Eriarvamus Riigikohtu üldkogu 17. märtsi 2003 aasta otsuse 3-1-3-10-02 tegemisel S.B. süüdistusasjas KrK § 139 lg 3 p 1 järgi jäin eriarvamusele ja põhjendan enda seisukohta järgnevalt. 1. Riigikohtu

selle paragrahvi kõik lõiked moodustavad korralise õigusemõistmisega seonduva terviku. See tähendab,

§ 23

lg 2 erinevates lausetes kasutatud termineid "karistuse mõistmine" ja "karistuse kohaldamine" tuleb käsitada sisuliselt sünonüümidena. Kui asuda seisukohale,

§ 23

lg 2 teises lauses sisalduva põhiõiguse toimeala ulatub korralisest õigusemõistmisest kaugemale, siis tõusetub küsimus sellest, kas ka Põhiseaduse § 23 lg-s 3 sisalduva põhiõiguse toimeala ulatub korralisest õigusemõistmisest kaugemale. Nii eitava kui jaatava vastuse korral sellele küsimusele oleks tõsiselt raskendatud viimatinimetatud põhiõiguse sisuline määratlemine. Võib nõustuda justiitsministeeriumi arvamuses esitatud tähelepanekuga,

§ 23

lg 2 teist lauset ei ole võimalik õigesti mõista lahusvõetult esimesest lausest ja et karistuse "kohaldamine" Põhiseaduse § 23 kontekstis ei tähenda mitte karistuse reaalset täideviimist, vaid seadusandja tahtest tulenevalt mingis kindlas spetsiifilises olukorras mingi teistsuguse õigusnormi aluseks võtmist võrreldes tavapärasega. Just sellises tähenduses kasutatakse terminit "kohaldama" ka näiteks Põhiseaduse § 123 lg-s 2 ("Kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid") ning §-s 152 ("Kohus jätab kohtuasja lahendamisel kohaldamata mis tahes seaduse või muu õigusakti, kui see on vastuolus põhiseadusega."). Eelöeldu pinnalt ei ole võimalik nõustuda Otsuse punktis 25 märgituga.

1. Kahtlemata on õige Otsuse punkt 26 alapunktis 3 märgitu, et seadusandja on Karistusseadustiku rakendamise seaduses näinud ette mõne grupi isikute kriminaalkaristuse kandmisest vabastamise. Nendeks on isikud, kelle tegu pole Karistusseadustiku järgi enam karistatav, kes kuriteo toimepanemise ajal olid nooremad kui neljateistaastased ja kelle kuriteokoosseisule vastab uue seaduse järgi väärteokoosseis. Kuid meelevaldne on järeldus, et sel viisil toimides on seadusandja juba asunud laiendama Põhiseaduse § 23 lg 2 teise lause toimet isikutele, kes kannavad karistust. Isikud, kelle tegu karistusseadustiku jõustumise järgselt ei ole enam kuritegu tuleb kahtlemata vabastada karistuse kandmisest. Kuid sellekohane riigipoolne kohustus ei tulene mitte Põhiseaduse § 23 lg 2 teisest lausest, vaid see on tuletatav Põhiseaduse § 23 lg-s 1 sätestatust. Nõue, et riik peaks võrdselt kohtlema nii neid, kelle teod on dekriminaliseeritud kui ka neid, kelle karistusmäära on üksnes muudetud ei ole põhjendatud ja see nõue ei tulene Põhiseaduse § 23 lg 2 teisest lausest.
2. Raske on nõustuda Otsuse p 26 alapunktis 1 sisalduva põhjendusega,

§ 23

lg 2 teises lauses sisalduva põhiõiguse kaitseala määratlemisel tuleb eelistada "avaramat käsitlust, mis võimaldab tagada põhiõiguste lünkadeta kaitse ja kaaluda erinevaid põhiseaduslikke väärtusi." Olen arvamusel, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tuleks tagada põhiõiguste süsteemile vastav õige kaitseala. Seda õiget kaitseala parendada ja avardada püüdes varitseb oht tungida põhjendamatult mingi teise põhiõiguse kaitseala piiridesse - nii nagu käesoleva Otsuse puhul ongi toimunud. Tegelikult võib Otsuse p 26 alapunktis 1 sisalduva taga näha nõustumist: 8.1 õiguskantsleri arvamuses esitatud ja R. Alexy kaudu R. Dworkinile tugineva seisukohaga, et põhiõigused on liigitatavad reegliteks ja printsiipideks; 8.2 õiguskantsleri arvamuses esitatud seisukohaga,

§ 23

lg 2 teises lauses sisalduv põhiõigus on "printsiibilise iseloomuga"; 8.3 õiguskantsleri järeldusega, et printsiibilise iseloomu tõttu hõlmab kõnealuse põhiõiguse kaitseala "kõik juhud, kui pärast teo toimepanemist selle eest ettenähtud karistust kergendatakse". Nõustun nendega, kelle arvates põhiõiguste selgepiiriline jagunemine reegliteks ja printsiipideks on vaid üks paljudest võimalikest teoreetilistes hüpoteesidest, millele on võimalik leida rohkesti kummutatavaid vastuargumente. Igal juhul eeldaks sellest hüpoteesist lähtumine ka meie põhiõiguste kaitsmise praktikas põhjalikku argumenteerimist - seda, mida Otsuses ei sisaldu. Kuid isegi siis, kui aktsepteerida kõnealust põhiõiguste liigitust ja tunnistada,

§ 23

lg 2 teises lauses sisalduv põhiõigus on "printsiibilise iseloomuga", ei ole ei õiguskantsleri arvamusest ega ka mitte Otsusest võimalik välja lugeda põhjendust, miks peaks ja kuidas saaks õigusemõistmise printsiipide toime ulatuda õigusemõistmisest kaugemale.

1. Analüüsides põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses seadusandja mingi sammu väidetavat põhiseadusevastasust, tuleks eriti olukordades, mil küsimus on põhimõtteliselt diskuteeritav, püüda selgitada, kas seadusandja ei ole üldse märganud põhiseaduslikkuse problemaatikat või on õiguslik regulatsioon kujunenud seadusandja teadliku ja tahtliku valiku tulemina. Selgitamaks seadusandja tahet ei saa kõigepealt jätta tähelepanuta, et KarSRakS eelnõu arutamisel Riigikogus märkis Riigikogu õiguskomisjoni esimees V. Linde, et "karistusõiguse reformi rakendamise eesmärk ei saa olla enne karistusseadustiku jõustumist süüdimõistetud õigusrikkujate karistuse kandmisest vabastamine ega mõistetud karistuste üldine leevendamine." Edasises esinemises ütles õiguskomisjoni esimees, et analoogiliselt Saksamaa karistusõiguses omaksvõetud arusaamale on ka Eesti karistusõiguse reformi puhul lähtutud arusaamast, et kergema karistuse tagasiulatuva jõu põhimõtte toime ei ulatu kaugemale kohtuotsuse jõustumisest. KarSRakS eelnõu arutamisel Riigikogus osalenud justiitsminister Märt Rask aga rõhutas, et "karistusõiguse reformi eesmärk ei ole kunagi olnud seaduslikult süüdimõistetud ja kohtu määratud karistust kandvate isikute olukorda kergendada. Selleks on teised vahendid, mida ei ole Eestis kasutatud. Eelkõige pean ma silmas amnestiat. Valitsuse seisukoht oli ühene: mitte mingisugust amnestiat ei tule, kõigil tuleb oma seaduslik karistus lõpuni ära kanda." KarSRakS vastuvõtmise poolt hääletas 68 Riigikogu liiget, vastuhääletajaid ja erapooletuid ei olnud. Eelneva pinnalt ei saa olla kahtlusi selles, et seadusandja tahte kohaselt nähti ette kergema karistuse tagasiulatuvat kohaldamist vaid kuni kohtuotsuse jõustumiseni.
2. Otsuse punktis 23 analüüsitakse minu arvates alusetult taunivalt seadusandja tahte muutumise protsessi, punktis 24 märgitakse, et seadusandja on oma tahte kujunemisel vääralt lähtunud Saksa õiguses valitsevast arusaamast ja punktis 22 on väidetavalt võrdlev-õigusteaduslikku argumentatsiooni kasutades leitud, et Eesti peaks oma Põhiseaduse § 23 lg 2 teises lauses sisalduv põhiõigus tõlgendamisel lähtuma pigem Vene Föderatsiooni, Läti, Poola ja Hispaania kriminaalkoodeksis sisalduva grammatilisest tõlgendamisest. Olen esiteks arvamusel, et mingi riigi karistusseadustikes sätestatu pinnalt ei saa teha järeldusi selle riigi põhiõiguste kaitseala kohta. Teiseks ei ole välistatud, et vähemalt Vene Föderatsioon, Läti ja Poola on tuginenud sotsialismiperioodist pärinevale traditsioonile, et karistusõiguse reformiga kaasnes alati ka karistust kandvate isikute enam või vähem ulatuslik amnesteerimine. Loomulikult säilub amnesteerimisvõimalus ka riigis, milles kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu piiriks on seadusjõustunud kohtuotsus, kuid amnestia on ja saab olla vaid riigi õigus, mitte kohustus. Eesti Vabariigi seadusandja on väljendanud selgelt oma tahet, et asetleidnud karistusõiguse reformiga ei kaasne karistust kandvate isikute totaalset amnesteerimist. Ma ei näe alust taunida seadusandja sellist tahet. Olen seda meelt, et Otsuse võrdlev-õigusteadusliku argumentatsiooni veenvust oleks oluliselt tõstnud, kui lisaks Vene Föderatsiooni, Läti, Poola ja Hispaania kriminaalkoodeksite teksti tsiteerimisele oleks analüüsitud ka nende riikide riigiõiguslikul tasandil valitsevaid arusaamasid. Küsitav on ka see, kuivõrd representatiivselt esindavad just need neli riiki euroopalikku arusaama kergendava karistusseaduse tagasiulatuvast jõust.
3. Leian, et karistuse mõistmist ja eriti õiglase karistuse mõistmist ei ole võimalik käsitada lahus konkreetsetest aja ja ruumi tingimustest. Otsuses sisalduvast Põhiseaduse § 23 lg 2 teise lause tõlgendusest tulenevalt peaksime nähtavasti juba kaitseala tasandil ütlema, et ta kõnealune põhiõigus toimib võrdselt nende suhtes, kes kannavad ja nende suhtes, kes veel ei kanna karistust. See peaks tähendama tegelikku võimalust uue ja kergendava karistusseaduse ajal kehtivatest karistuse mõistmise kõigist põhimõtetest lähtuvalt kohelda nii süüdistatavaid kui ka kõiki süüdimõistetuid - nii neid, kelle suhtes on kohtuotsus jõustunud alles mõne päeva eest kui ka neid, kes on juba aastaid karistust kandnud. Tegelikult oleks aga selline uus ja põhjalik ning karistuse mõistmise kõiki reegleid arvestav "karistuse mõistmine süüdimõistetutele" võimatu. Seetõttu taandub algne ja väidetavalt teoreetiline arusaam Põhiseaduse § 23 lg 2 teise lause võrdsest toimest ka süüdimõistetuile praktikas vältimatult üksnes varem mõistetud karistuse mehhaaniliseks viimiseks uue seaduse "sanktsiooni piiridesse". Kuid kas see on kooskõlas Põhiseaduse § 23 lg 2 teise lause mõttega? Kas me sel viisil saame tagada erineval ajal karistatavate isikute võrdset kohtlemist?
4. Vaatamata Otsusega võrreldes erinevale seisukohale Põhiseaduse § 23 lg 2 teises lauses sisalduva põhiõiguse kaitseala küsimuses, olen arvamusel, et Riigikohtu Üldkogu oli kooskõlas Põhiseaduse §-ga 15 ja § 152 lg-ga 2 põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuna pädev läbi vaatama S.B. kaebust. S.B. oli tõstatanud põhiõigusliku küsimuse seadusjõustunud kohtuotsuse alusel karistust kandes - seega olukorras, mil kõnealuse küsimuse lahendamine on võimalik vaid nn suurt individuaalset konstitutsioonilist kaebust aktsepteerides. Eerik Kergandberg Ühinen Eerik Kergandbergi eriarvamusega: Jaak Luik, Hele-Kai Remmel