Obsah (6)

§ 1481§ 1484§ 40§ 47§ 160§ 186

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-12-03 Otsuse kuupäev 27. veebruar 2003 Kohtukoosseis Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Lea Kivi ja Peeter Vaher Kohtuasi Kriminaalasi J. R. s

§ 1481

lg 10 ja § 1484 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 21/910 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Riigiprokurör Piret Paukštyse kassatsioonprotest Asja läbivaatamise kuupäev
3. jaanuar 2003 Istungil osalenud isikud J. R., tema kaitsja vandeadvokaat Arri Tooming ja riigiprokurör Piret Paukštys Resolutsioon
4. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
5. oktoobri
6. a kohtuotsus ja saata kriminaalasi J. R. süüdistuses

§ 1481lg 10 järgi uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

1. Kassatsioonprotest rahuldada. Kohtuotsus jõustub
2. veebruaril
3. a ega ole edasikaevatav. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. Tallinna Linnakohtu
5. augusti
6. a otsusega tunnistati J. R. süüdi

§ 1481lg 10 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega kolmeks aastaks.

Sama kohtuotsusega tunnistati J. R. süüdi ka

§ 1484

järgi ja karistuseks selle kuriteo eest võeti talt kaheks aastaks õigus töötada tippjuhina.

§ 40lg 1 alusel liitis kohus mõistetud karistused ja luges J.

R.-le kuritegude kogumi eest lõplikuks karistuseks kolm aastat vabadusekaotust ühes tippjuhina töötamise õiguse äravõtmisega kaheks aastaks.

§ 47alusel vabastati J.

R. kolmeaastase katseajaga tingimuslikult talle mõistetud vabadusekaotusest. Tsiviilhagi katteks mõisteti J. R.-lt Tallinna juriidiliste isikute maksuameti kasuks välja 4 925 507 krooni. 2.

§ 1481lg 10 järgi tunnistas Tallinna Linnakohus J.

R. süüdi selles, et tema, olles

1. märtsist
2. a alates kuni kohtuotsuse tegemiseni K. Ä. OÜ juht, esitas maksuametile tahtlikult valeandmeid, jättis tahtlikult suures ulatuses tasumata maksud, ei esitanud aruandlust ja varjas K. Ä. OÜ tegutsemiskohta. Seejuures rikkus J. R. Maksukorralduse seaduse § 81 ja § 271 lg 3 p 2, Käibemaksuseaduse § 10 p 4, Tulumaksuseaduse § 27 lg 1 ja Äriseadustiku §
4. märtsil
5. a sai J. R. K. Ä. OÜ juhataja T. K.-i nimelt A. K. poolt võltsitud dokumentide alusel vormistatud volikirja, millega J. R. sai täielikud õigused ja kohustused K. Ä. OÜ nimel tegutsemiseks ning mille alusel sai J. R. tulenevalt Äriseadustikust K. Ä. OÜ ainujuhiks ja ametiisikuks

§ 160tähenduses.

Ajavahemikul

1. aprillist
2. a kuni
3. augustini
4. a jättis J. R. K. Ä. OÜ nimelt müüdud 14 154,144 tihumeetri puitmaterjali eest saadud 12 107 988 kroonilt 21 sendilt maksmata tulumaksu 2 412 401 krooni, käibemaksu 2 486 556 krooni, füüsilise isiku tulumaksu 11 700 krooni ja sotsiaalmaksu 14 850 krooni. Kokku tekitati riigile laekumata maksude näol kahju 4 925 507 krooni. Ajavahemikus
5. aprillist
6. a kuni
7. augustini
8. a laekunud 12 107 988 krooni võttis J. R. pangakontoritest või sularahaautomaatidest välja, kasutades temale kui firma juhile K. Ä. OÜ Hansapanga arve nr 1120230678 kasutamiseks väljastatud deebetkaarti. Pangast väljavõetud raha eest ostis J. R. puitu isikutelt, kes ei olnud käibemaksukohuslased. Kuid müügiarvetesse märkis J. R., et puit on ostetud käibemaksukohuslastest äriühingutelt. Samuti jättis J. R. K. Ä. OÜ juhina Tallinna juriidiliste isikute maksuametile
9. juuniks
10. a esitamata tuludeklaratsiooni ja raamatupidamise aastaaruande
11. a kohta ja seda eesmärgiga jätta käibemaks ning tulumaks K. Ä. OÜ
12. a tehingute pealt maksmata. Peale selle varjas J. R. tahtlikult Tallinna juriidiliste isikute maksuameti eest K. Ä. OÜ tegutsemiskohta, mis tõi kaasa käibemaksu tasumata jätmise suures ulatuses.
13. Tõendeid analüüsides luges Tallinna Linnakohus paljasõnaliseks ja teiste tõenditega vastuolus olevaks J. R. ütlused selle kohta, et ta tegutses vaid rangelt K. Ä. OÜ volikirja alusel puidu müügi vormistajana ning kuna sai korraldusi T. K.-lt ja andis ka müügist saadud raha T. K.-le, siis arvas, et ka maksudega tegeleb T. K. Linnakohus luges tõendatuks, et T. K. esines tegelikult A. K., kes kasutas võltsitud passi T. K.-i nimele. Kohus luges samuti tõendatuks, et just J. R. oli see isik, kes tegutses K. Ä. OÜ nimel ainuisikuliselt, sooritas puidu ostu-müügi tehinguid, väljastas oma allkirjaga puidu kokkuostjatele K. Ä. OÜ nimelt arveid ning võttis müüdud puidu eest vastu sularaha. Kohtuotsuse kohaselt avas J. Riis
14. a aprillis K. Ä. OÜ juhatajana Rapla Hoiupangas arvelduskonto K. Ä. OÜ nimele ja omas ainuisikuliselt avatud arveldusarvele allkirjaõigust. Linnakohus osutas asjaolule, et J. R. võttis alates
15. a aprillist kuni
16. a augustini pangast ja sularahaautomaatidest välja kõik K. Ä. OÜ majandustegevusest saadud rahasummad. Veel märkis kohus, et kõikidele arvetele ja aktidele märkis J. R. tahtlikult K. Ä. OÜ fiktiivse aadressi (Tallinn, Keemia 103-5), mistõttu polnud maksuametil võimalik kontrollida K. Ä. OÜ majandustegevust.
17. Tallinna Linnakohtu
18. augusti
19. a otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse J. R. kaitsja vandeadvokaat Arri Tooming, kes taotles linnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist esimese astme kohtule uueks arutamiseks.
20. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
21. oktoobri
22. a otsusega tühistati linnakohtu otsus ja J. R. mõisteti õigeks nii

§ 1481lg 10 kui ka § 1484 järgi.

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidis esmalt, et kuna Karistusseadustiku järgi pole

§-s 1484 kirjeldatud teod enam kuriteona karistatavad, tuleb KarS § 5 lg 2 kohaselt linnakohtu otsus J. R.

§ 1484järgi süüdimõistmise ja karistamise osas tühistada ning J.

R. selles süüdistuses õigeks mõista. 6. J. R. õigeksmõistmist

§ 1481lg 10 järgi põhistas ringkonnakohus järgnevalt.

6.1 Kohtukolleegium luges tõendatuks, et ajavahemikul

1. aprillist
2. a kuni
3. augustini
4. a laekus K. Ä. OÜ-le majandustegevusest 12 107 988 krooni ja 21 senti ja et riigile tekitati laekumata maksude näol kahju 4 925 507 krooni. 6.2 Samas ei lugenud aga ringkonnakohus tõendatuks, et J. R.-l oleks lasunud ametialane kohustus K. Ä. OÜ nimel makse deklareerida ja majandustegevuse ning raamatupidamise aruandeid esitada. Sellest tulenevalt ei lugenud ringkonnakohus tõendatuks ka seda, et J. Riis oleks esitanud väärandmeid või muul viisil maksuhalduri tegevust takistanud ja maksude tasumisest kõrvale hoidunud. Kolleegium väitis, et puuduvad tõendid, mis kinnitaksid J. R. vastavust

§-s 1481 kirjeldatud kuriteo subjekti erilisele isikutunnusele, samuti tõendid, mis kinnitaksid tema tahtlust panna toime maksukorralduse seaduse ja maksuseaduse rikkumisi. 6.3 Kohtukolleegium märkis, et K. Ä. OÜ asutamisotsuse ja põhikirja kohaselt oli T. K. vaieldamatult K. Ä. OÜ ainuosanik ja juhataja. K. Ä. OÜ juhataja T. K.-i nimel kohtualusele J. R.-le antud volitus ei kinnita aga, et kohtualune omandas osaühingu osa ega tema osaühingu juhatuse liikmeks arvamist. Ringkonnakohus märkis, et K. Ä. OÜ juhataja pole J. R.-ga sõlminud lepingut töötamiseks osaühingu tegevjuhina. J. R.-le antud volikiri andis üksnes õiguse esindada K. Ä. OÜ asjaajamistes teiste isikutega ulatuses, mis on seotud osaühingu vara kasutamise ja käsutamisega. Kohtukolleegium rõhutas, et kohtualusele antud volikirjast ei nähtu, et J. R. oleks volitatud korraldama osaühingu raamatupidamist või majandustegevuse aruandlust või et J. R. oleks arvatud osaühingu juhatuse liikmeks, kellel oleks tulenevalt Äriseadustikust, Maksukorralduse seadusest, Käibemaksuseadusest, Raamatupidamise korraldamise ja raamatupidamise eest isikliku vastutuse kehtestamise seadustest osaühingu juhi või ametiisiku pädevus ja kohustused. 6.4 Kolleegium tõdes, et kõigi J. R. poolt allkirjastatud lepingute üheks pooleks on märgitud K. Ä. OÜ, kelle volituse alusel kohtualune tegutses. See kinnitab kohtu arvates vaieldamatult kohtualuse tegutsemist üksnes K. Ä. OÜ volinikuna, mitte aga osaühingu omaniku, juhataja, juhatuse liikme või tegevjuhina. Ringkonnakohus osutas, et osaühingu põhikiri ei näinud ette volikirjaga juhataja või juhatuse liikme või osaühingu muu juhi õigusliku seisundi delegeerimist kohtualusele J. R.-le ja selline delegeerimine ei ole J. R.-le antud volikirja järgi ka aset leidnud. Ringkonnakohus leidis, et Hoiupangas arvelduskonto lepingu allakirjutamine oli kohtualuse volikirjast tulenev tegevus. Asjaolu, et panga tüüplepingu blanketil on kliendi allkirja kohale märgitud esindaja, vastab kohtu arvates täielikult volikirjajärgsele õiguslikule seisundile ega tee kohtualusest K. Ä. OÜ juhti. J. R. tegutsemist volinikuna tõendab kohtukolleegiumi seisukoha järgi ka T. K. ja kohtualuse J. R. vahel sõlmitud käsundusleping, milles on T. K. nimetatud osaühingu seaduslikuks esindajaks, J. R. aga volinikuks, kellel ei ole muid õigusi osaühingu nimel tegutsemiseks, rääkimata osaühingu juhtimise või tegevuse korraldamise alaste otsuste vastuvõtmisest. Sama asjaolu kinnitab kriminaalkolleegiumi arvates ka see, et

1. ja
2. märtsil
3. a koostatud dokumentides (nn Allkirjades) kinnitab K. Ä. OÜ juhataja T. K., et on J. R.-lt vastu võtnud käsunduslepingujärgse käsundi täitmisest saadud ja kõik käsundi täitmisega seotud dokumendid. Ringkonnakohus osutab asjaolule, et
4. a aprillist kuni detsembrini Tallinna juriidiliste isikute maksuametile esitatud käibedeklaratsioonid on allkirjastanud juhatuse esimees T. K. Kuigi tunnistajad A. K. ja T. K. eitavad seotust K. Ä. OÜ äritegevusega ja puutumust kohtualusega, ei välista see asjaolu, et kohtualune J. R. on tema sõlmitud tehinguid kajastavad raamatupidamise dokumendid eelnimetatud Allkirjade kohaselt T. K.-i nimelisele isikule üle andnud. 6.5 Kriminaalkolleegium märkis, et eeluurimisel käekirjaeksperdi poolt antud arvamuse kohaselt on T. K.-i nimel allkirjastatud dokumentide tegelikuks allakirjutajaks olnud A. K. Süüdistatavana ülekuulamisel on A. K. samuti tunnistanud dokumentide T. K.-i nimel allakirjutamist ja tema valduses olnud teadvalt võltsitud T. K.-i passi kasutamist K. Ä. OÜ-ga seotud õigustoimingutes. 6.6 Kohtukolleegium leidis veel, et J. R. pole esitanud äriregistrile tegelikkusele mittevastavaid andmeid osaühingu asukoha kohta Tallinnas Keemia 103-5 ja ei pidanudki seda tegema, sest Tallinna Linnakohtu registriosakonnas toimingute sooritamiseks oli K. Ä. OÜ seaduslik esindaja T. K. volitanud K. K. ja T. E.-i. 6.7 Ringkonnakohus tõdes, et majandustegevust kajastavate raamatupidamise algdokumentide puudumise korral polnud J. R.l objektiivselt mingit võimalust makse deklareerida ega osaühingu raamatupidamise ja majandustegevuse aruannete koostamise või koostamise korraldamise pädevust omamata aruandeid ja deklaratsioone maksuhaldurile esitada. 6.8 Kriminaalkohtukolleegium nõustus apellatsioonkaebuses sisalduva väitega, et linnakohtu otsuses puudub tõendite analüüs ja motiivid, millistel faktilistel asjaoludel põhineb linnakohtu järeldus, et kohtualusel J. R.-l lasusid maksukorralduse seadusest ja maksuseadusest tulenevad osaühingu juhi ametialased kohustused. Kokkuvõtvalt asus kriminaalkolleegium seisukohale, et kuna kriminaalasjas on ammendatud võimalused kohtuliku uurimise käigus uute või täiendavate tõendite saamiseks kohtualuse tegevusest K. Ä. OÜ-s, siis pole otstarbekas saata kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS
5. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
6. oktoobri
7. a otsuse peale esitas kassatsioonprotesti riigiprokurör P. Paukštys, kes taotleb ringkonnakohtu õigeksmõistva otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks sisuliseks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. 7.1 Kassaator leiab, et Tallinna Ringkonnakohus on K. Ä. OÜ maksude tasumise eest vastutava isiku ja seega ka kuriteo subjekti tuvastamisel vääralt lähtunud K. Ä. OÜ asutamisdokumentidest ning asutamisdokumentidel äriühingu ainuosanikuna märgitud T. K.-i antud volikirjast ja käsutuslepingust. Prokurör rõhutab, et kriminaalasjas tuvastatu kohaselt ei ole T. K. K. Ä. OÜ asutanud ega andnud nõusolekut enda nimetamiseks selle äriühingu juhatajaks, samuti ei ole T. K. K. Ä. OÜ nimel ühegi isikuga käenduslepingut sõlminud ega kedagi äriühingu nimel tegutsema volitanud. Kassaator juhib tähelepanu asjaolule, et kriminaalasjas on üheselt tuvastatud, et T. K.-i nimel on dokumentidele allkirjad andnud A. K., kasutades seejuures T. K. kaotatud passi. Dokumendi võltsimise eest on A. K. Tallinna Linnakohtu
8. juuni
9. a otsusega

§ 186järgi ka süüdi tunnistatud.

7.2 Prokurör rõhutab, et K. Ä. OÜ on asutatud ja selle äriühingu kogu majandustegevus on toimunud võltsitud dokumentide alusel. Võltsitud dokumentide alusel asutatud äriühingu puhul aga ei saa rääkida äriühingu tegevuse eest vastutavast isikust Äriseadustiku tähenduses. Tallinna Ringkonnakohtu seisukoht, mille järgi saab

§-s 1481 sätestatud kuriteo subjekt olla üksnes äriühingu tegevuse eest vastutav isik Äriseadustiku tähenduses, välistab vastutuse maksukuritegude eest võltsitud dokumentide alusel toimuva majandustegevuse korral, kuna vastutavat isikut Äriseadustiku mõttes ei pruugi sellistel juhtudel üldse olemas olla. Prokurör peab õigeks Tallinna Linnakohtu seisukohta, et sellisel juhul on vastutav see isik, kes reaalselt ettevõtte nimel tegutseb ja juhi kohustusi täidab. Kassaator leiab, et lähtudes maksukaristusõigusega kaitstavast õigushüvest on ebaõige seada kriminaalvastutus maksuseaduste rikkumise eest sõltuvusse sellest, kas majandustegevuse tulemusena on maksukohustus tekkinud äriühingul, mis on asutatud õiguslikult korrektsete dokumentide alusel või äriühingul, mis on asutatud ja mille majandustegevus toimub võltsitud dokumentide alusel. 7.3 Prokurör märgib, et Tallinna Ringkonnakohus on jätnud põhjendamata, miks ta ei nõustu Tallinna Linnakohtu otsuse järeldustega selle kohta, et J. R. on

§ 1481

lg-s 10 sätestatud kuriteo subjekt, ning miks ei saa

§-s 1481 sätestatud kuriteo subjektiks olla isik, kes tegutseb reaalselt äriühingu juhina. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on otsuses põhjalikult motiveerinud, miks ei saa J. R. pidada K. Ä. OÜ juhiks ja vastutavaks isikuks äriühingu asutamisdokumentide ning põhikirja järgi, samas ei olegi Tallinna Linnakohus lugenud J. R. K. Ä. OÜ vastutavaks isikuks mitte äriühingu asutamisdokumentide ja põhikirja järgi, vaid muude tõendite alusel. Kassatsioonprotestis juhitakse tähelepanu asjaolule, et kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtuvalt on J. R. ainus isik, keda saab selle äriühinguga seostada. Kuigi J. R. väitis, et ta ei tegutsenud äriühingu juhina ja sai tööalaseid korraldusi T. K.-i nimeliselt isikult, kellele ta andis üle ka kogu K. Ä. OÜ-le laekunud raha, ei osanud J. R. ise seda isikut täpsemalt kirjeldada ega anda tema kontaktandmeid, mis võimaldanuks uurijal ja kohtul tema ütlusi kontrollida. Kassaator viitab ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsuses nr 3-1-1-112-99 väljendatud seisukohale, et kui kohtualune otsustab end aktiivselt kaitsta, peab ta kas ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või looma süüdistusfunktsiooni kandjale vähemalt reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks.
3. Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas prokurör kassatsioonprotestis märgitut ja rõhutas, et üldine nõue tuvastada maksude tasumise eest vastutav isik äriregistri väljavõtte alusel ei saa kehtida juhul, mil äriühing on asutatud võltsitud dokumentide alusel. Kaitsja taotles kassatsioonprotesti rahuldamata jätmist põhjendusega, et tema kaitsealusel ei olnud ametiseisundit K. Ä. OÜ-s. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kassaatori seisukohaga järgmistel põhjendustel. 9.1 Kassatsioonprotestis on õigesti märgitud, et menetletavas kriminaalasjas on keskseks küsimuseks, kas

§-s 148 1 ettenähtud kuriteo subjektiks saab eranditult kõikidel juhtudel olla vaid äriühingu majandustegevuse ja raamatupidamise eest vastutav isik Äriseadustiku tähenduses või on selle kuriteo toimepanemine teatud juhtudel inkrimineeritav ka füüsilisele isikule, kelle formaalne seotus vastava äriühinguga äriseadustiku mõttes on küll nõrk või puudub sootuks, kuid kes kohtulikul uurimisel tuvastatu kohaselt on tegelikult siiski äriühingu kogu tegevust juhtinud. Püstitatud küsimusele vastamiseks tuleks kõigepealt selgitada, kas võltsitud dokumentide alusel moodustatud äriühing saab üldse olla äriühinguks äriseadustiku tähenduses. Äriseadustiku § 2 lg-s 3 sätestatu kohaselt tekib äriühingu õigusvõime äriregistrisse kandmisest ja sellest seadusest ei nähtu, et öeldu ei kehtiks võltsdokumentide alusel moodustatava äriühingu suhtes. Ka Äriseadustiku § 34 lg-s 2 sätestatu kohaselt kehtib äriregistrisse tehtud kanne üldjuhul kolmandate isikute suhtes õigena, sõltumata selle kande tegelikust õigsusest. Öeldu põhjal saab väita, et ka võltsitud dokumentide alusel moodustatud K. Ä. OÜ sai olla ja oligi Eesti õigusruumis äriühinguks Äriseadustiku tähenduses. 9.2 Edasiselt tuleks kindlaks määrata, kas võltsitud dokumentide alusel moodustatud äriühingul saab olla majandustegevuse ja raamatupidamise eest vastutavaid isikuid Äriseadustiku mõttes. Vähemalt avalikõiguslikus kontekstis ja sealhulgas ka karistusõiguslikult on vastus esitatud küsimusele jaatav. Puudub igasugune alus väita, et võltsitud dokumentide ja seega kokkuvõttes pettuse tulemina reaalsesse majanduskäibesse lülitunud äriühinguga seotud isikud vabaneksid igasugusest vastutusest just tänu pettusele. Põhjendatult märgib kassaator, et maksukaristusõigusega kaitstavast õigushüvest lähtuvalt ei saa kriminaalvastutust maksuseaduste rikkumise eest seada sõltuvusse sellest, kas majandustegevuse tulemusena on maksukohustus tekkinud äriühingul, mis on asutatud õiguslikult korrektsete dokumentide alusel, või äriühingul, mis on asutatud ja mille majandustegevus toimub võltsitud dokumentide alusel. Seda, et isiku ametiseisundi tuvastamisel karistusõiguslikus mõttes ei saa eirata selle isiku tegelikult täidetud haldamis-, järelevalve-, juhtimis-, operatiivseid, organisatsioonilisi ja materiaalsete väärtuste liikumist korraldavaid ülesandeid, on märgitud ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses 3-1-1-107-98 (RT III 1998, 30, 298). 9.3 Kuid samas ei saa võltsitud dokumentide alusel moodustatud äriühingu majandustegevuse ja raamatupidamise eest vastutavate isikute kindlaksmääramisel piirduda Äriseadustikus ja selle äriühingu asutamisdokumentides märgituga, vaid peab vältimatult analüüsima ka seda, kuidas ja kes tegelikult juhtis äriühingu tegevust. Veelgi enam, kui dokumentide võltsimise eesmärgiks oligi väära pildi kujundamine äriühingu tegelikust olemusest ja tema juhtimisstruktuurist, tähendaks võltsitud dokumentide alusel moodustatud äriühingu majandustegevuse ja raamatupidamise eest vastutavate isikute kindlaksmääramine rangelt vaid Äriseadustiku alusel vähemalt kaudselt kõnealuse võltsimise aktsepteerimist. Kassaator märgib õigesti, et Tallinna Ringkonnakohus on oma otsuses sisuliselt põhistanud üksnes seda, et J. R. ei olnud K. Ä. OÜ osanik ega juhtorgani liige, kuid on jätnud analüüsimata selle, miks kujunenud olukorras ei võinud J. R. kohustused ja seega ka tema staatus

§-s 148 1 ettenähtud kuriteo subjektina tuleneda tema reaalsest tegevusest. 9.4 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates on ringkonnakohus Tallinna Linnakohtu

1. augusti
2. a otsusega võrreldes vastupidise otsuse tegemisel jätnud kummutamata mitmed linnakohtu otsusega tuvastatud asjaolud, mis võimaldavad lugeda J. R. K. Ä. OÜ majandustegevuse ja raamatupidamise eest vastutavaks isikuks. Kõigepealt on ringkonnakohus jätnud kummutamata linnakohtu seisukoha, et T. K. esinenud A. K. ei ole mingilgi määral osalenud K. Ä. OÜ tegevuses. A. K. tegeliku seose puudumine kõnealuse äriühinguga tuleb lugeda tuvastatuks ka tema suhtes
3. augustil
4. a koostatud kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega (kriminaaltoimiku IV kd, lk 128 - 130). Arvestades seda, et K. Ä. OÜ majandustegevuse ja raamatupidamise eest võimalikult vastutavate isikute ringist on lisaks A. Kubbile välja arvatud ka T. K., ei ole ringkonnakohtu otsuses piisava tähelepanelikkusega analüüsitud J. R. ütlusi ega teisi tõendeid just tema võimaliku vastutuse aspektist. Kahtlemata tuleb J. R. tegevuse ja ka tema ütluste hindamisel lähtuda Põhiseaduse § 22 lg-tes 1 ja 2 sätestatud süütuse presumptsioonist. Kuid käesoleva kriminaalasja spetsiifikat arvestades tuleb seejuures arvestada kassatsioonprotestis osundatud ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-112-99 (RT III 2000, 2, 20) väljendatud seisukohaga. Kui kohtualune otsustab end aktiivselt kaitsta ja asub oma konkreetset tegevust kirjeldama, peab ta kas ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või looma süüdistusfunktsiooni kandjale vähemalt reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. J. R. ei ole andnud õiguskaitseasutustele, sealhulgas ka kohtule mingit võimalust kontrollida tema väiteid selle kohta, et ta ei tunne isikut, kellele ta on K. Ä. OÜ arvelt sularahana regulaarselt kokku enam kui 12 miljonit krooni üle andnud. 9.5 Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks tõendavad K. Ä. OÜ esindaja T. K. ja J. R. vahel sõlmitud käsundusleping ning
5. ja
6. märtsil
7. a koostatud nn Allkirjad, et J. R. tegutses üksnes K. Ä. OÜ volinikuna ja tal ei olnud osaühingu tegeliku juhi ning ametiisiku kohustusi. Ringkonnakohtu selline järeldus on vastuolus ringkonnakohutu enda sedastatuga, et nendel dokumentidel oli T. K. allkirjad võltsinud hoopis A. K. Nii esimese kui ka teise astme kohtu poolt tuvastatuks loetud faktiliste asjaolude põhjal on praktiliselt võimatu järeldada, et J. R. oleks andnud K. Ä. OÜ majandustegevusest saadud raha üle kellelegi teisele. Nendeks asjaoludeks on, et T. K. esines tegelikult A. K. ja et J. R. ütluste kohaselt ei tunne ta A. K. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates ei ole ringkonnakohus J. R. viimati nimetatud ütluse hindamisel järginud KrMK §-s 50 sätestatut. Analüüsimata ja hindamata on jäetud A. Kubbi ja J. R. poolt erineval ajal teineteise tundmise kohta antud erinevate ütluste põhjused. Samuti on jäetud analüüsimata vastuolu A. K. ja J. R. ütluste ning käekirjaeksperdi arvamuse (I kd, tl-d 12-18) vahel, mille kohaselt on T. K. nimel allkirjastatud dokumentide tegelikuks allakirjutajaks A. K. 9.6 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates ongi ringkonnakohtu otsuse tegemisel tuginetud valdavalt vaid J. R. ütlustele, pööramata vajalikul määral tähelepanu nendes sisalduvatele või neist tulenevatele vastuoludele teiste tõenditega. Tuleb nõustuda kassaatoriga, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
8. oktoobri
9. a otsuses puuduvad motiivid ja on aset leidnud kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine AKKS § 39 lg 3 p 7 mõttes. Siinjuures on põhjust osundada Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-107-02 (RT III, 2002, 28, 315) märgitule, et motiivide puudumine AKKS § 39 lg 3 p-s 7 ette nähtud menetlusõiguse olulise rikkumisena võib põhimõtteliselt tähendada olukorda, mil kohtulikul uurimisel tuvastatu ja kohtuotsuses kajastatu pinnalt ei olegi võimalik teatud järeldusi põhjendada. Kuid motiivide puudumine võib tähendada ka seda, et kohus on lihtsalt jätnud mingid kriminaalasja õigeks lahendamiseks olulised asjaolud nõutaval kujul põhjendamata, kuigi kohtulikul uurimisel tuvastatu ja kohtuotsuses kajastatu põhjal otsustades oleks see olnud võimalik. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates on Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
10. oktoobri
11. a otsuses tegemist just viimast laadi motiivide puudumisega.
12. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes AKKS § 39 lg 3 p-st 7, § 63 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, tuleb kassatsioonprotest rahuldada ja kriminaalasi J. R. süüdistuses

§ 1481lg 10 järgi saata uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Seejuures peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses 3-1-1-16-98 (RT III 1998, 10, 104) märgitust ei piisa isiku süüditunnistamisel maksukorralduse seaduse ja maksuseaduse rikkumise eest viitest üksnes

§ 1481

lg-le 10, vaid peab olema ära näidatud ka see, millised

§ 1481lõigetes 1-8 kirjeldatud teod on kohtualune toime pannud.

Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Peeter Vaher