3-2-1-17-03

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-17-03 Otsuse kuupäev Tartu,

1. märts
2. a Kohtukoosseis Eesistuja J. Odar, liikmed T. Anton, H. Jõks, A. Kull, V. Kõve ja J. Luik Kohtuasi Eesti Vabariigi hagi Margot Kähari vastu 3 200 krooni saamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
3. augusti
4. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/1122/02 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Eesti Vabariigi kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
5. jaanuar
6. a, kirjalik menetlus Resolutsioon
7. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
8. augusti
9. a otsust põhjenduste osas. Muus osas jätta otsus muutmata.
10. Eesti Vabariigi kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
11. Tagastada Eesti Vabariigile
12. septembril
13. a Eesti Vabariigi kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
14. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (edaspidi Amet) peadirektori
15. aprilli
16. a käskkirjaga nr 1-2/71 rahuldati Margot Kähari taotlus saada nõuandetoetust ning toetuse suuruseks määrati 3 200 krooni. M. Kähari avalduse kohaselt maksti toetus välja nõuandeteenust osutanud MTÜ-le Metsalliku Mahemesindus - M(u)MM. Pärast toetuse väljamaksmist selgus, et M. Kähar ei olnud taotluse esitamise ajal registreeritud Maksuameti kohalikus registris ega kantud äriregistrisse, kuigi taotlusele oli ta märkinud maksumaksjate ja maksu kinnipidajate registri koodiks numbri
18. jaanuaril
19. a tehtud ettekirjutust toetuse tagasimaksmise kohta ei ole M. Kähar täitnud. Hageja palus
20. märtsil
21. a esitatud hagis väljamakstud toetuse maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse § 97 lg 2 ja TsK § 477 alusel M. Käharilt välja mõista, sest viimane oli esitanud toetuse saamiseks valeandmeid.
22. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt on numbri 3064 all Maksuametis registreeritud kostja füüsilisest isikust ettevõtjast abikaasa Jaan Kähar. Kostja nimi kanti taotlusele sellepärast, et tema on maaomanik. Tegemist on ühe perekonna ettevõtlusega ega ole oluline, kes perekonnast on ettevõtjana registreeritud. Toetuse taotlejaks oleks võinud ka tema olla. Hageja oli kohustatud kontrollima esitatud andmete õigsust enne toetuse määramist. Kui viga oleks selgunud, oleks esitatud uus taotlus.
23. Rapla Maakohtu
24. mai
25. a otsusega jäeti hagi M. Kähari vastu 3 200 krooni väljamõistmiseks täies ulatuses rahuldamata. Kohus on asunud oma otsuses seisukohale, et tegemist on kostja eksimusega, mis annab vaid formaal-juriidilise aluse toetuse tagasinõudmiseks. Hagejal oli võimalus teha Maksuametile järelepärimine enne toetuse määramist, kuid järelepärimine tehti alles
26. detsembril
27. a. Põllumajandusministri
28. jaanuari
29. a määruse nr 3 "Nõuandetoetuste taotlemise ja menetlemise kord" § 4 lg 1 p 2 kohaselt peab Amet kontrollima, kas taotleja on registreeritud ettevõtjana. Poolte seletustest ja kohtule esitatud tõenditest nähtub, et kostja kasutas toetust seaduses ette nähtud otstarbeks ja kõik ülejäänud tema esitatud andmed olid õiged. Hageja esindaja on tunnistanud, et kui taotlusel oleks Jaan Kähari nimi, siis ei oleks toetuse tagasinõudmiseks alust. Maakohus on asunud seisukohale, et kuna tegemist on perekonna ettevõtlusega, siis asjaolu, et kostja ei olnud registreeritud ettevõtjana, ei anna alust öelda, et ta sai toetuse ilma seadusliku aluseta. Kostjal oli sisuline alus maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse § 3 lg 2 p-s 8 ja §-s 9 ette nähtud toetust saada. Asja lahendamisel ei ole tähtsust asjaolul, et Amet ei ole kohustatud talle esitatud andmeid eelnevalt kontrollima. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
30. Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
31. augusti
32. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus jõudis järeldusele, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Õige on maakohtu seisukoht, et formaal-juriidiliselt on hagejal alus kostjalt toetuse tagasinõudmiseks, kuid käesoleva tsiviilasja asjaolusid arvestades tuleb hagi jätta rahuldamata. Seaduse kohaselt oleks olnud õigus toetust taotleda kostja ettevõtjana registreeritud abikaasal. Kuivõrd toetust vajas perekonna ettevõtlus ja asja materjalide kohaselt kasutati toetust sihipäraselt, siis täitis toetuse määramine kostjale maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse §-s 9 sätestatud eesmärki. Arvestades ka asjaolu, et Ametil lasub eelnimetatud seaduse § 87 lg 2 alusel kohustus kontrollida taotluses esitatud andmete õigsust ja taotleja vastavust nõuandetoetuse saamiseks kehtestatud nõuetele, ei pea kolleegium õigeks toetusraha tagastamist. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
33. Kassatsioonkaebuses palus hageja tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
34. augusti
35. a otsuse täies ulatuses ja teha uue otsuse asja uueks läbivaatamiseks andmata. Ringkonnakohus on leidnud, et formaal-juriidiliselt on hagejal alus kostjalt toetuse tagasinõudmiseks ning seega tunnistanud, et hagejal on õigus nõuda M. Käharilt viimasele makstud toetus tagasi. Kuna Amet tegutseb oma pädevuse piires seaduse, Vabariigi Valitsuse määruse või korralduse või ministri määruse alusel ja täitmiseks, ei saa ta toetuse tagasinõudmisel arvesse võtta muid aluseid peale formaal-juriidiliste, mis tulenevad nõuandetoetuse taotluste menetlemist reguleerivatest õigusaktidest. Arusaamatuks jääb see, mida on ringkonnakohus, leides, et sisuliselt vajas toetust ühe perekonna ettevõtlus, silmas pidanud toetuse sisulise vajaduse all. Asjakohatu on kohtu põhjendus, et toetust kasutati sihipäraselt, sest toetuse saamise tingimuseks ei ole seatud selle sihipärane kasutamine ja toetust ei ole tagasi nõutud sihipäratu kasutamise tõttu. Kohus on öelnud, et toetuse määramine täitis seega maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse §-s 9 sätestatud eesmärki, kuid on jätnud tähelepanuta eespool nimetatud seaduse §-s 52 sisalduva nõude, et nõuandetoetuse taotleja peab olema põllumajandustootja. Nimetatud seaduse § 5 lg-st 1 ja § 12 lg-st 1 tuleneb nõue, et toetust taotlev füüsiline isik peab olema ettevõtja. Kohtus on tõendatud, et kostja ei ole füüsilisest isikust ettevõtja ega ole teda kantud maksumaksjate ja maksukinnipidajate registrisse. Füüsilisest isikust ettevõtja õigused ei laiene tema perekonnaliikmetele. Maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse § 8 lg 5 kohaselt käsitletakse füüsilisest isikust ettevõtjat äriseadustiku tähenduses. Seega on nõuandetoetuse määramisel välistatud füüsilisest isikust ettevõtja samastamine temaga ühist majapidamist, perekondlikke või sugulussidemeid omavate isikutega. Kohus on jätnud tähelepanuta maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse § 97 lg-tes 2 ja 3 sätestatud Ameti kohustuse pärast valeandmete esitamisest teadasaamist toetuse saanud isikult toetusena saadud raha tagasi nõuda ja toetuse saanud isiku kohustuse raha tähtaegselt tagastada. Kostja leiab, et Riigikohtu lahend on vajalik maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse ühetaolise kohaldamise tagamiseks, kuna ringkonnakohtu otsuses väljendatud seisukoha püsimajäämine võib kaasa aidata seaduse ning teiste nõuandetoetuse taotlemist ja taotluse menetlemist reguleerivate õigusaktide sätete korduvale ebaõigele kohaldamisele. Samuti kahjustatakse nende toetuse taotlejate õigusi, kes on täitnud toetuse taotleja suhtes kehtestatud nõudeid ning nende õiguspärast ootust saada toetust üksnes nendel tingimustel.
36. Vastuses hageja kassatsioonkaebusele on kostja seisukohal, et Tallinna Ringkonnakohus ei ole otsuse tegemisel rikkunud materiaalõiguse ega protsessiõiguse norme ning kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
37. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
38. jaanuari
39. a määrusega anti asi põhimõttelist laadi eriarvamuste tõttu lahendamiseks tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule. Eriarvamused tekkisid selles, kas vaidluse lahendamiseks on pädev maa- või linnakohus või halduskohus, millised õigusnormid kuuluvad asjas kohaldamisele ja milline tähendus asja lahendamisel on
40. jaanuaril
41. a põllumajanduse ja registrite ja informatsiooni ameti tehtud toetusraha tagasinõudmise ettekirjutusel. Kohtute seaduse § 28 lg 3 alusel kaasati Riigikohtu esimehe otsusega kolleegiumi koosseisu halduskolleegiumi kohtunik T. Anton. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
42. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus on lõppjärelduses õige, kuid muuta tuleb otsuse põhjendusi.
43. Kolleegium peab esmalt vajalikuks selgitada, kas asja lahendamine kuulub maa- ja linnakohtu pädevusse. Vastavalt TsMS § 1 lg-le 1 mõistetakse tsiviilvaidlusena tsiviil- ja tööõigussuhtes tekkinud vaidlusi. Vastavalt HKMS § 3 lg 1 p-le 1 ja lg-le 2 on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslike vaidluste lahendamine, milleks seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda.
44. Käesolev vaidlus on tekkinud riigi ja ettevõtja vahelisest suhtest seoses ettevõtlustoetuse maksmisega. Riigi ja ettevõtja vaheline suhe ettevõtlustoetuse maksmisel on avalik-õiguslik, sest ettevõtlustoetusi makstakse majandus-, sotsiaal- ja regionaalpoliitilistel eesmärkidel. Otsustused avalike vahendite toetuseks jagamisel kujutavad endast avaliku võimu teostamist. Seega nõutakse kostjalt raha tagastamist, mille ta on saanud avalik-õiguslikus suhtes väidetavalt õigusliku aluseta.
46. jaanuaril
47. a jõustunud riigivastutuse seaduse (RVS) § 22 lg 3 kohaselt võib avaliku võimu kandja nõuda isikult õigusliku aluseta avalik-õiguslikus suhtes üleantud asja või raha tagastamist eraõiguses sätestatud alustel ja korras. Sellest põhimõttest ei kehtestanud erandit enne
48. juulit
49. a kehtinud maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse § 151 lg
50. Sama normi
51. juulist
52. a kehtiv redaktsioon kordab nõude aluste ja korra osas RVS § 22 lg-s 3 sätestatut, et aluseta saadud toetusraha nõutakse toetuse saajalt tagasi eraõiguses alusetu rikastumise kohta sätestatud alustel ja korras. Viitest eraõiguse alustele ja eraõiguslike vaidluste menetluskorrale, milleks on tsiviilkohtumenetluse kord, järeldab kolleegium, et seadusandja on pidanud vajalikuks jätta maa- ja linnakohtu pädevusse vaidlused, kus avaliku võimu kandja nõuab isikult avalik-õiguslikus suhtes õigusliku aluseta üleantu või säästetu tagastamist. Selline pädevuse määratlemine võimaldab paremini vältida ka erinevat kohtupraktikat eraõiguse alusetu rikastumise sätete kohaldamisel.
53. Järgmisena tuleb vastata küsimusele, kas käesolevat avalik-õiguslikku vaidlust lahendades on maa- või linnakohus seotud ettekirjutusega, mida ei ole halduskohtus vaidlustatud. Kohtuvõim ei saa täitevvõimu tehtud otsuseid muuta väljaspool korralist kaebemenetlust, milleks Eesti õiguskorras on halduskohtumenetlus. Selle tõttu on kehtiva haldusakti resolutiivosa, vaatamata võimalikule õigusvastasusele, üldjuhul siduv ka haldusaktiga seotud tsiviilvaidlust lahendavale kohtule. See põhimõte on nüüdseks väljendatud haldusmenetluse seaduse § 60 lg-s
54. Üldkohus on tsiviilkohtumenetluses siiski pädev tuvastama, kas haldusakt kehtib ja kas ta on õiguspärane, kui sellest sõltub mõne tsiviilasja lahendamine, kuid kehtivat haldusakti ei saa tsiviilkohtumenetluses tunnistada kehtetuks.
55. Haldusmenetluse seaduse § 60 lg-s 2 sätestatud põhimõttest võib seadusandja teha erandeid. Kolleegium leiab, et käesolevas ja analoogilistes asjades on maa- või linnakohtul maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse § 151 lg 2 alusel õigus muu hulgas käsitleda ka toetuse tagastamise nõude põhjendatust. Vastasel juhul ei oleks seadusandjal olnud põhjust näha ette kohtusse pöördumise võimalust ettekirjutuse täitmiseks. Kui seadusandja oleks soovinud näha ette kehtiva, s.o halduskohtus vaidlustamata, ettekirjutuse täitmise, sõltumata ettekirjutuse põhjendatusest, siis oleks ta saanud sätestada ettekirjutuse sundtäitmise täitemenetluse seadustikus sätestatud korras, sarnaselt näiteks maksuhalduri ettekirjutustele. Seega on seadusandja pidanud vajalikuks võimaldada ettekirjutuse adressaadil esitada ettekirjutuse täitmiseks algatatud tsiviilkohtumenetluses ka ettekirjutuse õiguspärasusse puutuvaid vastuväiteid ja võimaldada kohtul vajaduse korral teha tagasinõude põhjendatuse osas täitevvõimu asutuse otsusest erinev otsus. Muu hulgas arvestab kolleegium siinkohal asjaolu, et üldjuhul ei saa põllumajandustoetuse tagasinõudmise põhjendatuse kontrollimine ka pärast halduskohtuliku kaebetähtaja möödumist kahjustada kolmandate isikute õiguspärast ootust, mille kaitse on kaebetähtaja peamine eesmärk.
56. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse § 9 kohaselt on nimetatud seaduse alusel väljamakstavad toetused sihtotstarbelised, ning on tuvastanud, et toetust on kasutatud sihipäraselt.
57. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu väitega, et formaal-juriidiliselt on hagejal õigus kostjalt toetus tagasi nõuda. Tagasinõude põhjendatuse hindamisel ei ole võimalik eristada formaal-juriidilisi aspekte sisulistest. Kolleegium leiab, et käesolevas asjas ei ole toimunud alusetult säästmist TsK § 477 lg 6 tähenduses. Kohtud on tuvastanud, et kostja M. Kähar ja füüsilisest isikust ettevõtja Jaan Kähar olid toetuse saamise ajal abielus. Samuti on kohtud tuvastanud, et seaduse järgi oli õigus toetust taotleda kostja abikaasal. Abielu kestel toimuv varaline juurdekasv, st abikaasade omandatud vara, on perekonnaseaduse § 14 lg 1 kohaselt abikaasade ühisvara. Nimetatud sättes reguleeritud põhimõttest on võimalik perekonnaseaduse § 8 lg 1 alusel erinevalt kokku leppida abieluvaralepinguga, kui seadusest ei tulene teisiti. Käesolevas asjas kasutati nõuandeteenust, mille eest tasus hageja. Nõuandetoetuse võrra säästis raha küll ka M. Kähar, kuid ta ei säästnud mitte oma lahusvara, vaid ühisvara. Kuna abikaasade ühisvara kuulub ka J. Käharile, kes kohtuotsuse kohaselt vastas toetuse saamiseks esitatavatele nõuetele, oleks ka siis säästetud ühisvara, kui toetuse taotluse oleks esitanud J. Kähar. Seega ei ole kokkuvõttes toimunud alusetult säästmist ning hagejal ei ole TsK § 477 järgi alust toetust tagasi nõuda.
58. Igasugune viga ettevõtlustoetuse määramisel ei anna veel alust selle tagasinõudmiseks. Raha maksmise aluseks oleva õigusvastase haldusakti tühistamisel tuleb muu hulgas kaaluda ka raha saanud isiku õiguspärast ootust ja vea raskust. Oluline on ka see, kas viga tekkis isiku või asutuse süül. Käesoleval juhul seisnes viga selles, et füüsilisest isikust ettevõtja J. Kähari asemel esitas taotluse tema abikaasa M. Kähar. Samas oleks selle vea saanud ära hoida, kui pädev asutus oleks sellele kohe tähelepanu juhtinud ja võimaldanud taotluse esitada kostja abikaasal.
59. Eelneva põhjal leiab kolleegium, et Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti
60. jaanuari
61. a ettekirjutus toetusraha tagasinõudmise kohta ei ole õiguspärane.
62. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet on ekslikult tasunud kassatsioonkaebuselt kautsjoni. TsMS § 57 lg 4 kohaselt on riik ja kohalik omavalitsusüksus kautsjoni tasumisest vabastatud, mistõttu tuleb kautsjon tagastada. J. Odar, T. Anton, H. Jõks, A. Kull, V. Kõve, J. Luik