Obsah (8)

§ 91§ 88§ 84§ 90§ 333§ 363§ 171§ 21

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-12-03 Otsuse kuupäev Tartu, 21. veebruar 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja J. Odar, liikmed V. Kõve ja L. Laarmaa Kohtuasi Ernst Callase hagi Eest

§ 91

lg 1 järgi peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Lääne Maakohtu otsusega

1. septembrist
2. a, mis on seadusjõus
3. märtsist
4. a, ei pikendatud hagejale pärandi vastuvõtmise tähtaega. Seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse väljaandmine Eesti Vabariigile ei riku hageja õigusi ega vabadusi. Seetõttu ei ole hageja isik, kellel on õigus taotleda tehingu tühisuse tunnustamist TsÜS § 66 lg 2 alusel ja tema hagi tuleb jätta rahuldamata. Kuna notar ei saa asjas olla kostja, siis ei pea kohus hindama hagiavalduses märgitud notari seaduserikkumisi. Tõendamist ei leidnud, et riik oleks Lääne Maavalitsuse kaudu rikkunud hageja õigusi. Kuna M. Kallas suri Rootsi Kuningriigis enne
5. jaanuari
6. a ega ole tõendatud, et ükski pärija oleks tema pärandi vastu võtnud ning pärand ei läinud üle ka riigile, siis tuleb kohaldada PärS § 168 lg 1 ja §
7. M. Kallase vara pärija on Eesti Vabariik. Õige on hageja väide, et Lääne Maakohtu
8. septembri
9. a otsus ei anna riigile õiguslikku alust pärandi vastuvõtmiseks ega tunnista, et riik on Haapsalus Kaluri 11 asuva elamu 1/2 mõttelise osa suhtes M. Kallase seadusjärgne pärija, kuid see kohtuotsus on oluline tõend riigi seadusjärgse pärimisõiguse tõendamiseks.
10. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, mille üheks väiteks oli, et maakohus rikkus PärS § 168, sest riik on seadusjärgne pärija enne
11. jaanuari
12. a avanenud pärandi suhtes siis, kui puuduvad seadus- ja testamendijärgsed pärijad või ükski pärija ei võta pärandit vastu. M. Kallase seadusjärgne pärija oli hageja, kes on tema poeg, ja ta võttis temale teadaoleva pärandvara Rootsis
13. aastal vastu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
14. Tallinna Ringkonnakohus jättis
15. juunil
16. a maakohtu otsuse muutmata, tehes ringkonnakohtu otsuses mõningaid täpsustusi. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole tehingu kehtetuse kohta sätestatu kohaldatav pärimistunnistuse suhtes. Vaidlustatud pärimistunnistus ei võtnud hagejalt ära tsiviilõigusi ega -kohustusi ega tekitanud neid ka Eesti Vabariigile. Pärimistunnistus on vaid tõend isiku pärimisõiguse ja selle ulatuse kohta ja selle väljaandmine ei tekita ega lõpeta omandiõigust. Pärimistunnistust on võimalik kehtetuks tunnistada, kui selle väljaandmisel on rikutud PärS §-s 1401 sätestatut. Hageja on oma õiguslikku huvi pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamise vastu põhjendanud asjaoluga, et ta päris oma ema vara, kuna ta võttis M. Kallase pärandi vastu Rootsis. Maakohus leidis, et see hageja väide ei ole tõendatud. Hageja ei ole esitanud selle asjaolu tõendamiseks tõendeid ka ringkonnakohtule. Kuna hageja ei ole oma õiguslikku huvi asjas tõendanud, siis kaebuse asja sisu kohta esitatud argumendid ei oma asja lahendamisel tähtsust. Notar ei saa pärimistunnistusest õigusi pärandile. Seetõttu on õige maakohtu järeldus, et notar ei ole hageja esitatud nõudes kostja. Kahju hüvitamise nõuet ei ole notari vastu esitatud. Maakohus ei rikkunud protsessiõiguse normi, kui ta vaatas samaaegselt läbi hageja esindaja kohtuniku vastu esitatud taandusavalduse ja kostja esindaja taotluse hageja esindaja volituste tühistamiseks. Protsessiosaliste erinevaid avaldusi võib lahendada ühes ja samas kirjalikus määruses.

§ 88

lg 5 järgi eeldab esindaja volituste tühistamine kohtu väärtusotsustust ja kolleegiumil ei ole alust hageja esindaja õigusteadmistele antud hinnangut muuta. Riigi esindajale antud volitus kohtus esinemiseks oli kooskõlas

§ 84lg-ga 21 ja Vabariigi Valitsuse seaduse § 441 lg-ga 2.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kassatsioonkaebuses palub hageja tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Ringkonnakohus rikkus oluliselt protsessiõiguse normi ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse normi. Pärimistunnistuse väljaandmine on õigustoiming. Ringkonnakohus on meelevaldselt tõlgendanud PärS § 1401 lg 2, mille kohaselt väljastab notar pärimistunnistuse, kui isiku pärimisõigus ja selle ulatus on piisavalt tõendatud. Enne tunnistuse väljaandmist peab aga pärimisõigus ise olema piisavalt tõendatud. Kohtud ei ole pööranud vajalikku tähelepanu asjaolule, et hageja pere oli
2. a sunnitud küüditamise kartusel lahkuma ja vara maha jätma. M. Kallasel ei olnud Rootsis kinnisvara. Nii kinnis- kui vallasvara jäi Eestisse. Kohus nõuab alusetult vallasvara kohta tõendit. Kohtud on jätnud tähelepanuta, et tegemist on Rootsi riigi kodaniku pärandvaraga ja pärand avanes Rootsi Kuningriigis. Rootsis asuva pärandi vastuvõtmisega omandas hageja kogu pärandaja vara. Hageja ei ole notariaalse avaldusega ema pärandvarast loobunud, nagu näeb ette Rootsi seadus. Ringkonnakohus ei andnud õiguslikku hinnangut välisriigi kodaniku vara Eesti Vabariigile riigistamise kohta. Ringkonnakohus ei ole otsuses analüüsinud kõiki tõendeid ega põhjendanud, miks ta lükkas tagasi hageja esitatud rahandusministeeriumi ja välisministeeriumi arvamused välisriigis avanenud pärandi vastuvõtmise korra kohta. Erakirjas Eesti Ohvitseride Liidu esimehele oli hageja selgitanud, millal ja kuidas ta asus elama surnud ema üürikorterisse ning pärandvara kasutama ja valdama. Voodi, voodipesu, laua, toolide ja toidunõude kasutamiseks ei pidanud ta notari juures käima. Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et riigiasutuste ja teiste isikute arvamused seaduse kohaldamise kohta ja kirjad ei ole tõendid

§ 90lg 1 mõttes.

Eesti Vabariigi esindajatel puudus volitus esindada riiki. Eesti Vabariiki sai kohtumenetluses esindada füüsiline isik, kellel pidi olema Vabariigi Valitsuse volitus. Seega otsustas ringkonnakohus isiku õiguste üle, keda asjasse ei kaasatud. Selline protsessiõiguse normi rikkumine on

§ 333lg 1 alusel kohtuotsuse tühistamise aluseks.

Maakohus lahendas samaaegselt kaks erinevat taotlust: hageja esitatud kohtuniku taandamise avalduse ja kostja taotluse tühistada hageja esindaja volitused. Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei näe ette hageja esindaja taandamist kostja esindaja taotluse alusel. Enne kohtuniku suhtes tõstatatud taanduse otsustamist ei olnud kohtunikul õigust võtta vastu kostja esindaja taotlust. Kohtul puudus alus eelistungil hageja esindaja volituste tühistamiseks, sest talle ei ole antud õigust hinnata esindaja juriidilist taset. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta hageja väited notari ja Lääne Maavalitsuse seaduserikkumiste kohta. Lääne Maavalitsus rikkus PärS §-des 168 ja 18 sätestatut. Maavalitsus teadis, et M. Kallasel on pärija. Riik sai ka selle osa pärandvarast, mille hageja oli juba aastaid tagasi vastu võtnud. 9. Notar M. Kiiver vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Eesti Vabariigi esindaja volitused olid kooskõlas seadusega. Kuna kohtunik vaatas esmalt läbi taanduse enda vastu ja jättis selle rahuldamata, siis oli tal õigus ja kohustus teha edaspidiseid protsessitoiminguid. Õige on ringkonnakohtu arvamus, et riigiasutuste ja teiste isikute arvamused seaduse kohaldamise kohta ei ole tõendid

§ 90lg 1 mõttes.

Õiguslikke otsustusi teeb kohus ja teiste isikute arvamused ei ole tõendid. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaksid asjaolu, et pärimistunnistuse väljaandmisel Eesti Vabariigile on rikutud tema õigusi. Haldusasja menetlemise käigus on kohtud andnud hinnangu notari tegevusele ja leidnud, et ta ei ole seadust rikkunud.

1. Kolleegiumi istungil jäi hageja esindaja kassatsioonkaebuses esitatud väidete juurde ja palus Eesti Vabariigilt hageja kasuks välja mõista kassatsiooniastmes kantud kohtukulu 3540 krooni. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada

§ 363

p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

1. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et pärimistunnistus ei tekita tsiviilõigusi ega -kohustustusi. PärS § 1401
2. lõike järgi on pärimistunnistus tõend isiku pärimisõiguse ja selle ulatuse kohta. Pärimistunnistus ei lõpeta ega tekita omandiõigust. Pärimistunnistusega tõendatakse õigust, mis pärijal juba olemas on. Samas jõudis ringkonnakohus eksiarvamusele, et hageja ei ole oma õiguslikku huvi pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamise suhtes tõendanud ning seetõttu ei oma tähtsust asja sisu kohta esitatud hageja argumendid. Hageja on oma õiguslikku huvi pärimistunnistuse, mille notar andis riigile PärS §-de 168 ja § 18 alusel, kehtetuse vastu põhjendanud sellega, et ta on M. Kallase pärija. Selle asjaolu üle vaidlust pole. Riik ei ole hageja pärijaks olekut vaidlustanud, vaid on väitnud, et riigi pärimisõigus tulenes
3. septembri
4. a Lääne Maakohtu otsusest. Maakohus leidis, et see kohtuotsus on asjas oluline tõend, kuid ei tunnista riiki M. Kallase seadusjärgseks pärijaks. Sellest lähtuvalt on asjakohane kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus jättis hinnangu andmata riigi poolt PärS §-de 168 ja 18 väidetavale rikkumisele ning analüüsimata hageja esitatud tõendid. Kui pärand on avanenud enne
5. aasta
6. jaanuari ning seaduse- ega testamendijärgseid pärijaid ei ole või ükski pärija ei ole pärandit vastu võtnud ja pärandvara ei ole riigile üle läinud, kuulub vastavalt pärimisseaduse rakendussätete osas olevale §-le 168 kohaldamisele PärS §
7. Riik kostjana ei ole väitnud ega kohus tuvastanud, et enne
8. jaanuari
9. a oleks M. Kallase pärandvara riigile üle läinud. Seega tuleb asjas kohaldada PärS §
10. Selle paragrahvi järgi on sama seaduse § 18 kohaldamise eelduseks, et pärandajal ei ole seadus- ega testamendijärgseid pärijaid või ükski pärija ei ole pärandit vastu võtnud. Riik on PärS § 18 järgi seadusjärgne pärija siis, kui pärand on avanenud välismaal ja kui ei ole teisi pärijaid. Ei vaielda selle üle, et hageja on oma ema pärija. Riik saaks olla M. Kallase seadusjärgne pärija ainult siis, kui üksi pärija ei oleks pärandit vastu võtnud.
11. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ei ole andnud hinnangut hageja kirjale, mille ta vastu võttis, ega analüüsinud hageja esindaja esitatud tõendeid. Ringkonnakohus nõustus samas maakohtu järeldusega, et hageja ei ole tõendanud, et ta võttis M. Kallase pärandi vastu pärandi avanemise kohas.
12. Kolleegium leiab, et kohtud on rikkunud

§ 171

lg-t 1, mille kohaselt kohtunik tagab protsessiosalistele asjas tähtsate asjaolude väljaselgitamise võimaluse. Maakohus tühistas

1. augustil
2. a hageja esindaja volitused esindada hagejat kohtus esindaja asjatundmatuse ja juriidilise küündimatuse tõttu. Maakohtu istungil
3. märtsil
4. a, vahetult enne asja läbivaatamise lõpetamist esitas riik kostjana esmakordselt vastuväite, et hageja ei ole esitanud dokumenti selle kohta, mis vara Rootsis päriti, kes olid pärijad ning kuidas päriti. Samal kohtuistungil leidis hageja uus esindaja (maakohtu toimiku lk 127), kes ei olnud advokaat ega kutseline õigusnõustaja, et kuna riik ei soovi tõendeid Rootsis pärandvara vastuvõtmise kohta, siis ta neid ei esita. Seejärel läks kohus kohe nõu pidama.

§ 91

lg 1 järgi peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt võib kohus teha pooltele ja teistele protsessiosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid.

§ 90lg 2 kohaselt võib tõendiks olla ka poole seletus.

Kuna kostja esitas asja kohta vastuväite vahetult enne asja arutamise lõpetamist, siis tuli kohtul kogu kujunenud olukorda arvestades anda hagejale võimalus selle väite ümberlükkamiseks, et tagada

§ 171lg 1 kohaselt asjas tähtsate asjaolude väljaselgitamise võimalus.

Hageja ei ela Eestis. Tegemist on õigusega, mis hagejal väidetavalt aastakümnete eest tekkis. Hageja ise ei viibinud kohtuistungitel.

1. Kolleegium märgib, et ENSV territooriumil
2. aastal kehtinud VNFSV tsiviilkoodeksi § 11 määratles isiku elukohaks tema alalise tegevuse või tema vara asupaiga. Sama koodeksi § 429 sisaldas mõistet "pärandi avanemise kohas viibiv pärija" ja § 430 "pärandi asukohas mitteviibiv pärija". Võttes arvesse sama koodeksi § 435 kommentaare (VNFSV KohtuRK käskk.
3. a nr 47), mõeldi pärandi asukohas mitteviibiva pärija all pärandi avanemise kohas mitteviibivat pärijat. M. Kallase pärandi avanemise koht asus Rootsi Kuningriigis. Osundatud koodeks ei kehtestanud ehitise pärandvarana vastuvõtmisele erisätteid. Ehitist ei ole tunnistatud ka vaibevaraks (§ 433). VNFSV TsK ei kehtestanud pärimistunnistuse väljaandmise lõpptähtaega. ENSV territooriumil
4. maist
5. a kehtestatud NSV Liidu ja liiduvabariikide tsiviilseadusandluse alused sätestasid normid välismaalaste õigusvõime ja välisriikide tsiviilseaduste kohaldamiseks. Aluste § 121 järgi oli pärandi avanemise kohaks pärandaja viimane alaline elukohta ja § 127 järgi määrati pärimissuhted kindlaks selle maa seaduse järgi, kus oli pärandaja viimane alaline elukoht. Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi
6. septembri
7. a seadlus "Eesti NSV tsiviilkoodeksi ja tsiviilprotsessi koodeksi ellurakendamise korra kohta" p 15 järgi kohaldati "Eesti NSV tsiviilkoodeksi" §-e 531-565 ka enne "Eesti NSV tsiviilkoodeksi" kehtestamist avanenud päranditele, mis ei ole ühegi pärija poolt vastu võetud ega ka pärimisõiguse järgi riigi omandusse üle läinud enne
8. jaanuari
9. a. NSV Liidu Ülemkohtu pleenumi määrus nr 6
10. juulist
11. a "Kohtupraktikast pärimisasjades" selgitas kohtutele p 7 alapunktis a, et pärandvara osa faktilisele valdamisele asumist käsitletakse kui kogu pärandi vastuvõtmist, millest see ka ei koosneks ja kus see ka ei asuks.
12. Ka hageja apellatsioonkaebuses olid esitatud kassatsioonkaebuse väited, et Eesti Vabariigi esindajal ei olnud volitusi ning notar ja riik (Lääne Maavalitsuse kaudu) rikkusid seadust. Ringkonnakohus on neile apellatsioonkaebuse väidetele vastanud ja põhjendanud, miks need ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks või on asjasse puutumatud. Kolleegium nõustub nende põhjendustega.
13. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu arvamusega, et ühe ja sama määrusega võib kohus lahendada kohtuniku vastu esitatud taandusavalduse ja tühistada lepingulise esindaja volitused. Kohus rikkus

§ 21

lg 4, mille kohaselt pärast kohtuniku vastu taanduse esitamist ja enne selle lahendamist võib kohtunik teha asjas üksnes edasilükkamatuid toiminguid, millel ei ole asja lahendi suhtes määravat tähtsust. Poole esindaja volituste tühistamine ei ole edasilükkamatu toiming. Kõigepealt pidi kohus lahendama eraldi määrusega taanduse ja alles seejärel asuma muid menetlusega seotud probleeme lahendama. Kuid see protsessiõiguse normi rikkumine ei ole oluline rikkumine, mis annaks aluse kassatsiooni korras kohtuotsuse tühistamiseks. 18. Hageja kassatsiooniastme kohtukulu õigusabi eest (3540 krooni) hüvitamine otsustatakse asja sisulisel läbivaatamisel. J. Odar, V. Kõve, L. Laarmaa