KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON 3-3-1-13-03 12. veebruar 200

§ 3

lõike 8 alusel erastamisele mittekuuluvateks seoses vajadusega säilitada nimetatud elamu tervikuna üürikorteritena. Tartu Linnavolikogu

1. veebruari
2. a otsusega nr 291 anti Tartu linnale kuulunud Küütri t 2, Küütri t 4 ja Ülikooli t 15 asuvad hooned tasuta Tartu Ülikooli omandisse.
3. Leo-Henn Humal esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada õigusvastasteks Tartu Linnavolikogu
4. märtsi
5. a otsuse nr 179 osas, millega otsustati Küütri t 2/Ülikooli t 15 asuvad eluruumid erastamata jätta, ja linnavolikogu
6. veebruari
7. a otsuse nr 291 osas, millega otsustati nimetatud elamu võõrandada otsustuskorras tasuta Tartu Ülikoolile. L.-H. Humal palus Tartu Linnavolikogult tema kasuks välja mõista vaidlustatud õigusvastaste otsustega tekitatud 593 096 krooni suuruse kahju. Kaebuse kohaselt kasutab kaebuse esitaja üürilepingu alusel Tartus Ülikooli t 15-4 asuvat eluruumi. L.-H. Humal väitis, et linnavolikogu
8. märtsi
9. a otsus on motiveerimata ja seepärast seadusevastane. Õigusvastane on ka linnavolikogu
10. veebruari
11. a otsus. Sellest haldusaktist nähtub, et vajadus säilitada Ülikooli t 15 elamut tervikuna üürikorteritena oli ära langenud ja seetõttu tulnuks eluruumid üürnikele erastada. Vaidlustatud otsused rikuvad kaebuse esitaja õigust erastada tema kasutuses olevat eluruumi.
12. Tartu Halduskohtu
13. aprilli
14. a otsusega jäeti L.-H. Humala kaebus rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt on Tartu Linnavolikogu
15. märtsi
16. a otsus nr 179 piisavalt motiveeritud ja kontrollitav. Halduskohus asus seisukohale, et Tartus Ülikooli t 15-4 asuva eluruumi erastamata jätmise põhjus on seaduslik. Linnavolikogu
17. veebruari
18. a otsusest nr 291 ei tulene, et eluruumide erastamata jätmise alus on ära langenud. Antud juhtumil ei toonud hoone omaniku vahetumine kaasa eluruumi erastamata jätmise aluse äralangemist. Pärast seda, kui Tartu linn võõrandas Ülikooli t 15 asuva hoone Tartu Ülikoolile, jätkus selle kasutamine avalikes (üldistes) huvides. Ülikoolile üleantud vara võimalikule tulevasele kasutusele (eluruumid, õppehoone) vaatamata, ei lange ära seadusest tulenev erastamata jätmise alus, s.o hoone kasutamine üldistes huvides. Kuna vaidlustatud otsused ei ole õigusvastased, siis puuduvad ka alused kahjuhüvitise nõudeks.
19. L.-H. Humal esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu otsuse. Apellatsioonkaebuse kohaselt pidi halduskohus kontrollima, millised faktilised asjaolud olid apellandi kasutuses oleva eluruumi erastamisele mittekuuluvaks tunnistamise aluseks. Halduskohus ei kontrollinud eluruumi erastamata jätmise põhjuse seaduslikkust. Apellant väitis, et linnavolikogu
20. veebruari
21. a otsuse vastuvõtmise tegelikud põhjused nähtuvad linnavalitsuse ametniku Arvo Sakariase ettekandest volikogu istungil ja ajalehes "Postimees"
22. märtsil 1995 ilmunud artiklist "Kõiki eluruume ei erastata". Nendest tõenditest ilmneb, et eluruumide erastamisele mittekuuluvaks tunnistamise tegelikuks põhjuseks ei olnud vajadus säilitada elamut üürikorteritena. Asjaolule, et Tartu linnal ei olnud tegelikult soovi säilitada Küütri t 2/Ülikooli t 15 asuvat elamut üürikorteritena, osutab ka linnavolikogu
23. veebruari
24. a otsus nr
25. Apellandi väitel rikkus halduskohus TsMS § 231 lg 4, sest kohtuotsusest ei nähtu, millist seadust kohus kohaldas. Kuna Tartu Ülikooli ei kohustatud säilitama elamut tervikuna üürikorteritena, oleks kohus pidanud hindama, kas
26. märtsi
27. a otsuses märgitud erastamata jätmise põhjus on seaduslik ka pärast hoone võõrandamise otsustamist. Sellega rikkus kohus HKMS §-s 25 lg 4 sätestatud kohustust. Eluruumi erastamata jätmise mõjuva põhjuse äralangemise korral oli Tartu linn kohustatud erastama Ülikooli t 15-4 asuva eluruumi apellandile.
28. Tartu Ringkonnakohtu
29. oktoobri
30. a otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei saanud Tartu Linnavolikogu
31. veebruari
32. a otsus nr 291 iseenesest rikkuda kaebuse esitaja õigust erastada Ülikooli t 15-4 asuvat eluruumi.

§ 6

lõike 1 punkti 1 järgi on eluruumide erastamise kohustatud subjektiks riigile kuuluvate eluruumide puhul ettevõte, asutus või organisatsioon, sealhulgas avalik-õiguslik juriidiline isik, kelle valduses (bilansis) on erastatav eluruum. Seega ei halvenenud nimetatud otsusega kaebuse esitaja kui eluruumi erastamist taotlenud isiku õiguslik olukord, sest eluruumi erastamise kohustatud subjekti õigused ja kohustused läksid üle Tartu Ülikoolile kui avalik-õiguslikule juriidilisele isikule. Linnavolikogu

1. veebruari
2. a otsus ei saa olla põhjuslikus seoses kaebajale väidetava kahju tekkimisega, sest eluruumi erastamise keeld oleks säilinud igal juhul, s.t ka siis, kui nimetatud otsust ei oleks vastu võetud. Eluruumide erastamise keeld kehtib ka Tartu Ülikooli suhtes, samuti kehtib ülikooli suhtes kohustus kasutada Ülikooli t 15 elamut tervikuna üürikorteritena. Ringkonnakohus leidis, et kaebuse esitajale ei ole tekitatud varalist kahju ka Tartu Linnavolikogu
3. märtsi
4. a otsusega nr
5. Juhul, kui nimetatud eluruumi erastamata jätmise faktiline alus - vajadus säilitada eluruumi üürikorteritena - on ära langenud, siis on L.-H. Humalal õigus nõuda eluruumi erastamist ning tema sellist õigust rikkuvad eluruumi võõrandamise tehingud on kuni
6. juulini 2002 kehtinud Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 66 järgi tühised. Kui eluruumi erastamata jätmise mõjuv põhjus langeb tulevikus ära, on Tartu Ülikool kohustatud vastavalt EES §-le 6 lg 1 p 1 erastama kaebuse esitajale tema kasutuses oleva eluruumi. Ringkonnakohus leidis, et Tartu Linnavolikogu
7. märtsi
8. a istungi protokollist ei saa järeldada, et Ülikooli t 15 elamu osas tehtud otsuse eesmärgiks oli elamu üürnike õiguste rikkumine. Protokolli põhjal saab järeldada, et otsuse eesmärgiks oli muuhulgas tagada elamu remontimine. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
9. L.-H. Humala kassatsioonkaebuses palutakse tühistada Tartu Ringkonnakohtu otsus ja saata asi samale kohtule uueks arutamiseks. Kassatsioonkaebuse kohaselt vaidlustas kaebuse esitaja apellatsioonkaebuses halduskohtu seisukoha, et Tartus Ülikooli t 15-4 asuva eluruumi erastamata jätmise põhjus oli seaduslik. Vaidlustamise põhjuseks oli asjaolu, et halduskohtu otsusest ei selgu, millistel tõenditel ja neist tulenevatel asjaoludel rajaneb kohtu järeldus. Ringkonnakohus ei pööranud apellatsioonkaebuse eelnimetatud väitele tähelepanu. Sellega rikkus ta TsMS §-s 330 lg 6 sätestatud nõuet. Kassaator väidab, et kohtud rikkusid HKMS §-s 25 lg 4 sätestatud kohustust, sest ei kontrollinud, kas Tartu Linnavolikogu
10. märtsi
11. a otsuse nr 179 punktis 1.4 märgitud Ülikooli t 15-4 eluruumi erastamata jätmise põhjus oli seaduslik. Kuna ringkonnakohus leidis, et eluruumi erastamisest keeldumise põhjuseks oli "muuhulgas tagada elamu kordategemine", siis sellest järeldub, et linnavolikogu
12. märtsi
13. a otsuses ei ole kõiki erastamata jätmise põhjusi esitatud. Eesmärk tagada elamu kordategemine on saavutatav ka eluruumide erastamise korral, seega pole see mõjuvaks põhjuseks, mis võimaldaks linnavolikogul jätta eluruumid erastamata. Linnavolikogu otsus, milles ei ole ära toodud kõiki erastamata jätmise põhjusi, on motiveerimata. Motiveerimata haldusakt on õigusvastane. Kassaator leiab, et ringkonnakohus kohaldas EES § 3 lg 8 ebaõigesti. Nimetatud sätet ei saa vaadelda kui erastamata jätmise üldalust, vaid tegemist on seadusega kehtestatud diskretsiooniõigusega, millest lähtuvalt peavad kohaliku omavalitsuse volikogu ja vaidluse korral kohus hindama konkreetse eluruumi erastamata jätmise põhjust. Ringkonnakohus pole oma otsuses põhjendanud, miks ta ei nõustu linnavalitsuse ametniku A. Sakariase ettekande kui tõendi hindamisel apellandi seisukohaga. Kassaator leiab, et ringkonnakohus kohaldas vääralt ka EES § 6 lg 1 p
14. Tartu Ülikool ei ole

järgi eluruumide erastamise kohustatud subjekt. Tartu Ülikoolil pole kohustust säilitada Ülikooli t 15 asuvat elamut tervikuna üürikorteritena. Kuna Tartu Ülikool pole eluruumide erastamise kohustatud subjekt, rikub Tartu Linnavolikogu

1. veebruari
2. a otsus nr 291 kaebuse esitaja õigusi ja on otseselt seotud talle tekitatud kahjuga. Hoone võõrandamise tõttu langesid selles asuvad eluruumid erastatavate eluruumide hulgast välja. Kahju on kassaatorile tekitatud ka linnavolikogu
3. märtsi
4. a otsusega.
5. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leiab Tartu Linnavolikogu, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Tartu Linnavolikogu otsus nr 291 ei tähenda Ülikooli t 15 asuva elamu kasutusotstarbe muutust ega ka eluruumi erastamata jätmise mõjuva põhjuse äralangemist. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT 8.

§ 2

lg 1 kohaselt on eluruumide erastamise eesmärgiks anda füüsilistele ja juriidilistele isikutele võimalus omandada nende poolt üüritud, aga ka asustamata eluruume ning tagada selle kaudu elamute parem hooldamine ja säilimine. Lähtuvalt

§-st 3 lg 1 ja 1¹ ning §-dest 4 ja 6 tuleb eluruumide erastamise läbiviimist vaadelda erastamise kohustatud subjektile seadusega pandud kohustusena, mitte aga valikuvõimalusena erastamise läbiviimise ja mitteläbiviimise vahel. Tulenevalt erastamise läbiviimise kohustuslikust iseloomust peab kohustatud subjekt tegema kõik endast oleneva, et talle seadusega pandud avalik-õiguslik kohustus saaks täidetud ning vastavad eluruumid saaksid erastatud. Eluruumide erastamisega viivitamine või erastamise mitteläbiviimine rikub eluruumi erastamise õigustatud subjektide seadusest tulenevat õigust saada eluruumide omanikuks. Sellisele seisukohale asus Riigikohtu halduskolleegium 8. novembri 2002. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-53-02. 9. Erastamise objektiks on EES § 3 lg 1 kohaselt elamu või korter koos sellele vastava muu osaga ehitisest või ehitusjärgus olev elamu või korter, mis on riigi või riigi äriühingu omandis või kohaliku omavalitsusüksuse või aktsiaseltsi, kelle kõik aktsiad kuuluvad kohalikule omavalitsusüksusele, või osaühingu, kelle ainuke osa kuulub kohalikule omavalitsusüksusele, omandis.

§ 3

lg 8 kohaselt võib linna ja valla omavalitsuse volikogu kindlaks määrata eluruumid, mida ei erastata nende lammutamise, rekonstrueerimise, edasise kasutamise tõttu üürilepingu alusel või muul mõjuval põhjusel üldistes huvides. Kohus peab eluruumi erastamata jätmise põhjuse seaduslikkust kontrollides kindlaks tegema, kas esinevad sellised faktilised asjaolud, mis on eluruumi erastamisele mittekuuluvate eluruumide hulka arvamise põhjuseks ja kas see põhjus on mõjuv ning vastab üldistele huvidele. Riigikohtu halduskolleegium on oma 13. märtsi 1998. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-9-98 leidnud, et

mõttest ja sama seaduse §-s 2 lg 1 sätestatud eluruumide erastamise eesmärgist tuleneb, et "eluruumi mitteerastamise mõjuvaks põhjuseks ei saa olla näiteks soov müüa eluruum mitte

§-de 4 ja 5 alusel ja neis paragrahvides nimetatud isikutele, vaid teistele isikutele või mõnele konkreetsele isikule".

1. Tartu Linnavolikogu
2. märtsi
3. a otsuse nr 179 punktiga 1.4 tunnistati Tartu Linnavalitsuse linnavarade osakonna bilansis olevad, Tartus Küütri t 2/Ülikooli t 15 asuvas elamus paiknevad eluruumid

§ 3

lg 8 alusel erastamisele mittekuuluvateks seoses vajadusega säilitada elamu tervikuna üürikorteritena. Kohtud on leidnud, et linnavolikogu

1. märtsi
2. a otsus on piisavalt motiveeritud ning Ülikooli t 15-4 asuva eluruumi erastamata jätmise põhjus oli seaduslik. Kaebuse esitaja väitis nii halduskohtus kui ka ringkonnakohtus, et antud juhtumil oli eluruumi erastamata jätmise põhjus ebaseaduslik, ning esitas oma väidete tõendamiseks väljavõtte Tartu Linnavolikogu
3. märtsi
4. a istungi protokollist, millest nähtub, et enne linnavolikogu otsuse tegemist kuulati ära Tartu Linnavalitsuse ametniku A. Sakariase ettekanne. Viimane märkis Küütri t 2/Ülikooli t 15 maja kohta järgmist: "Maja väärib head remonti. Linnal aga vahendid puuduvad. Seoses sellega on mõttekas ta tervikvarana maha müüa." Ringkonnakohus ei ole pööranud tähelepanu apellandi väitele, et antud juhtumil ei olnud eluruumide erastamisele mittekuuluvaks tunnistamise otsuse tegelikuks põhjuseks vajadus säilitada hoonet üürikorteritena, vaid soov see tervikvarana võõrandada. Ringkonnakohus pole oma otsuses põhjendanud, miks ta ei nõustu selle tõendi hindamisel apellandi seisukohaga. Sellega rikkus ringkonnakohus TsMS §-s 330 lg 6 sätestatud nõuet.
5. Kui eluruumi erastamata jätmise põhjustena märgitud faktilisi asjaolusid ei esine või need hiljem ära langevad, langeb ära ka eluruumi erastamata jätmise alus. Sama seisukohta on Riigikohtu halduskolleegium väljendanud ka
6. märtsi
7. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-9-98, milles märkis, et kui eluruumi erastamata jätmise mõjuv põhjus langeb ära, tekib üürnikul EES §-de 3 ja 4 alusel subjektiivne õigus erastada tema kasutuses olev eluruum.
8. Halduskolleegium nõustub kassaatori väitega, et eesmärk tagada elamu kordategemine ei saa olla EES § 3 lõike 8 kohaselt selliseks mõjuvaks põhjuseks, mille tõttu linnavolikogu võib jätta elamus asuvad eluruumid erastamata. Eluruumide erastamisega läheb elamu kordategemise kohustus üle eluruumide omanikele. Selline järeldus on kooskõlas ka EES §-ga 2 lg
9. Kuna elamu kordategemine on võimalik ka eluruumide erastamise korral, siis piiraks sel eesmärgil eluruumi erastamisele mittekuuluvaks tunnistamine seaduse mõtte vastaselt kaebuse esitaja kui üürniku õigust erastada tema kasutuses olev eluruum. Halduskohus ei ole pööranud piisavalt tähelepanu Tartus Ülikooli t 15-4 asuva eluruumi erastamata jätmist tingivate faktiliste asjaolude tuvastamisele. Ka ringkonnakohus pole apellandi sellekohastele väidetele tähelepanu pööranud ega selgitanud välja eluruumi erastamata jätmise tegelikke põhjusi. 13.

§-s 6 on sätestatud eluruumi erastamise kohustatud subjektide ammendav loetelu. Ringkonnakohtu otsuses viidatud § 6 lõike 1 kohaselt on eluruumide erastamisel kohustatud subjektideks riigile kuuluvate eluruumide puhul ettevõte, asutus või organisatsioon, kelle valduses (bilansis) on erastatav eluruum. Tähelepanuta ei saa jätta ka EES § 3 lg 12, mis sätestab, et eluruum on erastamise objektiks, kui see on kohustatud subjekti omandis selle seaduse jõustumisel või on antud kohustatud subjekti omandisse Erastamisseaduse või Eesti Vabariigi põllumajandusreformi seaduse alusel.

1. Halduskolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et kuivõrd "EES § 6 lg 1 p järgi on eluruumide erastamise kohustatud subjektiks riigile kuuluvate eluruumide puhul ettevõte, asutus või organisatsioon, sealhulgas avalik-õiguslik juriidiline isik, kelle valduses (bilansis) on erastatav eluruum, siis ei saanud Tartu Linnavolikogu 02.02.1999 otsus nr 291 iseenesest rikkuda kaebuse esitaja õigust erastada Tartus Ülikooli t 15-4 asuvat eluruumi. Nimetatud otsusega ei halvenenud kaebuse esitaja kui eluruumi erastamist taotlenud isiku õiguslik olukord, sest nimetatud eluruumi erastamise kohustatud subjekti õigused ja kohustused läksid üle Tartu Ülikoolile kui avalik- õiguslikule juriidilisele isikule." Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, millel rajaneb kohtu seisukoht, et Tartus Ülikooli t 15 asuvate eluruumide puhul on tegemist riigile kuuluvate eluruumidega. Tartu Linnavolikogu
2. veebruari
3. a otsuse nr 291 punktis märgitakse järgmist: "Võõrandada Tartu Ülikoolile otsustuskorras tasuta Tartu linnale kuuluvad hooned Küütri 2, Küütri 4 ja Ülikooli 15." Ringkonnakohus ei ole põhjendanud ega märkinud otsuses ka õiguslikku alust, millele rajaneb kohtu järeldus, et "nimetatud eluruumi erastamise kohustatud subjekti õigused ja kohustused läksid üle Tartu Ülikoolile kui avalikõiguslikule juriidilisele isikule". Sellega rikkus ringkonnakohus TsMS § 330 lg 4 nõuet. Antud haldusasjas omab ilmselt tähtsust
4. märtsil
5. a jõustunud Tartu Ülikooli seadus, mis sätestab ülikooli autonoomia. Selle seaduse § 8 kohaselt on Tartu Ülikool oma vara omanik, kes valdab, kasutab ja käsutab seda eelnimetatud seaduses ja oma põhikirjas sätestatud ulatuses ja korras.
6. Eeltoodud põhjustel tuleb ringkonnakohtu otsus HKMS § 72 lg 1 p 2 alusel tühistada ja asi saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Asja läbivaatamisel tuvastatud asjaolude alusel tuleb kohtul uuesti lahendada ka L.-H. Humala kaebuses esitatud 593 096 krooni suurune kahjutasu nõue. Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann