kohaselt on võlgniku tehingu kehtetuks tunnistamise vajalikuks tingimuseks, et tehinguga oleks teadlikult kahjustatud võlausaldajate huve. Ringkonnakohus leidis, et köögi avamise tähtpäeva ja leppetrahvi kokkuleppega hageja võlausaldajate huve teadlikult ei kahjustanud. Oma järeldust on ringkonnakohus otsuses küllaldaselt põhjendanud ning hageja esile toodud asjaoludele hinnangu andnud ja väidetele vastanud. Ainuüksi sellest, et kokkulepitud viivis oli väidetavalt ülemäära suur ei saa järeldada, et võlausaldajate huve teadlikult kahjustati. Hageja pole kostja tehtud tasaarvestuse vaidlustamiseks esitanud 20. juuni 2000. a lepingu alusel kostjalt raha väljamõistmise nõuet ühes TsK § 194 kohase leppetrahvi vähendamise taotlusega. J. Odar, A. Kull, V. Kõve