KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-3-10-02 Otsuse kuupäev 17. märts 2003 Kohtukoosseis Eesistuja Uno Lõhmus, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergand

§ 23

lg 2 järgi tuleks seda seadust, mis kergendab karistust pärast teo toimepanemist, kohaldada ka neile isikutele, kes on juba süüdi mõistetud ja kannavad karistust. Kui jätame neile karistust kergendava seaduse kohaldamata, siis eraldame isikud kahte gruppi - süüdimõistetud ja veel süüdimõistmata isikuteks - ega kohtle neid võrdselt.

1. Riigikogu nimel arvamust avaldanud õiguskomisjon juhib Riigikohtu tähelepanu sellele, et kriminaalkolleegium on rikkunud avalduse menetlusse võtmisega Põhiseaduse sätteid ja seetõttu, milline ka ei oleks üldkogu lahend, võib tekkida kahtlus selle õiguspärasuses. KarSRS § 1 lõigete 1-3 Põhiseadusele vastavuse kontrollimise taotluse esitamine kuulub õiguskantsleri pädevusse. Õiguskomisjoni arvates ei laiene Põhiseaduse § 23
2. lõike teise lause toime isikutele, kes kannavad jõustunud kohtuotsuse järgi karistust. Karistust kohaldatakse karistuse määramisel või mõistmisel kohtuvälises või kohtumenetluses. Isiku jaoks on jõustunud otsuse õiguslikuks tagajärjeks karistuse kandmine ja riigi jaoks karistuse täitmine, mitte enam karistuse kohaldamine. Kergendava kriminaalseaduse tagasiulatuva jõu valikuta ja piiramatu rakendamine võib viia Põhiseaduse meelevaldse tõlgendamiseni.
3. Õiguskantsler leiab samuti, et KarSRS § 1 ei ole vastuolus Põhiseaduse §-ga 23 ega § 12 lg 1 esimese lausega. Õiguskantsler märgib,

§ 23

lg 2 teine lause kehtestab privileegi, mis ulatub klassikalisest nulla poena põhimõttest kaugemale. See säte annab igaühele õiguse, et tema suhtes kohaldataks kergemat karistust, kui seadus sätestab pärast õiguserikkumise toimepanemist kergema karistuse. Põhiõiguste printsiibilise käsitluse korral hõlmab Põhiseaduse § 23 lg 2 teise lause kaitseala kõik juhud, kui pärast teo toimepanemist selle eest ettenähtud karistust kergendatakse. Seega laieneb selle sätte toime ka isikutele, kes kannavad karistust jõustunud kohtuotsuse järgi. Põhiseaduse § 23 lg 2 teine lause ei loetle põhiõiguse piiramise tingimusi. Piiramist võivad õigustada lisaks eesmärgile kaitsta teisi põhiõigusi ka objektiivsed põhiseaduslikud õigusväärtused, nagu demokraatia, õigusriik või sotsiaalriik. Käsitletud põhiõiguse riivet õigustab õiguskindluse ja õigusselguse põhimõte. Õigusharu reformi korral peab olema üheselt selge üleminekusäte. Põhiseaduse § 23 lg 2 teisest lausest tulenevat põhiõiguse riivet õigustab ka Põhiseaduse § 12 lg 1 esimeses lauses sätestatud üldine võrdsuspõhiõigus ja kohtusüsteemi efektiivse toimimise tagamise eesmärk. Õiguskantsleri arvates on vaatlusalune põhiõiguse piirang sobiv, vajalik ja mõõdukas. Uue seaduse jõustumise ajahetk selle kohaldamise piirina konkreetsetes asjades on võimalik ja mõistlik lahendus. Riigil ei ole kohustust vaadata ümber jõustunud kohtuotsuse alusel karistust kandvate isikute karistusi.

1. Ka justiitsminister on seisukohal, et KarSRS § 1 vastab Põhiseaduse § 23 lõikele 2 koostoimes § 12 lõikega
2. Justiitsministri arvates puudutab Põhiseaduse § 23 lg 2 teine lause vaid isikuid, kelle suhtes ei ole tehtud lõplikku kohtuotsust. Ka õiguskindluse põhimõttest tuleneb, et see lause ei kohusta pärast karistuse mõistmist kohaldama kergemat seadust. Vastupidine seisukoht looks olukorra, kus karistusõiguslikud kohtuotsused lõplikult ei jõustukski, sest iga muudatus karistusseaduses sisaldab endas potentsiaalset kohustust need uuesti läbi vaadata. Justiitsministri arvates vastab Põhiseaduse selline tõlgendus rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetele ja normidele. Justiitsministri kinnitusel ei järeldu eelnevast, et meie Põhiseadus ei lubaks jõustunud kohtuotsuseid enam üldse puudutada. Riik võib teatud juhtudel amnestia ja armuandmisega või muul viisil isikuid karistuse kandmisest vabastada või nende karistust kergendada.
3. Riigi peaprokuröri arvamus ühtib Riigikogu ja justiitsministri omaga selles,

§ 23

lg 2 teise lause toime ei laiene isikutele, kes kannavad karistust jõustunud kohtuotsuse järgi. ASJASSEPUUTUVAD SEADUSED

1. Kriminaalkoodeksi § 139 lg 3
2. aprilli 1996.a redaktsioonis (RT 1992, 20, 287 ja 288...RT I 1996, 31, 631): "§
3. Salajane vargus [....]

§ 15

tunnustab igaühe õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. S.B. kaebus puudutab Põhiseaduses nimetatud õigusi, sest ta tõstatab küsimuse Põhiseaduse §-s 23 sätestatud seaduse, mis näeb teo toimepanemise eest ette kergema karistuse, tagasiulatuvast mõjust. Põhiseaduse §-st 15 tulenevalt saab Riigikohus jätta S.B. kaebuse menetlemata üksnes siis, kui S.B-l on muul tõhusal viisil võimalik kasutada talle Põhiseaduse samas paragrahvis ettenähtud õigust kohtulikule kaitsele. Üldkogu tuletab meelde, et 22. detsembri 2000 aasta määruses nr 3-3-1-38-00 rõhutas sama kogu kohtusse pöördumise õiguse lünkadeta kaitset. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni praktika põhjal kinnitas üldkogu samuti,

§-dest 13, 14 ja 15 tuleneb õigus tõhusale menetlusele enda kaitseks (Vt RT III 2001, 2, 14, p 15, 19). Seega peab kohtusse pöördumise õigus tagama põhiseaduslike õiguste võimalikult tõhusa kaitse.

1. Üldkogu kaalub seepärast, millised kohtuliku kaebe võimalused on S.B-l põhiõiguse väidetava rikkumise kontrollimiseks. Karistusseadustiku rakendamise seaduses on sätestatud, et kuriteo eest mõistetud karistusest vabastamise otsustab prokuröri taotlusel maa- või linnakohtu kohtunik ainuisikuliselt kirjalikus menetluses (§ 1 lg 6). Seega esitab prokurör kohtule taotluse, kui ilmneb seaduse § 1 lg-te 1-3 nimetatud karistuse kandmisest vabastamise asjaolu. Kui prokurör nelja kuu jooksul, arvates karistusseadustiku jõustumisest, ei esita kohtule karistusest vabastamise taotlust, siis võib süüdimõistetu teha ühe kuu jooksul kaebuse prokurörile, kes peab selle kaebuse edastama otsustamiseks maa- või linnakohtule (§ 9). Maa- või linnakohtu kriminaalkaristusest vabastamise või vabastamata jätmise määruse peale võib esitada kaebuse Riigikohtule (§ 10 lg 1). Sellisest regulatsioonist järeldub esiteks, et kuni
2. jaanuarini 2003 ei olnud süüdimõistetul võimalik taotleda karistusest vabastamise otsustamist, ja teiseks, alates nimetatud kuupäevast võib karistusest vabastamist taotleda vaid KarSRS § 1 lõigetes 1-3 märgitud aluste olemasolul. S.B. neis lõigetes nimetatud isikute ringi ei kuulu, mistõttu on prokuröril õigus jätta kaebus kohtule edastamata. Halduskohtumenetluse seadustik annab küll võimaluse vaidlustada prokuröri kaebuse edastamata jätmise otsus halduskohtus, kuid halduskohus pole pädev otsustama isiku karistusest vabastamise üle. Üldkogul on põhjust arvata, et kaebuste menetlemine halduskohtus ning maa- ja linnakohtus kestaks sedavõrd kaua, et selgus kaebaja õiguste rikkumise kohta saabuks alles siis, kui S.B. on kandnud ära kogu talle mõistetud karistuse. Üldkogu leiab, et S.B-l pole kasutada tõhusat menetlust oma põhiõiguse kaitseks. Seda asjaolu, kaalul olevaid põhiõigusi ja kantud karistuse kestust arvestades ei leia üldkogu õigustusi jätta S.B. kaebus sisuliselt menetlemata. Üldkogu võtab arvesse ka vajadust anda kohtutele selged juhised, kuidas samasuguseid juhtumeid lahendada. II
3. S.B. kaebust arutanud kriminaalkolleegium andis asja läbivaatamiseks üldkogule seetõttu, et kolleegiumi arvates tuleb kaebuse lahendamise käigus anda hinnang Karistusseadustiku rakendamise seaduse vastavusele Põhiseaduse § 23 lõikele 2 selle koostoimes § 12 lõikega
4. Paragrahvi 23 lõike 2 teise lause järgi kohaldatakse kergemat karistust, kui seadus pärast õiguserikkumise toimepanemist sätestab kergema karistuse. Põhiseaduse § 12 lõike 1 esimeses lauses on aga sätestatud üldine võrdsuspõhiõigus.
5. Kaebuse sisulise arutamisega edasi minnes on seetõttu kõigepealt vaja otsustada, kas Põhiseaduse § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõigus laieneb kohtuotsuse järgi karistust kandvatele isikutele. Asjaosalised jäid selles osas eriarvamustele. Riigikogu, justiitsminister ja peaprokurör avaldasid arvamust, et karistust kergendava seaduse mõju ulatub kuni lõpliku kohtuotsuse tegemiseni. Nende arvates kohaldatakse karistust süüteo eest karistuse määramisel või mõistmisel kohtuvälises või kohtumenetluses. Kohtualuse kaitsja ja õiguskantsler seevastu väitsid,

§ 23

lg 2 teise lause toime laieneb ka isikutele, kes kannavad jõustunud kohtuotsuse järgi karistust.

1. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 7 lg 1 sätestab kaks olulist karistamise põhimõtet: 1) isikut saab süüdi tunnistada ja karistada teo eest üksnes siis, kui see tegu selle toimepanemise ajal kehtinud siseriikliku või rahvusvahelise õiguse järgi oli kuritegu (nullum crimen sine lege); 2) õigusnormi rikkumise korral ei või kohaldada raskemat karistust kui kuriteo toimepanemise ajal ettenähtu (nulla poena sine lege). Inimõiguste kohus on eristanud ka kolmandat põhimõtet: analoogia kasutamise keeldu karistusõiguses. Kuriteo toimepannud isiku õigust seadusega sätestatud kergema karistuse tagasiulatuvale mõjule konventsioon ja selle kohaldamispraktika täna ei taga. Põhiseaduse sõnastamisel on eeskujuks võetud ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikkel 15 lg 1, mis kattub Põhiseaduse § 23 sõnastusega. Ka Euroopa Liidu põhiõiguste hartas on ette nähtud põhimõte, et kui pärast kuriteo toimepanemist nähakse seadusega ette leebem karistus, siis kohaldatakse seda karistust.
2. Osa riike on kergema karistuse tagasiulatuva mõju põhimõtet täpsustanud või sätestanud karistusseadustikes. Näiteks Poola
3. aasta kriminaalkoodeksis on sätestatud, et kui uue seaduse järgi teo eest, mille kohta on tehtud otsus, on ette nähtud karistus, mille ülemmäär on madalam kui kohtuotsusega mõistetud karistus, siis karistuse pikkust vähendatakse uue seaduse järgi ette nähtud karistuse ülemmäärani (§ 4 lg 2). Hispaania
4. a karistusseadustikus on kirjas, et seadusel, mis kergendab isiku olukorda, on tagasiulatuv mõju, kuigi otsus on kuulutatud ja täide viidud (§ 2 lg 2). Samasugune põhimõte on omaks võetud Läti
5. a kriminaalkoodeksis (§ 5 lg 2) ja Vene Föderatsiooni
6. a kriminaalkoodeksis (§ 10 lg 5). Need näited lubavad järeldada, et mitme Euroopa riigi karistusseadustikud laiendavad isiku olukorda kergendava kriminaalseaduse toime ka karistuse kandmise ajale.
7. Karistusseadustiku § 5 lg 2 üldisem sõnastus - "seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud" - ei anna piisavat teavet seaduse tagasiulatuva toime ulatuse kohta. Karistusseadustiku rakendamise seaduse menetlemise arutelu Riigikogus heidab valgust seadusandja tahte kujunemisele. Õiguskomisjoni poolt
8. aprillil 2001 algatatud seaduseelnõu § 2 lg 1 p 1 oli algselt sõnastatud järgmiselt: "kui isikule kriminaalkoodeksi järgi mõistetud vabadusekaotuse tähtaeg ületab karistusseadustiku eriosa vastavas paragrahvis sätestatud vangistuse tähtaega, vähendatakse tema karistuse tähtaega karistusseadustiku eriosa vastavas paragrahvis sätestatud vangistuse ülemmäära piiridesse või vabastatakse isik karistuse kandmisest, kui ärakantud karistus ületab ülemmäära." Eelnõu menetlemise käigus sellest sättest loobuti. Eelnõu teisel lugemisel
9. juunil 2002 selgitas õiguskomisjoni esimees Riigikogule järgmist: "Pean ütlema, et viimastel komisjoni istungitel tõusetusid päris mitmed põhimõtteliselt uue käsitlusega küsimused [...] See põhiline muudatus on praegu selles, et õiguskomisjoni seisukoha järgi ei revideerita selle eelnõu kaudu enam kõiki
10. aasta
11. septembriks jõustunud haldus- ja kriminaalkaristusi. [...] Komisjon heitis pilgu ka meie põhiseadusele ja põhiseaduse § 23 ei kohusta otseselt üle vaatama jõustunud kohtuotsuseid. [...] Siit tegi komisjon järelduse, et pärast õiguserikkumise toimepanemist kergema karistuse kohaldamine osutub võimalikuks ainult karistuse mõistmise ajal, mitte pärast seda, kui kohus on oma otsuse teinud. Siis ei ole see enam võimalik. Vaatasime ka, kuidas need küsimused on lahendatud välismaal. Leidsime, et meie karistusseadustiku eelnõu loomisel on paljuski aluseks olnud Saksamaa karistusõigus. Sealse karistusseadustiku kommentaar Saksa karistusõigusele ütleb otsesõnu, et kergemat karistust kohaldava seaduse tagasiulatuva jõu põhimõte ei tähenda kohustust teha tagantjärele uut otsust. [...] Seega võime nentida, et rahvusvahelisest õigusest ega ka meie põhiseadusest ei tulene üldist kohustust vaadata üle jõustunud kohtuotsusega määratud karistused."
12. Üldkogu arvates on Saksa karistusõigus küll oluliselt mõjutanud meie karistusseadustiku sõnastust, kuid selle abil Põhiseaduse § 23 lg 2 teist lauset tõlgendada ei saa. Esiteks ei näe Saksa Liitvabariigi põhiseadus ette põhimõtet, et kergemat karistust ettenägeval seadusel on tagasiulatuv mõju. Teiseks on Saksa karistusseadustikus sõnaselgelt sätestatud, et kui seadust, mis kehtis teo lõpuleviimise ajal, muudetakse enne otsuse tegemist, siis kohaldatakse kergemat seadust (§ 2 lg 3).
13. Põhiseaduse § 23 lg 2 teise lause kaitseala piiride kindlaksmääramisel tuleb üldkogu arvates silmas pidada, et ajaloolistest põhjustest ja suuremast abstraktsuse astmest tingituna võib Põhiseaduses kasutatava mõiste sisu erineda üksikute õigusharude samade mõistete sisust. Kuigi karistusõiguses mõistetakse sõnade "karistuse kohaldamine" all karistuse määramist või mõistmist kohtuvälises või kohtumenetluses, ei pruugi Põhiseaduses kasutatud samadel sõnadel olla täpselt sama tähendus. Põhiseaduse terminitel võib sageli olla iseseisev tähendus.
14. Üldkogu on seisukohal,

§ 23

lg 2 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale. Põhjendid selliseks tõlgendamiseks oleksid järgmised. 1) Üldkogu arvates tuleb kaitseala määratlemisel eelistada avaramat käsitlust, mis võimaldab tagada põhiõiguste lünkadeta kaitse ja kaaluda erinevaid põhiseaduslikke väärtusi. 2) Karistusseadustiku § 5 lg 2 sõnastus - "seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud" - ei sea kaitsealale piire. 3) Seadusandja nägi Karistusseadustiku rakendamise seaduses ette mõne grupi isikute kriminaalkaristuse kandmisest vabastamise. Nendeks on isikud, kelle tegu pole Karistusseadustiku järgi enam karistatav, kes kuriteo toimepanemise ajal olid nooremad kui neljateistaastased ja kelle kuriteokoosseisule vastab uue seaduse järgi väärteokoosseis. Seega laiendas seadusandja kergema karistuse toime isikutele, kelle suhtes oli tehtud süüdimõistev otsus ja kes juba kandsid karistust. 4) Üldkogu arvestab ka teisi kaalul olevaid põhiõigusi. Õigus vabadusele on oluline põhiseaduslik väärtus, mida on vaja arvestada Põhiseaduse § 23 lg 2 teise lause kaitseala määramisel. 5) Selline tõlgendus ühtib mitme Euroopa riigi karistusõiguse normidega (vt eespool p 22). III

1. Kuuendat aastat salajase varguse eest vanglakaristust kandva S.B. Põhiseadusega ettenähtud õigust karistuse kergendamisele piirab Karistusseadustiku rakendamise seadus, sest see seadus ei näe ette nende isikute vabastamist karistuse kandmisest, kellele Kriminaalkoodeksi järgi mõistetud vabadusekaotuse tähtaeg ületab Karistusseadustiku vastavas paragrahvis sätestatud vangistuse tähtaega. Karistusseadustiku rakendamise seadus näeb ette, et karistuse kandmisest vabastatakse isik, kes on süüdi mõistetud Kriminaalkoodeksi järgi kuriteo eest, mis Karistusseadustiku järgi ei ole enam kuriteona karistatav. Samuti isik, kes kuriteo toimepanemise ajal oli noorem kui neljateistaastane (§ 1 lg-d 1-3). Osale karistust kandvatele isikutele kohaldatakse kergemat karistusseadust. Seevastu neile (S.B. nende hulgas), kes kannavad pikemaajalist karistust, kui Karistusseadustik samasuguse teo eest ette näeb, kergemat karistusseadust ei kohaldata. Järelikult on riivatud ka õigust võrdsele kohtlemisele. Kuna Põhiseaduse § 12 lg 1 esimeses lauses ja § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõigused ei ole piiramatud, tuleb järgnevalt hinnata riive põhiseaduspärasust.
2. Põhiseaduse nimetatud paragrahvides ei ole loetletud põhiõiguse piiramise tingimusi. Seepärast saab üldkogu arvestada põhiõiguse piiramise õigustusena vaid teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi. Riigikohus arvestab eelkõige neid väärtusi, millele osutati Karistusseadustiku rakendamise seaduse eelnõu menetlemisel Riigikogus. Riigikogu
3. juuni
4. a istungi stenogrammist võib lugeda Riigikogu õiguskomisjoni kaalutlusi, mida Riigikogu liikmetele edastas komisjoni esimees: "Komisjon leidis, et karistusõiguse reformi rakendamise eesmärk ei saa olla enne karistusseadustiku jõustumist süüdimõistetud õiguserikkujate karistuse kandmisest vabastamine ega mõistetud karistuste üldine leevendamine. Selline lähenemisviis ei ole meie arvates kooskõlas ühiskonna õiglustundega ega ka õigustatud ootusega. Samuti ei ole otstarbekas ega ökonoomne panna riigile kohustust uuesti läbi vaadata kõik mõistetud haldus- ja kriminaalkaristused." Üldkogu leiab, et ühiskonna õiglustunne ja kohtusüsteemi efektiivne toimimine on väärtused, millega võib õigustada põhiõiguse piiramist. Eesti riigi rajamist õiglusele rõhutab Põhiseaduse preambula, kohtusüsteemi efektiivne toimimine on oluline väärtus, eriti õigusharu reformi ajal.
5. Menetluse käigus ei seadnud asjaosalised kahtluse alla fakti, et
6. septembrini 2002 kehtinud Kriminaalkoodeksiga võrreldes kergendab Karistusseadustik salajase varguse eest määratavat karistust. IV
7. Asudes kaaluma, kas põhiõiguse piirang on kooskõlas Põhiseaduse §-s 11 sätestatud tingimustega, lähtub üldkogu S.B.le mõistetud karistusest. Teisisõnu, üldkogu otsib vastust küsimusele, kas demokraatlikus ühiskonnas on vaja piirata vanglakaristust kandva isiku õigust, et tema suhtes kohaldataks kergemat karistust, mis jõustus tema karistuse kandmise ajal. Proportsionaalsuse põhimõte tuleneb Põhiseaduse § 11 teisest lausest. Üldkogu kontrollib piirangu vastavust proportsionaalsuse põhimõttele kolme tunnuse - abinõu sobivuse, vajalikkuse ja mõõdukuse - abil. Ilmselgelt ebasobiva abinõu korral ei ole vaja kontrollida abinõu vajalikkust ja mõõdukust. Kui aga abinõu on sobiv, kuid pole vajalik, siis puudub vajadus kontrollida selle mõõdukust. Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Sobivuse seisukohalt on vaieldamatult ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta eesmärgi saavutamist. Sobivuse nõude sisuks on kaitsta isikut avaliku võimu tarbetu sekkumise eest. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt eesmärgi tähtsust (vt Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsust
8. märtsist 2002 asjas nr 3-4-1-1-02 - RT III 2002, 8, 74, p 15).
9. Üldkogu nõustub, et juba lahendatud kohtuasjade uus läbivaatamine koormab kohtuid ja suurendab kohtunike töökoormust, mis võib kaasa tuua kohtuasjade läbivaatamise aja pikenemise. Õigusharu reformi tõttu tekib niigi uusi lahendamist vajavaid õigusprobleeme. Seega, silmas pidades kohtusüsteemi efektiivse toimimise eesmärki, on see abinõu sobiv ja vajalik.
10. Üldkogu arvates pole aga õiguse piirang mõõdukas. Varguse eest suures ulatuses nägi Kriminaalkoodeks karistuseks ette vabadusekaotuse kolmest kuni kaheksa aastani, Karistusseadustik aga vangistuse kolmekümnest päevast kuni viie aastani. Seega alandas uus seadus varguse eest ettenähtava vangistuse alamja ülemmäära. Karistusseadustiku eelnõu seletuskiri põhjendusi karistuse kergendamiseks ei sisalda. Seetõttu tuleb eeldada, et seadusandja arvates vastab varguse eest ettenähtud vangistuse pikkus süü suurusele, võimaldab mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, arvestab õiguskorra kaitsmise huvisid (vt KarS § 56 lg 1) ning tagab sellega karistuse eesmärkide saavutamise. S.B. on vanglakaristust kandnud enam kui viis aastat, mistõttu tänaste arusaamade järgi on tema karistamise eesmärk saavutatud. Tema olukorra kergendamata jätmine riivab intensiivselt tema õigust kergema karistuse kohaldamisele ja ka õigust vabadusele (PS § 20). Selline piirang ei ole proportsionaalne kohtusüsteemi efektiivse toimimise eesmärgiga. Neid isikuid, kes kannavad vanglakaristust, mille kestus ületab Karistusseadustikus samasuguse kuriteo eest ettenähtud vanglakaristuse ülemmäära, ei ole nii palju, et karistuste ülevaatamine koormaks liigselt kohtuid ja kahjustaks kohtusüsteemi efektiivset toimimist.
11. Piirangut ei õigusta üldkogu arvates ka õigluse argument. Seadusandja arvestab karistuste kehtestamisel, et teo eest ettenähtav karistus vastaks teo ohtlikkusele ja oleks õiglane. Kuna seadusandja alandas varguse eest ettenähtud vangistuse alam- ja ülemmäära, siis tuleb järeldada, et viit vangla-aastat ületav karistus varguse eest ei ole täna enam õiglane.
12. Eeltoodut arvestades jõudis üldkogu veendumusele, et nende karistust kandvate isikute, kellele Kriminaalkoodeksi järgi mõistetud vabadusekaotuse tähtaeg ületab Karistusseadustiku eriosa vastavas paragrahvis sätestatud vangistuse tähtaega, Põhiseaduse § 23 lg 2 teises lauses ja § 12 lg 1 esimeses lauses ettenähtud õiguste piiramine nende koostoimes ei vasta § 11 lg-s 2 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttele. Nende isikute karistuse tähtaega tuleb vähendada Karistusseadustiku eriosa vastavas paragrahvis ettenähtud vangistuse ülemmäära piirini või isik vabastada, kui tema poolt ärakantud karistus ületab ülemmäära. V
13. Lisaks eeltoodule märgib üldkogu, et kergemat karistust ettenägeva seaduse kohaldamata jätmine nendele karistust kandvatele isikutele, kellele enne
14. septembrit 2002 Kriminaalkoodeksi järgi mõistetud vabadusekaotuse tähtaeg ületab Karistusseadustiku eriosa vastavas paragrahvis sätestatud vangistuse tähtaega, võib kaasa tuua Põhiseaduse § 12 lg 1 esimeses lauses sätestatud üldise võrdsuspõhiõiguse rikkumise eraldi võetuna.
15. Üldkogu tuletab meelde,

§ 12

lg 1 esimeses lauses sätestatud üldise võrdsuspõhiõiguse, mille kaitseala hõlmab kõik eluvaldkonnad, riivega on tegemist siis, kui leiab aset ebavõrdne kohtlemine (Vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

1. märtsi
2. a otsus 3-4-1-1-02, p 13). Põhiseaduse § 12 lg 1 esimest lauset tuleb tõlgendada ka õigusloome võrdsuse tähenduses. Õigusloome võrdsus nõuab üldjuhul, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Selles põhimõttes väljendub sisulise võrdsuse idee: võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Kuid mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kaht isikut, isikute gruppi või olukorda koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt. Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust. (Vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
3. aprilli
4. a otsus nr 3-4-1-2-02 - RT III 2002, 11, 108, p 17; Riigikohtu üldkogu
5. novembri
6. a otsus 3-1-1-77-02 - RT III 2002, 32, 345, p 22.)
7. Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 3 lg 3 sätestab, et kui pärast Karistusseadustiku jõustumist mõistetakse karistust kuriteo eest, mis on toime pandud enne Karistusseadustiku jõustumist, lähtutakse teo toimepanemise ajal kehtinud Kriminaalkoodeksi vastavas paragrahvis sätestatud karistusest, kui see näeb ette kergema karistuse. Karistusseadustiku rakendamise seadus ei laienda kergendava karistuse tagasiulatuvat mõju nendele karistust kandvatele isikutele, kes samuti panid kuriteo toime Kriminaalkoodeksi kehtivuse ajal, kuid kellele kohus jõudis karistuse mõista enne Karistusseadustiku jõustumist
8. septembril
9. Karistusseadustikus on mitmete kuritegude eest ettenähtud vangistuse ülemmäär madalam Kriminaalkoodeksi eriosa vastavas paragrahvis sätestatud vabadusekaotuse ülem- või isegi alammäärast. Nii näiteks oli narkootilise või psühhotroopse aine väikeses koguses ebaseadusliku valmistamise või omandamise eest KrK § 210-2 lg 1 järgi ette nähtud vabadusekaotus kolmest kuni seitsme aastani. Sama tegevuse eest teistkordselt või isikute grupi poolt võis Kriminaalkoodeksi järgi karistada vabadusekaotusega viiest kuni kaheksa aastani. Karistusseadustiku § 183 näeb aga nimetatud tegude eest ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. Seega kohtleb seadus ebavõrdselt isikuid, kes panid enne Karistusseadustiku jõustumist samal ajal toime samasuguse teo, kuid kellele karistus mõisteti erineval ajal. Isikule, kelle tegu jõuti menetleda ja karistus mõista enne Karistusseadustiku jõustumist, nägi seadus ette palju rangema karistuse, kui sellele isikule, kellele mõistetakse karistus Karistusseadustiku kehtivuse ajal. Karistusseadustiku rakendamise seadus ei näe ette Kriminaalkoodeksi kehtivuse ajal mõistetud karistuse viimist Karistusseadustikus samasuguse teo eest ettenähtud vangistuse ülemmäärani.
10. Ühel ja samal ajal samasuguse kuriteo toimepannud isikute erineva karistusõigusliku kohtlemise sõltuvusse seadmine kohtuotsuse tegemise ajast on ebamõistlik ja võib mõnikord viia riigi omavoli keelu (PS § 13 lg 2) rikkumiseni. See, millisel ajal kohus isikule karistuse mõistab, ei ole alati tingitud süüdlase käitumisest, vaid ka riigivõimu tegevusest või tegevusetusest kriminaalmenetluses (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
11. aprilli
12. a otsus nr 3-4-1-2-02, p 18), näiteks eeluurimisorganite ja kohtu koormatusest. Asutuste ja ametnike töökiirusega ei saa õigustada isikute erinevat kohtlemist (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
13. septembri
14. a otsus nr 3-4-1-698 - RT I 1998, 86/87, 1434 ja
15. aprilli
16. a otsus nr 3-4-1-2-02). Õigusemõistmise edasilükkumine võib peale riigiorganite töökiiruse olla tingitud ka süüdistatava või kohtualuse käitumisest. Sealhulgas sellest, et viimane kasutab oma menetlusõigusi pahauskselt või hoiab kriminaalmenetlusest kõrvale.
17. Üldkogu järeldab, et Karistusseadustiku kui karistust kergendava seaduse tagasiulatuva mõju laiendamata jätmine nendele karistust kandvatele isikutele, kellele enne
18. septembrit 2002 Kriminaalkoodeksi järgi mõistetud vabadusekaotuse tähtaeg ületab Karistusseadustiku eriosa vastavas paragrahvis sätestatud vangistuse tähtaega, võib kaasa tuua Põhiseaduse § 12 lg 1 esimeses lauses sätestatud üldise võrdsuspõhiõiguse rikkumise. VI
19. Üldkogu märgib, et KarSRS § 1 lg-d 1-3 ei ole iseenesest vastuolus Põhiseadusega. Nendes lõigetes on nimetatud isikud, kes vabastatakse karistuse kandmisest. Põhiseadusega on seadus vastuolus seetõttu, et selles ei ole ette nähtud vanglakaristust kandva isiku karistuse vähendamist Karistusseadustiku eriosa vastavas paragrahvis sätestatud vangistuse ülemmäära piirini.
20. Eeltoodut silmas pidades tuleb S.B. karistuse edasisest kandmisest vabastada. Ehkki kaebaja kandis vanglakaristust üle Karistusseadustikus samasuguse teo eest ettenähtud karistuse ülemmäära, et teki tal õigust saada hüvitust Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse järgi. See seadus annab õiguse saada hüvitist juhul, kui isikult on alusetult vabadus võetud. S.B-lt võeti vabadus seadusjõus kohtuotsusega kuriteo toimepanemise eest. Karistusaja lühendamine kergema karistusseaduse jõustamise tõttu ei ole võrdsustatav alusetu vabaduse võtmisega.
21. Üldkogu rõhutab, et menetles S.B. kaebust kaalul olevaid põhiõigusi arvestades ja S.B. kantud vanglakaristuse kestvust silmas pidades (vt eespool p 18). Samasisulised juhtumid tuleb edaspidi lahendada, lähtudes KarSRS § 1 lg-s 6 ja §-des 9-10 sätestatud menetluskorrast. Seaduse §-s 33 sätestatud tähtaegu tuleb arvestada alates käesoleva otsuse kuulutamisest. Uno Lõhmus, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Jaano Odar, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann, Peeter Vaher Otsuse juurde on lisatud kolm eriarvamust:
22. kohtunik T. Antoni eriarvamus, millega on ühinenud kohtunikud H. Salmann ja V. Kõve
23. kohtunik E. Kergandbergi eriarvamus, millega on ühinenud kohtunikud J. Luik ja H-K. Remmel
24. kohtunik J. Odari eriarvamus.