Obsah (5)

§ 1411§ 1484§ 40§ 47§ 27

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-5-03 Otsuse kuupäev 12. veebruar 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja Lea Kivi, liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher Kohtuasi Kriminaalasi S. B.

§ 1411lg 3 p 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 15.

oktoobri

1. a otsus kriminaalasjas nr 2-1/664/2002 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik S. B. kaitsja vandeadvokaat Juho Aule kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
2. jaanuar
3. a Istungil osalenud isikud S. B., tema kaitsja vandeadvokaat Joho Aule ja riigiprokurör Marge Püss ning tõlk Lüüli Lomp Resolutsioon
4. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
5. oktoobri
6. a otsus osas, millega jäeti S. B.

§ 1411

lg 3 p 1 järgi karistusena kaheks aastaks mõistetud vangistuse hulka arvamata ajavahemik

1. märtsist
2. a kuni
3. aprillini
5. Lugeda S. B. poolt
6. märtsist
7. a kuni
8. aprillini
9. a USA-s väljaandmisvahistuses viibitud aeg S. B. mõistetud karistuse kandmise aja hulka ja lugeda talle mõistetud karistus kantuks.
10. Kassatsioonkaebus rahuldada. Kohtuotsus jõustub
11. veebruaril
12. a ega ole edasikaevatav. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
13. Tallinna Linnakohtu
14. mai
15. a otsusega tunnistati S. B. süüdi

§ 1484

ja § 1411 lg 3 p 1 järgi ning teda karistati vabadusekaotusega vastavalt kaheks ja neljaks aastaks.

§ 40lg 1 alusel luges linnakohus kergema karistuse kaetuks raskemaga ja määras S.

B. lõplikuks karistuseks neli aastat vabadusekaotust.

§ 47alusel jättis kohus S.

B-le mõistetud karistuse tingimuslikult täitmisele pööramata, määrates katseajaks kolm aastat ja kohustades S. B. järgima

§-s 471 sätestatud kontrollnõudeid.

§ 27alusel võttis kohus lisakaristusena S.

B-lt katseajaks õiguse töötada juhtival ja materiaalselt vastutaval ametikohal. Linnakohus luges S. B. karistuse kandmise aja hulka ka tema vahi all viibitud aja 30. aprillist 1997. a kuni 27. novembrini 1998. a. Sama kohtuotsusega mõisteti R.-J. V.

§ 1484järgi õigeks.

1. S. B. süüditunnistamise osas esitas Tallinna Linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse kaitsja J. Aule, kes taotles linnakohtu otsuse tühistamist ja S. B. suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Samas palus apellant lugeda S. B. karistuse kandmise aja hulka ka viimase poolt
2. märtsist
3. a kuni
4. aprillini
5. a Ameerika Ühendriikides seoses Eesti Vabariigi väljaandmistaotluse lahendamisega vahi all viibitud aeg.
6. Tallinna Ringkonnakohtu
7. oktoobri
8. a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu
9. mai
10. a kohtuotsus S. B. süüditunnistamises ja karistamises

§ 1484järgi, samuti S.

B-le

§ 1411lg 3 p 1 järgi mõistetud karistuse ning karistuste liitmise osas.

Tulenevalt Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 3 lg-st 1 lõpetas ringkonnakohus S. B-le

§ 1484

järgi esitatud süüdistuses kriminaalmenetluse.

§ 1411lg 3 p 1 järgi mõistis ringkonnakohus S.

B-le karistuseks kaks aastat vangistust. Muus osas, kaasa arvatud mõistetud karistusest tingimusliku vabastamise osas, jättis ringkonnakohus linnakohtu otsuse muutmata. Nõustumata seisukohaga, et S. B. karistuse kandmise aja hulka tulnuks arvata ka ajavahemik

1. märtsist
2. a kuni
3. aprillini
4. a, märkis kriminaalkolleegium, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei vahistatud S. B. Ameerika Ühendriikides
5. märtsil 1996 mitte seoses käesoleva kriminaalasjaga, vaid seoses aegunud viisaga USA-sse jäämise eest. Viidates
6. aprillil
7. a Tallinnas Keskkriminaalpolitsei poolt koostatud S. B. kinnipidamise aktile leidis kohtukolleegium, et seoses käsitletava kriminaalasjaga vahistati S. B.
8. aprillil
9. a Eestis. Kohus märkis, et ajavahemik
10. aprillist
11. a kuni S. B. vahi alt vabastamiseni
12. novembril
13. a on kohtuotsuse kohaselt loetud kantud karistuse hulka. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
14. Tallinna Ringkonnakohtu
15. oktoobri
16. a otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse S. B. kaitsja vandeadvokaat J. Aule, kes palub ringkonnakohtu otsus osaliselt tühistada ja teha uus otsus, millega eelvangistuse aeg
17. märtsist
18. a kuni
19. novembrini
20. a arvataks karistusaja hulka. Oma taotlust põhistab kaitsja järgmiselt. 4.1 Kassaator märgib, et
21. detsembril
22. a andis Tallinna Linnakohus loa S. B. vahistamiseks ja
23. veebruaril
24. a koostati S. B. süüdistatavana vastutusele võtmise määrus. S. B. peeti USA-s kinni ja võeti vahi alla
25. märtsil
26. a. Kinnipidamise aluseks oli kaitsja sõnade kohaselt Eesti Vabariigi õiguskaitseasutuste poolt koostatud tagaotsimismäärus. Kaitsja tunnistab, et tema kaitsealune oli USA võimudelt taotlenud viisa pikendamist ja et kuni
27. märtsini
28. a oli ta viibinud immigratsioonivanglas. Kuid kaitsja sõnade kohaselt ei ole lubatud sellise taotluse lahendamise ajal taotlejat kinni pidada ega USA-st välja saata. Seega tuleb kaitsja arvates ka immigratsioonivanglas viibimist seostada Eesti Vabariigi taotlusega. Edasiselt märgib kaitsja, et seoses Eesti Vabariigi väljaandmistaotlusega viidi S. B.
29. märtsil
30. a üle föderaalvanglasse, kus ta viibis kuni väljaandmiseni
31. aprillil
32. a. 4.2 Kaitsja juhib tähelepanu asjaolule, et nii kassatsioonkaebusele lisatud Ameerika Ühendriikide Justiitsministeeriumi Immigratsiooni- ja Naturalisatsiooniteenistuse poolt väljaantud teatisest S. B. mitteimmigrandi staatuse pikendamise kohta
33. märtsist kuni
34. juunini 1996 kui ka kriminaaltoimikus (I kd tl 226-250) olemasolevatest S. B. vahi alla võtmist ja väljaandmist kajastavatest materjalidest tuleneb, et S. B. ei olnud USA-s vahi all mitte seoses seadusliku aluseta riigis viibimisega, vaid seoses käesoleva kriminaalasja menetlemisel Eesti Vabariigi poolt esitatud taotlusega.
35. Riigikohtu istungil toetas kaitsja kassatsioonkaebuses esitatud taotlust. Prokurör märkis Riigikohtu istungil, et prokuratuur toetab põhimõtteliselt Eesti riigi väljaandmistaotluse alusel välisriigis vahi all viibitud aja arvamist Eesti kohtu poolt mõistetava karistuse kandmise aja hulka. Prokurör märkis, et kuigi kriminaaltoimiku pinnalt ei ole üheselt selge, kui kaua viibis S. B. USA-s vahi all, võib kriminaaltoimiku I kd lk-del 233 ja 234 sisalduva pinnalt väita, et
36. märtsil
37. a oli S. B. vabadust piiratud seoses tema viisa aegumisega ja
38. märtsil
39. a oli talle Eesti Vabariigi taotluse alusel kohaldatud vahi all pidamist, mis vältas kuni
40. aprillini
41. a. See ajavahemik
42. märtsist
43. a kuni
44. aprillini
45. a tuleks prokuröri arvates lugeda S. B-le mõistetud karistuse kandmise aja hulka ja kokkuvõttes tuleks lugeda talle mõistetud karistus kantuks. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
46. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates tuleb nõustuda Riigikohtu istungil esitatud prokuröri seisukohaga ja lugeda ajavahemik
47. märtsist
48. a kuni
49. aprillini
50. a S. B-le mõistetud karistuse kandmise aja hulka ning lugeda talle mõistetud karistus kantuks. 6.1 Kooskõlas KrMK §-ga 397 tuleb riikidevahelises kriminaalmenetlusalases koostöös lähtuda eeskätt riikidevahelistest lepingutest. Eesti Vabariigi ja Ameerika Ühendriikide vahelist kriminaalasjades vastastikuse õigusabi osutamist sätestab
51. aprillil
52. a allkirjastatud ja Riigikogu poolt
53. juunil
54. a ratifitseeritud leping (RT II 1998, 35, 66). Vastavalt selle lepingu art 11 p-le 3 "d" arvestatakse õigusabi taotlust täitvas riigis vahi all (edasiselt - väljaandmisvahistuses) viibitud aeg taotleva riigi poolt mõistetava karistuse aja hulka. 6.2 Tuleb nõustuda Riigikohtu istungil avaldatud prokuröri seisukohaga, et kriminaaltoimiku materjalidest (I kd lk 234 ja 256) nähtuvalt oli S. B-le
55. märtsil
56. a Eesti Vabariigi taotluse alusel kohaldatud väljaandmisvahistust, mis vältas
57. aprillini
58. a. Seega tuleb nimetatud ajavahemik lugeda S. B-le mõistetud karistuse aja hulka. Kokkuvõttes tuleb lugeda S. B-le Tallinna Ringkonnakohtu
59. oktoobri
60. a otsusega mõistetud vangistus kantuks.
61. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks märkida, et kuigi väljaandmisvahistuses viibitud aeg tuleb nii Eesti Vabariigi ja Ameerika Ühendriikide vahelise lepingu alusel kui ka rahvusvahelise kriminaalmenetluse alases praktikas valdava arusaama kohaselt lugeda taotlevas riigis mõistetud karistuse aja hulka, ei oleks põhjendatud väljaandmisvahistust olemuslikult võrdsustada siseriiklikult kohaldatava tõkendi - vahi all pidamisega. Samuti puudub alus lugeda väljaandmisvahistuses viibitud aega KrMK §-s 74 sätestatud vahi all pidamise tähtaegade hulka. 7.1 Esmalt tuleb silmas pidada, et PS § 20 p-s 6 eristatakse väljaandmisvahistust selgelt teistest isikult vabaduse võtmise seaduslikest alustest, sealhulgas kriminaalmenetluse raames vahi alla võtmise alustest. 7.2 Samasugune eristamine on vältimatult vajalik ka siis, kui Eesti Vabariik taotleb kuriteos kahtlustatava või süüdistatava väljaandmist välisriigilt. Kui isik peetakse Eesti Vabariigi taotluse alusel riikidevahelise kriminaalmenetlusalase õigusabi osutamise korras välisriigis kinni, siis ei lähtuta sellele isikule väljaandmisvahistuse kohaldamisel mitte Eesti, vaid taotlust täitva riigi menetlusseadustest. Veelgi olulisem on aga see, et Eesti pädevatel õigusasutustel puudub välisriigis väljaandmisvahistuses viibitava aja jooksul reeglina võimalus teha menetlustoiminguid. Kui siseriiklik vahi all pidamise tähtaeg peab ühe meetmena tagama kriminaalasja menetlemise mõistliku aja jooksul, siis välisriigis väljaandmisvahistuses viibimise aja pikkus ei ole Eesti riigi pädevate õigusasutuste kontrolli all. Seetõttu on käesoleva kriminaalasja menetlemisel õigesti KrMK §-s 74 sätestatud tõkendina vahi all pidamise tähtaega hakatud arvestama S. B. Eesti Vabariigile üleandmise päevast.
62. Kooskõlas eelmärgituga ja tuginedes AKKS § 63 p-le 3, § 64 p-dele 1 ja 2, § 65 lg-le 3 ja KrMK §-le 397 tuleb kassatsioonkaebus rahuldada ja lugeda ajavahemik
63. märtsist
64. a kuni
65. aprillini
66. a S. B-le mõistetud karistuse kandmise aja hulka. Lea Kivi, Eerik Kergandberg, Peeter Vaher