Obsah (5)

§ 180§ 1§ 81§ 181§ 77

MÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-22-03 Määruse kuupäev Tartu, 17. märts 2003. a Kohtukoosseis Eesistuja L. Laarmaa, liikmed H. Jõks ja J. Luik Kohtuasi Eesti Vabariigi kaebus kohtutäituri otsusele täitem

§-st 180, ei olnud kohtutäituril õigust täitemenetlust algatada. Kohtutäitur ei võinud oma

1. mai
2. a otsust ise tühistada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3. Tallinna Ringkonnakohtu
4. novembri
5. a määrusega jäeti linnakohtu määrus muutmata. Ringkonnakohtu määruse kohaselt on väär kohtutäituri seisukoht, et juhinduda tuleb haldusõiguserikkumiste seadustiku (HÕS) §-st 307, mille järgi haldusõiguserikkumise asjas tehtud otsuse tühistamisel ja asja menetluse lõpetamisel hüvitatakse sama otsusega isikule kõik tekitatud kahjud. Samas ei selgu täitedokumendiks olevast Tallinna Ringkonnakohtu
6. detsembri
7. a otsusest, millises ulatuses peab keegi kahju hüvitama. HÕS § 307 teise lause kohaselt sätestatakse kahju hüvitamise kord seadusega. Kahju ja selle suuruse saab kindlaks määrata üksnes kohus, kohtutäituril selleks õigust ei ole. Kui seaduses on sätestatud, et vaidlustatud otsuse tühistamise otsusega hüvitatakse ka tekitatud kahju, on sissenõudjal võimalik esitada vastavasisuline nõue või otsus edasi kaevata, et täitedokumendiks olevas otsuses oleks kajastatud ka kahju hüvitamine. Eelnimetatud küsimuste kindlaks määramise õigust ei anna kohtutäiturile ka HÕS § 241 lg
8. Ebaõige on sissenõudja ja kohtutäituri väide, et kohtutäituril oli

§ 180

alusel tagasitäitmise korras õigus haldusakti tühistamise otsuse alusel sisse nõuda erikonfiskeeritud vara väärtust, s.o 7 898 415 krooni 55 senti.

§-d 180 ja 181 ei anna kohtutäiturile õigust määrata kindlaks kahju hüvitamise küsimusi. Õige on kohtutäituri väide, et kohtutäiturid R. Lohu ja R. Vokk teostasid täitetoiminguid ühe täitemenetluse raames. Tähelepanuta tuleb jätta kohtutäituri väide, et Eesti Vabariik kaotas õiguse vaidlustada täitemenetluse algatamine seoses kaebuse esitamiseks ettenähtud tähtaja rikkumisega, kuna kohtutäitur ei ole temale esitatud kaebuse kohta tehtud otsuses ega ka hilisemas menetluses sellele asjaolule viidanud. Samas ei ole kohtutäitur olnud järjekindel selles, kes on võlgniku esindaja - kas Majandus- või Rahandusministeerium. Toimikust nähtub, et esimest korda teavitas kohtutäitur R. Vokk Rahandusministeeriumi täitemenetluse algatamisest 26. aprillil 2002. a vara hoiusel või arvelduskontol arestimise aktiga, mis jõudis Rahandusministeeriumisse väidetavalt 2. mail 2002. a. Kohtutäitur ei saanud oma otsust tühistada. Täitemenetluse seadustiku järgi saab kohtutäiturile esitatud kaebuse kohta tehtud kohtutäituri otsust tühistada üksnes kohus. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED 4. Kassatsioonkaebuses palus kohtutäitur R. Vokk ringkonnakohtu määruse tühistada.

§ 1lg 1 p 1 kohaselt on täitedokumentideks ka kohtuotsused haldusasjades.

Käesoleval juhul oli täitedokument tagasitäitmise aluseks.

§ 81

käsitleb küll erikonfiskeerimise otsuste täitmist, kuid nende otsuste tagasitäitmise korda ei ole otseselt reguleeritud.

§ 181

kohaselt tuleb

§-s 180 nimetamata asjades tehtud täitedokumentide tühistamisel ja asja menetluse lõpetamisel kodanikule tagastada kõik see, mis temalt tühistatud täitedokumendi alusel on sisse nõutud. Samas märgitakse, et kui sissenõutut pole võimalik reaalselt tagastada, hüvitatakse kahju rahaliselt. Kohtuotsuse alusel, millega Tolliameti peadirektori otsus tühistati, oli kohtutäituril õigus korraldada sundtäitmine. Põhiseaduse §-ga 14 ei ole kooskõlas kohtute käsitlus, et sissenõudja peab uuesti kohtusse pöörduma, kui tahab korraldada tagasitäitmise selle kohtuotsuse alusel, millega erikonfiskeerimise otsus tühistati. Samuti on ebaõige kohtute seisukoht, et sissenõudja oleks pidanud kohtusse pöörduma ka seetõttu, et täituril ei olnud TsMS § 180 alusel õigust teostada tagasitäitmist. Ringkonnakohus ei ole vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku nõuetele oma määrust põhjendanud. Põhjendamatu on kohtu seisukoht, et erikonfiskeerimise otsuse tühistamise korral ei saa tagasitäitmist korraldada, sest pole vastavat normistikku. Tolliseaduse § 76 lg 4 (ei kehtinud erikonfiskeerimise otsuse tegemise ajal, aga kehtis tagasitäitmise nõude esitamise ajal) kohaselt, kui erikonfiskeerimise otsus on tühistatud, siis tuleb kaup ja veok tagastada valdajale. Juhul, kui kaupa ja veokit ei tagastata, hüvitatakse valdajale tekitatud kahju realiseerimisest laekunud summade ulatuses. Seega asus kohus ebaõigele seisukohale, et täitur ei saanud sisse nõuda erikonfiskeerimise otsuse alusel kütuse realiseerimisest laekunud summasid. Ringkonnakohus nõustus sellega, et kohtutäiturite R. Lohu ja R. Voki korraldatud menetlus oli üks menetlus. Samas ei nähtu ringkonnakohtu määrusest, mille alusel kohus järeldas, et väited täitemenetluse mitteõigeaegse vaidlustamise kohta ei puutu asjasse, kuna täitur ei ole enda otsustes sellele asjaolule tuginenud. Eesti Vabariik sai täitemenetluse algatamisest teada 15. augustil 2001. a, kuid vaidlustas täitemenetluse 10. mail 2002. a.

§ 77

lg 1 kohaselt tuleb kaebus täituri tegevuse peale esitada kümne päeva jooksul, arvates toimingu tegemisest või selle tegemisest keeldumisest või päevast, mil kaebaja sellest teada sai. Ebaõige on ringkonnakohtu järeldus, et täitur ei saa oma eelnevaid otsuseid tühistada. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ei või kohtutäitur kaebuse alusel tühistada oma eelnevaid sama menetluse raames tehtud otsuseid.

1. Vastuses kassatsioonkaebusele pidas Eesti Vabariik ringkonnakohtu määrust seaduslikuks ja põhjendatuks. Täitemenetluse algatamiseks puudusid formaalsed eeldused. Kassaator on esitanud omapoolse tõlgenduse tagasitäitmist reguleerivate normide kohta, kuid on jätnud arvestamata, et tagasitäitmine eeldab täitemenetluse toimumist, mida aga käesoleval juhul ei ole toimunud. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leidis, et alus apellatsioonikohtu määruse tühistamiseks puudub. 7.

§ 1lg 1 p 3 järgi on täitedokumentideks ka kohtuotsused haldusasjades.

Peale selle, et täitedokument pärineks õiguskindlast allikast on täitemenetluse algatamise üheks eelduseks see, et täitedokument oleks selge sisuga. Täitedokumendist peab näha olema, millise soorituse võlgnik võlgneb. Vaidlust pole selle üle, et bensiin ja diislikütus, mille hüvitamist AS Boliden soovib, erikonfiskeeriti haldusõiguserikkumise asjas ja ametiisiku otsuse, millega kohaldati tollieeskirjade rikkumise eest halduskaristust ja erikonfiskeerimist, on halduskohus täielikult tühistanud. Täitedokumendiks oli halduskaristust kohaldava ametiisiku otsus. Kuigi erikonfiskeerimine polnud halduskaristus, kohaldati seda sunnivahendit haldusõiguserikkumise asjas ja selle kohaldamise otsuse tühistamisel kuulub tagasitäitmise osas kohaldamisele

§ 180

. See norm kehtestab üldreegli, mille järgi tuleb kahju, mis on isikule tekitatud alusetu halduskaristuse määramisega, hüvitada seadusega kindlaks määratud korras. Tagasitäitmise nõude esitamise ajal,

1. aastal kehtinud tolliseaduse § 76 sätestas, et erikonfiskeerimise otsuse tühistamise korral tagastatakse erikonfiskeeritud kaup ja veok selle valdajale või hüvitatakse talle tekitatud kahju realiseerimisest laekunud summa ulatuses. Seega määratleti viimati nimetatud normis kahju hüvitamise ülemmäär. Ajavahemikus
2. juunist
3. a kuni
4. augustini
5. a kehtinud HÕS § 307 kohaselt hüvitatakse haldusõiguserikkumise asjas tehtud otsuse tühistamisel ja asja menetluse lõpetamisel sama otsusega isikule kõik tekitatud kahjud. Kahjude hüvitamise kord sätestatakse seadusega. Selles normis kehtestati lihtsustatud menetluskord isikule tekitatud kahju kindlaksmääramiseks ja hüvitamiseks juhul, kui haldusõiguserikkumise asjas tehtud otsus tühistatakse ja menetlus lõpetatakse. Mitte ükski nimetatud normidest ei andnud hüvitatava kahju suuruse määramist kohtutäituri pädevusse. Kohtutäituri sellist õigust ei sisaldu ka

§-s

1. Tallinna Halduskohtu
2. oktoobri
3. a ja Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi
4. detsembri
5. a otsuse resolutsiooni kohaselt tühistati Riigi Tolliameti peadirektori asetäitja R. Vellingu
6. mai
7. a otsus ja lõpetati asja menetlus seoses halduskaristuse määramiseks kehtestatud tähtaja möödumisega. Kahju hüvitamist ei käsitleta ka nende kohtuotsuste põhistavas osas. Seega ei selgu nimetatud kohtuotsustest võlgnetava soorituse sisu ja selle alusel ei võinud alustada täitemenetlust.
8. Kolleegium nõustub apellatsioonikohtuga, et kohtutäituri tegevuse peale esitatud kaebuse kohta tehtud kohtutäituri otsust ei saa kohtutäitur ise tühistada. Selline järeldus tuleneb üheselt

§ 77

lg-test 1 ja 2.

§ 77

lg 1 kohaselt võib kohtutäituri tegevuse peale lahendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel võlgnik või sissenõudja esitada kohtutäiturile kaebuse 10 päeva jooksul, arvates kaevatava toimingu tegemisest või selle tegemisest keeldumisest või päevast, mil kaebaja sellest teada sai. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt vaadatakse kaebus kohtutäituri tegevuse peale läbi sissenõudja ja võlgniku osavõtul 10 päeva jooksul, kuid nende mitteilmumine ei takista selle läbivaatamist. Kohtutäituri otsuse peale võib kümne päeva jooksul, arvates otsuse tegemisest, esitada kaebuse maa- või linnakohtule, kus kohtutäituri büroo asub. Eeltoodud regulatsioon annab kohtutäiturile võimaluse kiiresti oma viga parandada ning samas tagab kohtule kontrolli kohtutäituri tegevuse üle. Kassaatori seisukoht, et kohtutäituril on õigus oma eelnevaid otsuseid tühistada, vähendaks kohtu kontrolli kohtutäituri tegevuse üle ja tekitaks määramatust kohtutäituri otsuse peale edasikaebamisel. Järelikult, kui kohtutäitur on esitatud kaebuse kohta

§ 77järgi otsuse teinud, ei saa ta ise seda enam tühistada.

9.

§ 77

lg-d 1 ja 2 kehtestavad 10-päevase tähtaja kaebuse esitamiseks kohtutäituri tegevuse peale täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel ning kohtutäituri otsuse peale kaebamisel. Nende tähtaegade järgimata jätmise tagajärgi seadus ei sätesta. Kolleegium leiab, et nimetatud tähtajad ei ole aegumistähtajad, vaid protsessitähtajad.

§ 77

lg-s 1 sätestatud tähtaja väidetavale möödalaskmisele ei ole kohtutäitur ega väidetav sissenõudja AS Boliden (pankrotis) viidanud ei kohtutäituri poolt kaebuse läbivaatamisel ega kohtutäituri tehtud otsuse peale esitatud kaebuse menetlemisel linnakohtus ega teinud AS Boliden (pankrotis) seda ka apellatsioonkaebuses. Eelneva tõttu nõustub kolleegium apellatsioonikohtuga, kes jättis kohtutäituri sellekohase väite, mis esmakordselt esitati tema apellatsioonkaebuses, tähelepanuta. Seetõttu ei pea kolleegium vajalikuks ka asuda selgitama, kas ja millal sai Eesti Vabariik selles õigussuhtes riiki esindama volitatud valitsusasutuse või muu riigiasutuse kaudu teada kaevatava toimingu tegemisest. L. Laarmaa, H. Jõks, J. Luik