KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-11-03 Otsuse kuupäev 17. märts 2003 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel Kohtuasi Menetluse alus Riigikohtus

(edaspidi VS) § 12 lg 4 p 14 ja lg 9 p 4 ning Vabariigi Valitsuse 23.11.

1. a määrusega nr 362 kinnitatud "Elamisloa ja tööloa taotlemise, andmise, pikendamise ning tühistamise korra" (edaspidi Kord) p 74 alusel. Käskkirja kohaselt on T. Dorfman Vene Föderatsiooni kodanik. Tema abikaasa V. Dorfman teenis 1972-1994 kaadrisõjaväelasena endise NSVL ja Vene Föderatsiooni relvajõududes ja arvati sealt
2. a reservi majorina. T. ja V. Dorfmani abielu on registreeritud
3. novembril 1974 Tallinnas. Seega on T. Dorfman VS § 12 lg 4 p 7 nimetatud välismaalase abikaasa.

§ 12

lg 4 p 14 alusel ei pikendata elamisluba VS § 12 lg 4 p-s 7 nimetatud isiku abikaasale ja alaealisele lapsele. Sama seaduse § 12 lg 9 p 4 alusel keeldutakse elamisloa andmisest ja pikendamisest, kui isik on võtnud kohustuse Eesti Vabariigist lahkuda, saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal või saanud Eesti Vabariigilt lahkumise toetust. T. ja V. Dorfman on Ameerika Ühendriikide abiprogrammi raames saanud elamispinna Vene Föderatsioonis.

1. Siseministri
2. oktoobri
3. a käskkirjaga nr 426 keelduti elamisloa pikendamisest V. Dorfmanile VS § 50 lg 1 ja VS § 12 lg 4 p 7 ja lg 9 p 4 ning Korra p 74 alusel. Käskkirja kohaselt on V. Dorfman Vene Föderatsiooni kodanik, kes teenis 1972-1994 kaadrisõjaväelasena endise NSVL ja Vene Föderatsiooni relvajõududes ja arvati sealt
4. a reservi majorina.

§ 12

lg 4 p 7 alusel ei anta elamisluba välismaalasele, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud. Sama seaduse § 12 lg 9 p 4 alusel keeldutakse elamisloa andmisest ja pikendamisest, kui isik on võtnud kohustuse Eesti Vabariigist lahkuda, saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal või saanud Eesti Vabariigilt lahkumise toetust. V. Dorfman on Ameerika Ühendriikide abiprogrammi raames saanud endale ja oma perekonnale elamispinna Vene Föderatsioonis.

1. T. Dorfman ja V. Dorfman esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused, milles palusid tühistada siseministri käskkirjad nr 425 ja 426, teha siseministrile ettekirjutus uuesti läbi vaadata kaebuse esitajate elamislubade pikendamise taotlused, teha nende taotluste kohta uued otsused ja tunnistada VS § 12 lg 9 p 4 põhiseadusevastaseks. Tallinna Halduskohus liitis V. Dorfmani kaebuse haldusasjas nr 3-1738/2001 ja T. Dorfmani kaebuse haldusasjas nr 3-1739/2001 ühte menetlusse haldusasjana nr 3-1738/2001 ning peatas käskkirjade nr 425 ja 426 täitmise kuni kohtuotsuse jõustumiseni.
2. Tallinna Halduskohus jättis kaebused rahuldamata, kuna leidis, et siseministri käskkirjad nr 425 ja 426 on seaduslikud ning kohtul puudub alus nende tühistamiseks.
3. V. Dorfmani ja T. Dorfmani apellatsioonkaebustes palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu otsus, teha uus otsus, millega rahuldada T. Dorfmani ja V. Dorfmani kaebused, kohustada pädevat haldusorganit lahendama T. Dorfmani ja V. Dorfmani elamisloa taotlused ühe kuu jooksul arvates käesolevas asjas tehtud kohtuotsuse jõustumisest, tunnistada põhiseadusevastaseks ning jätta käesoleva haldusasja lahendamisel kohaldamata VS § 12 lg 9 p 4, käivitada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus.
4. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium jättis V. ja T. Dorfmani apellatsioonkaebused rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt:
5. Halduskohus leidis õigesti, et apellant pole isik, kellele elamisloa andmist reguleerib Kokkulepe. Kohus tugines Kokkulepet tõlgendades Kokkuleppele Eesti poolt ametlikult antud tõlgendusele. Kokkuleppe ratifitseerimise seaduses sisalduva deklaratsioonis mõistab Eesti riik sõjaväepensionäridena Kokkuleppe tähenduses isikuid, kes viibisid Eesti territooriumil, olid erru arvatud ning said pensioni ja toetust Vene Föderatsiooni vahendite arvelt enne Kokkuleppe sõlmimist (enne
6. juulit 1994). Kuni Kokkuleppe teine osaline pole sellist tõlgendust otseselt vaidlustanud või kui võimalik erimeelsus pole leidnud lepingupooltevahelist lahendust, puudub vastustajal ja kohtul alus Kokkuleppe teistsuguseks tõlgendamiseks.
7. Ringkonnakohtule on apellant esitanud Vene Föderatsiooni Riigiduuma rahvusvaheliste asjade komisjoni esimehe ning Vene Föderatsiooni suursaadiku Eestis kirjad, mille seisukoht, et Vene pool peab põhjendamatuks sõjaväepensionärile üksnes sel põhjusel elamisloa pikendamisest keeldumist, et see isik ei ole märgitud Kokkuleppe järgses esialgses Vene Föderatsiooni poolt esitatud nimekirjas. Need kirjad ei näita, et Vene Föderatsioon on seisukohal, et Kokkuleppega hõlmatud sõjaväepensionäridena, kelle suhtes tuleb elamislubade andmine ja pikendamine otsustada Kokkuleppe artikli 2 punktis 1 sätestatud korras, tuleb vastupidiselt Eesti seisukohale käsitleda ka isikuid, kes läksid sõjaväeteenistusest erru ja omandasid sõjaväepensionäri staatuse peale Kokkuleppe sõlmimist.
8. Käesolevas asjas ongi elamisloa pikendamata jätmise aluseks Välismaalaste seadus, mitte aga kaebaja puudumise fakt Kokkuleppejärgsest esialgsest nimekirjast. Viimatinimetatud asjaolu on aluseks üksnes pädeva Eesti organi määratlemisel, kes otsustab Eesti seaduses ettenähtud alustel elamisloa pikendamise.
9. Ringkonnakohus ei pea Eesti seisukohta Kokkuleppe art 1 punktis 1 sätestatud sõjaväepensionäri mõiste tõlgendamisel rahvusvaheliste lepingute tõlgendamise põhimõtetega vastuolus olevaks.
10. See, et Eesti praktika Kokkuleppe sõlmimise järgsel perioodil lubab pidada V. Dorfmani Vene Föderatsiooni sõjaväepensionäriks, ei oma antud juhul tähtsust, sest käesoleval juhul pole vaidlust selle üle, et V. Dorfman on Vene Föderatsiooni sõjaväepensionär. Kokkulepe pole aga kindlasti ainus õigusakt, millest võib tuleneda Vene Föderatsiooni kodaniku õiguslik seisund sõjaväepensionärina ning sõjaväepensioni maksmine nimetatud isikule Vene Föderatsiooni vahenditest.
11. Kokkuleppe sõlmimise konteksti arvestades on vaja märkida, et Kokkuleppe allkirjastamise päeval
12. juulil 1994 allkirjastati ka Vene Föderatsiooni relvajõudude Eesti territooriumilt väljaviimise kohta käiv Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline leping. Isikud, kes Kokkuleppe sõlmimise ajal ei olnud Vene Föderatsiooni relvajõududest erru läinud, olid hõlmatud Lepinguga kui Vene Föderatsiooni relvajõudude koosseisu kuuluvad isikud Lepingu artikli 1 punkti 2 tähenduses. Selliste isikute suhtes, kui nad polnud Eesti kodanikud või relvajõududes töötavad tsiviilisikud, võttis Vene Föderatsioon endale Lepingu artiklitega 2 ja 3 kohustuse viia nad oma relvajõudude koosseisus Eesti territooriumilt välja
13. augustiks
14. Siit tulenevalt ei saa ka Kokkulepet tõlgendada, et selle alusel omandaksid Eesti elamisloale õigusi Kokkuleppe sõlmimise ajal Vene Föderatsiooni relvajõududes olnud isikud, kes läksid Vene Föderatsiooni relvajõududest erru pärast Kokkuleppe sõlmimist või isegi pärast kuupäeva, millal Vene Föderatsioon oli Lepingu järgi kohustatud oma relvajõud Eesti territooriumilt välja viima.
15. V. Dorfman arvati Vene Föderatsiooni relvajõududest erru
16. novembril 1994 ja sõjaväepension määrati talle
17. novembril
18. Seega ei ole V. Dorfman Kokkuleppe art 1 p-s 1 märgitud isik ning T. Dorfman Kokkuleppe art 1 p-s 3 märgitud isik, kellele elamisloa andmisest keeldumise saab Kokkuleppe art 2 p 1 kohaselt otsustada üksnes Vabariigi Valitsus. Seetõttu oli siseminister vastavalt Korra p-le 74 pädev andma vaidlustatud käskkirju.
19. Siseminister motiveeris käskkirja nr 426 sellega, et V. Dorfman on Vene Föderatsiooni kodanik, aastail 1972-1994 teenis ta kaadrisõjaväelasena endise NSVL ja Vene Föderatsiooni relvajõududes ning arvati sealt
20. a reservi majorina. V. Dorfman on USA abiprogrammi raames saanud endale ja oma perekonnale elamispinna Vene Föderatsioonis. Elamisloa pikendamisest keeldumise õigusliku alusena on viidatud VS § 12 lg 4 p-ga 7 ja lg 9 p-ga
22. On tõendatud, et V. Dorfman sai USA abiprogrammi alusel endale Vene Föderatsioonis korteri. Korteri saamist abiprogrammi kaudu ja VS § 12 lg 9 p 4 kohaldamise õigsust ei välista see, et korteri V. Dorfmani omandisse ülemineku õiguslikuks vormiks oli ostu-müügi leping. See, et lepingus märgitud ostuhinnast 27940 USD tasus V. Dorfman üksnes 2940 USD (umbes ühe kümnendiku) ning ülejäänu tasuti USA rahvusvahelise arengu fondi vahenditest, näitab, et ostu-müügi leping oli üksnes õiguslikuks abivahendiks, mille kaudu realiseeriti abiprogrammi alusel antud toetus korteri soetamiseks.
23. Halduskohus ei ületanud pädevust tuvastades, et V. Dorfman on endale võtnud kohustuse Eestist lahkuda ega põhistanud käskkirja selles mittekajastuvate asjaoludega. Kohus tugines oma hinnangus materjalidele, mis käsitlevad käskkirjas viidatud aluse - abiprogrammi kaudu korteri saamine Vene Föderatsioonis - olemasolu ning käsitlenud V. Dorfmani kinnitust maha jätta eluase Eestis abiprogrammi kaudu korteri saamisel ning võimaluse külastada Balti riike edaspidi välismaalasena üldistel alustel teadmiseks võtmist kui abiprogrammis osalemisega hõlmatud asjaolusid.
24. Abiprogrammis osalemiseks said soovi avaldada ja vastava avalduse esitada tegevteenistuses olevad või erru lastud sõjaväelased, mitte iga nende perekonnaliige eraldi. Seega osalesid sõjaväelaste perekonnaliikmed abiprogrammis taotluse esitanud sõjaväelase kaudu. T. Dorfmani puhul on oluline kindlaks teha, kas ta on abiprogrammi kaudu saanud välismaal eluruumi. Kuna korteri ostu-müügi lepingust tuleneva õigussuhte puhul on antud juhul tegemist õigussuhtega, kus õigussuhtega seotud asi asub väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi, tuleb juhinduda ostu-müügi lepingu sõlmimise ajal kehtinud rahvusvahelise eraõiguse sätetest. Tehingu tegemise ajal kehtinud Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 146 lg 1 kohaselt määratakse abikaasade isiklikud ja varalised suhted selle maa seadusega, kus asub abikaasade elukoht. Et T. ja V. Dorfman elavad Eestis, tuleks kohaldada PKS § 14, mille kohaselt on abielu kestel soetatud vara abikaasade ühisvara. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 146 lg 4 kohaselt kohaldatakse abikaasade varalistele õigustele kinnisasja suhtes kinnisasja asukoha maa seadust. Kui lähtuda sellest, et korteri ostu-müügi lepingu esemeks oli kinnisasi, siis kuulub antud juhul kohaldamisele tehingu tegemise ajal Vene Föderatsioonis kehtinud VNFSV abielu- ja perekonnakoodeks, mille art 20 kohaselt on sarnaselt Eesti seadusega abielu kestel soetatud vara abikaasade ühisomand. Seega vastab tõele siseministri käskkirjas nr 425 käskkirja alusena märgitud asjaolu, et T. Dorfman on saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal ning seda hoolimata sellest, kas T. Dorfman enne abikaasa poolt Vene Föderatsioonis eluruumi soetamiseks lepingu sõlmimist teadis abikaasa osalemisest abiprogrammis või mitte.
25. Ebatäpne on halduskohtu väide, et VS § 12 lg 9 p 4 kohaldamisel apellantide suhtes ei ole sellele sättele antud tagasiulatuvat mõju. On õige, et säte ei oma otseses tähenduses tagasiulatuvat jõudu, kuna enne selle sätte jõustumist apellantidele antud tähtajalised elamisload kehtisid neis märgitud tähtpäevani vaatamata VS § 12 lg 9 p-ga 4 täiendamisele
26. aastal. Kuid õigusteoorias eristatakse lisaks olukorrale, kus õigusnormile antakse otseselt tagasiulatuv jõud (normi teokoosseisuga seotud õigus või kohustus hakkab kehtima enne normi jõustamist), tagasiulatuva mõjuga õigusnorme, mille tagasiulatuv mõju väljendub selles, et normis ettenähtud tulevikus saabuv õiguslik tagajärg seotakse minevikus, enne normi kehtestamist toimunud sündmusega. Antud juhul on vaidlustatud käskkirjades VS § 12 lg 9 p 4 kohaldamisel antud sellele tagasiulatuv mõju. Seaduses vastava rakendussätte puudumisel tuleb juhinduda sellest, et seadusandja pole soovinud anda seadusele või selle sättele tagasiulatuvat jõudu. Kuid ilma tagasiulatuva jõuta, samas aga tagasiulatuvat mõju omavate normide puhul loovad need normid õiguslikke tagajärgi ka enne normi vastuvõtmist toimunud sündmuste puhul, kui seaduse rakendussätetes pole ette nähtud, et enne uue seaduse jõustumist aset leidnud asjaolude suhtes tuleb kohaldada enne uue seaduse jõustumist kehtinud norme.
27. septembril 1999 vastu võetud

muutmise seadusega, millega VS § 12 lg-sse 9 viidi sisse p 4, sellist rakendussätet ette ei nähtud. Järelikult tuleb VS § 12 lg 9 p 4 tõlgendada selliselt, et selle punkti alusel tuleb elamisloa pikendamisest keelduda ka välismaalasele, kes on saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal enne selle punkti jõustumist, ning siseminister ei ole VS § 12 lg 9 p 4 kohaldamisel selles osas eksinud. 13. Ringkonnakohus asus seisukohale, et VS § 12 lg 9 p 4 kuulub antud haldusasjas kohaldamisele ning puudub alus selle sätte kohaldamata jätmiseks põhiseadusevastasuse tõttu ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks. Eelnevalt oli ringkonnakohus tuvastanud, et VS § 12 lg 9 p 4 on tagasiulatuva mõjuga säte. See ei anna aga alust sätet põhiseadusevastaseks tunnistada. Kuigi sättele tagasiulatuva mõju andmine ei ole üldreeglina kooskõlas õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttega, tuleb antud juhul arvestada selle sätte reguleerimisala eripära. VS § 12 lg 9 p 4 näeb ette nendele isikutele tähtajalise elamisloa andmisest ja pikendamist keeldumise, kes on varem juba oma aktiivse tegevusega (Eestist lahkumiseks toetuse taotlemisega, Eestist lahkumise kohustuse võtmisega, abiprogrammide vahendusel välismaal elamispinna hankimisega) väljendanud soovi ja valmisolekut Eestist lahkuda ja oma elukorraldust selles osas muuta. Seega ei saa Eestist lahkumise vajaduse saabumine olla nende isikute jaoks üllatuseks. 14.

§ 12

lg 9 p 4 sätestatud tingimused oleksid olulise tähtsusega ka juhul, kui tuleks arvestada Eestist lahkumise tagajärgi kauaaegsele sisserändajale, tema perekonnaliikmetele ja sisserändaja seotust päritolumaaga. Kui isik on Eestist lahkumist eeldava enda taotletud hüve saanud, siis ei ole ainuüksi asjaolu, et isik hiljem ümber mõtleb ning Eestist lahkuda ei soovi, põhjuseks, et käsitada tema hiljem esitatud elamisloa taotluse ilma erandi tegemise võimaluseta rahuldamata jätmist sätestavat normi põhiseadusevastasena. Eeltoodud kaalutlus kehtib ka käesoleval juhul. Halduskohus leidis põhjendatult, et V. Dorfman osales abiprogrammis vabatahtlikult ja teadlikult ning talle olid arusaadavad selle tagajärjed, kuna elamispinna saamise tingimuseks oli tema Eestis asuva elamispinna mahajätmine tema ja ta perekonna poolt.

1. Vastupidiselt apellatsioonkaebuses väljendatule ei ole halduskohus rajanud väidet, et T. Dorfman teadis abikaasa osalemisest rahvusvahelises abiprogrammis, oletusele, vaid haldusasjas kindlaks tehtud faktile, mis rääkis vastu T. Dorfmani vastupidisele sisuga ütlustele ja muutis selle väheusutavaks. Selleks faktiks oli T. Dorfmani ja V. Dorfmani pikaaegne abielu. Kõrvutades T. Dorfmani ütlusi eeltoodud faktiga oli halduskohtul alust pidada T. Dorfmani ütlusi "äärmiselt ebausutavaks".
2. Põhiseaduse § 152 lg 1 ja § 15 lg 2 kohaselt on kohtuvõimule antud põhiseaduslikkuse järelevalve algatamise pädevus ainult seonduvalt õigusakti kohaldamise konkreetse juhtumiga ja eesmärgiga kaitsta isiku õigusi nende rikkumise eest. Sellest tulenevalt on kohtul alus tunnistada põhiseadusevastaseks õigusakt, sealhulgas seadus, mille kohaldamine rikuks Põhiseaduses sätestatud õigusi. Antud juhul ei nähtu haldusasja materjalidest, et elamisloa andmata jätmine riivaks kaebajate õigusi. Halduskohus on põhjendatult leidnud, et käskkirjad ei piira kaebajate põhiseaduslikke õigusi.
3. Proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt peaks seadus võimaldama täitevvõimule haldusakti andmisel kaalutlusõigust teostada ja küsimuse lahendamisel olulise tähtsusega asjaolusid arvesse võtta. Kuid haldusakti andmisel on kaalutlusõiguse teostamiseks vajadust juhul, kui on vaja kaaluda omavahel haldusakti andmisega kaasneva isiku õiguste riive tõsidust ja haldusaktiga taotletava avaliku huvi olulisust. Kui seaduses ettenähtud sisuga haldusakti andmisega ei kaasne isiku õiguste riivet, siis ei saa sel juhul ka seadus, mis ei näe ette kaalutlusõiguse teostamist haldusakti teostamisel ja kirjutab ette kindla sisuga haldusakti andmise, isiku õigusi rikkuda.
4. Kuna vaidlustatud käskkirjade üheks aluseks oli VS § 12 lg 9 p 4, mis ei näe ette võimalust erandina elamisloa pikendamiseks, siis ei olnud vastustaja kohustatud nendes käskkirjades esitama muid põhjusi, miks kaebajate elamislubade pikendamisest keelduti. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
5. V. ja T. Dorfmani esindaja palub kassatsioonkaebuses jätta asi läbi vaatamata, anda haldusasja lahendamine Riigikohtu üldkogule, tunnistada VS § 12 lg 9 p 4 kehtetuks, tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada V. ja T. Dorfmani kaebused ning tühistada siseministri vaidlustatud käskkirjad, kohustada pädevat haldusorganit lahendama V. ja T. Dorfmani kaebused ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest ja mõista siseministeeriumilt V. ja T. Dorfmani kasuks välja kohtukulud (riigilõiv ja tasu advokaadi õigusabi eest). Kassaatorid väidavad järgmist:
6. Kohus oli seisukohal, et Kokkulepe laieneb vaid neile sõjaväepensionäridele ja nende perekonnaliikmetele, kes omasid juba enne Kokkuleppe allakirjutamist artiklis 1 märgitud staatust. Kokkuleppe ratifitseerimise seadus võeti vastu
7. detsembril
8. Sellel normatiivaktil pole õiguslikku tähendust, kuna V. Dorfmanist sai sõjaväepensionär
9. novembril
10. Kokkuleppe artikli järgi on sõjaväepensionäriks isik, kes on lastud erru sõjaväeteenistusest ning saab pensioni ja toetust Vene Föderatsiooni vahendite arvelt. V. Dorfman vastas erru laskmise päeval artikli 1 nõuetele. Ringkonnakohus ei pööranud tähelepanu, et V. Dorfman oli raudteelane, kelle otseseks ülesandeks oli Vene Föderatsiooni vägede välja viimine Eestist. Selle ülesande täitmise tõttu vormistati ta sõjaväepensionäriks vahetult pärast ülesande täitmist. Kokkuleppe mõttega on vastuolus, kui sotsiaalseid tagatisi ei saa sõjaväepensionärid, kes tegelesid juulis-augustis 1994 Vene Föderatsiooni vägede Eestist väljaviimisega. Kohus jättis tähelepanuta, et V. Dorfmanile makstakse Eesti riigi vahendusel pensioni Vene Föderatsiooni vahendite arvelt. Seega käsitleb Eesti riigi käitumine V. Dorfmanit Kokkuleppe subjektina. Kohus jättis tähelepanuta, et artikli 15 kohaselt rakendatakse Kokkulepet allakirjutamise päevast. Seega rakendati alates
11. novembrist 1994, mil kassaatorist sai sõjaväepensionär ja ta kanti Kokkuleppe alusel koostatud nimekirja, tema suhtes Kokkulepet. V. Dorfmani kui Kokkuleppe subjektile saanuks elamisloa pikendamisest keelduda üksnes ohu tõttu Eesti riigi julgeolekule ja üksnes Vabariigi Valitsuse otsusega.
12. Siseministril polnud õigust keelduda kassaatoritele elamisloa pikendamisest. V. Dorfman pole saanud rahvusvahelise abiprogrammi vahendusel elamispinda. Kohus jättis tähelepanuta, et V. Dorfman tasus elamispinna eest ca 50 000 krooni ise. Kui ta saanuks elamispinna 100 % ulatuses tasuta, siis võiks rääkida elamispinna saamisest. T. Dorfman pole võtnud juriidilist kohustust lahkuda Eestist. T. Dorfman väitis kohtuistungil, et tal polnud andmeid, et tema abikaasa osales abiprogrammis, millega võeti T. Dorfmanile kui Eestis sündinud ja siin kogu elu elanud isikule kohustus lahkuda Eestist. Abikaasa abiprogrammis osalemisest sai T. Dorfman teada pärast seda, kui V. Dorfman oli omandanud elamispinna. TsMS § 227 lg 1 ja 2 ning § 231 lg 4 koosmõjust selgub, et kohtuotsusest peab selguma, miks kohus ei nõustu kassaatori väidetega. Vastavad põhjendused peavad olema seaduslikud ja rajanema asjas kogutud tõenditele. Õiguslikeks argumentideks pole halduskohtu poolt öeldud ja ringkonnakohtu poolt tunnustatud arusaam "On äärmiselt ebausutav, et enne perekonna jaoks nii tähtsa sammu astumist abikaasad omavahel seda läbi ei arutanud. Sellised olulised kogu pere elukorraldust puudutavad otsustused langetatakse normaalses perekonnas ühiselt, vähemalt teise poole teadmisel ja heakskiidul." TsMS § 94 loetleb ammendavalt asjaolusid, mida pole vaja tõendada. "Äärmiselt ebausutavat" asjaolu pole seadusandja pidanud tõendamisest vabastamise aluseks. Absoluutselt ebaõige ja ebaõiglane on kohtute seisukoht, et üks abikaasa võib võtta teisele abikaasale ilma viimase nõusolekuta siduvaid juriidilisi kohustusi.
13. Kohus jättis põhjendamatult VS § 12 lg 9 p 4 põhiseadusevastaseks tunnistamata. Elamisloa pikendamisest keeldumisega on rikutud PS §-des 26 ja 27 sätestatud õigusi. Ekslik on kohtute seisukoht, et Põhiseadusest tulenevate õiguste piiramist tuleb demokraatlikus ühiskonnas lugeda vajalikuks, kui isik omandas rahvusvahelise abiprogrammi raames välisriigis korteri. Õiguse üldtunnustatud põhimõtte kohaselt võib põhiõigust piirata teise isiku õiguste ja vabaduste kaitseks. Rahvusvahelise abiprogrammi raames korteri omandamine ei riku teiste isikute põhiõigusi. See säte on põhiseadusevastane, sest kehtestatud õiguste piirang pole demokraatlikus ühiskonnas vajalik. Teiseks on täitevvõimult võetud võimalus kaaluda erinevate käitumisvariantide vahel. Senine Riigikohtu praktika on järjekindlalt tunnistanud põhiseadusevastaseks sätted, mis ei anna täitevvõimule kaalutlusõigust (näiteks otsus 28.04.2000). Kolmandaks on VS § 12 lg 9 p 4 vastuolus rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetega (vt kassatsioonkaebuse punkt 5).
14. Siseminister on rakendanud VS § 12 lg 9 p 4 tagasiulatuvalt. V. Dorfman ei teadnud ning mõistlikult kaalutledes ei pidanudki aimama, et osaledes
15. a rahvusvahelises programmis ning omandades seeläbi korteri, saab talle ja tema abikaasale aastal 2001 elamisloa pikendamisest keelduda. Kuna vastav rakendussäte seaduses puudub, siis ei ole isegi kahtlust, et seadusandja tahe oli suunatud tulevikku. Seaduse tõlgendamisel on sekundaarse tähendusega seaduse menetlemise protokollid. Tõlgendamisel on primaarne seaduse tekst. Seega on minister ekslikult sisustanud normis sätestatut ning asudes seadusandja rolli, andnud normile tagasiulatuva tähenduse. 100 % kindel on, et Eestist lahkumise kohustuse tekkimine oli üllatuseks T. Dorfmanile.
16. Vaidlustatud käskkiri on motiveerimata ja diskretsiooniõiguse teostamata jätmise tõttu vigane. Euroopa Nõukogu Ministrite komitee
17. septembri
18. a soovituse Rec

§ 12lg 9 p 4 pole põhiseadusevastane.

Selles sättes toodud elamisloa pikendamisest keeldumise alused on seotud isiku enda vaba tahteavaldusega ja ei riiva põhiõigusi. Haldusorganile pole otstarbekas anda diskretsiooniõigust olukorras, kus isik, kelle suhtes diskretsiooni rakendataks, on oma valiku varem teinud. Ka diskretsiooni teostaja peaks kaalutlusotsuse tegemisel jõudma järeldusele, millele juba varasemalt on jõudnud haldusakti adressaadid. Sellistel juhtudel pole diskretsiooniõiguse sätestamine vajalik.

§ 12lg 9 p 4 pole tagasiulatuva jõuga ega riku õiguskindluse printsiipi.

Kaebajatele antud tähtajalised elamisload kehtisid kehtivusaja lõpuni ega tekitanud õiguspärast ootust, et pärast elamisloa kehtivusaja lõppu pikendatakse kindlasti elamisluba. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Eesti Vabariik ja Vene Föderatsioon sõlmisid
2. juulil 1994 "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Lepingu Vene Föderatsiooni relvajõudude väljaviimisest Eesti Vabariigi territooriumilt ning nende sealviibimise tingimustest" (Leping) ja "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil" (Kokkulepe). Riigikogu ratifitseeris Lepingu ja Kokkuleppe
3. detsembril 1995 ühe ja sama ratifitseerimisseadusega. Vabariigi President kuulutas ratifitseerimise seaduse välja
4. detsembril 1995 (RT II 1995, 46, 203).
5. Käesolevas asjas on keskseid vaidlusküsimusi kassaatorite poolt esitatud kaks. Esiteks, kas isik on käsitatav sõjaväepensionärina Kokkuleppe mõttes, ja teiseks, kas abiprogrammi raames Venemaal korteri saanud isikule võis elamisloa pikendamisest keelduda ja kas
6. aastal vastu võetud VS § 12 lg 9 p 4 on põhiseadusevastane. Kassaatorid loevad VS § 12 lg 9 p 4 põhiseadusevastaseks seetõttu, et see säte ei võimalda täitevvõimule elamisloa üle otsustamisel diskretsiooni. Kui isik on käsitatav sõjaväepensionärina või tema perekonnaliikmena Kokkuleppe mõttes, siis puudub vajadus peatuda teisel vaidlusküsimusel, sest Kokkuleppe artikli 2 punkti 1 järgi saab sõjaväepensionärile ja tema perekonnaliikmele elamisloa andmisest keelduda vaid ohu tõttu Eesti riigi julgeolekule. Kui aga esimesele küsimusele vastamisel leitakse, et isik pole sõjaväepensionär või tema perekonnaliige Kokkuleppe mõttes, siis tuleb minna teise küsimuse juurde.
7. Halduskohus ja ringkonnakohus leidsid, et V. Dorfman pole sõjaväepensionär ja T. Dorfman sõjaväepensionäri abikaasa Kokkuleppe mõttes ning et abiprogrammi raames Venemaal korteri saanud isikule võis keelduda elamisloa pikendamisest. Kuna ringkonnakohus leidis, et VS § 12 lg 9 p 4 elamisloa pikendamisest keeldumine ei riiva isiku põhiõigusi - õigust perekonnaelule - siis ei pidanud ringkonnakohus vajalikuks hinnata apellantide väidet, et VS § 12 lg 9 p 4 on põhiseadusevastane seetõttu, et see säte ei võimalda täitevvõimule diskretsiooni. Küll aga leidis ringkonnakohus, et VS § 12 lg 9 p 4 kehtestamisel
8. aastal ja selle rakendamisel aastal 2001 ei rikutud põhimõtet, et seadusel ei tohi olla tagasiulatuvat jõudu.
9. Riigikohtu halduskolleegiumi otsuse motivatsiooni esimeses osas puudutatakse esimest ja teises osas teist küsimust. I
10. V. Dorfman on läbi kolme kohtuastme väitnud, et ta on sõjaväepensionär Kokkuleppe mõttes. T. Dorfman on väitnud, et ta on sõjaväepensionäri abikaasa Kokkuleppe mõttes. Selle väite õiguslik tähendus elamisloa pikendamise otsustamisel seisneb selles, et Kokkuleppe artikli 2 punkti 1 järgi saab kokkuleppe subjektiks oleva sõjaväepensionäri, tema perekonnaliikme ja toitja kaotanud isiku elamisloa andmisest keelduda vaid põhjendusega, et isik on ohtlik Eesti riigi julgeolekule. Kassaatoreid aga ei loetud elamisloa pikendamisest keeldumisel Kokkuleppe subjektideks, mistõttu siseminister jättis nende elamisloa pikendamata VS § 12 lg 9 p 4 alusel seetõttu, et isik sai Venemaal abiprogrammi alusel korteri, ning kohtud jätsid ministri käskkirja jõusse.
11. Kolleegium on seisukohal, et isiku õigusliku seisundi kindlaksmääramisel pole tähtis mitte ainult
12. juulil 1994 alla kirjutatud Kokkulepe, vaid ka samal päeval alla kirjutatud Leping.
13. Lepingu artikli 3 punkti 1.1 järgi kohustus Vene Föderatsioon viima oma relvajõud Eestist välja
14. augustiks
15. Lepingu artikli 1 järgi mõisteti "relvajõude" all Eesti Vabariigi territooriumil asuvate Vene Föderatsiooni relvajõudude ja piirivalvevägede juhtimisorganeid, operatiivkoondisi, väekoondisi, väeosasid, ettevõtteid, asutusi, organisatsioone ja sõjaväeõppeasutusi. "Relvajõudude koosseisu kuuluvate isikute" all mõisteti relvajõududes tegevteenistuses olevaid sõjaväelasi ja relvajõududes töötavaid tsiviilisikuid. "Relvajõudude koosseisu kuuluvate isikute perekonnaliikmete" või "nende perekonnaliikmete" all mõisteti Lepingu artiklis 3 relvajõudude koosseisu kuuluvate isikute abikaasasid, alaealisi lapsi, nende ülalpidamisel olevaid isikuid. Lepingu artiklist 2 punktist 1 tulenevalt sisaldab relvajõudude väljaviimine Eesti Vabariigi territooriumilt isikute osas relvajõudude koosseisu kuuluvate isikute ja nende perekonnaliikmete väljasõitu, välja arvatud Eesti Vabariigi kodanikud, kes ei soovinud lahkuda tema territooriumilt, ja relvajõududes töötavad tsiviilisikud. Lepingu artikli 2 punkt 3 sätestas, et artikli 2 punkti 1 toime laieneb ajutiselt ka juhtumitele, mis on kirjeldatud artikli 12 punktis
16. Lepingu artikli 12 punkt 3 nägi ette: "Relvajõudude koosseisu kuuluvate isikute perekonnaliikmete tunnistuste kehtivusaega pikendatakse kuni ühe aastani arvates Relvajõudude väljaviimise lõppmomendist Eesti Vabariigi territooriumilt Eesti Vabariigi Migratsiooniameti poolt tasuta põhjendatud juhtudel, mille alla käib ka nendel eluruumide puudumine Vene Föderatsiooni territooriumil või ravi lõpetamise vajadus."
17. Seega on Lepingu regulatsioon ühemõtteliselt selge - Vene Föderatsioon kohustus
18. juuliks 1994 Eestist välja viima kõik sama aasta
19. juuli seisuga Eestis asuvad Vene Föderatsiooni relvajõudude tegevteenistuses olevad sõjaväelased ilma ühegi erandita. Eestisse võisid jääda vaid selliste isikute perekonnaliikmed, kellel oli Eesti kodakondsus. Teised tegevteenistuses olevate sõjaväelaste perekonnaliikmed võisid Eestisse jääda kuni korteri saamiseni. Lepingu eesmärgiga vastuolus oli selliste
20. juulil 1994 tegevteenistuses olnud isikute Eestisse jäämine, kes jäid erru pärast
21. juulit
22. Samasugune seisukoht tuleneb ka Lepingu ja Kokkuleppe ratifitseerimisseadusest. Ratifitseerimisseaduse § 2 p-s 3 deklareeris Eesti, et relvajõudude väljaviimist mõistab Eesti Vabariik selliselt, et Vene Föderatsioon viib käesoleva seaduse paragrahvis 1 nimetatud Lepingus käsitletud territooriumilt välja kõik tema relvajõud ja nende koosseisu
23. aasta
24. juuli seisuga kuulunud isikud ja nende perekonnaliikmed vastavalt Lepingu artikli 2 punktile 1, samuti isikud, kes viibisid Eestis hiljem Lepingu artikli 3 punkti 2 alapunktide 2.2 ja 2.3 alusel.
25. Lepingu järgi Eestisse jäänud sõjaväepensionäride õiguslikku seisundit reguleerib Kokkulepe. Kolleegiumi arvates on Kokkuleppe sõjaväepensionäride elamislube puudutav regulatsioon piisavalt selge, et olla iserealiseeruv (vt mutatis mutandis Riigikohtu halduskolleegiumi
26. oktoobri
27. a otsuse asjas nr 3-3-1-43-02 punkt 16 - RT III 2002, 28, 310).
28. Elamisloa andmise ja pikendamise seisukohalt on Kokkuleppes tähtis artikli 2 punkt 1, mis sätestab: "Sõjaväepensionärid, nende perekonnaliikmed ning toitja kaotanud isikud saavad elamisloa Eesti Vabariigis isikliku taotluse alusel, välja arvatud isikud, kellele Eesti Vabariigi Valitsuse otsusel põhjendusega keelduti elamisluba andmast ohu tõttu Eesti riigi julgeolekule." Kokkuleppe see säte kehtestab Kokkuleppe subjektidele oluliselt soodsamad elamisloa andmise ja pikendamise tingimused kui isikutele, kes pole hõlmatud Kokkuleppega. Kokkuleppest tulenevalt saab Vene Föderatsiooni sõjaväepensionärile, tema perekonnaliikmele ja toitja kaotanud isikule elamisloa andmisest keelduda üksnes ohu tõttu Eesti riigi julgeolekule. Kokkuleppega mittehõlmatud isikutele otsustatakse elamisloa andmine

alusel, mis sätestab palju avaramad võimalused keelduda elamisloa andmisest või pikendamisest (vt mutatis mutandis Riigikohtu halduskolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus asjas nr 3-3-1-43-02 punkt 15).
3. Kokkuleppe artikli 2 punkti 1 kohaldamise tingimuseks on aga see, et isik peab olema Kokkuleppe subjekt. Kokkuleppe artikkel 1 määratleb Kokkuleppes kasutatavaid mõisteid järgmiselt: "Järgnevad terminid tähendavad:
4. "sõjaväepensionärid" - isikud, kes on lastud erru sõjaväeteenistusest ning saavad pensioni ja toetust Vene Föderatsiooni vahendite arvelt;
5. "toitja kaotanud isikud" - isikud, kes saavad toetust seoses toitja kaotusega, kes kuulus punktis 1 osutatud isikute kategooriasse;
6. "perekonnaliikmed" - sõjaväepensionäride ja toitja kaotanud isikute perekonnaliikmed - abikaasad, alaealised lapsed ja ülalpeetavad isikud." Kokkuleppe artikli 2 punkt 3 sätestab: "Vene pool esitab Eesti poolele hiljemalt 30 päeva pärast käesoleva Kokkuleppe allakirjutamist artiklis 1 nimetatud isikute ja nende perekonnaliikmete nimekirja ja täpsustab osutatud nimekirja iga järgneva aasta
7. jaanuariks." Kolleegium on seisukohal, et Kokkuleppe nendest sätetest tuleneb ühemõtteliselt, et Kokkuleppe subjektiks saavad olla üksnes sõjaväepensionärid, kes omasid pensionäri staatust Kokkuleppe allakirjutamise päeval, s.o
8. juulil
9. Seda järeldust kinnitab ka ratifitseerimisseadus. Ratifitseerimisseaduse § 4 p-s 1 deklareeriti et sõjaväepensionäridena mõistab Eesti Vabariik isikuid, kes viibisid Eesti Vabariigi territooriumil, olid erru arvatud ning said pensioni ja toetust Vene Föderatsiooni vahendite arvelt enne käesoleva seaduse paragrahvis 1 nimetatud Kokkuleppe sõlmimist, s.o enne
10. aasta
11. juulit, ega pidanud Eestist lahkuma vastavalt Lepingule. Ratifitseerimisseaduse § 4 p-s 2 deklareeriti, et sõjaväepensionäride, toitja kaotanud isikute ja perekonnaliikmete nimekirja iga-aastast täpsustamist mõistab Eesti Vabariik kui aasta jooksul Eestist lahkunud või surnud isikute väljaarvamist nimekirjast. Kolleegium on seisukohal, et Lepingu ja Kokkuleppe eesmärgiga ei saa olla kooskõlas seisukoht, et kokkuleppejärgse soodsa õigusliku režiimi omandavad ka isikud, kes olid tegevteenistuses
12. juulil 1994, kuid keda Eestist välja ei viidud ja kes jäid reservi või erru pärast lepingu allakirjutamist, samuti nende perekonnaliikmed, kes pidid Lepingu järgi Eestist lahkuma.
13. Kolleegium on seisukohal, et Eesti riik ei olnud kohustatud andma elamisluba sellistele isikutele, kes pidid Lepingu järgi Eestist lahkuma, kuid ei lahkunud Eestist. Kui aga isik, kes Lepingu järgi pidi Eestist lahkuma, sai hiljem tähtajalise elamisloa, siis viibib ta Eestis õiguslikul alusel. Selliselt antud tähtajalise elamisloa pikendamisel tuleb isikut käsitada NSVL või Venemaa relvajõududes teeninud kaadrisõjaväelasena või selle perekonnaliikmena, kelle elamisloa pikendamise taotlus tuleb lahendada

ga selliste isikute jaoks kehtestatud alustel ja korras. Kokkuleppejärgne soodne õiguslik režiim ei saa laieneda sellisele isikule hoolimata sellest, et talle makstakse pensioni samas korras kui isikutele, kes on sõjaväepensionärid Kokkuleppe mõttes. Elamisloa andmise või pikendamise otsustamisel Kokkuleppe artikli 2 punkti 1 alusel ei saa otsustava tähtsusega olla see, et isikule makstakse pensioni samas korras, kui näeb ette Kokkulepe.

1. Käesolevas asjas on halduskohtu poolt tuvastatud, et V. Dorfman ei olnud Kokkuleppe sõlmimise ajaks sõjaväeteenistusest erru lastud ja ta ei saanud pensioni ega toetust Vene Föderatsiooni vahendite arvelt. Seda seisukohta on halduskohus põhjendanud viitega halduskohtu toimiku lehele 14 (koopia V. Dorfmani pensionitunnistusest), millest nähtub, et V. Dorfman arvati erru ja sõjaväepension määrati talle
2. novembril
3. Ringkonnakohus asus samale seisukohale (ringkonnakohtu tl 57).
4. Käesolevas asjas väidab kassaator, et V. Dorfman polnud küll kantud sellesse nimekirja, mille Vene Föderatsioon pidi esitama hiljemalt 30 päeva pärast Kokkuleppe allakirjutamist, kuid V. Dorfman on lülitatud hiljem täiendavalt esitatud nimekirja. Hoolimata järeldusest, et V. Dorfman pidi Lepingu järgi Eestist lahkuma ega saanud seetõttu olla Kokkuleppe subjekt, analüüsib kolleegium siin ka Kokkuleppe artiklis 2 nimetatud nimekirja ja hiljem esitatud nimekirjade õiguslikku tähendust. Kokkuleppe artikli 1 punkt 1 ja ratifitseerimise seaduse § 4 punkt 1 ei sea sõjaväepensionäri käsitlemisel kokkuleppejärgse sõjaväepensionärina tingimuseks, et isik on kantud vastavasse nimekirja. Kokkulepe nägi ette nimekirja koostamise ja täpsustamise kohustuse Vene poolele, kuid ei sidunud sõjaväepensionärile sotsiaalsete tagatiste andmist tema nimekirja kandmisega. Kokkuleppe ratifitseerimise seaduses on Eesti pool andnud omapoolse tõlgenduse sellele, kuidas mõista Kokkuleppe art 2 punktis 3 käsitletud nimekirja iga-aastast täpsustamist. See on tõlgendus, mis on antud Kokkuleppe ratifitseerimisel ning Vene pool ei ole seda Kokkuleppe art 13 korras vaidlustanud. Selline tõlgendus on kohtule siduv ning kohus ei saa ainuüksi asjaolust, et nn lisanimekirjad edastati Välisministeeriumi poolt KMA-le teha järeldust, et Eesti pool on ka nn lisanimekirju pidanud aktsepteerituteks. Kui lugeda sõjaväepensionärile sotsiaalsete tagatiste andmisel määravaks fakt, et taotleja on kantud
5. aasta lõpuni koostatud ja Eesti poolele esitatud nimekirja, tähendaks see Kokkuleppe art 1 p 1 näidatud tingimuste laiendamist ning sellist pädevust kohtul ei ole.
6. Kassatsioonkaebuses väidetakse, et kohtud pole V. Dorfmani elamisloa pikendamisest keeldumise õiguspärasuse hindamisel arvestanud erandliku asjaoluga - sellega, et V. Dorfman oli sõjaväelane (raudteelane), kes korraldas Vene Föderatsiooni sõjaväelaste õigeaegset lahkumist Eestist. Kolleegiumi arvates kassaatori see väide pigem kinnitab kohtute järeldust, et V. Dorfman oli tegevteenistuses ka pärast
7. juulit
8. Kolleegium on seisukohal, et isegi kui V. Dorfman korraldas Vene Föderatsiooni vägede lahkumist Eestist, ei saanud sellest tuleneda tema õigus jääda Eestisse Lepingu alusel. Leping kohustas ühemõtteliselt Vene Föderatsiooni kõik sõjaväelased Eestist välja viima
9. augustiks
10. Ka reguleeris Leping üksikasjalikult seda, kuidas võib teha Eestis viibivate Vene Föderatsiooni relvajõudude koosseisus muudatusi, et tagada nimetatud relvajõudude tähtaegne lahkumine Eestist. Lepingu artikli 3 punkt 2.2 sätestas, et Eesti Vabariik lubab põhjendatud juhtudel Vene Föderatsiooni relvajõudude sõjaväelastest koostatud teenindus-, transport-, laadimis- ja valveüksuste saabumist ja lühiajalist viibimist Eesti Vabariigi territooriumil. Lepingu artikli 3 punkt 2.3 sätestas, et Eesti lubab erandjuhtudel ohvitserkonna, mitšmanite ja lipnike vahetust.
11. Kokkuvõtvalt märgib kolleegium, et V. Dorfman pole Kokkuleppe subjekt. V. Dorfman pole sõjaväepensionär, kellele elamisloa pikendamisest saab keelduda ainult siis, kui ta kujutab endast ohtu Eesti riigi julgeolekule. V. Dorfman on välisriigi relvajaõududes kaadrisõjaväelasena teeninud isik, kelle elamisloa andmist ja pikendamist reguleerib mitte Kokkulepe, vaid Välismaalaste seadus. V. Dorfmani abikaasa T. Dorfman on Vene Föderatsiooni kodanik. Kuna V. Dorfmani ei saa käsitleda Kokkuleppe subjektina, siis ei saa Kokkuleppe subjektina käsitleda ka tema abikaasat T. Dorfmani. II
12. V. Dorfmani ja T. Dorfmani elamisloa pikendamisest keeldumise üheks aluseks oli

§ 12

lg 9 p 4, mis sätestab: "Elamisloa andmisest ja pikendamisest keeldutakse, kui: 4) isik on võtnud kohustuse Eesti Vabariigist lahkuda, saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal või saanud Eestist lahkumiseks toetust." 26. Vaidlust pole selle üle, et V. Dorfman sai Vene Föderatsioonis korteri. Käesolevas asjas algab vaidlus juba sellest, kas V. Dorfman sai Vene Föderatsioonis korteri Ameerika Ühendriikide abiprogrammi raames. V. Dorfman leiab, et ta ei saanud seda korterit rahvusvahelise abiprogrammi raames, sest ta tasus osa korteri hinnast (3000 USA dollarit) oma vahenditest. Seega tuleb kõigepealt peatuda küsimusel, kas VS § 12 lg 9 p 4 üldse saab laieneda V. Dorfmanile ja T. Dorfmanile.

§ 12

lg 9 p 4 küll eeldab, et isik ei ole ise oma vahendite arvelt soetanud välismaal elamispinda. Oluline on, et isik saanuks elamispinna välismaal rahvusvahelise abiprogrammi kaudu. Selle sätte kohaldamist ei sea seadus sõltuvusse sellest, et korter peab olema saadud täies ulatuses tasuta. Halduskohus ja ringkonnakohus on tuvastanud, et lepingus märgitud korteri ostuhinnast (27 940 USA dollarit) tasus V. Dorfman üksnes umbes ühe kümnendiku (2940 dollarit). Ülejäänu tasuti USA rahvusvahelise arengu fondi vahenditest. Kohtud leidsid, et V. Dorfman sai rahvusvahelise abiprogrammi kaudu korteri välismaal. Kolleegium on seisukohal, et selles küsimuses kohaldasid halduskohus ja ringkonnakohus VS § 12 lg 9 p 4 õigesti.

1. Kassaatorid väidavad ka seda, et kohtud rikkusid TsMS § 227 lg 1 ja 2, § 231 lg 4 ning § 94, kui nad lugesid tuvastatuks, et T. Dorfman teadis oma abikaasa osalemisest abiprogrammis. Siin väidab kassaator: "Õiguslikeks argumentideks pole halduskohtu poolt öeldud ja ringkonnakohtu poolt tunnustatud arusaam "On äärmiselt ebausutav, et enne perekonna jaoks nii tähtsa sammu astumist abikaasad omavahel seda läbi ei arutanud. Sellised olulised kogu pere elukorraldust puudutavad otsustused langetatakse normaalses perekonnas ühiselt, vähemalt teise poole teadmisel ja heakskiidul." TsMS § 94 loetleb ammendavalt asjaolusid, mida pole vaja tõendada. "Äärmiselt ebausutavat" asjaolu pole seadusandja pidanud tõendamisest vabastamise aluseks." Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Ringkonnakohus asus seisukohale: "Vastupidiselt apellatsioonkaebuses väljendatule ei ole halduskohus rajanud oma väidet, et T. Dorfman oli teadlik abikaasa osalemisest rahvusvahelises abiprogrammis, oletusele, vaid antud haldusasjas kindlaks tehtud faktile, mis rääkis vastu T. Dorfmani vastupidise sisuga ütlustele ja muutis selle väheusutavaks. Selleks faktiks oli T. Dorfmani ja V. Dorfmani pikaaegne abielu. Kõrvutades T. Dorfmani ütlusi eeltoodud faktiga oli halduskohtul alust pidada T. Dorfmani ütlusi "äärmiselt ebausutavaks" (ringkonnakohtu tl 60). Kohtul on menetlusseadustikust tulenev ülesanne hinnata protsessiosaliste väiteid ja esitatud tõendeid. Halduskohus ja ringkonnakohus pidasid seda väidet paljasõnaliseks.
2. Veel väidavad kassaatorid, et V. Dorfman ei saanudki abiprogrammis osaledes võtta oma abikaasale siduvat avalik-õiguslikku kohustust - "Absoluutselt ebaõige ja ebaõiglane on kohtute seisukoht, et üks abikaasa võib võtta teisele abikaasale ilma viimase nõusolekuta siduvaid juriidilisi kohustusi." Üldjuhul ei saa üks abikaasa tõepoolest võtta teisele abikaasale kohustusi. Kuid abiprogrammis osalemisel korteri saamise tingimuseks oli kogu perekonna lahkumine Eestist. Abiprogrammis osalemise avalduse esitamise õigus oli üksnes sõjaväelastel, mitte aga nende perekonnaliikmetel. Saadava korteri suurus oli sõltuvusse seatud Eestist lahkuva perekonna suurusest. Sellises olukorras abiprogrammis osalemisel, kui sõjaväelasest abikaasa näitas sooviavalduses ära, et korteri saamisel lahkub Eestist kogu tema perekond, oli teise abikaasa nõusolek eelduslik.
3. Veel väidavad kassaatorid: 2)

§ 12

lg 9 p 4 on põhiseadusevastane ja rikub Põhiseaduse §-des 26 ja 27 sätestatud õigusi, kuna pole esiteks demokraatlikus ühiskonnas vajalik ja teiseks ei anna täitevvõimule kaalutlusõigust; 3) siseminister kohaldas tagasiulatuvalt

§ 12

lg 9 p 4, mida sai kohaldada vaid tulevikus aset leidvate faktide suhtes; 4) siseministri käskkiri on motiveerimata. Kauaaegse sisserändaja elamisloa pikendamise otsustamisel ei teostatud kaalutlusõigust, ehkki Põhiseaduse § 3 järgi oli ministril diskretsioonikohustus.

1. Nende väidete osas peatub kolleegium kõigepealt (otsuse punktid 31-33) VS § 12 lg 9 p 4 tagasiulatuva kohaldamise küsimusel. Kui kassaatorite suhtes on tagasiulatuvalt kohaldanud sätet, mida saanuks kohaldada ainult tulevikus aset leidvate faktide suhtes, siis pole kolleegiumil vajadust kassaatorite teisi väiteid puudutada.
2. Paragrahvi 12 lõike 9 punkt 4 lülitati

sse põhiseaduskomisjoni algatatud

muutmise ja täiendamise seaduse § 5 muutmise seaduse eelnõu (98 SE) vastuvõtmisega aastal 1999.

s puudub säte, mis täpsustaks, kas § 12 lg 9 p 4 tohib kohaldada ka minevikus aset leidnud faktide suhtes. Kui on tekkinud kahtlus sätte tõlgendamisel, siis tuleb kolleegiumi arvates kasutada kõiki tõlgendusmeetodeid, sealhulgas ka teleoloogilist. Piirduda ei saa grammatilise tõlgendusega. Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve asjade lahendamisel korduvalt püüdnud välja selgitada eesmärki, mille saavutamiseks vastav õiguslik regulatsioon on kehtestatud (näiteks

1. oktoobri
2. a otsuse asjas nr 3-4-1-7-01 punkt 19 - RT III 2001, 26, 280;
3. aprilli
4. a otsuse asjas nr 34-1-2-02 punkt 18 - RT III 2002, 11, 108;
5. juuni
6. a otsuse asjas nr 3-4-1-6-02 punkt 13 - RT III 2002, 18, 202;
7. juuli
8. a otsuse asjas nr 3-4-1-7-02 punkt 15 - RT III 2002, 22, 251). Seadusandja eesmärki välja selgitamata satuks kohus raskustesse näiteks regulatsiooni proportsionaalsuse hindamisel.
9. Riigikogus eelnõu esimesel lugemisel põhjendas eelnõu algataja esindaja seda sätet järgmiselt: "Probleem on seotud eeskätt nende Nõukogude Liidu sõjaveteranidega, kes on saanud Ameerika Ühendriikidest toetust Eestist lahkumiseks, kuid seejärel teinud säärase tembu, et toetuse tasku pistnud ja Eestisse tagasi tulnud. Seega on nad petnud Eesti riiki, Ameerika Ühendriike ja ilmselt ka Vene Föderatsiooni. Käesolev eelnõu muudaks

muutmise ja täiendamise seaduse kahte sätet. Esiteks, selgemaks muudetakse alused, mida käsitletakse ohuna riigi julgeolekule. Riigi ametkonnad on seisukohal, et praegune sõnastus ei määratle selgepiiriliselt riigi julgeolekule ohtlikku tegevust. Seepärast tuleks asendada mõiste "võidakse käsitleda" selgepiirilisema mõistega "käsitletakse". Teine säte räägib konkreetselt isikutest, kes on rahvusvahelise abiprogrammi kaudu saanud elamispinna välismaal või toetust Eesti Vabariigist lahkumiseks. Nendelt võetakse võimalus Eestis elamisluba saada ja seega riiki petta." Teisel lugemisel ütles eelnõu algataja esindaja: "Teine küsimus puudutab neid isikuid, kes on saanud rahvusvaheliste abiprogrammide kaudu välismaal elamispinna või toetuse Eestist lahkumiseks, kuid ei ole tegelikult lahkunud või on Eestisse tagasi pöördunud. See on äärmiselt ebamoraalne käitumisviis ja riik peab selles küsimuses oma seisukoha selgelt välja ütlema. Riik ei võta selle sättega endale kohustust anda elamisluba isikutele, kes on selle raha või elamispinna kätte saanud ja on sel teel riiki, nii Eesti riiki kui ka Ameerika Ühendriike, kes on põhiliselt nimetatud programmi finantseerinud, petnud. Need isikud on tegelikult kas Eestisse jäänud või Eestisse tagasi pöördunud." 33. Seega on Riigikogus seaduseelnõu menetlemisel ühemõtteliselt silmas peetud isikuid, kes olid rahvusvahelise abiprogrammi alusel enne seadusemuudatust saanud välismaal korteri, kuid ei lahkunud Eestist. Seadusandja on omistanud VS § 12 lg 9 p-le 4 tagasiulatuva mõju (ebaehtsa tagasiulatuva jõu), mis iseenesest pole põhiseadusevastane. Tagasiulatuva jõu võib anda ka koormavale seadusesättele, kui selleks on põhjendatud vajadus ja sellega ei kahjustata ebaproportsionaalselt isiku õiguspärast ootust. Kolleegium võikski piirduda selle tõdemisega, et siseministril oli õigus kohaldada VS § 12 lg 9 p 4 isikute suhtes, kes enne selle sätte jõustumist olid saanud korteri abiprogrammi raames. Siiski käsitab kolleegium otsuse punktis 34 seadusandja poolt valitud lahenduse - tagasiulatuva mõju andmise lubatavust. 34.

§ 12

lg 9 p 4 tõepoolest omistab elamisloa mitteandmise sätestamisel õigusliku tähenduse faktile, mis leidis aset enne selle sätte jõustumist - abiprogrammi raames korteri saamine välisriigis. Tõsi on seegi, et Eesti riik polnud abiprogrammi pooleks. Ometi ei saa need asjaolud iseenesest tuua kaasa VS § 12 lg 9 p 4 põhiseadusevastaseks tunnistamist. Üldjuhul tõepoolest ei tohi usalduse kaitse seisukohalt anda isikule negatiivseid tagajärgi toovale seadusele tagasiulatuvat mõju. Nimetatud abiprogrammi raames korteri saanud isikud võtsid aga ise endale vabatahtlikult kohustuse jätta maha senine korter (kodu) ning lahkuda Eestist ja edaspidi viibida Eestis välismaalasena üldistel alustel. Seega ei saa 1999. aastal

s sätestatud regulatsioon, mis lõppkokkuvõttes võimaldab sellistel isikutel Eestis viibida vaid viisa alusel, olla isikule üllatuslik. Usalduse kaitse seisukohalt pole kolleegiumi arvates see regulatsioon põhiseadusevastane.

1. Kassatsioonkaebuses väidetakse, et elamisloa pikendamisest keeldumisega on rikutud Põhiseaduse §-des 26 ja 27 sätestatud õigusi. Perekonnaelu kaitset käsitleb Põhiseaduse kaks paragrahvi. Paragrahvi 26 esimene lause sätestab igaühe õiguse perekonna- ja eraelu puutumatusele, paragrahvi 27
2. lõige aga kinnitab, et perekond on rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all. Säte annab igaühele õiguse eeldada, et riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei sekku perekonna- ja eraellu muidu, kui Põhiseaduses nimetatud eesmärkide saavutamiseks. Sellele õigusele vastab riigivõimu kohustus mitte sekkuda perekonnaellu. Paragrahvi 27
3. lõige puudutab perekonnaelu välist kaitset ja annab isikule õiguse riigi positiivsele tegevusele, mis aitaks tal elada täisväärtuslikku perekonnaelu. Riik on kohustatud tagama ka välismaalase õiguse elada Eestis täisväärtuslikku perekonnaelu, kuid see õigus pole piiramatu (vt mutatis mutandis Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
4. märtsi
5. a otsus asjas nr 3-4-1-2-01 - RT III 2001, 7, 75).
6. Õigus perekonnaelule ja õigus eraelule on kaks iseseisvat õigushüve, mille kaitsealad võivad osaliselt kattuda. Kolleegium märgib, et sõltuvalt olukorrast võib elamisloa pikendamisest keeldumine riivata kas õigust perekonnaelule või õigust eraelule.
7. Kassatsioonkaebuses küll väitekase, et rikutud on Põhiseaduse §-des 26 ja 27 sätestatud õigusi, kuid on jäetud täpsustamata, millist ülalnimetatud hüvedest on silmas peetud. Esimese ja teise astme kohtu toimikutest ilmneb, et peetakse silmas V. Dorfmani ja T. Dorfmani õigust perekonnaelule. Kohtud tuvastasid, et perekond koosneb käesoleval ajal V. Dorfmani ja T. Dorfmanist. Nad mõlemad on Venemaa kodanikud. Mõlemad vaidlustasid elamisloa pikendamisest keeldumise.
8. Kohtud leidsid, et siseministri käskkiri, millega ei pikendatud elamislube, ei riiva V. Dorfmani ja T. Dorfmani õigust elada perekonnaelu.
9. Kolleegium ei nõustu kohtute põhjendusega, et sekkumine perekonna põhiõigusesse puudub. Perekonnaelu põhiõiguse riivet tuleb kolleegiumi arvates tunnustada ka siis, kui elamisluba keeldutakse pikendamast mõlemale abikaasale. Põhiõiguste tõhusa kaitse tagamiseks asub kolleegium seisukohale, et põhiõiguste kaitseala tuleb tõlgendada laialt. Pärast riive tuvastamist tuleb aga jõuda selgusele, kas põhiõigusesse sekkumine ka rikub seda põhiõigust.
10. Kassaatorid leiavad, et VS § 12 lg 9 p 4 on põhiseadusevastane, kuna ei võimalda kaalutlusõigust. Kaalutlusõigus (diskretsiooniõigus) seondub proportsionaalsusega. Proportsionaalsuse ja kaalutlusõiguse kohta üldiselt arvab kolleegium järgmist (punktid 41-43).
11. Seadustes on nii mõnigi kord kehtestatud regulatsioon, mis ei anna seaduse rakendajale kaalutlusõigust. Seadusega kehtestatud sellise õigusliku regulatsiooni põhiseaduslikkust, mis ei võimalda täitevvõimul kasutada kaalutlusõigust, on Riigikohus käsitanud mitmes põhiseaduslikkuse järelevalve asjas. Riigikohus on leidnud, et põhiõiguse riivet saab pidada õigustatuks vaid siis, kui on järgitud proportsionaalsuse põhimõtet. Kasutatavad vahendid peavad olema proportsionaalsed saavutatava eesmärgiga. Riigikohus on ebaproportsionaalsuse tõttu tunnistanud põhiseadusevastaseks seadusi, mis ei anna täitevvõimule kaalutlusõigust (vt mutatis mutandis
12. aprilli
13. a otsus asjas nr 3-4-16-2000 - RT III 2000, 13, 140;
14. märtsi
15. a otsus asjas nr 3-4-1-2-01 - RT III 2001, 7, 75;
16. mai
17. a otsus asjas nr 3-4-1-6-01 - RT III 2001, 15, 154;
18. oktoobri
19. a otsus asjas nr 3-4-1-701 - RT III 2001, 26, 280;
20. veebruari
21. a otsus asjas nr 3-4-1-1-03 - RT III 2003, 5, 48). Riigikohtu üldkogu on aga põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-7-01 möönnud ka seda, et diskretsiooni mittevõimaldav regulatsioon võib olla proportsionaalne, s.o kooskõlas Põhiseadusega (vt mutatis mutandis
22. oktoobri
23. a otsuse p 24 - RT III 2001, 26, 280). 42.

§ 12

lg 9 p 4 tõepoolest ei anna täitevvõimule kaalutlusõigust pärast seda, kui on tuvastatud, et isik sai abiprogrammi alusel korteri välisriigis. Iseenesest ei ole kaalutlusõiguse seadusega mittesätestamine vastuolus Põhiseadusega. Ka Haldusmenetluse seadus, mis küll jõustus

1. jaanuaril 2002 - seega pärast vaidlustatud käskkirja andmist - seostab täitevvõimu kaalutlusõiguse igal üksikul juhul sellega, kas seadusandja on selle õiguse andnud või andmata jätnud. Haldusmenetluse seaduse § 4 lg 1 annab kaalutlusõiguse legaaldefinitsiooni - "Kaalutlusõigus (diskretsioon) on haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel." Sama paragrahvi lõige 2 sätestab nõuded kaalutlusõiguse teostamisele "Kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve."
2. Kaalutlusõigust on täitevvõimul vaja selleks, et tagada proportsionaalsuse põhimõtte rakendamine. Kaalutlusõigus pole eesmärk omaette. Otsustus võib olla proportsionaalne ka siis, kui seadus pole kaalutlusõigust sätestanud. Ka regulatsioon, mis ei võimalda kaalutlusõigust, võib rakendamisel anda proportsionaalse tulemuse. Seadusandjal on õigus kehtestada regulatsioon, mis ei võimalda diskretsiooni. Loomulikult peab seadusandja diskretsiooni mittevõimaldava regulatsiooni kehtestamisel kaaluma seda, kas regulatsioon on proportsionaalne. Kolleegium on seisukohal, et kui seadusandja pole kaalutlusõigust sätestanud, siis võib tekkida küsimus kaalutlusõigust mittevõimaldava regulatsiooni põhiseaduspärasusest. Nimelt võib seadusega sätestatud regulatsioon olla mitteproportsionaalne.
3. Kassaatorid väidavad, et õiguse üldtunnustatud põhimõtte kohaselt võib põhiõigust piirata teise isiku õiguste ja vabaduste kaitseks. Rahvusvahelise abiprogrammi raames korteri omandamine ei riku teiste isikute põhiõigusi. Kolleegium ei saa nõustuda kassaatorite poolt põhiõiguste piiramise võimalusele antud nii kitsa lähenemisega, sest kassaatoritega nõustumine poleks kooskõlas Riigikohtu poolt põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses võetud seisukohtadega.
4. Põhiõiguste piiramist on käsitletud põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi mitmes otsuses. Perekonnapõhiõiguse piiramist käsitles kolleegium
5. märtsi
6. a otsuses asjas nr 3-4-1-2-01 (RT III 2001, 7, 75). Selle otsuse punktis 15 asus kolleegium järgmisele seisukohale: "Õigus riigi positiivsele tegevusele, mis aitaks isikul elada Eestis täisväärtuslikku perekonnaelu, ei ole piiramatu põhiõigus. Põhiõiguse või vabaduse piiramise põhjuseks võib olla mõni teine sama kaaluga õigusväärtus. Piirangu põhjustena saab arvesse võtta teiste isikute põhiõigusi ja vabadusi või Põhiseaduse norme, mis kaitsevad kollektiivseid hüvesid." Selles asjas luges Riigikohus riigi julgeoleku legitiimseks põhjuseks, et sekkuda välismaalase õigusesse elada Eestis perekonnaelu. Otsuse samas punktis märkis põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium: "Mitmetele Põhiseaduse normidele, eriti preambulale tuginedes võib järeldada, et riigi julgeolek on Põhiseaduse sätte ja vaimu kohaselt väärtus, mida saab tunnustada kui põhiõiguse piiramise legitiimset eesmärki." Halduskolleegiumi arvates saab siit teha vähemalt järgmised järeldused. Riik saab perekonnapõhiõigusesse sekkuda mitte ainult teiste isikute põhiõiguste ja -vabaduste kaitseks. Perekonnapõhiõigusesse saab sekkuda ka arvestades Põhiseaduse norme, mis kaitsevat kollektiivseid hüvesid. Kollektiivsed hüved, mis õigustavad sellesse põhiõigusesse sekkumist, ei ammendu riigi julgeolekuga. Õigusväärtus, mis on konkreetse põhiõiguse piiramise põhjuseks, peab olema sama kaaluga kui põhiõigus, mida piiratakse.
7. Seaduseelnõu Riigikogus menetlemise materjalidest (vt käesoleva otsuse punkt 32) nähtub, et vaidlusalune muudatus sätestati

s selleks, et isik täidaks endale abiprogrammis osalemisel vabatahtlikult võetud kohustuse - kohustuse lahkuda Eestist ja edaspidi saabuda Eestisse välismaalasena üldistel alustel. Mitmetele Põhiseaduse normidele, eriti preambulale tuginedes võib järeldada, et selliselt võetud kohustuse täitmise tagamine on Põhiseaduse sätte ja vaimu kohaselt väärtus, mida saab tunnustada kui põhiõiguse piiramise legitiimset eesmärki. Kolleegium märgib siin veel järgmist. Seadusandja on alates 1993. aastast, mil jõustus Välismaalaste seadus, väljendanud oma selget tahet, et endise NSVL relvajõududes kaadrisõjaväelastena teeninud isikutele ja nende abikaasadele üldjuhul elamisluba ei anta, soovides sellega selliste isikute lahkumist Eestist. Eesti riigi huvides on olnud ka rahvusvahelised abiprogrammid, millega rahastati endise NSVL sõjaväelastele eluaseme muretsemist, võimaldamaks nende lahkumist Eestist.

§ 12

lg 9 p 4 kehtestamise eesmärgiks on seega mitte ainult sanktsioneerida isikute poolt endale Eestist lahkumiseks võetud kohustuse täitmist, vaid see säte väljendab ka Eesti riigi huvi selle vastu, et rahvusvaheliste abiprogrammide raames endise NSVL relvajõudude kaadrisõjaväelaste väljaviimise hõlbustamiseks rahaliste vahendite kulutamine täidaks oma eesmärki.

1. Kuna kolleegiumi arvates on abiprogrammi alusel välismaal elamispinna saanud endise NSVL sõjaväelaste perekonnaellu sekkumise eesmärk legitiimne, siis tuleb järgnevalt analüüsida perekonnaellu sekkumise proportsionaalsust.
2. Proportsionaalsuse hindamist on käsitlenud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium mitmes otsuses. Proportsionaalsuse põhimõte tuleneb Põhiseaduse § 11 teisest lausest, mille kohaselt õiguste ja vabaduste piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud. Piirangu vastavust proportsionaalsuse põhimõttele on kontrollitud kolme tunnuse - abinõu sobivuse, siis vajalikkuse ja seejärel vajadusel ka mõõdukuse - abil. Ilmselgelt ebasobiva abinõu korral pole vaja kontrollida abinõu vajalikkust ja mõõdukust. Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Vaieldamatult ebaproportsionaalne on sobivuse mõttes abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta eesmärgi saavutamist. Sobivuse nõude sisuks on kaitsta isikut avaliku võimu tarbetu sekkumise eest. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Arvestada tuleb ka seda, kuivõrd koormavad erinevad abinõud kolmandaid isikuid, samuti erinevusi riigi kulutustes. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust. (vt mutatis mutandis põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
3. märtsi
4. a otsuse asjas nr 3-4-1-1-02 punkt 15 RT III 2002, 8, 74).
5. Kolleegiumi arvates on VS § 12 lg 9 p 4 puhul seadusandja poolt valitud abinõu kindlasti sobiv, sest elamisloa pikendamisest keeldumine viib lõppkokkuvõttes abiprogrammi alusel välismaal elamispinna saanud isiku Eestist lahkumisele ja eeldatavasti elama asumisele riiki, kus ta omandas nimetatud programmi raames elamispinna. Kolleegium peab valitud abinõud ka vajalikuks, sest ta ei tea valitud eesmärgi saavutamiseks praktiliselt rakendatavat abinõu, mis viiks eesmärgile. Kaaluma peab järelikult valitud abinõu mõõdukust. Mõõdukuse hindamisel on olulised kohtute tuvastatud asjaolud.
6. V. Dorfman ja T. Dorfman on kõigis kolmas kohtuastmes väitnud, et nad on kauaaegsed sisserändajad. Ringkonnakohtu istungil nõustus siseministri esindaja selle väitega: "Jah Tatjana Dorfman on kauaaegne sisserändaja ja ka Valeri Dorfman on kauaaegne sisserändaja" (ringkonnakohtu tl 45).
7. Kolleegium on seisukohal, et kassaatorite esindaja ületähtsustab käesolevas asjas soovitust nr
8. Kassaatorid väitavad, et see soovitus tunnustab riigi õigust saata kauaaegne sisserändaja välja ainult siis, kui ta kujutab endast tõsist ohtu riigi julgeolekule või ühiskondlikule turvalisusele. Kassaatorid jätavad tähelepanuta sama soovituse § 3.a.ii, mis sätestab, et pikaajaliselt riigis viibiva immigrandi elamisloa võib tühistada, kui ta on tegelikult kauem kui kuus kuud elanud väljaspool liikmesriiki, ilma selle perioodi pikendamist taotlemata.
9. Korteri ostu-müügi leping V. Dorfmaniga sõlmiti septembris
10. Selle lepinguga sai V. Dorfman Ameerika Ühendriikide abiprogrammi raames Sankt-Peterburgis korteri, mille hinnaks on lepingus märgitud 27 940 USA dollarit. Sellest 25 000 dollarit tasuti abiprogrammi vahenditest. 2940 dollarit tasus V. Dorfman. Halduskohtu otsuses on tuvastatud: "Ka nähtub V. Dorfmani vastustest KMA küsimustele, et sel kombel saadud korter on kaebajal endiselt alles ja selles elavad väidetavalt tema sugulased." Abiprogrammi raames korteri saamine tähendas, et isik on arvestanud asjaoluga, et korter eraldatakse talle sinna elama asumiseks, korteri saamine tingib Eestis asuva elamispinna mahajätmise, lahkumise Eestist ja võimaluse pöörduda Eestisse vaid välismaalasena viisa alusel. Abiprogrammis osalemisega on ta Eestist lahkumisel kindlustanud oma perekonna vajalikus suuruses elamispinnaga teises riigis. Abiprogrammis osalemise ja selliste kohustuste võtmise ja õiguste omandamisega isik lõi tiheda sideme oma kodakondsusjärgse riigiga. Kolleegium rõhutab siin ka Sankt-Peterburgis asuva korteri rahalist väärtust.
11. a sõlmitud lepingus on korteri hinnaks märgitud 27 940 USA dollarit, millest abiprogrammi vahendite arvelt kaeti 25 000 dollarit. Kui isik on Eestist lahkumist eeldava enda taotletud hüve - korteri - saanud, siis ei ole ainuüksi asjaolu, et ta hiljem ümber mõtleb ega soovi enam Eestist lahkuda, põhjuseks, et käsitleda tema hiljem esitatud elamisloa taotluse ilma erandi tegemise võimaluseta rahuldamata jätmist sätestavat normi põhiseadusevastasena. Need asjaolud on olulised ka juhul, kui diskretsiooni korras otsustatakse kauaaegse sisserändaja ja tema perekonnaliikmete elamisloa pikendamist.
12. Kolleegiumi arvates on oluline analüüsida ka Eesti riigi tegevust. V. Dorfman ja T. Dorfman said viieks aastaks tähtajalised elamisload
13. aastal.
14. aastal

sse lülitatud § 19 lg 9 p 4 aruteludest Riigikogus nähtub, et Eesti riik teadis sellest, et on isikuid, kes abiprogrammis osalemisel võtsid endale Eestist lahkumise kohustuse. Siseministri esindaja on aga kinnitanud, et nimekirjad isikutest, kes osalesid abiprogrammis, sai Eesti riik aastal 2001, et elamisloa pikendamisest keelduti esimesel võimalusel pärast seda, kui saadi teada, et isik osales abiprogrammis. Ministri esindaja viitas ka sellele, et isegi kui tähtajalise elamisloa kehtivuse ajal oleks teatavaks saanud isiku osalemine abiprogrammis, polnuks seaduslikku alust 1996. aastal antud tähtajalise elamisloa kehtivuse ennetähtaegseks lõpetamiseks.

§ 14

lg 2 p 1 näeb ette elamisloa tühistamise sama seaduse § 12 lg-s 4 ja lg 9 p-des 1 ja 2 nimetatud juhtutel, mitte aga § 12 lg 9 p-s 4 nimetatud juhul. Kolleegiumi arvates on Eesti riik sekkunud V. Dorfmani ja T. Dorfmani perekonnaellu mõistliku aja jooksul.

1. Intensiivset perekonnaellu sekkumist võimaldav VS § 12 lg 9 p 4 regulatsioon oleks kolleegiumi arvates nendel asjaoludel proportsionaalne ka kauaaegse sisserändaja suhtes. Kirjeldatud asjaoludel elamisloa pikendamisest keeldumine on õigustatud ka T. Dorfmani suhtes, kes on sündinud Eestis ja omandanud 1990-ndatel aastatel Venemaa kodakondsuse. Sellise regulatsiooni alusel tehtus haldusotsustus tõepoolest sekkub intensiivselt V. Dorfmani ja T. Dorfmani perekonnaellu. Selline sekkumine ei võta aga nendelt võimalust elada perekonnaelu. Neil on võimalik elada perekonnaelu oma kodakondsusjärgses riigis, kuhu elama asumiseks nad abiprogrammi raames saidki korteri. Kolleegium peab käesolevas asjas proportsionaalseks VS § 12 lg 9 p 4 regulatsiooni, mille järgi elamisloa pikendamise otsustamisel puudub kaalutlusõigus, kui isik sai abiprogrammi alusel korteri välisriigis ja kohustus korteri saamisel Eestist lahkuma.
2. Kolleegium ei nõustu kassaatorite väitega, et siseministri vaidlustatud käskkiri on seadusevastane seetõttu, et käskkirjas pole kaalutud elamisloa pikendamisest keeldumise tagajärgi.

§ 12lg 9 p 4 ei võimaldanud diskretsiooni.

56. Eeltoodu põhjal nõustub kolleegium halduskohtu ja ringkonnakohtu enamiku seisukohtade ja V. Dorfmani ja T. Dorfmani kaebuste kohta tehtud lõppjäreldusega. Kolleegium aga ei nõustu kohtute seisukohaga, et vaidlustatud käskkiri ei sekku V. Dorfmani ja T. Dorfmani põhiõigusesse. Kolleegium leidis, et riivatakse perekonnapõhiõigust ja analüüsis seejärel VS § 12 lg 9 p 4 ja selle alusel toimunud sekkumise põhiseaduspärasust ning jõudis järeldusele, et põhiõigusesse on sekkutud õiguspäraselt ja käesolevas asjas pole põhjust kahelda

nimetatud sätte põhiseaduspärasuses. Seega jääb kassatsioonkaebus rahuldamata. Küll aga leiab kolleegium, et muuta tuleb halduskohtu ja ringkonnakohtu otsuse motiive, milles kohtud asusid seisukohale, et puudub põhiõiguse riive. Halduskohtu ja ringkonnakohtu otsuse need motiivid tuleb asendada Riigikohtu halduskolleegiumi otsuse vastavate motiividega. Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel