KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-10-03 Otsuse kuupäev 17. märts 2003 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel Kohtuasi Menetluse alus Riigikohtus

(VS) § 12 lg 4 p 7 ja lg 9 p 4 ning Vabariigi Valitsuse

1. novembri
2. a määrusega nr 362 kinnitatud Elamisloa ja tööloa taotlemise, andmise, pikendamise ning tühistamise korra (Kord) p 23 alusel elamisloa pikendamisest Mark Štilermanile (sünd 1951). Käskkirjas märgitakse, et M. Štilerman on Vene Föderatsiooni kodanik. Aastail 1968 kuni 1994 teenis ta kaadrisõjaväelasena endise Nõukogude Liidu relvajõududes ja läks sealt erru
3. a alampolkovnikuna.

§ 12

lg 4 p 7 alusel ei anta elamisluba välismaalasele, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud. Sama seaduse § 12 lg 9 p 4 alusel keeldutakse elamisloa andmisest ja pikendamisest, kui isik on võtnud kohustuse Eesti Vabariigist lahkuda, saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal või saanud Eesti Vabariigilt lahkumise toetust. M. Štilerman on Ameerika Ühendriikide abiprogrammi raames saanud endale ja oma perekonnale elamispinna Vene Föderatsioonis.

1. M. Štilerman esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada siseministri
2. juuni
3. a käskkiri nr 251, teha siseministrile ettekirjutus vaadata elamisloa taotlus uuesti läbi. Tallinna Halduskohus jättis
4. novembri
5. a otsusega haldusasjas nr 3-1367/2001 kaebuse rahuldamata.
6. M. Štilerman palus apellatsioonkaebuses kohtuotsus tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus ja vaidlustatud käskkiri tühistada, tunnistada põhiseadusevastaseks ja jätta kohaldamata VS § 12 lg 9 p 4 osas, mis ei anna võimalust teha erandit elamisloa pikendamisest keeldumisel isikule, kes on rahvusvahelise abiprogrammi raames saanud elamispinna välismaal.
7. Tallinna Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt:
8. Halduskohus leidis õigesti, et apellant pole isik, kellele elamisloa andmist reguleerib Kokkulepe. Kohus tugines Kokkulepet tõlgendades Kokkuleppele Eesti poolt ametlikult antud tõlgendusele. Kokkuleppe ratifitseerimise seaduses sisalduvas deklaratsioonis mõistab Eesti riik sõjaväepensionäridena Kokkuleppe tähenduses isikuid, kes viibisid Eesti territooriumil, olid erru arvatud ning said pensioni ja toetust Vene Föderatsiooni vahendite arvelt enne Kokkuleppe sõlmimist (enne
9. juulit 1994). Kuni Kokkuleppe teine osaline pole sellist tõlgendust otseselt vaidlustanud või kui võimalik erimeelsus pole leidnud lepingupoolte vahelist lahendust, puudub vastustajal ja kohtul alus Kokkuleppe teistsuguseks tõlgendamiseks.
10. Ringkonnakohtule on apellant esitanud Vene Föderatsiooni Riigiduuma rahvusvaheliste asjade komisjoni esimehe kirja ning Vene Föderatsiooni suursaadiku Eestis kirjad, mille seisukoht, et Vene pool peab põhjendamatuks sõjaväepensionärile üksnes sel põhjusel elamisloa pikendamisest keeldumist, et see isik ei ole märgitud Kokkuleppe järgses esialgses Vene Föderatsiooni poolt esitatud nimekirjas. Need kirjad ei näita, et Vene Föderatsioon on seisukohal, et Kokkuleppega hõlmatud sõjaväepensionäridena, kelle suhtes tuleb elamislubade andmine ja pikendamine otsustada Kokkuleppe artikli 2 punktis 1 sätestatud korras, tuleb vastupidiselt Eesti seisukohale käsitleda ka isikuid, kes läksid sõjaväeteenistusest erru ja omandasid sõjaväepensionäri staatuse peale Kokkuleppe sõlmimist.
11. Käesolevas asjas ongi elamisloa pikendamata jätmise aluseks Välismaalaste seadus, mitte aga kaebaja puudumise fakt Kokkuleppejärgsest esialgsest nimekirjast. Viimatinimetatud asjaolu on aluseks üksnes pädeva Eesti organi määratlemisel, kes otsustab Eesti seaduses ettenähtud alustel elamisloa pikendamise.
12. Ringkonnakohus ei pea Eesti seisukohta Kokkuleppe art 1 punktis 1 sätestatud sõjaväepensionäri mõiste tõlgendamisel rahvusvaheliste lepingute tõlgendamise põhimõtetega vastuolus olevaks.
13. See, et Eesti praktika pärast Kokkuleppe sõlmimist lubab pidada kaebajat Vene Föderatsiooni sõjaväepensionäriks, pole antud juhul tähtis, sest pole vaidlust selle üle, et kaebuse esitaja on Vene Föderatsiooni sõjaväepensionär. Kokkulepe pole aga kindlasti ainus õigusakt, millest võib tuleneda Vene Föderatsiooni kodaniku õiguslik seisund sõjaväepensionärina ning sõjaväepensioni maksmine nimetatud isikule Vene Föderatsiooni vahenditest.
14. Kokkuleppe sõlmimise konteksti arvestades on vaja märkida, et Kokkuleppe allkirjastamise päeval
15. juulil 1994 allkirjastati ka Vene Föderatsiooni relvajõudude Eesti territooriumilt väljaviimise kohta käiv Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline leping. Isikud, kes Kokkuleppe sõlmimise ajal ei olnud Vene Föderatsiooni relvajõududest erru läinud, olid hõlmatud Lepinguga kui Vene Föderatsiooni relvajõudude koosseisu kuuluvad isikud Lepingu artikli 1 punkti 2 tähenduses. Selliste isikute suhtes, kui nad polnud Eesti kodanikud või relvajõududes töötavad tsiviilisikud, võttis Vene Föderatsioon endale Lepingu artiklitega 2 ja 3 kohustuse viia nad oma relvajõudude koosseisus Eesti territooriumilt välja
16. augustiks
17. Siit tulenevalt ei saa ka Kokkulepet tõlgendada, et selle alusel omandaksid Eesti elamisloale õigusi Kokkuleppe sõlmimise ajal Vene Föderatsiooni relvajõududes olnud isikud, kes läksid Vene Föderatsiooni relvajõududest erru peale Kokkuleppe sõlmimist või isegi peale kuupäeva, millal Vene Föderatsioon oli Lepingu järgi kohustatud oma relvajõud Eesti territooriumilt välja viima.
18. Kohus tuvastas, et kaebuse esitaja arvati relvajõududest erru
19. oktoobril 1994 ja sõjaväepension määrati talle
20. oktoobrist
21. Seega ei ole kaebuse esitaja Kokkuleppe art 1 punktis 1 märgitud isik.
22. Kohus on õigesti hinnanud Vene Föderatsiooni Suursaatkonna sotsiaalkindlustuse osakonna
23. oktoobri
24. a tõendit nr 537 ja põhjendatult asunud seisukohale, et see ei tõenda, et kaebuse esitaja on kantud Kokkuleppe art 2 p 3 kohaselt koostatud Kokkuleppe art 1 nimetatud isikute kokkuleppejärgsesse nimekirja. Kuna kaebuse esitaja pole isik, kellele Kokkulepe laieneb ja kellele elamisloa andmisest keeldumise saab Kokkuleppe artikli 2 punkti 1 kohaselt otsustada üksnes Vabariigi Valitsus, ei ole minister käskkirja andmisel pädevust ületanud.
25. Vaidlustatud haldusakti põhjendatakse sellega, et kaebuse esitaja on Vene Föderatsiooni kodanik, kes aastail 1968 kuni 1994 teenis kaadrisõjaväelasena endise Nõukogude Liidu relvajõududes ja läks sealt erru
26. aastal alampolkovnikuna; et ta on Ameerika Ühendriikide abiprogrammi raames saanud endale ja oma perekonnale elamispinna Vene Föderatsioonis. Haldusakti kohaselt on see, et M. Štilerman teenis kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes ja läks sealt erru, tulenevalt VS § 12 lg 4 p-st 7 talle elamisloa pikendamisest keeldumise aluseks, ning see, et ta sai rahvusvahelise abiprogrammiga elamispinna välismaal, tulenevalt VS § 12 lg 9 p-st 4 elamisloa pikendamisest keeldumise aluseks.
27. Halduskohus tuvastas, et kaebuse esitaja sai rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal. Halduskohus pole ületanud pädevust ega sisustanud haldusakti uute alustega, tuvastades, et kaebuse esitaja on võtnud endale kohustuse Eestist lahkuda, ning järeldades, et programmis osalemine tõi kaebuse esitajale kaasa kohustuse Eestist lahkuda. Kohus kontrollis käskkirjas viidatud aluse - abiprogrammi kaudu välismaal korteri saamise - olemasolu, ning käsitles kaebuse esitaja kinnitust maha jätta Eestis asuv eluase abiprogrammi kaudu korteri saamisel ja edaspidi Balti riikide välismaalasena üldistel alustel külastamise võimaluse teadmiseks võtmist kui abiprogrammis osalemisega hõlmatud asjaolusid. 11.

§ 12lg 9 p-l 4 (jõustunud 1.

oktoobril 1999). pole otseses mõttes tagasiulatuvat jõudu, kuna enne selle sätte jõustumist kaebuse esitajale

1. aastal välja antud tähtajaline elamisluba kehtis selles märgitud tähtpäevani vaatamata VS § 12 lg 9 p-ga 4 täiendamisele Õigusteoorias eristatakse lisaks olukorrale, kus õigusnormile antakse otseselt tagasiulatuv jõud (normi teokoosseisuga seotud õigus või kohustus hakkab kehtima enne normi jõustumist), tagasiulatuva mõjuga õigusnorme, mille tagasiulatuv mõju väljendub selles, et normis ettenähtud tulevikus saabuv õiguslik tagajärg seotakse minevikus, enne normi kehtestamist, toimunud sündmusega. Antud juhul on vaidlustatud käskkirjas VS § 12 lg 9 p 4 kohaldamisel antud sellele tagasiulatuv mõju. Seaduses vastava rakendussätte puudumisel tuleb juhinduda sellest, et seadusandja pole soovinud anda seadusele või selle sättele tagasiulatuvat jõudu. Ilma tagasiulatuva jõuta, samas aga tagasiulatuvat mõju omavate normide puhul loovad need normid õiguslikke tagajärgi ka enne normi vastuvõtmist toimunud sündmuste puhul, kui seaduse rakendussätetes pole ette nähtud, et enne uue seaduse jõustumist aset leidnud asjaolude suhtes tuleb kohaldada enne uue seaduse jõustumist kehtinud norme.
2. septembril 1999 vastu võetud

muutmise seadusega, millega VS § 12 lõikesse 9 viidi sisse punkt 4, sellist rakendussätet ette ei nähtud. Järelikult tuleb VS § 12 lg 9 p 4 tõlgendada selliselt, et selle punkti alusel tuleb elamisloa pikendamisest keelduda ka välismaalasele, kes on saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal enne selle punkti jõustumist ning siseminister ei ole VS § 12 lg 9 p 4 kohaldamisel selles osas eksinud. 12.

VS § 12 lg 9 p 4 on küll tagasiulatuva mõjuga säte, kuid see ei anna alust sätet põhiseadusevastaseks tunnistada. Kuigi sättele tagasiulatuva mõju andmine pole üldreeglina kooskõlas õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttega, tuleb antud juhul arvestada selle sätte reguleerimisala eripära.

§ 12

lg 9 p 4 näeb ette nendele isikutele tähtajalise elamisloa andmisest ja pikendamisest keeldumise, kes on varem juba oma aktiivse tegevusega (Eestist lahkumiseks toetuse taotlemisega, Eestist lahkumise kohustuse võtmisega, abiprogrammide vahendusel välismaal elamispinna hankimisega) väljendanud soovi ja valmisolekut Eestist lahkuda ja oma elukorraldust selles osas muuta. Seega ei saa Eestist lahkumise vajaduse saabumine olla nende isikute jaoks üllatuseks. 13.

§ 12

lg 9 p-s 4 sätestatud tingimused oleksid olulise tähtsusega ka juhul, kui tuleks arvestada Eestist lahkumise tagajärgi kauaaegsele sisserändajale, tema perekonnaliikmetele ja sisserändaja seotust päritolumaaga. Kui isik on Eestist lahkumist eeldava enda taotletud hüve (toetuse või elamispinna välismaal) saanud, siis ei ole ainuüksi asjaolu, et isik hiljem ümber mõtleb ning Eestist lahkuda ei soovi, põhjuseks, et käsitada tema hiljem esitatud elamisloa taotluse ilma erandi tegemise võimaluseta rahuldamata jätmist sätestavat normi põhiseadusevastasena. Kaebuse esitaja osales abiprogrammis vabatahtlikult ja teadlikult ning talle olid arusaadavad selle tagajärjed, kuna elamispinna saamise tingimuseks oli tema Eestis asuva elamispinna mahajätmine tema ja ta perekonna poolt.

1. Põhiseaduse § 152 lg 1 ja § 15 lg 2 kohaselt on kohtuvõimule antud põhiseaduslikkuse järelevalve algatamise pädevus ainult seonduvalt õigusakti kohaldamise konkreetse juhtumiga ja eesmärgiga kaitsta isiku õigusi nende rikkumise eest. Sellest tulenevalt on kohtul alus tunnistada põhiseadusevastaseks õigusakt, sealhulgas seadus, mille kohaldamine rikuks põhiseaduses sätestatud õigusi. Antud juhul ei nähtu haldusasja materjalidest, et elamisloa andmata jätmine riivaks kaebaja õigusi. Halduskohus on põhjendatult leidnud, et vaidlustatud haldusakt ei piira kaebaja põhiseaduslikke õigusi.
2. Kaebuse esitaja perekonnaliikmeks on tema Vene Föderatsiooni kodanikust abikaasa, kellele elamisloa pikendamisest keeldumise otsus jäi apellandi esindaja sõnul vaidlustamata. Proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt peaks seadus võimaldama täitevvõimule haldusakti andmisel kaalutlusõigust teostada ja küsimuse lahendamisel olulise tähtsusega asjaolusid arvesse võtta. Kuid haldusakti andmisel on kaalutlusõiguse teostamiseks vajadust juhul, kui on vaja kaaluda omavahel haldusakti andmisega kaasneva isiku õiguste riive tõsidust ja haldusaktiga taotletava avaliku huvi olulisust. Kui seaduses ettenähtud sisuga haldusakti andmisega ei kaasne isiku õiguste riivet, siis ei saa sel juhul ka seadus, mis ei näe ette kaalutlusõiguse teostamist haldusakti andmisel ja kirjutab ette kindla sisuga haldusakti andmise, isiku õigusi rikkuda.
3. Kuna vaidlustatud käskkirja üheks aluseks oli VS § 12 lg 9 p 4, mis ei näe ette võimalust erandina elamisloa pikendamiseks, siis ei olnud vastustaja kohustatud käskkirjas esitama muid põhjusi, miks kaebajale elamisloa pikendamisest keelduti. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
4. M. Štilermani esindaja palub kassatsioonkaebuses jätta asi läbi vaatamata, anda haldusasja lahendamine Riigikohtu üldkogule, tunnistada VS § 12 lg 9 p 4 kehtetuks, tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada M. Štilermani kaebus ning tühistada siseministri vaidlustatud käskkiri, kohustada pädevat haldusorganit lahendama M. Štilermani kaebus ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest ja mõista siseministeeriumilt M. Štilermani kasuks välja kohtukulud (riigilõiv ja tasu advokaadi õigusabi eest). Kassaator väidab järgmist: 1) vaidlustatud käskkirjas põhjendatakse elamisloa pikendamisest keeldumist vaid ühe VS §-s 12 lg 9 p 4 sätestatud alusega - sellega, et M. Štilerman on saanud rahvusvahelise abiprogrammi alusel elamispinna Venemaal. Kohus on aga käskkirja sisustanud uute oluliste asjaoludega - sellega, et isik võttis endale Eestist lahkumise kohustuse ja sai Eestist lahkumiseks toetust. Sellega on ületatud HKMS §-s 26 sätestatud halduskohtu pädevust. Kohtule pole antud volitust õigusemõistmise käigus mõelda haldusakti juurde seal mittekajastuvaid asjaolusid. 2) Kokkuleppe subjektiks olemise küsimusel on vaidluse lahendamisel sisuline tähtsus, sest kokkuleppe artikli 2 punkti 1 kohaselt võib kokkuleppe subjektile elamisloa andmisest keelduda üksnes ohu tõttu Eesti riigi julgeolekule. Kohtud pole pööranud tähelepanu käesoleva kaasuse erandlikele asjaoludele - sellele, et M. Štilerman oli Vene Föderatsiooni sõjaväelane, kes korraldas Vene Föderatsiooni sõjaväelaste õigeaegset lahkumist Eestist. 3) kohtud on ignoreerinud VS § 12 lg 9 p 4 põhiseadusevastasust. Elamisloa pikendamisest keeldumisega on rikutud PS §-des 26 ja 27 sätestatud õigusi. Ekslik on kohtute seisukoht, et Põhiseadusest tulenevate õiguste piiramist tuleb demokraatlikus ühiskonnas lugeda vajalikuks, kui isik omandas rahvusvahelise abiprogrammi raames välisriigis korteri. Õiguse üldtunnustatud põhimõtte kohaselt võib põhiõigust piirata teise isiku õiguste ja vabaduste kaitseks. Rahvusvahelise abiprogrammi raames korteri omandamine ei riku teiste isikute põhiõigusi. See säte on põhiseadusevastane, sest kehtestatud õiguste piirang pole demokraatlikus ühiskonnas vajalik. Teiseks on täitevvõimult võetud võimalus kaaluda erinevate käitumisvariantide vahel. Senine Riigikohtu praktika on järjekindlalt tunnistanud põhiseadusevastaseks sätted, mis ei anna täitevvõimule kaalutlusõigust (näiteks otsus 28.04.2000). Kolmandaks on VS § 12 lg 9 p 4 vastuolus rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetega (vt kassatsioonkaebuse punkt 5). 4) siseminister on rakendanud VS § 12 lg 9 p 4 tagasi ulatuva jõuga. Kassaator ei teadnud ning mõistlikult kaalutledes ei pidanudki aimama, et osaledes
5. a rahvusvahelises programmis ning omandades seeläbi korteri, saab talle aastal 2001 elamisloa pikendamisest keelduda. Kuna vastav rakendussäte seaduses puudub, siis ei ole isegi kahtlust, et seadusandja tahe oli suunatud tulevikku. Seaduse tõlgendamisel on sekundaarse tähendusega seaduse menetlemise protokollid. Tõlgendamisel on primaarne seaduse tekst. Seega on minister ekslikult sisustanud normis sätestatut ning asudes seadusandja rolli andnud normile tagasiulatuva tähenduse. 5) vaidlustatud käskkiri on motiveerimata ja diskretsiooniõiguse teostamata jätmise tõttu vigane. Euroopa Nõukogu Ministrite komitee
6. septembri
7. a soovituse Rec

§ 12lg 9 p 4 pole põhiseadusevastane ja seda pole kohaldatud tagasiulatuvalt.

See säte näeb ette elamisloa pikendamisest keeldumise isikutele, kes varem oma aktiivse tegevusega on väljendanud soovi ja valmisolekut lahkuda Eestist ja muuta vastavalt oma elukorraldust. Sel alusel elamisloa pikendamisest keeldumine ei saa olla isikule üllatav või sõnamurdlik ega ole seetõttu vastuolus õiguspärase ootusega. M. Štilerman osales abiprogrammis vabatahtlikult ja teadlikult. Talle olid arusaadavad selle tagajärjed, sest elamispinna saamise eelduseks oli Eestis asuva elamispinna maha jätmine. 7) Põhiseadusevastaseks saab kohus tunnistada õigusakti, mis rikub isiku õigusi. Vaidlustatud käskkiri ei riku M. Štilermani õigusi. Välismaalasel on õigus elada perekonnaelu ka oma kodakondsusjärgses riigis. Abiprogrammiga saadud elamispind oli ette nähtud kogu perekonnale, et see saaks jätkata perekonnaelu väljaspool Eestit. 8) Kui haldusaktiga ei kaasne isiku õiguste riivet, siis ei saa seadus, mis ei sätesta kaalutlusõigust, rikkuda isiku õigusi. 9) Käskkiri on motiveeritud, sest sellest on selgelt näha, milliste asjaolude tuvastamine tõi kaasa elamisloa pikendamisest keeldumise. Käskkirjas on selged ja arusaadavad viited õigusnormidele. 10) Kassatsioonkaebuse pinnalt jääb arusaamatuks, milliste rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normidega on vaidlustatud käskkiri vastuolus. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Eesti Vabariik ja Vene Föderatsioon sõlmisid
2. juulil 1994 "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Lepingu Vene Föderatsiooni relvajõudude väljaviimisest Eesti Vabariigi territooriumilt ning nende sealviibimise tingimustest" (Leping) ja "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil" (Kokkulepe). Riigikogu ratifitseeris Lepingu ja Kokkuleppe
3. detsembril 1995 ühe ja sama ratifitseerimisseadusega. Vabariigi President kuulutas ratifitseerimise seaduse välja
4. detsembril 1995 (RT II 1995, 46, 203).
5. Käesolevas asjas on keskseid vaidlusküsimusi kassaatori poolt esitatud kaks. Esiteks, kas isik on käsitatav sõjaväepensionärina Kokkuleppe mõttes, ja teiseks, kas abiprogrammi raames Venemaal korteri saanud isikule võis elamisloa pikendamisest keelduda ja kas
6. aastal vastu võetud VS § 12 lg 9 p 4 on põhiseadusevastane. Kassaator loeb VS § 12 lg 9 p 4 põhiseadusevastaseks seetõttu, et see säte ei võimalda täitevvõimule elamisloa üle otsustamisel diskretsiooni. Kui isik on käsitatav sõjaväepensionärina Kokkuleppe mõttes, siis puudub vajadus peatuda teisel vaidlusküsimusel, sest Kokkuleppe artikli 2 punkti 1 järgi saab sõjaväepensionärile elamisloa andmisest keelduda vaid ohu tõttu Eesti riigi julgeolekule. Kui aga esimesele küsimusele vastamisel leitakse, et isik pole sõjaväepensionär Kokkuleppe mõttes, siis tuleb minna teise küsimuse juurde.
7. Halduskohus ja ringkonnakohus leidsid, et isik pole sõjaväepensionär Kokkuleppe mõttes ja et abiprogrammi raames Venemaal korteri saanud isikule võis keelduda elamisloa pikendamisest. Kuna ringkonnakohus leidis, et VS § 12 lg 9 p 4 elamisloa pikendamisest keeldumine ei riiva isiku põhiõigusi - õigust perekonnaelule - siis ei pidanud ringkonnakohus vajalikuks hinnata apellandi väidet, et VS § 12 lg 9 p 4 on põhiseadusevastane seetõttu, et see säte ei võimalda täitevvõimule diskretsiooni. Küll aga leidis ringkonnakohus, et VS § 12 lg 9 p 4 kehtestamisel
8. aastal ja selle rakendamisel aastal 2001 ei rikutud põhimõtet, et seadusel ei tohi olla tagasiulatuvat jõudu.
9. Riigikohtu halduskolleegiumi otsuse motivatsiooni esimeses osas puudutatakse esimest ja teises osas teist küsimust. I
10. M. Štilerman on läbi kolme kohtuastme väitnud, et ta on sõjaväepensionär Kokkuleppe mõttes. Selle väite õiguslik tähendus elamisloa pikendamise otsustamisel seisneb selles, et Kokkuleppe artikli 2 punkti 1 järgi saab Kokkuleppe subjektiks oleva sõjaväepensionäri, tema perekonnaliikme ja toitja kaotanud isiku elamisloa andmisest keelduda vaid põhjendusega, et isik on ohtlik Eesti riigi julgeolekule. Kassaatorit aga ei loetud elamisloa pikendamisest keeldumisel Kokkuleppe subjektiks, mistõttu siseminister jättis tema elamisloa pikendamata VS § 12 lg 9 p 4 alusel seetõttu, et isik sai Venemaal abiprogrammi alusel korteri, ning kohtud jätsid ministri käskkirja jõusse.
11. Kolleegium on seisukohal, et isiku õigusliku seisundi kindlaksmääramisel pole tähtis mitte ainult
12. juulil 1994 alla kirjutatud Kokkulepe, vaid ka samal päeval alla kirjutatud Leping.
13. Lepingu artikli 3 punkti 1.1 järgi kohustus Vene Föderatsioon viima oma relvajõud Eestist välja
14. augustiks
15. Lepingu artikli 1 järgi mõisteti "relvajõude" all Eesti Vabariigi territooriumil asuvate Vene Föderatsiooni relvajõudude ja piirivalvevägede juhtimisorganeid, operatiivkoondisi, väekoondisi, väeosasid, ettevõtteid, asutusi, organisatsioone ja sõjaväeõppeasutusi. "Relvajõudude koosseisu kuuluvate isikute" all - relvajõududes tegevteenistuses olevaid sõjaväelasi ja relvajõududes töötavaid tsiviilisikuid. "Relvajõudude koosseisu kuuluvate isikute perekonnaliikmete" või "nende perekonnaliikmete" all mõisteti Lepingu artiklis 3 relvajõudude koosseisu kuuluvate isikute abikaasasid, alaealisi lapsi, nende ülalpidamisel olevaid isikuid. Lepingu artiklist 2 punktist 1 tulenevalt sisaldab relvajõudude väljaviimine Eesti Vabariigi territooriumilt isikute osas relvajõudude koosseisu kuuluvate isikute ja nende perekonnaliikmete väljasõitu, välja arvatud Eesti Vabariigi kodanikud, kes ei soovinud lahkuda tema territooriumilt, ja relvajõududes töötavad tsiviilisikud. Lepingu artikli 2 punkt 3 sätestas, et artikli 2 punkti 1 toime laieneb ajutiselt ka juhtumitele, mis on kirjeldatud artikli 12 punktis
16. Lepingu artikli 12 punkt 3 nägi ette: "Relvajõudude koosseisu kuuluvate isikute perekonnaliikmete tunnistuste kehtivusaega pikendatakse kuni ühe aastani arvates Relvajõudude väljaviimise lõppmomendist Eesti Vabariigi territooriumilt Eesti Vabariigi Migratsiooniameti poolt tasuta põhjendatud juhtudel, mille alla käib ka nendel eluruumide puudumine Vene Föderatsiooni territooriumil või ravi lõpetamise vajadus."
17. Seega on Lepingu regulatsioon ühemõtteliselt selge - Vene Föderatsioon kohustus
18. juuliks 1994 Eestist välja viima kõik sama aasta
19. juuli seisuga Eestis asuvad Vene Föderatsiooni relvajõudude tegevteenistuses olevad sõjaväelased ilma ühegi erandita. Eestisse võisid jääda vaid selliste isikute perekonnaliikmed, kellel oli Eesti kodakondsus. Teised tegevteenistuses olevate sõjaväelaste perekonnaliikmed võisid Eestisse jääda kuni korteri saamiseni. Lepingu eesmärgiga vastuolus oli selliste
20. juulil 1994 tegevteenistuses olnud isikute Eestisse jäämine, kes jäid erru pärast
21. juulit
22. Samasugune seisukoht tuleneb ka Lepingu ja Kokkuleppe ratifitseerimisseadusest. Ratifitseerimisseaduse § 2 p-s 3 deklareeris Eesti, et relvajõudude väljaviimist mõistab Eesti Vabariik selliselt, et Vene Föderatsioon viib käesoleva seaduse paragrahvis 1 nimetatud Lepingus käsitletud territooriumilt välja kõik tema relvajõud ja nende koosseisu
23. aasta
24. juuli seisuga kuulunud isikud ja nende perekonnaliikmed vastavalt Lepingu artikli 2 punktile 1, samuti isikud, kes viibisid Eestis hiljem Lepingu artikli 3 punkti 2 alapunktide 2.2 ja 2.3 alusel.
25. Lepingu järgi Eestisse jäänud sõjaväepensionäride õiguslikku seisundit reguleerib Kokkulepe. Kolleegiumi arvates on Kokkuleppe sõjaväepensionäride elamislube puudutav regulatsioon piisavalt selge, et olla iserealiseeruv (vt mutatis mutandis Riigikohtu halduskolleegiumi
26. oktoobri
27. a otsuse asjas nr 3-3-1-43-02 punkt 16 - RT III 2002, 28, 310).
28. Elamisloa andmise ja pikendamise seisukohalt on Kokkuleppes tähtis artikli 2 punkt 1, mis sätestab: "Sõjaväepensionärid, nende perekonnaliikmed ning toitja kaotanud isikud saavad elamisloa Eesti Vabariigis isikliku taotluse alusel, välja arvatud isikud, kellele Eesti Vabariigi Valitsuse otsusel põhjendusega keelduti elamisluba andmast ohu tõttu Eesti riigi julgeolekule." Kokkuleppe see säte kehtestab Kokkuleppe subjektidele oluliselt soodsamad elamisloa andmise ja pikendamise tingimused kui isikutele, kes pole hõlmatud Kokkuleppega. Kokkuleppest tulenevalt saab Vene Föderatsiooni sõjaväepensionärile, tema perekonnaliikmele ja toitja kaotanud isikule elamisloa andmisest keelduda üksnes ohu tõttu Eesti riigi julgeolekule. Kokkuleppega mittehõlmatud isikutele otsustatakse elamisloa andmine

alusel, mis sätestab palju avaramad võimalused keelduda elamisloa andmisest või pikendamisest (vt mutatis mutandis Riigikohtu halduskolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus asjas nr 3-3-1-43-02 punkt 15).
3. Kokkuleppe artikli 2 punkti 1 kohaldamise tingimuseks on aga see, et isik peab olema Kokkuleppe subjekt. Kokkuleppe artikkel 1 määratleb Kokkuleppes kasutatavaid mõisteid järgmiselt: "Järgnevad terminid tähendavad:
4. "sõjaväepensionärid" - isikud, kes on lastud erru sõjaväeteenistusest ning saavad pensioni ja toetust Vene Föderatsiooni vahendite arvelt;
5. "toitja kaotanud isikud" - isikud, kes saavad toetust seoses toitja kaotusega, kes kuulus punktis 1 osutatud isikute kategooriasse;
6. "perekonnaliikmed" - sõjaväepensionäride ja toitja kaotanud isikute perekonnaliikmed - abikaasad, alaealised lapsed ja ülalpeetavad isikud." Kokkuleppe artikli 2 punkt 3 sätestab: "Vene pool esitab Eesti poolele hiljemalt 30 päeva pärast käesoleva Kokkuleppe allakirjutamist artiklis 1 nimetatud isikute ja nende perekonnaliikmete nimekirja ja täpsustab osutatud nimekirja iga järgneva aasta
7. jaanuariks." Kolleegium on seisukohal, et Kokkuleppe nendest sätetest tuleneb ühemõtteliselt, et Kokkuleppe subjektiks saavad olla üksnes sõjaväepensionärid, kes omasid pensionäri staatust Kokkuleppe alla kirjutamise päeval, s.o
8. juulil
9. Seda järeldust kinnitab ka ratifitseerimisseadus. Ratifitseerimisseaduse § 4 p-s 1 deklareeriti et sõjaväepensionäridena mõistab Eesti Vabariik isikuid, kes viibisid Eesti Vabariigi territooriumil, olid erru arvatud ning said pensioni ja toetust Vene Föderatsiooni vahendite arvelt enne käesoleva seaduse paragrahvis 1 nimetatud Kokkuleppe sõlmimist, s.o enne
10. aasta
11. juulit ega pidanud Eestist lahkuma vastavalt Lepingule. Ratifitseerimisseaduse § 4 p-s 2 deklareeriti, et sõjaväepensionäride, toitja kaotanud isikute ja perekonnaliikmete nimekirja iga-aastast täpsustamist mõistab Eesti Vabariik kui aasta jooksul Eestist lahkunud või surnud isikute väljaarvamist nimekirja. Kolleegium on seisukohal, et Lepingu ja Kokkuleppe eesmärgiga ei saa olla kooskõlas seisukoht, et kokkuleppejärgse soodsa õigusliku režiimi omandavad ka isikud, kes olid tegevteenistuses
12. juulil 1994, kuid keda Eestist välja ei viidud ja kes jäid reservi või erru pärast lepingu alla kirjutamist.
13. Kolleegium on seisukohal, et Eesti riik ei olnud kohustatud andma elamisluba sellistele isikutele, kes pidid Lepingu järgi Eestist lahkuma, kuid ei lahkunud Eestist. Kui aga isik, kes Lepingu järgi pidi Eestist lahkuma, sai hiljem tähtajalise elamisloa, siis viibib ta Eestis õiguslikul alusel. Selliselt antud tähtajalise elamisloa pikendamisel tuleb isikut käsitada NSVL või Venemaa relvajõududes teeninud kaadrisõjaväelasena, kelle elamisloa pikendamise taotlus tuleb lahendada

ga selliste isikute jaoks kehtestatud alustel ja korras. Kokkuleppejärgne soodne õiguslik režiim ei saa laieneda sellisele isikule hoolimata sellest, et talle makstakse pensioni samas korras kui isikutele, kes on sõjaväepensionärid Kokkuleppe mõttes. Elamisloa andmise või pikendamise otsustamisel Kokkuleppe artikli 2 punkti 1 alusel ei saa otsustava tähtsusega olla see, et isikule makstakse pensioni samas korras kui näeb ette Kokkulepe.

1. Käesolevas asjas on halduskohtu poolt tuvastatud, et M. Štilerman ei olnud Kokkuleppe sõlmimise ajaks sõjavaeteenistusest erru lastud ja ta ei saanud pensioni ega toetust Vene Föderatsiooni vahendite arvelt. Seda seisukohta on halduskohus põhjendanud järgmiselt: "Nagu nähtub kohtule esitatud Kirde väegrupi juhataja kindralpolkovnik L. Maiorovi 28.06.94 käskkirjast nr. 043, arvati alampolkovnik M. Štilerman nimetatud kaskkirja alusel reservi seoses tervisliku seisukorraga (sõjaväelase tunnistamisega arstliku komisjoni poolt sõjaväeteenistuseks osaliselt kolblikuks) õigusega kanda sõjaväe vormiriietust. Sõjaväeosa 12129 komandöri 15.07.94 käskkirja nr. 128 alusel võimaldati reservi arvatud M. Štilermanile korralist puhkust, lisapuhkusi ja puhkust isiklikel asjaoludel kokku 185 päeva koos rahalise toetuse väljamaksmisega
2. a. jaanuari- septembri eest ning nähti ette tema kustutamine väeosa isikkoosseisu nimekirjast ja mahaarvamine mistahes varustusliikidelt alates
3. oktoobrist
4. a. Seega on M. Štilerman erru läinud 27.10.94, mida ta on ka ise kinnitanud, märkides sama kuupäeva errumineku kuupäevana elamisloa taotluse lisaankeedis teenistuskäigu kohta. Sõjaväepension on M. Štilermanile määratud 28.10.94, mis nähtub tema pensionitunnistusest ning mida kinnitab ka Vene Föderatsiooni Suursaatkonna sotsiaalkindlustuse osakonna poolt 12.10.2001 välja antud tõend nr. 537." (halduskohtu tl 89-90). Ringkonnakohus nõustus halduskohtu seisukohaga.
5. Käesolevas asjas väidab kassaator, et M. Štilerman polnud küll kantud sellesse nimekirja, mille Vene Föderatsioon pidi esitama hiljemalt 30 päeva pärast Kokkuleppe alla kirjutamist, kuid M. Štilerman on lülitatud hiljem täiendavalt esitatud nimekirja. Hoolimata järeldusest, et M. Štilerman pidi Lepingu järgi Eestist lahkuma ega saanud seetõttu olla Kokkuleppe subjekt, analüüsib kolleegium siin ka Kokkuleppe artiklis 2 nimetatud nimekirja ja hiljem väidetavalt esitatud nimekirjade õiguslikku tähendust. Kokkuleppe artikli 1 punkt 1 ja ratifitseerimise seaduse § 4 punkt 1 ei sea sõjaväepensionäri käsitlemisel kokkuleppejärgse sõjaväepensionärina tingimuseks, et isik on kantud vastavasse nimekirja. Kokkulepe nägi ette nimekirja koostamise ja täpsustamise kohustuse Vene poolele, kuid ei sidunud sõjaväepensionärile sotsiaalsete tagatiste andmist tema nimekirja kandmisega. Kokkuleppe ratifitseerimise seaduses on Eesti pool andnud omapoolse tõlgenduse sellele, kuidas mõista Kokkuleppe art 2 punktis 3 käsitletud nimekirja iga-aastast täpsustamist. See on tõlgendus, mis on antud Kokkuleppe ratifitseerimisel ning Vene pool ei ole seda Kokkuleppe art 13 korras vaidlustanud. Selline tõlgendus on kohtule siduv ning kohus ei saa ainuüksi asjaolust, et nn lisanimekirjad edastati Välisministeeriumi poolt KMA-le teha järeldust, et Eesti pool on ka nn lisanimekirju pidanud aktsepteerituteks. Kui lugeda sõjaväepensionärile sotsiaalsete tagatiste andmisel määravaks fakt, et taotleja on kantud
6. aasta lõpuni koostatud ja Eesti poolele esitatud nimekirja, tähendaks see Kokkuleppe art 1 p 1 näidatud tingimuste laiendamist ning sellist pädevust kohtul ei ole.
7. Kassatsioonkaebuses väidetakse, et kohtud pole M. Štilermani elamisloa pikendamisest keeldumise õiguspärasuse hindamisel arvestanud erandliku asjaoluga - sellega, et M. Štilerman oli sõjaväelane, kes korraldas Vene Föderatsiooni sõjaväelaste õigeaegset lahkumist Eestist. Kolleegiumi arvates kassaatori see väide pigem kinnitab kohtute järeldust, et M. Štilerman oli tegevteenistuses ka pärast
8. juulit
9. Kolleegium on seisukohal, et isegi kui M. Štilerman korraldas Vene Föderatsiooni vägede lahkumist Eestist, ei saanud sellest tuleneda tema õigus jääda Eestisse Lepingu alusel. Leping kohustas ühemõtteliselt Vene Föderatsiooni kõik sõjaväelased Eestist välja viima
10. augustiks
11. Ka reguleeris Leping üksikasjalikult seda, kuidas võib teha Eestis viibivate Vene Föderatsiooni relvajõudude koosseisus muudatusi, et tagada nimetatud relvajõudude tähtaegne lahkumine Eestist. Lepingu artikli 3 punkt 2.2 sätestas, et Eesti Vabariik lubab põhjendatud juhtudel Vene Föderatsiooni relvajõudude sõjaväelastest koostatud teenindus-, transport-, laadimis- ja valveüksuste saabumist ja lühiajalist viibimist Eesti Vabariigi territooriumil. Lepingu artikli 3 punkt 2.3 sätestas, et Eesti lubab erandjuhtudel ohvitserkonna, mitšmanite ja lipnike vahetust.
12. Kokkuvõtvalt märgib kolleegium, et M. Štilerman pole Kokkuleppe subjekt. M. Štilerman pole sõjaväepensionär, kellele elamisloa pikendamisest saab keelduda ainult siis, kui ta kujutab endast ohtu Eesti riigi julgeolekule. M. Štilerman on välisriigi relvajõududes kaadrisõjaväelasena teeninud isik, kelle elamisloa andmist ja pikendamist reguleerib mitte Kokkulepe, vaid Välismaalaste seadus. II
13. M. Štilermani elamisloa pikendamisest keeldumise üheks aluseks oli

§ 12

lg 9 p 4, mis sätestab: "Elamisloa andmisest ja pikendamisest keeldutakse, kui: 4) isik on võtnud kohustuse Eesti Vabariigist lahkuda, saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal või saanud Eestist lahkumiseks toetust." 24. Vaidlust pole selle üle, et M. Štilerman sai Vene Föderatsioonis korteri Ameerika Ühendriikide abiprogrammi raames. Vaidlus käib selle üle, kas siseminister ja kohtud kohaldasid

§ 12lg 9 p 4 M.

Štilermani suhtes õigesti.

1. Seda sätet puudutavad kassaatori väited on väidete esitamise järjekorras järgmised:
2. Elamisloa pikendamisest keeldumist põhjendati käskkirjas vaid sellega, et M. Štilerman on saanud rahvusvahelise abiprogrammi alusel elamispinna Venemaal. Kohus on aga käskkirja sisustanud uute oluliste asjaoludega - sellega, et isik võttis endale Eestist lahkumise kohustuse ja sai Eestist lahkumiseks toetust. 2.

§ 12

lg 9 p 4 on põhiseadusevastane ja rikub Põhiseaduse §-des 26 ja 27 sätestatud õigusi kuna pole esiteks demokraatlikus ühiskonnas vajalik ja teiseks ei anna täitevvõimule kaalutlusõigust. 3. Siseminister kohaldas tagasiulatuvalt

§ 12lg 9 p 4, mida sai kohaldada vaid tulevikus aset leidvate faktide suhtes.

1. Siseministri käskkiri on motiveerimata. Kauaaegse sisserändaja elamisloa pikendamise otsustamisel ei teostatud kaalutlusõigust, ehkki Põhiseaduse § 3 järgi oli ministril diskretsioonikohustus.
2. Kõigepealt (otsuse punktid 27-29) peatub kolleegium VS § 12 lg 9 p 4 tagasiulatuva kohaldamise küsimusel. Kui kassaatori suhtes on tagasiulatuvalt kohaldanud sätet, mida saanuks kohaldada ainult tulevikus aset leidvate faktide suhtes, siis pole kolleegiumil vajadust kassaatori teisi väiteid puudutada.
3. Paragrahvi 12 lõike 9 punkt 4 lülitati

sse põhiseaduskomisjoni algatatud

muutmise ja täiendamise seaduse § 5 muutmise seaduse eelnõu (98 SE) vastu võtmisega aastal 1999.

s puudub säte, mis täpsustaks, kas § 12 lg 9 p 4 tohib kohaldada ka minevikus aset leidnud faktide suhtes. Kui on tekkinud kahtlus sätte tõlgendamisel, siis tuleb kolleegiumi arvates kasutada kõiki tõlgendusmeetodeid, sealhulgas ka teleoloogilist. Piirduda ei saa grammatilise tõlgendusega. Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve asjade lahendamisel korduvalt püüdnud välja selgitada eesmärki, mille saavutamiseks vastav õiguslik regulatsioon on kehtestatud (näiteks

1. oktoobri
2. a otsuse asjas nr 3-4-1-7-01 punkt 19 - RT III 2001, 26, 280;
3. aprilli
4. a otsuse asjas nr 34-1-2-02 punkt 18 - RT III 2002, 11, 108;
5. juuni
6. a otsuse asjas nr 3-4-1-6-02 punkt 13 - RT III 2002, 18, 202;
7. juuli
8. a otsuse asjas nr 3-4-1-7-02 punkt 15 - RT III 2002, 22, 251). Seadusandja eesmärki välja selgitamata satuks kohus raskustesse näiteks regulatsiooni proportsionaalsuse hindamisel.
9. Riigikogus eelnõu esimesel lugemisel põhjendas eelnõu algataja esindaja seda sätet järgmiselt: "Probleem on seotud eeskätt nende Nõukogude Liidu sõjaveteranidega, kes on saanud Ameerika Ühendriikidest toetust Eestist lahkumiseks, kuid seejärel teinud säärase tembu, et toetuse tasku pistnud ja Eestisse tagasi tulnud. Seega on nad petnud Eesti riiki, Ameerika Ühendriike ja ilmselt ka Vene Föderatsiooni. Käesolev eelnõu muudaks

muutmise ja täiendamise seaduse kahte sätet. Esiteks, selgemaks muudetakse alused, mida käsitletakse ohuna riigi julgeolekule. Riigi ametkonnad on seisukohal, et praegune sõnastus ei määratle selgepiiriliselt riigi julgeolekule ohtlikku tegevust. Seepärast tuleks asendada mõiste "võidakse käsitleda" selgepiirilisema mõistega "käsitletakse". Teine säte räägib konkreetselt isikutest, kes on rahvusvahelise abiprogrammi kaudu saanud elamispinna välismaal või toetust Eesti Vabariigist lahkumiseks. Nendelt võetakse võimalus Eestis elamisluba saada ja seega riiki petta." Teisel lugemisel ütles eelnõu algataja esindaja: "Teine küsimus puudutab neid isikuid, kes on saanud rahvusvaheliste abiprogrammide kaudu välismaal elamispinna või toetuse Eestist lahkumiseks, kuid ei ole tegelikult lahkunud või on Eestisse tagasi pöördunud. See on äärmiselt ebamoraalne käitumisviis ja riik peab selles küsimuses oma seisukoha selgelt välja ütlema. Riik ei võta selle sättega endale kohustust anda elamisluba isikutele, kes on selle raha või elamispinna kätte saanud ja on sel teel riiki, nii Eesti riiki kui ka Ameerika Ühendriike, kes on põhiliselt nimetatud programmi finantseerinud, petnud. Need isikud on tegelikult kas Eestisse jäänud või Eestisse tagasi pöördunud."

1. Seega on Riigikogus seaduseelnõu menetlemisel ühemõtteliselt silmas peetud isikuid, kes olid rahvusvahelise abiprogrammi alusel enne seadusemuudatust saanud välismaal korteri, kuid ei lahkunud Eestist. Seadusandja on omistanud VS § 12 lg 9 p-le 4 tagasiulatuva mõju (ebaehtsa tagasiulatuva jõu), mis iseenesest pole põhiseadusevastane. Tagasiulatuva jõu võib anda ka koormavale seadusesättele, kui selleks on põhjendatud vajadus ja sellega ei kahjustata ebaproportsionaalselt isiku õiguspärast ootust. Kolleegium võikski piirduda selle tõdemisega, et siseministril oli õigus kohaldada VS § 12 lg 9 p 4 isikute suhtes, kes enne selle sätte jõustumist olid saanud korteri abiprogrammi raames. Siiski käsitab kolleegium otsuse punktis 31 seadusandja poolt valitud lahenduse - tagasiulatuva mõju andmise lubatavust.
2. Kolleegium ei nõustu kassaatori väitega, et kohtud, kui nad tuvastasid, et M. Štilerman võttis kohustuse elamispinna saamisel lahkuda Eestist ja edaspidi siseneda Balti riikidesse vaid üldistel alustel, asusid vaidlustatud käskkirja sisustama uute alustega ja rikkusid sellega HKMS §
3. Kolleegiumi arvates ei saagi nimetatud asjaolu tuvastamine rikkuda HKMS § 26, sest see säte ei reguleeri vaidlusalust küsimust. Vaidlustatud käskkirjas põhjendatakse elamisloa pikendamisest keeldumist tõepoolest vaid VS § 12 lg 9 p-s 4 sätestatud ühe alusega - sellega, et isik sai rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal. Käskkirjas märgitud alus on üks kolmest selles sättes nimetatud iseseisvast alusest, millest igaüks annab aluse keelduda elamisloa pikendamisest. Kolleegiumi arvates kohus vaid hindas kui üht asjas olulist tõendit M. Štilermani poolt alla kirjutatud "Kirjalikku kohustust" (halduskohtu tl 45), milles M. Štilerman kinnitas, et elamispinna saamisel käesoleva programmi raames vabastab tema ja tema perekond praegu Balti riigis kasutatava korteri ja saab edaspidi Balti riikidesse sõita ainult välismaalasena üldistel alustel. Sellele tõendile hinnangu andmine oli möödapääsmatu järgmistel põhjustel. Tallinna Halduskohtule
4. augustil 2001 esitatud kaebuses väitis M. Štilerman: "Kaebuse esitaja ei ole endale võtnud kohustust eesti vabariigist lahkuda kuna on saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal ega saanud eesti Vabariigilt lahkumiseks toetust" (halduskohtu tl 3). Siseministri esindaja on kaebuse kohta
5. oktoobril
6. a antud kirjalikus seletuses otsesõnu viidanud sellele, et M. Štilerman võttis
7. mail 1995 nimetatud kohustuse (tl 27). Siseministri esindaja väitis halduskohtule
8. oktoobril 2001 esitatud kohtukõne kirjalikes seisukohtades, et juba programmis osalemine tõi kaasa Eestist lahkumise kohustuse (tl 66). Seda tõendit hindamata olnuks halduskohtul võimatu võtta seisukoht M. Štilermani esindaja väite suhtes, mille järgi "Kaebuse esitaja ei teadnud ning mõistlikult kaalutledes ei pidanudki aimama, et osaledes 1995 rahvusvahelises programmis ning omandades seeläbi korteri, on aastal 2001 aluseks temale elamisloa andmisest keeldumisele" (halduskohtu tl 71). Kolleegium märgib, et kohtu poolt nimetatud asjaolu tuvastamine on oluline hindamaks seda, kas
9. aastal

sse lülitatud regulatsioon võis olla M. Štilermanile üllatuslik ja ebaproportsionaalne. 31.

§ 12

lg 9 p 4 tõepoolest omistab elamisloa mitteandmise sätestamisel õigusliku tähenduse faktile, mis leidis aset enne selle sätte jõustumist - abiprogrammi raames korteri saamine välisriigis. Tõsi on seegi, et Eesti riik polnud abiprogrammi pooleks. Ometi ei saa need asjaolud iseenesest tuua kaasa VS § 12 lg 9 p 4 põhiseadusevastaseks tunnistamist. Üldjuhul tõepoolest ei tohi usalduse kaitse seisukohalt anda isikule negatiivseid tagajärgi toovale seadusele tagasiulatuvat mõju. Nimetatud abiprogrammi raames korteri saanud isikud võtsid aga ise endale vabatahtlikult kohustuse jätta maha senine korter (kodu) ning lahkuda Eestist ja edaspidi viibida Eestis välismaalasena üldistel alustel. Seega ei saa 1999. aastal

s sätestatud regulatsioon, mis lõppkokkuvõttes võimaldab sellistel isikutel Eestis viibida vaid viisa alusel, olla isikule üllatuslik. Usalduse kaitse seisukohalt pole kolleegiumi arvates see regulatsioon põhiseadusevastane.

1. Kassatsioonkaebuses väidetakse, et elamisloa pikendamisest keeldumisega on rikutud Põhiseaduse §-des 26 ja 27 sätestatud õigusi. Perekonnaelu kaitset käsitleb Põhiseaduse kaks paragrahvi. Paragrahvi 26 esimene lause sätestab igaühe õiguse perekonna- ja eraelu puutumatusele, paragrahvi 27
2. lõige aga kinnitab, et perekond on rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all. Säte annab igaühele õiguse eeldada, et riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei sekku perekonna- ja eraellu muidu, kui Põhiseaduses nimetatud eesmärkide saavutamiseks. Sellele õigusele vastab riigivõimu kohustus mitte sekkuda perekonnaellu. Paragrahvi 27
3. lõige puudutab perekonnaelu välist kaitset ja annab isikule õiguse riigi positiivsele tegevusele, mis aitaks tal elada täisväärtuslikku perekonnaelu. Riik on kohustatud tagama ka välismaalase õiguse elada Eestis täisväärtuslikku perekonnaelu, kui see õigus pole piiramatu (vt mutatis mutandis Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
4. märtsi
5. a otsus asjas nr 3-4-1-2-01 - RT III 2001, 7, 75).
6. Õigus perekonnaelule ja õigus eraelule on kaks iseseisvat õigushüve, mille kaitsealad võivad osaliselt kattuda. Kolleegium märgib, et sõltuvalt olukorrast võib elamisloa pikendamisest keeldumine riivata kas õigust perekonnaelule või õigust eraelule.
7. Kassatsioonkaebuses küll väidetakse, et rikutud on Põhiseaduse §-des 26 ja 27 sätestatud õigusi, kuid on jäetud täpsustamata, millist ülalnimetatud hüvedest on M. Štilermani puhul silmas peetud. Esimese ja teise astme kohtu toimikutest ilmneb, et peetakse silmas M. Štilermani õigust perekonnaelule. Kohtud tuvastasid, et M. Štilermani perekond koosneb käesoleval ajal M. Štilermanist ja tema abikaasast. Mõlemad on Venemaa kodanikud. Ka M. Štilermani abikaasa elamisloa pikendamisest keelduti, kuid tema pole elamisloa pikendamisest keeldumist vaidlustanud.
8. Kuna M. Štilermani abikaasa elamisloa pikendamisest keelduti, kuid tema pole elamisloa pikendamisest keeldumist vaidlustanud, siis leidsid kohtud, et siseministri käskkiri, millega ei pikendatud M. Štilermani elamisluba, et riiva tema õigust elada perekonnaelu.
9. Kolleegium ei nõustu kohtute põhjendusega, et sekkumine perekonna põhiõigusesse puudub. Sellega, et üks abikaasa jättis vaidlustamata enda elamisloa pikendamisest keeldumise, ei saa aga kolleegiumi arvates põhjendada seisukohta, et teise abikaasa elamisloa pikendamisest keeldumine ei riivagi tema õigust perekonnaelule. Vaidlustamata jätmise põhjused võivad olla vägagi erinevad. Põhiõiguste tõhusa kaitse tagamiseks asub kolleegium seisukohale, et põhiõiguste kaitseala tuleb tõlgendada laialt. Perekonnaelu põhiõiguse riivet tuleb kolleegiumi arvates tunnustada ka siis, kui üks abikaasadest ei vaidlustanud elamisloa pikendamist. Pärast riive tuvastamist tuleb aga jõuda selgusele, kas põhiõigusesse sekkumine ka rikub seda põhiõigust.
10. Kolleegium märgib, et isegi olukorras, kus üks abikaasadest ei soovi edaspidi elada Eestis, ei kaota teine abikaasa õigust Põhiseaduse kaitsele. Põhiseadus küll ei sätesta välismaalase õigust elada Eestis, kuid Põhiseadus sätestab ka õiguse eraelule. Abielulistes suhetes formaalselt või faktiliselt mitteoleva isiku elamisloa pikendamisest keeldumine on kolleegiumi arvates käsitatav sekkumisena eraellu. Põhiseaduse järgi peab olema võimalik hinnata iga isiku elamisloa üle otsustamist. Seda enam, et elamisloa üle otsustamisel omab tähtsust ka kauaaegse sisserändaja staatus.
11. Kassaator leiab, et VS § 12 lg 9 p 4 on põhiseadusevastane, kuna ei võimalda kaalutlusõigust. Kaalutlusõigus (diskretsiooniõigus) seondub proportsionaalsusega. Proportsionaalsuse ja kaalutlusõiguse kohta üldiselt arvab kolleegium järgmist (punktid 39-41).
12. Seadustes on nii mõnigi kord kehtestatud regulatsioon, mis ei anna seaduse rakendajale kaalutlusõigust. Seadusega kehtestatud sellise õigusliku regulatsiooni põhiseaduslikkust, mis ei võimalda täitevvõimul kasutada kaalutlusõigust, on Riigikohus käsitanud mitmes põhiseaduslikkuse järelevalve asjas. Riigikohus on leidnud, et põhiõiguse riivet saab pidada õigustatuks vaid siis, kui on järgitud proportsionaalsuse põhimõtet. Kasutatavad vahendid peavad olema proportsionaalsed saavutatava eesmärgiga. Riigikohus on ebaproportsionaalsuse tõttu tunnistanud põhiseadusevastaseks seadusi, mis ei anna täitevvõimule kaalutlusõigust (vt mutatis mutandis
13. aprilli
14. a otsus asjas nr 3-4-16-2000 - RT III 2000, 13, 140;
15. märtsi
16. a otsus asjas nr 3-4-1-2-01 - RT III 2001, 7, 75;
17. mai
18. a otsus asjas nr 3-4-1-6-01 - RT III 2001, 15, 154;
19. oktoobri
20. a otsus asjas nr 3-4-1-701 - RT III 2001, 26, 280;
21. veebruari
22. a otsus asjas nr 3-4-1-1-03 - RT III 2003, 5, 48). Riigikohtu üldkogu on aga põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-7-01 möönnud ka seda, et diskretsiooni mittevõimaldav regulatsioon võib olla proportsionaalne, s.o kooskõlas Põhiseadusega (vt mutatis mutandis
23. oktoobri
24. a otsuse p 24 - RT III 2001, 26, 280). 40.

§ 12

lg 9 p 4 tõepoolest ei anna täitevvõimule kaalutlusõigust pärast seda, kui on tuvastatud, et isik sai abiprogrammi alusel korteri välisriigis. Iseenesest ei ole kaalutlusõiguse seadusega mittesätestamine vastuolus Põhiseadusega. Ka Haldusmenetluse seadus, mis küll jõustus

1. jaanuaril 2002 - seega pärast vaidlustatud käskkirja andmist - seostab täitevvõimu kaalutlusõiguse igal üksikul juhul sellega, kas seadusandja on selle õiguse andnud või andmata jätnud. Haldusmenetluse seaduse § 4 lg 1 annab kaalutlusõiguse legaaldefinitsiooni - "Kaalutlusõigus (diskretsioon) on haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel." Sama paragrahvi lõige 2 sätestab nõuded kaalutlusõiguse teostamisele "Kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve."
2. Kaalutlusõigust on täitevvõimul vaja selleks, et tagada proportsionaalsuse põhimõtte rakendamine. Kaalutlusõigus pole eesmärk omaette. Otsustus võib olla proportsionaalne ka siis, kui seadus pole kaalutlusõigust sätestanud. Ka regulatsioon, mis ei võimalda kaalutlusõigust, võib rakendamisel anda proportsionaalse tulemuse. Seadusandjal on õigus kehtestada regulatsioon, mis ei võimalda diskretsiooni. Loomulikult peab seadusandja diskretsiooni mittevõimaldava regulatsiooni kehtestamisel kaaluma seda, kas regulatsioon on proportsionaalne. Kolleegium on seisukohal, et kui seadusandja pole kaalutlusõigust sätestanud, siis võib tekkida küsimus kaalutlusõigust mittevõimaldava regulatsiooni põhiseaduspärasusest. Nimelt võib seadusega sätestatud regulatsioon olla mitteproportsionaalne.
3. Kassaator väidab, et õiguse üldtunnustatud põhimõtte kohaselt võib põhiõigust piirata teise isiku õiguste ja vabaduste kaitseks. Rahvusvahelise abiprogrammi raames korteri omandamine ei riku teiste isikute põhiõigusi. Kolleegium ei saa nõustuda kassaatori poolt põhiõiguste piiramise võimalusele antud nii kitsa lähenemisega, sest kassaatoriga nõustumine poleks kooskõlas Riigikohtu poolt põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses võetud seisukohtadega.
4. Põhiõiguste piiramist on käsitletud põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi mitmes otsuses. Perekonnapõhiõiguse piiramist käsitles kolleegium
5. märtsi
6. a otsuses asjas nr 3-4-1-2-01 (RT III 2001, 7, 75). Selle otsuse punktis 15 asus kolleegium järgmisele seisukohale: "Õigus riigi positiivsele tegevusele, mis aitaks isikul elada Eestis täisväärtuslikku perekonnaelu, ei ole piiramatu põhiõigus. Põhiõiguse või vabaduse piiramise põhjuseks võib olla mõni teine sama kaaluga õigusväärtus. Piirangu põhjustena saab arvesse võtta teiste isikute põhiõigusi ja vabadusi või Põhiseaduse norme, mis kaitsevad kollektiivseid hüvesid." Selles asjas luges Riigikohus riigi julgeoleku legitiimseks põhjuseks, et sekkuda välismaalase õigusesse elada Eestis perekonnaelu. Otsuse samas punktis märkis põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium: "Mitmetele Põhiseaduse normidele, eriti preambulale tuginedes võib järeldada, et riigi julgeolek on Põhiseaduse sätte ja vaimu kohaselt väärtus, mida saab tunnustada kui põhiõiguse piiramise legitiimset eesmärki." Halduskolleegiumi arvates saab siit teha vähemalt järgmised järeldused. Riik saab perekonnapõhiõigusesse sekkuda mitte ainult teiste isikute põhiõiguste ja -vabaduste kaitseks. Perekonnapõhiõigusesse saab sekkuda ka arvestades Põhiseaduse norme, mis kaitsevat kollektiivseid hüvesid. Kollektiivsed hüved, mis õigustavad sellesse põhiõigusesse sekkumist, ei ammendu riigi julgeolekuga. Õigusväärtus, mis on konkreetse põhiõiguse piiramise põhjuseks, peab olema sama kaaluga kui põhiõigus, mida piiratakse.
7. Seaduseelnõu Riigikogus menetlemise materjalidest (vt käesoleva otsuse punkt 28) nähtub, et vaidlusalune muudatus sätestati

s selleks, et isik täidaks endale abiprogrammis osalemisel vabatahtlikult võetud kohustuse - kohustuse lahkuda Eestist ja edaspidi saabuda Eestisse välismaalasena üldistel alustel. Mitmetele Põhiseaduse normidele, eriti preambulale tuginedes võib järeldada, et selliselt võetud kohustuse täitmise tagamine on Põhiseaduse sätte ja vaimu kohaselt väärtus, mida saab tunnustada kui perekonnapõhiõiguse piiramise legitiimset eesmärki. Kolleegium märgib siin veel järgmist. Seadusandja on alates 1993. aastast, mil jõustus Välismaalaste seadus, väljendanud oma selget tahet, et endise NSVL relvajõududes kaadrisõjaväelastena teeninud isikutele ja nende abikaasadele üldjuhul elamisluba ei anta, soovides sellega selliste isikute lahkumist Eestist. Eesti riigi huvides on olnud ka rahvusvahelised abiprogrammid, millega rahastati endise NSVL sõjaväelastele eluaseme muretsemist, võimaldamaks nende lahkumist Eestist.

§ 12

lg 9 p 4 kehtestamise eesmärgiks on seega mitte ainult sanktsioneerida isikute poolt endale Eestist lahkumiseks võetud kohustuse täitmist, vaid see säte väljendab ka Eesti riigi huvi selle vastu, et rahvusvaheliste abiprogrammide raames endise NSVL relvajõudude kaadrisõjaväelaste väljaviimise hõlbustamiseks rahaliste vahendite kulutamine täidaks oma eesmärki.

1. Kuna kolleegiumi arvates on abiprogrammi alusel välismaal elamispinna saanud endise NSVL sõjaväelaste perekonnaellu sekkumise eesmärk legitiimne, siis tuleb järgnevalt analüüsida perekonnaellu sekkumise proportsionaalsust.
2. Proportsionaalsuse hindamist on käsitlenud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium mitmes otsuses. Proportsionaalsuse põhimõte tuleneb Põhiseaduse § 11 teisest lausest, mille kohaselt õiguste ja vabaduste piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud. Piirangu vastavust proportsionaalsuse põhimõttele on kontrollitud kolme tunnuse - abinõu sobivuse, siis vajalikkuse ja seejärel vajadusel ka mõõdukuse - abil. Ilmselgelt ebasobiva abinõu korral pole vaja kontrollida abinõu vajalikkust ja mõõdukust. Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Vaieldamatult ebaproportsionaalne on sobivuse mõttes abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta eesmärgi saavutamist. Sobivuse nõude sisuks on kaitsta isikut avaliku võimu tarbetu sekkumise eest. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Arvestada tuleb ka seda, kuivõrd koormavad erinevad abinõud kolmandaid isikuid, samuti erinevusi riigi kulutustes. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust. (vt mutatis mutandis põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
3. märtsi
4. a otsuse asjas nr 3-4-1-1-02 punkt 15 - RT III 2002, 8, 74).
5. Kolleegiumi arvates on VS § 12 lg 9 p 4 puhul seadusandja poolt valitud abinõu kindlasti sobiv, sest elamisloa pikendamisest keeldumine viib lõppkokkuvõttes abiprogrammi alusel välismaal elamispinna saanud isiku Eestist lahkumisele ja eeldatavasti elama asumisele riiki, kus ta omandas nimetatud programmi raames elamispinna. Kolleegium peab valitud abinõud ka vajalikuks, sest ta ei tea valitud eesmärgi saavutamiseks praktiliselt rakendatavat abinõud, mis viiks eesmärgile. Kaaluma peab järelikult valitud abinõu mõõdukust. Mõõdukuse hindamisel on olulised kohtute tuvastatud asjaolud.
6. M. Štilerman ja tema esindaja on väitnud, et M. Štilerman on kauaaegne sisserändaja. Halduskohtule esitatud kaebuses väidab M. Štilerman, et ta on elanud Eestis umbes 25 aastat (tl 3). Tema esindaja poolt esitatud kaebuse täienduses seda ei mainita (tl 11-13). Halduskohtule istungil esitatud taotluses, mis on sisuliselt kaebuse täiendus, käsitletakse kauaaegse sisserändaja teemat, kuid ei öelda, millal M. Štilerman asus Eestisse (tl 63). Halduskohtule esitatud M. Štilermani esindaja kohtukõnede teesides on väide, et M. Štilerman on viibinud Eestis üle 25 aasta (tl 70). Halduskohtu istungil on M. Štilerman väitnud, et elab Eestis 25 aastat (tl 77 ja 78). Apellatsioonkaebuses viitab M. Štilermani esindaja vaid kauaaegse sisserändaja staatusele (ringkonnakohtu tl 17-18). Ringkonnakohtu istungil väidab M. Štilermani esindaja, et M. Štilerman on kauaaegne sisserändaja ja siseminister pidanuks käskkirja andmisel seda asjaolu kaaluma (tl 60).
7. Kolleegium on seisukohal, et kassaatori esindaja ületähtsustab käesolevas asjas soovitust nr
8. Kassaator väitab, et see soovitus tunnustab riigi õigust saata kauaaegne sisserändaja välja ainult siis, kui ta kujutab endast tõsist ohtu riigi julgeolekule või ühiskondlikule turvalisusele. Kassaator jätab tähelepanuta sama soovituse § 3.a.ii, mis sätestab, et pikaajaliselt riigis viibiva immigrandi elamisloa võib tühistada, kui ta on tegelikult kauem kui kuus kuud elanud väljaspool liikmesriiki, ilma selle perioodi pikendamist taotlemata. Kolleegium leiab, et isegi kui oleks tuvastatud, et M. Štilerman on kauaaegne sisserändaja, oleks käesolevas kaasuses kirjeldatud asjaoludel sekkumine tema perekonnaellu põhjendatud.
9. Korteri ostu-müügi leping M. Štilermaniga sõlmiti juunis
10. Selle lepinguga sai M. Štilerman Ameerika Ühendriikide abiprogrammi raames Sankt-Peterburgis korteri, mille hinnaks on lepingus märgitud 25 000 USA dollarit (110 950 000 rubla). Abiprogrammi raames korteri saamine tähendas, et isik on arvestanud asjaoluga, et korter eraldatakse talle elama asumiseks, korteri saamine tingib Eestis asuva elamispinna mahajätmise, lahkumise Eestist ja võimaluse pöörduda Eestisse vaid välismaalasena viisa alusel. Abiprogrammis osalemisega on ta Eestist lahkumisel kindlustanud oma perekonna vajalikus suuruses elamispinnaga teises riigis. Abiprogrammis osalemise ja selliste kohustuste võtmise ja õiguste omandamisega isik lõi tiheda sideme oma kodakondsusjärgse riigiga. Kolleegium rõhutab siin ka Sankt-Peterburgis asuva korteri rahalist väärtust. Juunis 1995 sõlmitud lepingus on korteri hinnaks märgitud 25 000 USA dollarit (110 950 000 rubla). Kui isik on Eestist lahkumist eeldava enda taotletud hüve - korteri - saanud, siis ei ole ainuüksi asjaolu, et ta hiljem ümber mõtleb ega soovi enam Eestist lahkuda põhjuseks, et käsitleda tema hiljem esitatud elamisloa taotluse ilma erandi tegemise võimaluseta rahuldamata jätmist sätestavat normi põhiseadusevastasena. Need asjaolud on olulised ka juhul, kui diskretsiooni korras otsustataks kauaaegsele sisserändaja ja tema perekonnaliikme elamisloa pikendamist.
11. Kolleegiumi arvates on oluline analüüsida ka Eesti riigi tegevust. M. Štilerman sai tähtajalise elamisloa kehtivusega
12. juuli 1996 kuni
13. juuli
15. aastal

sse lülitatud § 19 lg 9 p 4 aruteludest Riigikogus nähtub, et Eesti riik teadis sellest, et on isikuid, kes abiprogrammis osalemisel võtsid endale Eestist lahkumise kohustuse. Siseministri esindaja on aga kinnitanud, et nimekirjad isikutest, kes osalesid abiprogrammis, sai Eesti riik aastal 2001, et elamisloa pikendamisest keelduti esimesel võimalusel pärast seda, kui saadi teada, et isik osales abiprogrammis. Ministri esindaja viitas ka sellele, et isegi kui tähtajalise elamisloa kehtivuse ajal oleks teatavaks saanud isiku osalemine abiprogrammis, polnuks seaduslikku alust 1996. aastal antud tähtajalise elamisloa kehtivuse ennetähtaegseks lõpetamiseks.

§ § 14 lg 2 p 1 näeb ette elamisloa tühistamise sama seaduse § 12 lg-s 4 ja lg 9 p-des 1 ja 2 nimetatud juhtutel, mitte aga § 12 lg 9 p-s 4 nimetatud juhul. Kolleegiumi arvates on Eesti riik sekkunud M. Štilermani perekonnaellu mõistliku aja jooksul.

1. Intensiivset perekonnaellu sekkumist võimaldav VS § 12 lg 9 p 4 regulatsioon oleks kolleegiumi arvates nendel asjaoludel proportsionaalne ka kauaaegse sisserändaja suhtes. Sellise regulatsiooni alusel tehtus haldusotsustus tõepoolest sekkub intensiivselt M. Štilermani perekonnaellu. Selline sekkumine ei võta aga isikult võimalust elada perekonnaelu. Tal on võimalik elada perekonnaelu oma kodakondsusjärgses riigis, kuhu elama asumiseks ta abiprogrammi raames saigi korteri. Kolleegium peab käesolevas asjas proportsionaalseks VS § 12 lg 9 p 4 regulatsiooni, mille järgi elamisloa pikendamise otsustamisel puudub kaalutlusõigus, kui isik sai abiprogrammi alusel korteri välisriigis ja kohustus korteri saamisel Eestist lahkuma.
2. Kolleegium ei nõustu kassaatori väitega, et siseministri vaidlustatud käskkiri on seadusevastane seetõttu, et käskkirjas pole kaalutud elamisloa pikendamisest keeldumise tagajärgi M. Štilermanile. Isegi kui oleks tuvastatud, et M. Štilerman on kauaaegne sisserändaja, ei oleks nende asjaolude kaalumine saanud muuta käskkirja järeldusi.
3. Eeltoodu põhjal nõustub kolleegium halduskohtu ja ringkonnakohtu enamiku seisukohtade ja M. Štilermani kaebuse kohta tehtud lõppjäreldusega. Kolleegium aga ei nõustu kohtute seisukohaga, et vaidlustatud käskkiri ei sekku M. Štilermani põhiõigusesse. Kolleegium leidis, et riivatakse perekonnapõhiõigust ja analüüsis seejärel VS § 12 lg 9 p 4 ja selle alusel toimunud sekkumise põhiseaduspärasust ning jõudis järeldusele, et põhiõigusesse on sekkutud õiguspäraselt ja kaesolevas asjas pole põhjust kahelda

nimetatud sätte põhiseaduspärasuses. Seega jääb kassatsioonkaebus rahuldamata. Küll aga leiab kolleegium, et muuta tuleb halduskohtu ja ringkonnakohtu otsuse motiive, milles kohtud asusid seisukohale, et puudub põhiõiguse riive. Halduskohtu ja ringkonnakohtu otsuse need motiivid tuleb asendada Riigikohtu halduskolleegiumi otsuse vastavate motiividega. Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel