3-1-1-133-02

MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-133-02 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartu,

1. veebruar
2. a Kohtukoosseis Eesistuja Lea Kivi, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg Kohtuasi Kriminaalasi P. R. süüdistuses KrK 1642 lg 4 p 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
3. novembri
4. a määrus kriminaalasjas nr 21/736/2002 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Kohtualune P. R., erikaebus Asja läbivaatamise kuupäev
5. jaanuar
6. a Istungil osalenud isikud P. R. kaitsja vandeadvokaat A. Luberg ja riigiprokurör M. Püss RESOLUTSIOON
7. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
8. novembri
9. a määrus P. R.-e süüdistusasjas tühistada ja kriminaalasi saata uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumile.
10. P. R.-e erikaebus rahuldada osaliselt. Määrus jõustub
11. veebruaril
12. a ja ei ole edasikaevatav. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
13. P. R. anti
14. mail
15. a kohtu alla süüdistatuna selles, et töötades
16. septembrist
17. a kuni
18. märtsini
19. a Ohtlike Jäätmete Käitlussüsteemi Koordineerimiskeskuse (OJKK) direktorina, kasutas ta ära oma ametikohale vastavaid volitusi ja kättesaadavat teavet ning tegi eraõiguslikele juriidilistele isikutele korduvalt põhjendamatuid soodustusi, mille eest sai korruptiivset tulu kokku 902 230 krooni. Sellise tegevusega pani ta kahtluse alla Keskkonnaministeeriumi haldusalasse kuuluva ja nii Keskkonnaministeeriumi kui Eesti Keskkonnafondi finantseeritava OJKK tegevuse õiguspärasuse, aususe ja usaldusväärsuse ning kahjustas oluliselt OJKK kui riikliku asutuse, Keskkonnafondi kui riikliku organisatsiooni ja Keskkonnaministeeriumi kui riigiasutuse huve, samuti riigi kui terviku huve. Sellest lähtuvalt süüdistati P. R.-t KrK § 1642 lg 4 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises.
20. Tallinna Linnakohtu
21. oktoobri
22. a määrusega saadeti kriminaalasi täiendavale eeluurimisele. Määruse peale esitas prokurör eriprotesti ja kaitsja erikaebuse. 2.
23. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
24. novembri
25. a määrusega tühistati linnakohtu määrus kriminaalasja täiendavale uurimisele saatmise kohta ja kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule. 2.
26. Tallinna Linnakohtu
27. juuni
28. a otsusega mõisteti P. R. õigeks kuriteo koosseisu puudumise tõttu. Prokurör esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonprotesti. 2.
29. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
30. septembri
31. a määrusega rahuldati apellatsioonprotest ja tühistati linnakohtu otsus. Kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule.
32. Uuel kohtulikul arutamisel
33. juunil
34. aastal mõisteti P. R. õigeks. 3.
35. Linnakohus leidis, et kuna P. R. ei olnud ametiisik korruptsioonivastase seaduse (KVS) § 4 lg 1 p 15 mõttes, siis on tema kriminaalvastutus KrK § 1642 lg 4 p 1 järgi välistatud. P. R. saanuks linnakohtu arvates olla ametiisik vaid siis, kui ta oleks kuulunud organi või asutuse koosseisu, mis otsustab riigi, kohaliku omavalitsuse või avalik-õigusliku isiku vara eraõigusliku juriidilise isiku valdusse, kasutusse või käsutusse andmise üle. 3.
36. Linnakohus märkis, et OJKK ei olnud avalik-õiguslik juriidiline isik, sest seda ei loodud seaduse alusel avalikes huvides. Kuigi OJKK asutajaks oli riik, oli sisuliselt tegemist eraõigusliku juriidilise isikuga, ja seetõttu puudus kohtu arvates P. R.-e käitumises kuriteokoosseis. 3.
37. Samuti leidis linnakohus, et KrK § 1642 järgi kvalifitseeritava kuriteo dispositsioon on blanketne ja nõuab, et oleks viidatud KVS sätetele, mida süüdistatav on rikkunud.
38. Linnakohtu
39. juuni
40. a otsuse peale esitas prokurör apellatsioonprotesti. Protestis taotles prokurör otsuse tühistamist, kuna kohtu järeldused ei vastanud faktilistele asjaoludele. Samuti taotles ta uue otsuse tegemist ja P. R.-e süüditunnistamist KrK § 1642 lg 4 p 1 järgi ning karistamist 1-aastase vabadusekaotusega koos avalikus teenistuses tegutsemise õiguse äravõtmisega kolmeks aastaks. 4.
41. Protesti kohaselt on P. R. vaieldamatult ametiisik KVS § 4 lg 1 mõttes. Sellest lähtuvalt ei ole vaja analüüsida OJKK vastavust või mittevastavust avalik-õigusliku juriidilise isiku staatusele, kuivõrd see ei puuduta sisuliselt P. R.-le esitatud süüdistust. Samuti märgitakse, et vale on kohtu järeldus, et OJKK on eraõiguslik juriidiline isik, sest OJKK on Keskkonnaministeeriumi allasutus. P. R. oli riigiasutuse allasutuse juht, kes vastutas selle struktuuriüksuse eest, korraldas üksuse majandustegevust, käsutas ja kasutas erivolituseta selle vara, sõlmis üksuse nimel lepinguid. Seega vastas P. R. ametiisiku mõistele nii KVS § 4 lg 1 kui KrK § 160 lg 1 mõttes ning sai olla KrK § 1642 järgi kvalifitseeritava kuriteo subjektiks. 4.
42. Kohus on P. R.-e suhtes otsuse tegemisel eiranud KrMK § 50 lg-s 1 sätestatud tõendite hindamise põhimõtet, tähtsustanud üle tunnistajate ütlused ja jätnud piisava tähelepanuta eeluurimise käigus kogutud kirjalikud tõendid. 4.
43. Tegemist ei olnud mitte ühe konkreetse korruptiivse teoga, vaid P. R.-e süstemaatilise tegevusega, sest ta sai korruptiivset tulu mitte iga konkreetse korruptiivse teo eest eraldi, vaid erinevate summade kaupa kogumis.
44. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium tühistas
45. novembri
46. a määrusega linnakohtu otsuse ja saatis kriminaalasja uueks kohtulikuks arutamiseks Tallinna Linnakohtule. 5.
47. Ringkonnakohus leidis, et linnakohtu otsus on oma sisult vastuoluline. Linnakohus ei hinnanud kõiki tõendeid ja asjaolusid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. On eiratud KrMK § 274 p-s 3 sätestatud nõuet, mille kohaselt peab kohtuotsuse kirjeldav-motiveerivas osas olema ära näidatud, millistel kaalutlustel rajab kohus oma otsuse nimelt nendele tõenditele ning loeb mitteusaldusväärseks muud tõendid. Linnakohtu poolt tõendite valikuline hindamine on käsitatav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 4 mõttes. 5.
48. Kriminaalkolleegium rõhutas, et enne OJKK direktori staatuse määratlemist tulnuks selgeks teha, milline oli OJKK enda õiguslik staatus, ehk otsustada, kas OJKK oli valitsusasutuse hallatav asutus. Ringkonnakohus osundas, et üks obligatoorne eeldus asutuse liigitamiseks valitsusasutuse hallatavaks riigiasutuseks on selle finantseerimine riigieelarvest. OJKK-d finantseeris kõige enam aga Keskkonnafond. Keskkonnafond on riiklik organisatsioon keskkonnaministri valitsemisalas, kuid seda ei finantseerinud riik, samuti ei vastutanud fond riigi ega riik fondi varaliste kohustuste eest. Seega leidis kohtukolleegium, et OJKK näol ei olnud tegemist riigiasutusega ning P. R.-t ei saa käsitleda ametiisikuna KVS § 4 lg 1 mõttes. Kohtukolleegiumi arvates oli OJKK õiguslik staatus niivõrd ebaselge, et tema direktori paigutamine KVS § 4 lg 1 sätestatud ametiisikute hulka on kaheldav. 5.
49. Samas jättis linnakohus aga hinnangu andmata sellele, kas kohtualune oli ametiisik KrK § 160 lg 1 mõttes ning kas tema käitumises võis esineda mõne muu ametialase kuriteo koosseis. Kriminaalkolleegium märkis, et Riigikohtu praktika on sellised minetused tunnistanud kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks, mis on takistanud seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist. Need rikkumised ei ole apellatsioonimenetluses kõrvaldatavad. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
50. Tallinna Ringkonnakohtu
51. novembri
52. a määruse peale esitas P. R. erikaebuse. Ta palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
53. novembri
54. a määruse osas, millega tühistati Tallinna Linnakohtu
55. juuni
56. a otsus tema õigeksmõistmises KrK § 1642 lg 4 p 1 järgi ja kriminaalasi tagastati uueks kohtulikuks arutamiseks Tallinna Linnakohtule. Kaebaja arvates tuleb kriminaalasi tagastada uueks kohtulikuks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. 6.
57. Erikaebuses leitakse, et kriminaalasja saatmine Tallinna Linnakohtule neljandat korda sisuliseks arutamiseks eirab kaebaja õigust õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul. Kaebaja toonitab, et alates süüdistuskokkuvõtte kinnitamisest
58. mail
59. a, on kriminaalasja lahendatud kolmel korral esimese astme kohtus ja kolmel korral teise astme kohtus. 6.
60. P. R.e arvates on ringkonnakohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetluse seadust. Ta viitab "Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni" I osa artiklile 6 ja märgib, et kohtutele kohustuslikud kriminaalmenetluse normid sisalduvad ka rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetes ja normides ning välislepingutes.
61. Riigikohtu istungil toetas kaitsja erikaebuses sisalduvaid väiteid, kuid ta leidis, et puudub vajadus kriminaalasja tagastamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Riigikohtul on võimalus teha käsitletavas kriminaalasjas lõplik lahendus - lõpetada kriminaalasjas menetlus, sest asja menetlemisel on möödunud mõistlik aeg. Prokuröri arvates on ringkonnakohtu määrus põhjendatud ja seaduslik ning erikaebus tuleb jätta rahuldamata. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
62. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatori väitega, et ringkonnakohtu poolt kahel korral teda õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamine oleks asjaolu, mis iseenesest peaks kaasa tooma edasise menetlemise lõpetamise mõistliku menetlemisaja möödumise tõttu. Hinnates mõistlikku menetlusaega, lähtub Riigikohus lahendatava asja keerukusest, eeluurimise ja kohtuliku menetluse tähtaegadest ning menetlusosaliste suhtumisest ja käitumisest.
63. Käsitletava kriminaalasja materjalidest nähtub, et P. R. tunnistati
64. septembril
65. a kahtlustatavaks KrK § 1642 lg 1 järgi. Kriminaalasi saadeti arutamiseks Tallinna Linnakohtule
66. mail
67. aastal ja
68. mail
69. a anti P. R. korruptsioonis süüdistatuna kohtu alla KrK § 1642 järgi. Sellel ajal kehtis KrK § 1642 redaktsioonis, mille kohaselt korruptsioon (korruptiivne tegu) on ametiisiku tegevus või tegevusetus, millega ta, kasutades ära oma ametikohale või ametiseisundile vastavaid volitusi või kättesaadavat teavet või oma ametikohast või ametiseisundist tulenevat autoriteeti või rikkudes korruptsioonivastase seaduse paragrahvis 13 kehtestatud töökoha- ja ametipiiranguid, tekitab riigile, kohalikule omavalitsusüksusele või avalik-õiguslikule juriidilisele isikule nende vara põhjendamata kulutamisega, neile põhjendamatute varaliste kohustuste võtmisega või eraõiguslikule isikule põhjendamatute soodustuste tegemisega kahju ja saab sellise tegevuse või tegevusetuse eest korruptiivset tulu või talle jääb tekkimata kahju. 9.1 Tallinna Linnakohtu kohtunik L. Kunman saatis
70. oktoobril
71. a kriminaalasja täiendavale eeluurimisele, sest leidis, et P. R.-le esitatud süüdistus on konkretiseerimata ja seetõttu puudulik. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
72. novembri
73. a määrusega aga leiti, et kriminaalasja täiendavaks eeluurimiseks saatmine toimus motiveerimatult ja ebaseaduslikult. Seejärel on Tallinna Linnakohus kahel korral,
74. juunil
75. a ja
76. juunil
77. a leidnud, et P. R. pole temale inkrimineeritud kuriteo subjektiks ja ta õigeks mõistnud.
78. Riigikohus nendib, et tegemist on keeruka kriminaalasjaga, mille menetlemise käigus on muutunud ka seaduse redaktsioon, mille järgi on P. R.-t süüdistatud. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et kuriteo subjekti tuvastamine korruptsioonivastase seaduse mõttes on olnud niivõrd keerukas ja aeganõudev eestkätt seetõttu, et eelnevalt oli vaja kindlaks teha Keskkonnaministeeriumi haldusalasse kuuluva ja nii Keskkonnaministeeriumi kui Eesti Keskkonnafondi finantseeritava Ohtlike Jäätmete Käitlussüsteemi Koordineerimiskeskuse õiguslik staatus. Tallinna Linnakohus jõudis järeldusele, et ""OJKK ei olnud avalikõiguslik juriidiline isik. OJKK oli sisuliselt eraõiguslik juriidiline isik, kuigi tema asutajaks oli riik (kd 5 tl 367 p-l). Ringkonnakohus nõustus selle järeldusega üksnes selles osas, et keskus ei ole avalik-õiguslik juriidiline isik, kuid ei pidanud seda asutust ka eraõiguslikuks juriidiliseks isikuks. Kohtuotsuses märgitakse: "Kohtukolleegiumi arvates on OJKK õiguslik staatus niivõrd ebaselge, et tema direktori paigutamine KVS § 4 lg 1 sätestatud ametiisikute hulka on kaheldav. Lähtudes põhimõttest, mille kohaselt kõik kahtlused tuleb tõlgendada kohtualuse kasuks, ei ole võimalik OJKK direktorit P. R.-t käsitleda KrK § 1642 ette nähtud kuriteo erisubjektina (5 kd tl 404).
79. Riigikohus ei tuvastanud kriminaalasja läbivaatamisel linna- või ringkonnakohtu viivitamist asja menetlemisel. Samuti ei nähtunud kriminaalasja materjalidest, et menetlusosalised oleksid kohtust kõrvale hoidunud või alusetute taotlustega põhjustanud menetluse venitamist.
80. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidis, et linnakohus on rikkunud oluliselt menetlusseadust, sest pole P. R.-e süüdistusasja uurinud igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, ning on valikuliselt ja motiveerimatult hinnanud tõendeid. Riigikohus nõustub ringkonnakohtu järeldustega ja märgib, et kohtuliku arutamise puudulikkusest tingitud ebaõiged kohtulahendid oli ringkonnakohus õigustatud tühistama. Samas on aga Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et ringkonnakohtu määruses kirjeldatud kriminaalmenetluse seaduse rikkumised on võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Lähtudes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-46-00 (R. L ja M. L. süüdistusasjas KrK § 1642 lg 2 p-de 2, 3 järgi, RT III 2000, 13, 141) avaldatud seisukohast, et korruptiivse teo süüdistuse saanud isiku teole kriminaalõigusliku hinnangu andmisel on KrK §-d 161 ja 1642 üld- ja erinormi vahekorras ja juhul, kui isiku käitumises pole erinormis sätestatud kuriteokoosseisu, võib ta vastutada üldnormi järgi, on ringkonnakohus pädev ise otsustama, kas P. R. on ametiisik KrK § 160 lg 1 mõttes ja kas tema tegevuses esineb mõne muu ametialase kuriteo koosseis. Kriminaalasja edasine sisuline lahendamine ringkonnakohtus peab tagama ka P. R.-e õiguse tema süüasja arutamisele mõistliku aja jooksul.
81. Seega kaaludes ühelt poolt P. R.-e huvi kohtuasja võimalikult kiire lahendamise ja teiselt poolt avalikku huvi menetleda õiguslikult keerukat kohtuasja õiguslikult muutunud olustikus põhjalikult ja korrektselt, otsustas Riigikohus, et käesolevaks ajaks ei ole menetlus väljunud mõistliku aja piiridest. Samas on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et pärast seda, kui ringkonnakohus on juba varem tagastanud kriminaalasja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, peaks edasiselt kohtumenetluse mõistliku aja nõuet silmas pidades kriminaalasja iga uut tagastamist esimese astme kohtule väga põhjalikult kaaluma. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates ei ole ringkonnakohtu otsuses piisavalt põhjendatud, miks ringkonnakohus ise ei saa võtta seisukohta OJKK direktori õigusliku staatuse küsimuses ja teha ise uus otsus.
82. Eeltoodud põhjendustel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 1, § 65 lg-st 3 ja §-st 77 tühistab Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi määruse ja saadab kriminaalasja sisuliseks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ott Järvesaar, Lea Kivi, Eerik Kergandberg