3-1-1-31-03

MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-31-03 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartu,

1. märts 2003 Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Vaher, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes Kiris Kohtuasi T. K. süüdistusasi KrK § 143 lg 2 p 2 ja § 186 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu kohtuniku Leili Raedla
2. jaanuari
3. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Süüdimõistetu T. K. erikaebus Asja läbivaatamise kuupäev
4. märts 2003 (kirjalik menetlus) Resolutsioon Jätta Harju Maakohtu kohtunik Leili Raedla
5. jaanuari
6. a määrus T. K. kriminaalkaristuse kandmisest vabastamata jätmise kohta muutmata ja T. K. erikaebus jätta rahuldamata. Määrus jõustub
7. märtsil
8. a ega ole edasikaevatav. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Harju Maakohtu
10. novembri
11. a otsusega mõisteti T. K. süüdi ja teda karistati KrK § 143 lg 2 p 2 järgi vabadusekaotusega 3 aastat ja KrK § 186 järgi vabadusekaotusega 1 aasta. KrK § 40 lg 1 alusel liideti mõistetud karistused osaliselt ja T. K. lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest mõisteti 3 aastat ja 6 kuud vabadusekaotust. KrK § 41 alusel liideti sellele karistusele osaliselt Pärnu Maakohtu
12. veebruari
13. a otsusega mõistetud karistus - 2 aastat ja 6 kuud tingimisi katseajaga 3 aastat - ning T. K. lõplikuks karistuseks kohtuotsuste kogumis mõisteti 4 aastat vabadusekaotust. Kohtuotsus jõustus
14. jaanuaril
15. a.
16. Süüdimõistetu T. K. esitas Harju Prokuratuurile kaebuse tema osas KarSRS § 1 alusel karistusest vabastamise taotluse esitamata jätmise kohta. Harju Prokuratuur vaatas T. K. kaebuse läbi ning esitas
17. jaanuaril
18. a KarSRS § 9 lg 2 alusel Harju Maakohtule taotluse jätta T. K. karistuse kandmisest vabastamata, sest talle kriminaalkoodeksi järgi süüksarvatud teod on kuriteona karistatavad ka karistusseadustiku järgi.
19. Harju Maakohtu kohtunik Leili Raedla
20. jaanuari
21. a määrusega jäeti T. K. Harju Maakohtu
22. novembri
23. a kohtuotsusega mõistetud kriminaalkaristuse kandmisest vabastamata põhjendusel, et T. K. ei ole isik, kes tuleb karistuse kandmisest vabastada KarSRS § 1 alusel. Kohtunik tuli järeldusele, et T. K. kriminaalkoodeksi järgi kvalifitseeritud teod on kuriteod ka
24. septembril
25. a jõustunud karistusseadustiku järgi - KrK § 143 lg 2 p-le 2 vastab KarS § 209 lg 2 p 1 ja KrK §-le 186 vastab KarS § 344 lg
26. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
27. Süüdimõistetu T. K. esitas eeltoodud määruse peale erikaebuse, milles leiab, et talle kriminaalkoodeksi järgi süüksarvatud kelmus kvalifitseerub karistusseadustiku järgi väärteona, sest kõikides kuriteoepisoodides jääb väljapetetud rahasumma alla 1000 krooni. Seetõttu tuleb seda tegu käsitada varavastase süüteona väheväärtusliku varalise õiguse vastu KarS § 218 mõttes, s.o väärteona. T. K. märgib, et ka KrK § 186 järgi süüksarvatud kuritegu kvalifitseerub karistusseadustiku järgi väärteona, kuid jätab selle väite põhistamata. Veel leiab kaebuse esitaja, et talle KrK § 143 lg 2 p 2 järgi süüksarvatud kuritegu ei ole õige kvalifitseerida KarS § 209 lg 2 p 1 järgi ka seetõttu, et käesolevaks hetkeks on tema varasem varguse eest mõistetud karistus kustunud. Sellest tulenevalt on karistusseadustiku järgi teo kvalifitseerimine korduva kuriteona ebaseaduslik. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
28. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kaebuses toodud seisukohaga, et kuna kõikides kuriteoepisoodides jääb väljapetetud rahasumma alla 1000 krooni, on tegemist väärteoga, mis kvalifitseerub KarS § 218 lg 1 järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegium jääb oma varem korduvalt väljendatud seisukoha (vt 3-1-1-116-02 RT III 2002, 35, 379; 3-1-1-3-03 RT III 2003, 4, 38) juurde, et isiku käitumine tuleb kvalifitseerida KarS § 218 lg 1 järgi üksnes siis, kui 1) see tegu vastab karistusseadustiku
29. peatükis ettenähtud süüteokoosseisule (v.a röövimine ja väljapressimine), 2) see tegu on suunatud väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu ja 3) selles teos puuduvad vastavas süüteokoosseisus sätestatud vastutust raskendavad asjaolud. T. K. on isik, kes on kelmuse toime pannud korduvalt ja on varem toime pannud ka salajase varguse ning tema käitumises on kelmuse süüteokoosseisu raskendavad asjaolud. Seetõttu tuleb tegu kvalifitseerida KarS § 209 lg 2 p 1 järgi, mitte KarS § 218 lg 1 järgi. Siinjuures tuleb märkida, et T. K. ekslikult leiab, et kuna
30. a vabastati ta karistuse kandmisest tingimisi kolmeaastase katseajaga, on tema karistus selle kuriteo eest kustunud. T. K. tunnistati Pärnu Maakohtu
31. veebruari
32. a otsusega süüdi KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ja karistati vabadusekaotusega 2 aastat tingimisi 3-aastase katseajaga. Kelmused pani ta toime katseaja kestel. Karistusregistri seaduse § 26 lg 5 reguleerib nende isikute karistusandmete kustutamise tähtaega, kes panevad enne andmete kustutamise tähtaja möödumist toime uue väär-või kuriteo. Sellisel juhul andmete kustutamise tähtaeg katkeb. Tähtaega arvestatakse viimase kuriteo (väärteo) eest mõistetud põhi- ja lisakaristuse ärakandmisest kõigi väärtegude või kuritegude eest. T. K. puhul on tegemist nii faktilise kui ka juriidilise korduvusega e. retsidiiviga ning talle KrK § 143 lg 2 p 2 järgi süüksarvatud kuritegu kvalifitseerub KarS § 209 lg 2 p 1 järgi. T. K.-le KrK § 186 järgi süüksarvatud kuriteod kvalifitseeruvad KarS § 344 lg 1 järgi ja tähelepanu ei vääri T. K. põhjendamata väide, et ka see tegu on karistusseadustiku järgi väärtegu. Eeltoodust lähtudes ja juhindudes KarSRS §-st 10 tuleb Harju Maakohtu kohtuniku
33. jaanuari
34. a määrus jätta muutmata. Peeter Vaher, Ott Järvesaar, Hannes Kiris