← Eesti

3-3-1-12-03

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-12-03 Otsuse kuupäev 18. märts 2003 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel Kohtuasi Anatoli Galitski, Ljubov G

§ 12lg 4 p 7 ja § 12 lg 9 p 4 alusel.

Käskkirja kohaselt teenis A. Galitski 1972-1994 kaadrisõjaväelasena endise Nõukogude Liidu relvajõududes, kust arvati reservi alampolkovnikuna. Seega on ta VS § 12 lg 4 p-s 7 tähendatud välismaalane. Vastavalt VS § 12 lg 9 ple 4 keeldutakse elamisloa andmisest ja pikendamisest, kui isik on saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal. A. Galitski on saanud Ameerika Ühendriikide abiprogrammi raames elamispinna Vene Föderatsioonis. Siseministri

  1. juuli
  2. a käskkirjadega nr 314 ja 319 keelduti määratlemata kodakondsusega Ruslan Galitskile (Anatoli Galitski ja Ljubov Galitskaja poeg) ning Vene Föderatsiooni kodanik Ljubov Galitskajale (Anatoli Galitski abikaasa) elamisloa andmisest VS § 12 lg 4 p 14 ja § 12 lg 9 p 4 alusel. VS § 12 lg 4 p 14 kohaselt ei pikendata elamisluba välismaalasele, kes on lõike 4 p-des 6, 7, 10, 11 ja 12 nimetatud isiku perekonnaliikmed, ja VS § 12 lg 9 p 4 alusel keeldutakse elamisloa andmisest isikutele, kes on saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal.
  3. R. Galitski, A. Galitski ja L. Galitskaja esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused, milles palusid tühistada siseministri käskkirjad nr 314, 315 ja 319 ning teha siseministrile ettekirjutus asi uuesti läbi vaadata ja teha uus otsus.
  4. Tallinna Halduskohus jättis
  5. novembri
  6. a otsusega haldusasjas nr 3-1386/2001 kaebused rahuldamata.
  7. A. Galitski, L. Galitskaja ja R. Galitski apellatsioonkaebuses paluti tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada A. Galitski, L. Galitskaja ja R. Galitski kaebused ning tunnistada VS § 12 lg 9 p 4 Põhiseadusega vastuolus olevaks.
  8. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata, põhjendades otsust järgmiselt:
  9. Siseminister on käskkirjades viidanud ebaõigele pädevusnormile - Korra p 23, mis reguleerib elamisloa andmist. Tulnuks viidata elamislubade pikendamist reguleerivale Korra punktile
  10. Viide ebaõigele pädevusnormile ei anna see alust käskkirjade tühistamiseks, sest kaebuse esitajad kuuluvad isikute ringi, kelle elamislubade pikendamise otsustamise õigus on siseministril.
  11. A. Galitski ja tema perekonnaliikmed (L. Galitskaja ja R. Galitski) pole isikud, kellele elamisloa andmist reguleerib Kokkulepe ja kellele elamisloa andmisest keeldumise saab Kokkuleppe art 2 p 1 kohaselt otsustada üksnes Vabariigi Valitsus, sest A. Galitski ei olnud
  12. juuliks 1994 Vene Föderatsiooni relvajõududest erru läinud. Antud juhul puudub vaidlus selle üle, et A. Galitski arvati VF relvajõududest erru
  13. oktoobril
  15. Endise NSV Liidu ja VF relvajõududes kaadrisõjaväelasena teeninud A. Galitski on USA abiprogrammi raames saanud endale ja oma perekonnale elamispinna Vene Föderatsioonis. Elamisloa pikendamisest keeldumise õigusliku alusena on viidatud VS § 12 lg 4 p-le 7 ja lg 9 p-le
  16. Halduskohus on oma otsuses viidanud sellele, et siseminister on põhjendanud elamisloa andmisest keeldumist ka asjaoluga, et A. Galitski võttis kohustuse Eestist lahkumiseks. Sellist põhjendust elamisloa andmisest keeldumiseks siseminister ei esitanud ning seetõttu polnud kohtul vajadust selle aluse olemasolu kontrollida.
  17. Haldusasja materjalidega on tõendatud, et A. Galitski sai USA abiprogrammi alusel endale Vene Föderatsioonis (Sankt-Peterburgis) korteri. Korteri saamist abiprogrammi kaudu ja VS § 12 lg 9 p 4 kohaldamise õigsust ei välista asjaolu, et korteri A. Galitski omandisse ülemineku õiguslikuks vormiks oli ostu-müügi leping (toimiku nr 3-453/2002 lk 52). Ostu-müügi leping oli üksnes õiguslikuks abivahendiks, mille kaudu realiseeriti abiprogrammi alusel antud toetus korteri soetamiseks. Toimikus nr 3-453/2002 (lk 42) on A. Galitski kirjalik kohustus, milles ta teatab oma soovist osaleda abiprogrammis ja kinnitab, et elamispinna saamisel jätab tema ja tema perekond Eestis asuva eluaseme maha ja saab edaspidi Balti riikidesse sõita välismaalasena üldistel alustel. Ka on A. Galitski KMA poolt esitatud küsimustele vastates kinnitanud (lk 56), et osales abiprogrammis ning võis vastavalt abiprogrammi raames saadud sertifikaadile valida Sankt-Peterburgis kuni 25 000 USA dollarit maksva korteri ning sellise korteri on ta saanud.
  18. Vene Föderatsiooni kodanik L. Galitskaja on VS § 12 lg 4 p-s 7 nimetatud välismaalase abikaasa ja määratlemata kodakondsusega R. Galitski on nende alaealine poeg. Perekond Galitski on USA abiprogrammi raames saanud elamispinna Vene Föderatsioonis. Elamisloa pikendamisest keeldumise õigusliku alusena on viidatud VS § 12 lg 4 p-le 14 ja § 12 lg 9 p-le
  20. Ebaõige on L. Galitskaja ja R. Galitski väide, et nende puhul poleks tohtinud kohaldada VS § 12 lg 9 p 4, sest nad ei ole osalenud abiprogrammis ning ei ole saanud elamispinda välismaal. Abiprogrammis osalemiseks said tõepoolest soovi avaldada ja vastava avalduse esitada tegevteenistuses olevad või erru lastud sõjaväelased, mitte iga nende perekonnaliige eraldi. Seega osalesid sõjaväelaste perekonnaliikmed abiprogrammis taotluse esitanud sõjaväelase kaudu. L. Galitskaja puhul on oluline kindlaks teha, kas ta on abiprogrammi kaudu saanud välismaal elamispinna. Sankt-Peterburgis korteri omandamise ajal kehtinud nii Eesti kui ka Vene Föderatsiooni seaduste järgi oli abielu kestel soetatud vara abikaasade ühisomand. Seega vastab tõele siseministri käskkirjas nr 314 käskkirja andmise alusena märgitud asjaolu, et L. Galitskaja on saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal.
  21. R. Galitski on alaealine laps, kelle vanemad said elamispinna rahvusvahelise abiprogrammi kaudu. Seega on elamisloa andmisest keeldumine R. Galitskile samal alusel vanematega põhjendatud. Kuna vanematele elamisloa andmisel on seadus välistanud haldusorgani diskretsiooni, pole diskretsioon põhjendatud ka alaealisele lapsele elamisloa andmise otsustamisel.

mõtte kohaselt tuleb alaealisele lapsele elamisloa andmine otsustada samadel alustel kui vanemategi puhul. Välismaalaste seadus ei anna alust välismaalase elama asumiseks Eestis elava alaealise lapse juurde. Seega pole mõeldav alaealise lapse elamisloa pikendamine, kui vanemate elamisluba ei pikendata. 8.

§ 12

lg 9 p-l 4 (jõustus 01.10.1999) pole otseses tähenduses tagasiulatuvat jõudu, kuid sellel sättel on tagasiulatuv mõju, mis väljendub selles, et normis ettenähtud tulevikus saabuv õiguslik tagajärg seotakse minevikus, enne normi kehtestamist toimunud sündmusega. Selle punkti alusel tuleb elamisloa pikendamisest keelduda ka välismaalasele, kes on saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal enne selle punkti jõustumist ning siseminister ei ole VS § 12 lg 9 p 4 kohaldamisel selles osas eksinud.

  1. Sellele sättele tagasiulatuva mõju andmine ei anna aga alust seda sätet põhiseadusevastaseks tunnistada. Kuigi sättele tagasiulatuva mõju andmine ei ole üldreeglina kooskõlas õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttega, tuleb antud juhul arvestada selle sätte reguleerimisala eripära. VS § 12 lg 9 p 4 näeb ette nendele isikutele tähtajalise elamisloa andmisest ja pikendamist keeldumise, kes on varem oma aktiivse tegevusega (Eestist lahkumiseks toetuse taotlemine, kinnitus lahkuda Eestist elamispinna saamisel, abiprogrammide vahendusel välismaal elamispinna hankimine) väljendanud soovi ja valmisolekut Eestist lahkuda ja muuta oma elukorraldust. Seega ei saa Eestist lahkumise vajaduse saabumine olla nende isikute jaoks üllatus. VS § 12 lg 9 p 4 sätestatud tingimused oleksid olulise tähtsusega ka juhul, kui tuleks arvestada Eestist lahkumise tagajärgi kauaaegsele sisserändajale, tema perekonnaliikmetele ja sisserändaja seotust päritolumaaga. Kui isik on Eestist lahkumist eeldava enda taotletud hüve saanud, siis ei ole ainuüksi asjaolu, et ta hiljem ümber mõtleb ja ei soovi Eestist lahkuda, põhjuseks, et käsitada tema hiljem esitatud elamisloa taotluse ilma erandi tegemise võimaluseta rahuldamata jätmist sätestavat normi põhiseadusevastasena. Halduskohus leidis põhjendatult, et A. Galitski osales abiprogrammis vabatahtlikult ja teadlikult ning talle olid arusaadavad selle tagajärjed, kuna elamispinna saamise tingimuseks oli Eestis asuva elamispinna mahajätmine tema ja ta perekonna poolt. Kuna A. Galitski märkis abiprogrammi raames esitatud küsimustiku täitmisel, et korterit taotlevad nad SanktPeterburgi just seoses tütre õpingutega ning et tema ja tema perekond on häiritud Eestist lahkumisest, siis on ilmne, et Eestist lahkumise küsimus oli perekonnas läbi arutatud ning abiprogrammis osalemise otsustas perekond enne selles osalemist.
  2. Põhiseaduse § 152 lg 1 ja § 15 lg 2 kohaselt on kohtuvõimule antud põhiseaduslikkuse järelevalve algatamise pädevus ainult seonduvalt õigusakti kohaldamise konkreetse juhtumiga ja eesmärgiga kaitsta isiku õigusi nende rikkumise eest. Haldusasja materjalidest ei nähtu, et elamisloa andmata jätmine riivaks kaebajate õigusi. Kui seaduses ettenähtud sisuga haldusakti andmisega ei kaasne isiku õiguste riivet, siis ei saa sel juhul ka seadus, mis ei näe ette kaalutlusõiguse teostamist, isiku õigusi rikkuda.
  3. Kuna vaidlustatud käskkirjade andmise üheks aluseks oli VS § 12 lg 9 p 4, mis ei näe ette võimalust erandina elamisloa pikendamiseks, siis ei olnud vastustaja kohustatud nendes käskkirjades esitama muid põhjusi, miks kaebajate elamislubade pikendamisest keelduti. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
  4. A. Galitski, L. Galitskaja ja R. Galitski esitasid kassatsioonkaebuse, milles palusid möönda VS § 12 lg 9 p 4 võimalikku vastuolu Põhiseadusega, jätta asi läbi vaatamata, anda haldusasja lahendamine Riigikohtu üldkogule, tunnistada VS § 12 lg 9 p 4 kehtetuks, tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebused ning tühistada siseministri vaidlustatud käskkirjad, kohustada pädevat haldusorganit lahendama kaebused ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest ja mõista siseministeeriumilt A. Galitski, L. Galitskaja ja R. Galitski kasuks välja kohtukulud (riigilõiv ja tasu õigusabi eest). Kassaatorid väidavad:
  5. Siseminister rajas vaidlustatud käskkirjad ebaõigesti Korra punktile
  6. Minister pidanuks juhinduma Haldusmenetluse seadusest, tuginedes haldusmenetluse põhimõtetele (§ 3). Vaidlustatud käskkirjad ei sisalda õiguspärasuse eeldusi HMS § 54 mõttes.
  7. A. Galitski on sõjaväepensionär Kokkuleppe mõttes, sest ta vabastati teenistusest vastavalt PõhjaLääne väegrupi juhataja
  8. juuni
  9. a käskkirjale nr 043, s.t enne
  10. juulit 1994, mil sõlmiti Kokkulepe, ja enne
  11. augustit 1994, kui Vene Föderatsioon pidi oma väed Eestist välja viima. Nimetatud käskkirja, mis esitati tõendina esimese astme kohtule, jättis kohus tähelepanuta ja tõend ei leia kajastamist kaevatavas otsuses. J. Galitskaja ja R. Galitski on sõjaväepensionäri perekonnaliikmed Kokkuleppe mõttes. Tulenevalt Põhiseaduse §-st 123 tuleb Eesti seaduse ja Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingu vastuolu korral kohaldada lepingut.
  12. A. Galitski, võttes osa
  13. a rahvusvahelisest abiprogrammist, ei teadnud ega saanudki teada ja mõistlike põhjendite alusel oletada, et see saab
  14. aastal olema aluseks tema ja ta perekonna elamislubade pikendamisest keeldumisele. Keeldumise alus viidi VS § 12 lg 9 p 4 aastal
  16. Rikutud on Põhiseaduse § 9 lg 3 ja § 11, 26, 27, 29, 31 ja 32 ning Inimõiguste ülddeklaratsiooni § 12, 16, 17, 23 ja
  17. Vaidlustatud käskkirjad ja kohtute järgnevad otsused toovad kaasa kassaatorite õiguste rikkumisi perekonnaelule Eestis, kuna need on otseselt seotud kassaatorite järgneva väljasõiduga Eestist. Pole tuvastatud, et A. Galitski ja tema perekonnaliikmed kujutavad ohtu Eesti riigile. A. Galitskil ja L. Galitskajal elab Tallinnas alaealine tütar Svetlana, kellest lahutatakse vanemad ja vend. A. Galitski ja käesoleval ajal ka L. Galitskaja on füüsilisest isikust ettevõtja. Kassaatorite omandis on Tallinnas asuv korter. R. Galitski on gümnaasiumi
  18. klassi õpilane. L. Galitskaja on sunnitud alaealise poja heaolu nimel lahutama abielu, et uuesti taotleda elamisloa pikendamist. Kuna kohtumenetluses on ka teisi analoogilisi asju, siis võib kassaatorite elamisloa pikendamisest keeldumist lugeda kollektiivse väljasaatmise osaks.
  19. Pole tõendatud, et abiprogrammis osalemisega võtsid kassaatorid Eestist lahkumise kohustuse Eesti riigi ees. Abiprogrammi poolteks olid Vene Föderatsioon ja Ameerika Ühendriigid ühelt poolt ning teiselt poolt A. Galitski. Eesti ei saa A. Galitskilt nõuda kohustuse täitmist programmi raames, mille osaliseks Eesti riik ei olnud.
  20. Teenistusest vabastamise ajal kehtinud Vene Föderatsiooni sõjaväelase staatuse seadusest tulenes, et A. Galitskit ei saanud teenistusest vabastada ilma, et talle antaks eluruum. Vene Föderatsioon täitis selle kohustuse abiprogrammi kaudu.
  21. Ringkonnakohus loobus ebaõigesti VS § 12 lg 9 p 4 põhiseaduslikkuse kontrollist põhjendusega, et vaidlustatud käskkirjad ei riku kaebajate õigusi. 8.

§ 12lg 9 p 4 on põhiseadusevastane osas, mis ei võimalda täitevvõimu diskretsiooni.

Diskretsiooni eeldab Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee

  1. septembri
  2. a soovitus nr
  4. Vastuses kassatsioonkaebusele leiab siseministri esindaja, et alust selle rahuldamiseks pole. Vastuses väidetakse:
  5. Käskkirjades ebaõigele pädevusnormile viitamine (viitamine Korra punkti 74 asemel punktile 23) pole käskkirja tühistamise aluseks.
  6. A. Galitski pole Kokkuleppe subjekt, kuna ta arvati erru
  7. oktoobrist 1994, s.o pärast Kokkuleppe allakirjutamist. Selle fakti üle ringkonnakohtus vaidlust polnud.
  8. Kuna on tõendatud, et A. Galitski sai endale ja oma perekonnale abiprogrammi raames korteri Venemaal, siis on elamisloa pikendamisest keeldumise aluseks VS § 12 lg 9 p
  9. 4.

§ 12

lg 9 p 4 pole põhiseadusevastane, sellel pole tagasiulatuvat jõudu ja seda pole kohaldatud tagasiulatuvalt. Kui isik on Eestist lahkumist eeldava enda taotletud hüve (toetuse või elamispinna) saanud, siis ei ole ainuüksi asjaolu, et ta hiljem ümber mõtles ja ei soovi enam Eestist lahkuda, põhjuseks käsitada elamisloa taotluse rahuldamist välistavat normi põhiseadusevastasena. Kuna VS § 12 lg 9 p 4 säte ei riku põhiseaduslikke õigusi, siis pole kohus pädev seda normi põhiseadusevastaseks tunnistama.

  1. Kuna VS § 12 lg 9 p 4 ei anna diskretsioonivõimalust, siis ei pidanud minister erandina elamisloa andmist kaaluma. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Käesolev asi on paljuski analoogiline Riigikohtu halduskolleegiumi
  3. veebruari
  4. a istungil läbi vaadatud haldusasjaga nr 3-3-1-11-03, milles tehtud otsuse kolleegium tegi teatavaks
  5. märtsil
  6. Nii käesolevas asjas kui ka asjas nr 3-3-1-11-03 on vaieldud Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni poolt
  7. juulil 1994 sõlmitud "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Lepingu Vene Föderatsiooni relvajõudude väljaviimisest Eesti Vabariigi territooriumilt ning nende sealviibimise tingimustest" (Leping) ja "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil" (Kokkulepe) ning

§ 12lg 9 p 4 kohaldamise üle.

Mõlemas asjas on vaidluse objekte kaks. Esiteks, millistel tingimustel on Vene Föderatsiooni relvajõududes teeninud kaadrisõjaväelased ja nende perekonnaliikmed elamisloa pikendamisel Kokkuleppe subjektiks. Teiseks, kas kaebajate elamisloa pikendamise taotluse võis jätta rahuldamata VS § 12 lg 9 p 4 alusel, mis erandi tegemise võimalust andmata keelab pikendada elamisluba isikule, kes sai rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal. Asjade analoogilisuse tõttu peab kolleegium käesolevas otsuses võimalikuks viidata asjas nr 3-3-111-03 tehtud otsuses materiaalõiguse kohaldamisel võetud seisukohtadele pikemalt kordamata viimatinimetatud otsuses esitatud põhjenduste käiku.

  1. Kolleegium asus haldusasjas nr 3-3-1-11-03 seisukohale, et Kokkuleppe subjektiks ei ole isikud, kes Eestis olid kaadrisõjaväelasena Vene Föderatsiooni relvajõudude tegevteenistuses
  2. juulil 1994, üldjuhul samuti selliste isikute perekonnaliikmed. Kokkuleppe subjektiks on endise NSVL ja Vene Föderatsiooni relvajõududes kaadrisõjaväelasena teeninud isikud, kes olid arvatud erru ja said Vene Föderatsiooni vahendite arvelt pensioni või toetust enne
  3. juulit 1994, samuti nende perekonnaliikmed. Kassatsioonkaebuses väidetakse, et kuna A. Galitski arvati erru enne
  4. juulit 1994, siis on tema ning ta abikaasa ja alaealine poeg kokkuleppe subjektid ja neile saaks Kokkuleppe artikli 2 p 1 järgi elamisloa pikendamisest keelduda vaid Vabariigi Valitsus ja üksnes siis, kui nad kujutavad endast ohtu Eesti riigi julgeolekule. Neile kui Kokkuleppe subjektidele ei saa laieneda VS § 12 lg 9 p
  5. Käesolevas asjas on ringkonnakohtu poolt tuvastatud, et A. Galitski ei olnud Kokkuleppe sõlmimise ajaks sõjavaeteenistusest erru lastud ja ta ei saanud pensioni ega toetust Vene Föderatsiooni vahendite arvelt. Ringkonnakohus tuvastas: "Antud juhul puudub vaidlus selle üle, et A. Galitski arvati VF relvajõududest erru 06.10.
  6. Seega ei ole A. Galitski näol tegemist Kokkuleppe art 1 p-s 1 märgitud isikuga ning L. Galitskaja ja R. Galitski näol Kokkuleppe art 1 p-s 3 märgitud isikutega, kellele elamisloa andmisest keeldumise saab Kokkuleppe art 2 p 1 kohaselt otsustada üksnes Vabariigi Valitsus." Kolleegium märgib, et vaidlust selle üle, millal A. Galiktski jäi erru ja pensionile, ei olnud enne ringkonnakohtu otsust. Esimese astme kohtu toimikust ja apellatsioonkaebusest ei nähtu, et A. Galitski oleks väitnud, et ta jäi erru enne ringkonnakohtu otsusega tuvastatud kuupäeva. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus tugines seda kuupäeva tuvastades halduskohtu toimikus olevatele tõenditele. Selles toimikus on G. Galitski elamisloa pikendamise taotlus, milles A. Galitski märgib, et oli kuni
  7. oktoobrini 1994 polgu artilleeriaülem (tl 29). Toimiku lehel 51 (tõlge eesti keelde tl 50) on väljavõte väeosa komandöri
  8. augusti
  9. a käskkirjast, milles on: "Alampolkovnik Anatoli Ivani p Galitski, suurtükiväe ülem, saadetud reservi Loode väegrupi komandöri
  10. juuni
  11. aasta käskkirjaga nr 043 kooskõlas § 49 lõige 4 teise lõiguga (seoses tervisliku seisukorraga - sõjaväelase tunnistamisega arstliku komisjoni poolt sõjaväeteenistuseks osaliselt kõlblikuks), õigusega kanda vormiriietust ja arvestades talle
  12. aastal antud puhkust (50 ööpäeva - puhkus isiklikel põhjustel, 16 ööpäeva - põhipuhkus), kustutada alates
  13. oktoobrist
  14. a isikkoosseisu nimekirjast, arvata maha mistahes varustusliikidelt ja saata arvelevõtmiseks Kaliningradi linna (oblasti) Kaliningradi sõjakomissariaati." Samas käskkirja kohaselt lõpetatakse alampolkovnik A. Galitskile sooduskorras väljateenitud aastate arvutamine teenistuse eest Baltikumis (ühe teenistuskuu võrdub poolteise kuuga) alates
  15. oktoobrist
  16. Haldusasjades nr 3-3-1-11-03 ja nr 3-3-1-10-03, milles kolleegium tegi otsuse teatavaks
  17. märtsil 2003, asusid haldus- ja ringkonnakohus analoogilisi tõendeid hinnates seisukohale, et M. Štilerman ja V. Dorfman ei olnud Kokkuleppe subjektid, kuna jäid erru ja pensionile pärast
  18. juulit
  20. Kuna A. Galitski pole käsitatav Kokkuleppe subjektina, siis ei pidanud tema ja tema perekonnaliikmete elamisloa pikendamise küsimust otsustama Vabariigi Valitsus. Korra punkti 74 järgi pidi elamisloa pikendamise küsimuse otsustama siseminister. Kassaatorid väidavad, et siseminister rajas vaidlustatud käskkirjad ebaõigesti Korra punktile
  21. Minister pidanuks juhinduma Haldusmenetluse seadusest ja tuginema haldusmenetluse põhimõtetele (§ 3). Vaidlustatud käskkirjad ei sisalda õiguspärasuse eeldusi HMS § 54 mõttes. Ringkonnakohus leidis, et minister on viidanud Korra punkti 74 (reguleerib elamisloa pikendamist) asemel Korra punktile 23 (reguleerib elamisloa andmist), kuid see ei anna alust vaidlustatud käskkirja tühistamiseks, sest Korra mõlemad sätted annavad elamisloa üle otsustamise siseministri pädevusse. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga.
  22. Kassaatorid väidavad, et elamisloa pikendamisest keeldumine rikub nende õigust perekonnaelule. Ringkonnakohus ja halduskohus leidsid, et perekonnapõhiõiguse riivet ehk sekkumist nimetatud põhiõigusesse pole. Analoogiline probleem oli ka asjades nr 3-3-1-11-03 ja 3-3-1-10-
  23. Ka nendes asjades olid ringkonnakohus ja halduskohus seisukohal, et elamisloa pikendamisest keeldumine ei riiva õigust perekonnaelule. Nendes asjades leidis kolleegium, et nimetatud põhiõigust on siiski riivatud, ja asus seejärel tuvastama, kas põhiõigusesse sekkumisel seda õigust ka rikuti. Nendes asjades jõudis kolleegium lõppjäreldusele, et elamisloa pikendamisest keeldumisel põhiõigust ei rikutud. Ka käesolevas asjas on kolleegium seisukohal, et tegemist on perekonnapõhiõiguse riivega. Galitskite õigust perekonnaelule pole aga rikutud alljärgnevatel põhjustel.
  24. Kassaatorid väidavad, et VS § 12 lg 9 p 4 on põhiseadusevastane, kuna
  25. a, kui A. Galitski osales abiprogrammis, ei teadnud ta, et osalemine saab aastal 2001 aluseks elamislubade pikendamisest keeldumisele. Ka polnud Eesti riik abiprogrammi pooleks, mistõttu Eesti riik ei saa nõuda, et A. Galitski täidaks programmi raames võetud kohustuse. Asjas nr 3-3-1-11-03 leidis kolleegium, et seadusandja on omistanud VS § 12 lg 9 p-le 4 tagasiulatuva mõju (ebaehtsa tagasiulatuva jõu), mis iseenesest pole põhiseadusevastane. Tagasiulatuva jõu võib anda ka koormavale seadusesättele, kui selleks on põhjendatud vajadus ja sellega ei kahjustata ebaproportsionaalselt isiku õiguspärast ootust. Üldjuhul tõepoolest ei tohi usalduse kaitse seisukohalt anda isikule negatiivseid tagajärgi toovale seadusele tagasiulatuvat mõju. Nimetatud asjas ei lugenud kolleegium VS § 12 lg 9 p 4 põhiseadusevastaseks. Samale seisukohale asus kolleegium ka
  26. märtsil
  27. a asjas nr 3-3-1-10-03 tehtud otsuses. Kolleegiumi arvates tuleb arvestada VS § 12 lg 9 p 4 reguleerimisala eripära.

§ 12

lg 9 p 4 näeb ette nendele isikutele tähtajalise elamisloa andmisest ja pikendamist keeldumise, kes varem oma aktiivse tegevusega - Eestist lahkumiseks toetuse taotlemine, kinnitus lahkuda Eestist elamispinna saamisel, abiprogrammide vahendusel välismaal elamispinna hankimine - on väljendanud soovi ja valmisolekut Eestist lahkuda ning muuta oma elukorraldust. Nimetatud abiprogrammi kaudu korteri saanud isikud võtsid ise endale vabatahtlikult kohustuse jätta maha senine korter (kodu) ning lahkuda Eestist ja edaspidi viibida Eestis välismaalasena üldistel alustel. Seega ei saa 1999. aastal

s sätestatud regulatsioon, mis lõppkokkuvõttes võimaldab sellistel isikutel Eestis viibida vaid viisa alusel, olla isikule üllatuslik. Usalduse kaitse seisukohalt pole kolleegiumi arvates see regulatsioon põhiseadusevastane. Kui isik on Eestist lahkumist eeldava enda taotletud hüve saanud, siis ei ole ainuüksi asjaolu, et ta hiljem ümber mõtleb ega soovi enam Eestist lahkuda põhjuseks, et käsitada tema hiljem esitatud elamisloa taotluse ilma erandi tegemise võimaluseta rahuldamata jätmist sätestavat normi põhiseadusevastasena. Käesolevas asjas nõustus ringkonnakohus halduskohtu tuvastatud asjaloludega, et A. Galitski osales abiprogrammis vabatahtlikult ja teadlikult ning talle olid arusaadavad selle tagajärjed, kuna elamispinna saamise tingimuseks oli Eestis asuva elamispinna mahajätmine tema ja ta perekonna poolt. Kuna A. Galitski märkis abiprogrammi raames esitatud küsimustiku täitmisel, et korterit taotlevad nad Sankt-Peterburgi just seoses tütre õpingutega ning et tema ja tema perekond on häiritud Eestist lahkumisest, siis on ilmne, et Eestist lahkumise küsimus oli perekonnas läbi arutatud ning abiprogrammis osalemise otsustas perekond enne selles osalemist. Seega ei saa Eestist lahkumise nõue olla nende isikute jaoks üllatus. Tõsi on, et Eesti riik polnud abiprogrammi pooleks. See asjaolu ei aga kolleegiumi arvates välistada Eesti riigi õigust kehtestada VS § 12 lg 9 p 4 ja kohaldada seda sätet. Asjades nr 3-3-1-11-03 ja nr 33-1-10-03 leidis kolleegium, et VS § 12 lg 9 p 4 kehtestamise eesmärk oli legitiimne (vt nimetatud otsuste punktid 46 ja 44). 13. Veel väidetakse, et VS § 12 lg 9 p 4 on põhiseadusevastane, kuna ei võimalda elamisloa pikendamise üle otsustamisel kaalutlusõigust. Asjas nr 3-3-1-11-03 leidis kolleegium, et täitevvõimule kaalutlusõiguse seadusega mitteandmine iseenesest ei muuda seadust põhiseadusevastaseks. Ka regulatsioon, mis ei võimalda kaalutlusõigust, võib anda proportsionaalse tulemuse (punkt 43). Nimetatud asjas kontrollis kolleegium VS § 12 lg 9 p 4 proportsionaalsust läbi sobivuse, vajalikkuse ja mõõdukuse ning jõudis lõppkokkuvõttes järeldusele, et selle sätte kohaldamine andis asjas proportsionaalse tulemuse (punktid 47-54). Pikemalt põhjendas kolleegium abinõu mõõdukust. Abinõu mõõdukuse kontrollimisel haldusasjas nr 3-3-1-11-03 asus kolleegium järgmistele seisukohtadele. Abiprogrammi raames korteri saamine tähendas, et isik on arvestanud asjaoluga, et korter eraldatakse talle sinna elama asumiseks, korteri saamine tingib Eestis asuva elamispinna mahajätmise, lahkumise Eestist ja võimaluse pöörduda Eestisse vaid välismaalasena viisa alusel. Abiprogrammis osalemisega on isik Eestist lahkumisel kindlustanud oma perekonna vajalikus suuruses elamispinnaga teises riigis. Abiprogrammis osalemise ja selliste kohustuste võtmise ja õiguste omandamisega lõi isik tiheda sideme oma kodakondsusjärgse riigiga. Kui isik on Eestist lahkumist eeldava enda taotletud hüve - korteri saanud, siis ei ole ainuüksi asjaolu, et ta hiljem ümber mõtleb ega soovi enam Eestist lahkuda, põhjuseks, et käsitleda tema hiljem esitatud elamisloa taotluse ilma erandi tegemise võimaluseta rahuldamata jätmist sätestavat normi põhiseadusevastasena. Need asjaolud on olulised ka juhul, kui diskretsiooni korras otsustatakse kauaaegse sisserändaja ja tema perekonnaliikmete elamisloa pikendamist. Ka käesolevas asjas loeb kolleegium abinõu sobivaks ja vajalikuks, kuid peatub pikemalt selle mõõdukusel kassaatorite suhtes. Ringkonnakohus tuvastas, et A. Galitski sai abiprogrammi raames Sankt-Peterburgis korteri. A. Galitski on abiprogrammis osalemiseks andnud kirjalik kohustuse, milles ta teatab oma soovist osaleda abiprogrammis ja kinnitab, et elamispinna saamisel jätab tema ja tema perekond Eestis asuva eluaseme maha ja saab edaspidi Balti riikidesse sõita välismaalasena üldistel alustel. Sõjaväelaste perekonnaliikmed osalesid abiprogrammis taotluse esitanud sõjaväelase kaudu. Sankt-Peterburgis korteri omandamise ajal kehtinud nii Eesti kui ka Vene Föderatsiooni seaduste järgi oli abielu kestel soetatud vara abikaasade ühisomand. R. Galitski on alaealine laps, kelle vanemad said elamispinna rahvusvahelise abiprogrammi kaudu. Seega on elamisloa andmisest keeldumine R. Galitskile samal alusel vanematega põhjendatud.

mõtte kohaselt tuleb alaealisele lapsele elamisloa andmine otsustada samadel alustel kui vanemategi puhul. Välismaalaste seadus ei anna alust välismaalase elama asumiseks Eestis elava alaealise lapse juurde. Seega pole mõeldav alaealise lapse elamisloa pikendamine, kui vanemate elamisluba ei pikendata. A. Galitski märkis abiprogrammi raames esitatud küsimustiku täitmisel, et korterit taotlevad nad Sankt-Peterburgi seoses tütre õpingutega. Kassatsioonkaebuses väidetakse, et elamislubade pikendamisest keeldumine raskendab perekond Galitski suhtlemist Tallinnas elava alaealise tütre Svetlanaga. Halduskohtu toimikus on A. Galitski tähtajalise elamisloa pikendamise taotlus, milles on märgitud, et tal on Tallinnas tütar Svetlana Rjabtseva, kes on sündinud

  1. juulil 1974 (tl 28). Kolleegium arvab, et
  2. aastal sündinud tütar ei saanud olla alaealine aastal 2002, mil esitati kassatsioonkaebus, ja ka aastal 2001, mil elamislube ei pikendatud. Asjas nr 3-3-1-11-03 analüüsis kolleegium ka Eesti riigi tegevust, leides, et
  3. aastal abiprogrammis osalenutele elamisloa pikendamisest keeldumine aastal 2001 on toimunud mõistliku aja jooksul, sest programmis osalenud isikute nimekirjad sai Eesti riik aastal 2001 ning seadus ei andnud võimalust elamisluba ennetähtaegselt lõpetada isegi juhul, kui need andmed oleksid teatavaks saanud elamisloa kehtivuse ajal (otsuse punkt 53).
  4. Asjaolu, et A. Galitski ja L. Galitskaja on füüsilisest isikust ettevõtjad ja nende omandis on Tallinnas korter, et tähenda, et elamisloa pikendamisest keeldumisega oleks rikutud Põhiseaduse §des 29, 31 ja 32 sätestatud õigusi. Nendesse õigustesse sekkumine oleks põhjendatud juba ülaltoodud motiividel.
  5. Kassaatorite väide, et teenistusest vabastamise ajal kehtinud Vene Föderatsiooni seaduse järgi ei saanud teda teenistusest vabastada talle eluruumi andmata, ei oma Eesti seaduse kohaldamisel õiguslikku tähtsust. Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.