3-1-3-10-02

Eriarvamus

1. märts 2003 Asja nr 3-1-3-10-02 lahendamisel oli määrava tähtsusega, kuidas tõlgendada Põhiseaduse § 23
2. lõike
3. lauset "Kui seadus sätestab pärast õiguserikkumise toimepanemist kergema karistuse, kohaldatakse kergemat karistust." Riigikogu leidis, et kergendava karistusseaduse tagasiulatuv jõud ei pea laienema neile isikutele, kelle suhtes on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Riigikohtu üldkogu jõudis aga seisukohale, et kergendava karistusseaduse tagasiulatuv jõud puudutab ka neid isikuid ja et Riigikogu on tõlgendanud Põhiseadust ebaõigesti. Arvan, et on võimalik esitada põhjendusi Põhiseaduse viidatud sätte tõlgendamiseks nii Riigikogu kui ka Riigikohtu üldkogu moodi. Üldkogu seisukoht oleks lõppkokkuvõttes õige siis, kui Riigikogu tõlgendus on vastuolus üldtunnustatud õiguspõhimõtetega või ebamõistlik või viiks põhiseadusevastase tulemuseni. Üldkogu põhjendused ei võimalda teha ühtegi sellist järeldust. Selgete ja kaalukate argumentide puudumise tõttu leian, et üldkogu ei ole piisavalt järginud võimude lahususe põhimõtet. Seda eksimust süvendab asjaolu, et asja Riigikohtus menetlemiseks puudus kriminaalmenetlusõiguslik alus. Minu arvamus üldkogu põhjenduste kohta Põhiseaduse § 23
4. lõike
5. lause tõlgendamisel on iga põhjenduse osas eraldi järgmine:
6. Üldkogu tõlgendus tagab põhiõiguste lünkadeta kaitse ja võimaldab kaaluda erinevaid põhiseaduslikke väärtusi. See põhjendus ei selgita, miks on õige laiendada viidatud sättest tulenevat põhiõiguste kaitseala. Võimalikult avara kaitseala loomine võib osutuda ebamõistlikuks. Riigikogu tõlgendus ei tähenda lünka põhiõiguste kaitsmisel. Jätkuv vangistus on antud juhul õigustatud Põhiseadusega kooskõlas oleva seaduse ja jõustunud kohtuotsusega. Põhiseaduslikke väärtusi on seadusandjal karistusseaduste vastuvõtmisel võimalik kaaluda ka kaitseala laiendamata.
7. Karistusseadustiku § 5 lg 2 ei sea põhiõiguste kaitsealale piire. See põhjendus ei ole asjakohane, sest viidatud sättest pole võimalik teha järeldusi ei Riigikogu ega Riigikohtu üldkogu tõlgenduse kasuks.
8. Seadusandja laiendas kergendava seaduse toime mõnele isikute grupile, kusjuures süüdimõistev kohtuotsus oli nende isikute suhtes juba jõustunud. Ka sellest ei ole võimalik teha järeldusi Riigikogu või üldkogu tõlgenduse kasuks. Seadusandjal on amnesteerimise õigus.
9. Arvestada tuleb õigust vabadusele kui olulist põhiseaduslikku väärtust. Riigikogul on õigus seda põhiõigust seadusega piirata. Riigikogu poliitiline tahe karistusõiguse kujundamisel on vaidlusaluses küsimuses üheselt mõistetav.
10. Riigikohtu tõlgendus ühtib mitme Euroopa riigi karistusõiguse normidega. Mitme riigi karistusõigusega on sätestatud teistsugused põhimõtted, millega on kooskõlas Riigikogu tõlgendus. Seega pole ka sellest põhjendusest võimalik teha järeldusi üldkogu tõlgenduse kasuks. Kuna Riigikohtu üldkogu pidas õigeks Põhiseaduse § 23
11. lõike
12. lausega sätestatud põhiõiguste kaitseala laiendamist, siis pidi üldkogu otsima ja kaaluma võimalikke õigustusi sellise tõlgendusega kaasnevaks põhiõiguste piiramiseks. Riigikogu tõlgenduse puhul ei ole kitsama kaitseala tõttu põhiõiguste piiramisega tegemist ja seepärast ei saanudki Riigikogu võimalikke õigustusi ise kaaluda. Riigikohtu üldkogu ei ole võimaliku õigustusena käsitlenud näiteks kohtuotsuse seadusjõudu ja karistuse vältimatust kui põhiseaduslikke väärtusi. Analüüsides õiglust kui põhiõiguste piiramise üht võimalikku õigustust, on Riigikohtu üldkogu märkinud: "Kuna seadusandja alandas varguse eest ettenähtud vangistuse alam- ja ülemmäära, siis tuleb järeldada, et viit vanglaaastat ületav karistus varguse eest ei ole täna enam õiglane." Kuid selline karistus määrati varem kehtinud seaduse alusel, mille õigluses käesolevat asja puudutavas osas tänane seadusandja ei kahtle. Uue seadusega sama kuriteo eest kergema karistuse ettenägemisest ei saa teha järeldust, et karistused varasema seaduse alusel on ebaõiglased. Riigikohus on jätnud sisuliselt põhjendamata, miks tuleb seadusandja tahte vastaselt pidada jõustunud kohtuotsuste alusel kantava karistuse kergendamist õiglaseks. Riigikohtu üldkogu tõlgendus kammitseb seadusandjat ka edaspidi, kui on poliitiline tahe kergendada karistusi. Selline kergendav seadus tooks Riigikohtu tõlgenduse tõttu kaasa varasema seaduse alusel karistust kandvate isikute karistuse kergendamise. Niisugust kaastoimet ei pruugi seadusandja aga soovida. Seepärast võib Riigikohtu tõlgendus hakata piirama karistusõiguse arengut ja töötama lõppkokkuvõttes Riigikohtu üldkogu poolt silmas peetud eesmärkide vastu. Neil põhjustel leian, et Riigikohtu üldkogu otsus on ebaõige. Tõnu Anton Ühinen Tõnu Antoni eriarvamusega: Harri Salmann, Villu Kõve