← Eesti

3-1-1-25-03

KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupäev Istungil osalenud isikud Eesti Vabariigi nimel 3-1

§ 207lg 3 p-de 2 ja 3 järgi, Boris Orlovi süüdistuses Kr

K §

§ 207lg 3 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning Kalev Arusoo süüdistuses Kr

K § 207 lg 3 p-de 2 ja 3 järgi. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

  1. novembri
  2. a otsus kriminaalasjas nr 2-1/8/2002 Riigiprokurör Piret Pauk"tys, kassatsioonprotest
  3. veebruar
  4. a Igor Braun ja tema kaitsja vandeadvokaat Mare Lust, Albert Poome ja tema kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas, Boris Orlovi kaitsja vandeadvokaat Rein Napa, Kalev Arusoo ja tema kaitsja vandeadvokaat Jaan Tedder ning riigiprokurör Marge Püss Resolutsioon
  5. Tühistada Tallinna Linnakohtu
  6. mai
  7. a ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  8. novembri
  9. a otsused Igor Brauni ja Albert Poome õigeksmõistmises KrK §

§ 207lg 3 p-de 2 ja 3 järgi, Boris Orlovi õigeksmõistmises Kr

K §

§ 207lg 3 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning Kalev Arusoo õigeksmõistmises Kr

K § 207 lg 3 p-de 2 ja 3 järgi ja saata kriminaalasi uueks kohtulikuks arutamiseks Tallinna Linnakohtule.

  1. Kassatsioonprotest rahuldada.
  2. Mõista Kalev Arusoolt välja riigituludesse 1534 kr (üks tuhat viissada kolmkümmend neli krooni) kaitsjatasu vandeadvokaat Kalev Lille poolt kriminaalasja materjalidega tutvumise ning Riigikohtu istungiks ettevalmistumise eest.
  3. Mõista Albert Poomelt välja riigituludesse 2454 kr 40 s (kaks tuhat nelisada viiskümmend neli krooni ja nelikümmend senti) kaitsjatasu kaitsja esinemise eest Riigikohtu istungil.
  4. Mõista Boris Orlovilt välja riigituludesse 2454 kr 40 s (kaks tuhat nelisada viiskümmend neli krooni ja nelikümmend senti) kaitsjatasu kaitsja esinemise eest Riigikohtu istungil. Kohtuotsus jõustub
  5. märtsil
  6. a ega ole edasikaevatav. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  7. Igor Braun ja Albert Poome anti kohtu alla süüdistatuna KrK §

§ 207lg 3 p-de 2 ja 3 järgi, Boris Orlov Kr

K § 207 lg 1 ja §

§ 207lg 3 p-de 1, 2 ja 3 järgi ja Kalev Arusoo Kr

K § 207 lg 3 p-de 1, 2 ja 3 järgi. Kohtu alla anti veel Toomas Pärna, keda süüdistati KrK § 207 lg 1 ja § 207 lg 3 p-de 1, 2 ja 3 järgi. Süüdistuse kohaselt organiseerisid I. Braun, A. Poome ja B. Orlov ajavahemikus

  1. a november kuni
  2. detsember
  3. a kümne automaattulirelva PPS vedamist, edasiandmist ja müüki. Nimetatud relvade omandajateks, vedajateks ja müüjateks olid süüdistuse kohaselt Aleksander Lotus, K. Arusoo ja T. Pärna. A. Poome, B. Orlov ja T. Pärna peeti
  4. detsembril
  5. a Tallinnas asuvas parklas kinni, kusjuures T. Pärna sõiduauto pagasiruumist leiti kümme püstolkuulipildujat PPS. B. Orlovi süüdistati veel KrK § 207 lg 1 järgi tulirelva TT 142 padruni ebaseaduslikus omandamises ja hoidmises, samuti süüdistati T. Pärnat § 207 lg 1 järgi püstoli Makarov ja 14 padruni ebaseaduslikus hoidmises.
  6. Tallinna Linnakohtu
  7. mai
  8. a otsusega tunnistati B. Orlov süüdi KrK § 207 lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks rahatrahv 100 päevamäära, so
  9. krooni. T. Pärna tunnistati samuti süüdi KrK § 207 lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks 100 päevamäära suurune rahatrahv, mille kandmisest ta vabastati KrK § 207 lg 4 alusel. Teistes süüdistusepisoodides mõisteti kõik kohtualused õigeks. Kohus asus seisukohale, et kriminaalasjas ei ole kogutud piisavalt tõendeid süüdimõistva kohtuotsuse tegemiseks automaatpüstolitega PPS seotud episoodis. Nimelt oli peamine osa tõenditest kogutud jälitustegevuse eri- ja erandtoimingutega, mille tulemusel saadud teavet ei pidanud kohus aga kohtukõlbulikuks.
  10. Linnakohtu otsuse peale esitas prokurör A. T"it"erov apellatsioonprotesti, milles vaidlustas kohtuotsuse õigeksmõistmise osas ja taotles kohtualuste süüdimõistmist ning karistamist kõigi kuritegude eest, milles süüdistatuna nad olid kohtu alla antud.
  11. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  12. novembri
  13. a otsuses nõustuti linnakohtu seisukohaga, et süüdistus toetus lubamatutele tõenditele. Linnakohtu otsus jäeti muutmata ning apellatsioonprotest rahuldamata. Kohtukolleegium toonitas, et jälituse eri- ja erandtoimingute näol on tegemist kriminaalmenetluse erandlike toimingutega, mille tulemusi saab tõenditena kasutada üksnes rangelt seaduses sätestatud tingimustel. Ringkonnakohtu otsuses märgitu kohaselt andis Tallinna Halduskohus kolmel korral loa jälituse erandtoimingute tegemiseks Jälitustegevuse seaduse (JTS) § 12 lg 2 p 3 alusel. Selle erandtoimingu sisuks on telegraafi, telefoni või muude üldkasutatavate tehniliste sidekanalite kaudu edastatavate sõnumite ja muu teabe salajane pealtkuulamine ning salvestamine. Süüdistuse kohaselt oli käesolevas kriminaalasjas peamiseks tõendiks helisalvestamise kirjaliku fikseerimise protokoll, mille lisa kohaselt sisaldab helisalvestus
  14. novembril
  15. a ajavahemikus 14.00-15.30 toimunud kahe tundmatu isiku ning A. Poome ja B. Orlovi vahelist vestlust. Kriminaalkolleegium nõustus linnakohtu seisukohaga, et see helisalvestus oli saadud jälitustoiminguga, milleks Tallinna Halduskohus ei olnud luba andnud. Nimelt ei olnud salvestatud mitte telegraafi, telefoni või muude üldkasutatavate tehniliste sidekanalite kaudu edastatud sõnumeid, vaid salaja lindistatud nelja isiku vahelist vestlust. Kohtu hinnangul väljus jälitusametkond selliselt toimides JTS § 12 lg 2 p 3 raamidest ja seetõttu ei saa saadud teavet kriminaalasjas tõendina kasutada. Osundades Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusele nr 3-1-1-69-00, rõhutab ringkonnakohus oma otsuses, et uurimistoiming on kriminaalasjas tõendiks üksnes siis, kui see on protokollitud ja et uurimistoimingute käigu ning tulemuste tehnilised teabesalvestused peavad olema vastava uurimistoimingu protokolli lisaks. Öeldu pinnalt on ringkonnakohus järeldanud, et varjatud jälgimine ja varjatud vaatluse kokkuvõte (toimik I köide, lk 224-225 ja 232-233) pole kriminaalasjas tõend. Ringkonnakohtu otsuses märgitakse, et tehinguid relvadega kajastab ainsana
  16. novembril
  17. a tehtud helisalvestus. Teistest helisalvestustest ei nähtu otseselt seotust relvadega ja puuduvad ka mis tahes muud tõendid, mis kinnitaksid, et I. Braun, A. Poome ja B. Orlov oleksid organiseerinud ja K. Arusoo ning T. Pärna täide viinud suures koguses tulirelvade käitlemist. Ringkonnakohtu arvates ei lükka apellatsioonprotest ümber linnakohtu järeldust, et nimetatud isikutel puudus seos A. Lotuse poolse relvade omamise ja hoidmisega. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
  18. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas riigiprokurör P. Pauk"tys kassatsioonprotesti, vaidlustades I. Brauni, A. Poome, B. Orlovi ja K. Arusoo õigeksmõistmise ja taotledes kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule. 5.1 Kassaatori arvates ei ole ringkonnakohus piisavalt motiveerinud väidet, et jälitusametkonna käitumine väljus talle kohtu poolt lubatud raamidest. Kuna linnakohtu otsus protestiti just põhjusel, et ebaõigesti jäeti kõrvale jälitustegevusega saadud tõendid, pidanuks kohus enda vastupidist seisukohta ka põhistama. Nimetatud seisukoht tuleneb ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusest nr 3-1-1127-
  19. 5.2 Protestis leitakse, et JTS § 12 lg 2 p-s 3 kasutatud mõistet "muu teave" tuleb mõista just informatsioonina, mida ei edastata sidekanalite kaudu ja sellist seisukohta toetab prokuröri arvates ka JTS § 12 kontekst tervikuna. Nimelt näeb antud paragrahvi esimene punkt ette õiguse siseneda varjatult eluruumidesse ja mujale teabe kogumise ja salvestamise eesmärgil ning selleks vajalike tehniliste abivahendite paigaldamiseks. Nimetatud punkt ei sätesta aga õigust isikuid pealt kuulata ja nende vestlust salvestada, ainukesena annab selleks võimaluse punkt kolm. Ringkonnakohtu seisukohtadega nõustumine tähendaks sisuliselt, et ruumidesse tohiks küll siseneda, kuid paigaldatud seadmeid pealtkuulamiseks ja salvestamiseks kasutada ei tohiks. 5.3 Eeltoodut kinnitab kassaatori hinnangul ka Tallinna Halduskohtu poolt jälituse erandtoiminguteks antud lubade sõnastus, kus sidekanalite kaudu edastatavate sõnumite pealtkuulamiseks loa andmisel on ära näidatud ka sidevahend ja selle number. Seega juhul, kui kohtuniku poolt anti luba kuulata pealt isiku kõnelusi tema asukohas, ei peetud silmas pelgalt sidekanalite kaudu toimuvaid vestlusi. 5.4 Kassaator leiab samuti, et kohtud on jätnud motiveerimata jälituse eritoimingutega saadud teabekandjate, st vaatluse kokkuvõtete väljajätmise tõendite kogumist ning teinud asjakohatu viite Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile. Protestis nõustutakse, et uurimistoimingute kohta tuleb koostada protokollid ja uurimistoimingutega saadud teabesalvestused ei ole iseseisvad tõendid, vaid on uurimistoimingu protokolli lisad. Praegusel juhul ei ole kõne all olevad teabekandjad saadud aga mitte uurimistoimingute, vaid jälitustoimingute tulemusena. Riigikohtu viidatud otsuses on aga just rõhutatud, et kui uurimistoimingute käigu ja tulemuste tehnilised teabesalvestused ei ole käsitatavad iseseisvate tõenditena, vaid üksnes vastava uurimistoimingu protokolli lisana, siis on jälitustegevuse tulemina saadud teabesalvestused käsitatavad iseseisvate tõenditena.
  20. Riigikohtu istungil toetas prokurör kassatsioonprotesti, rõhutades, et JTS § 12 lg 3 p-s 3 sisalduv fraas "muu teabe" annab võimaluse just jälitusseaduse sellele sättele tuginevalt salvestada salaja ka inimeste omavahelist vahetut vestlust. Kõik Riigikohtu istungil osalenud õigeksmõistetud ning nende kaitsjad lugesid kassatsioonprotesti põhjendamatuks. K. Arusoo kaitsja vandeadvokaat J. Tedder rõhutas jälitustoimingute salajasusest tingitud vajadust eriti põhjalikult jälgida nende toimingute läbiviimise seaduslikkust. Ta märkis, et JTS-st tulenevalt ei tohiks olla võimalik, et jälitusametnik ise otsustab, millist osa jälitustoiminguga saadud salvestusest kasutatakse tõendina. I. Brauni kaitsja vandeadvokaat M. Lust leidis, et JTS § 12 lg 3 p-s 3 sätestatut on võimalik grammatiliselt tõlgendada vaid nii, et selle punkti alusel on lubatud jälitustegevusega saada teavet eranditult vaid üldkasutatavate tehniliste sidekanalite abil. Kuna tegelikult on
  21. novembri
  22. a salvestus saadud varjatud mikrofoni kasutades, tuleb asetleidnud jälitustoimingut käsitada kas kuriteo matkimise või varjatud jälgimisena. Samas tõstatas vandeadvokaat M. Lust ka küsimuse selle kohta, et kusagil seaduses ei ole sätestatud teabe kogumist varjatud mikrofoni kasutades. Erinevalt kassaatorist leidis vandeadvokaat M. Lust, et JTS § 12 lg 2 p 1 sisemisest struktuurist tulenevalt saaks just selle ja ainult selle punkti alusel kuulata salaja pealt inimeste omavahelist vahetut vestlust. Sarnaselt vandeadvokaat J. Tedderi märgituga osutas ka vandeadvokaat M. Lust sellele, et kõnealust salvestust ei saa tõendiks lugeda ka põhjusel, et kui salvestuse protokollis märgitu kohaselt on salvestuse pikkuseks 1 tund ja 30 minutit, siis tegelikult on salvestuse pikkus vaid 26 minutit. M. Lust märkis ka, et lisaks eeltoodule ei vasta helisalvestamise kirjaliku fikseerimise protokoll KrMK § 79 lg-s 3 sätestatud nõuetele ja linditust ei ole tunnistatud asitõendiks ega vormistatud asitõendite vormistamise nõuete kohaselt. A. Poome kaitsja vandeadvokaat A.-E. Lukas ja B. Orlovi kaitsja vandeadvokaat R. Napa nõustusid oma kolleegide poolt Riigikohtu istungil avaldatud seisukohtadega. Vandeadvokaat A.-E. Lukas märkis vastuseks prokuröri väitele, et kaitsja käitumine kohtueelse uurimise lõpuleviimisel on kaitsetaktika küsimus ja selle käitumise pinnalt ei saa teha mingeid järeldusi süüdistusega nõustumise või nõustumata jätmise kohta. Samuti väljendas ta arusaamatust selle üle, miks ei ole prokuratuur vaidlustanud kohtuotsust kuriteo täideviija osas. Vandeadvokaat R. Napa rõhutas, et nii nagu teistegi kohtualuste puhul ei ole tuvastatud ka tema kaitsealuse mingit seost A. Lotusega. Samuti osundas ta sellele, et ilma täiendava kohtueelse uurimiseta ei saaks kõne alla tulla kriminaalasjas teistsuguse otsuse tegemine, täiendavaks eeluurimiseks saatmisel oleks tema kaitsealusele süüksarvatav kuritegu aga aegunud. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  23. Vastavalt Jälitustegevuse seaduse § 16 lg-le 3 sätestatakse jälitusteabe tõendina kasutamine kriminaalasjas kriminaalmenetluse seadusega. Sama paragrahvi neljanda lõike kohaselt tuleb seejuures arvestada asjaoluga, et jälitusteabe kasutamine tõendina ei tohi üldjuhul tuua kaasa jälitustegevuse salajaste andmete ja jälitustegevuses osalenud ning sellesse kaasatud isikute avalikustamist. KrMK § 48 lg 2 kohaselt saab jälitustegevuse tulemina saadud teave olla kriminaalmenetluses tõendina kasutatav siis, kui see on materialiseerunud foto, film, heli-, video- või muu teabesalvestuse, dokumendi või asjana.
  24. Ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses märgitakse põhjendatult, et hindamaks jälituse eri- ja erandtoimingutega saadud teabe lubatavust kriminaalmenetlusliku tõendina, tuleb eriti rangelt jälgida nende toimingute seaduslikkust. Õige on ka ringkonnakohtu otsuses ja Tallinna Linnakohtu
  25. mai
  26. a otsuses väljendatud seisukoht, et JTS § 13 lg-s 1 sätestatu kohaselt peab erandtoiminguks antaval kohtuloal olema viitega JTS § 12 lg-le 2 täpselt märgitud, milliseks erandtoiminguks luba antakse. Samas ei ole Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates - ja see ilmneb ka käesolevast kohtuasjast - senises kohtupraktikas välja kujunenud üheselt aktsepteeritavat seisukohta JTS § 12 lg 2 p-des 1 ja 3 loetletud erandtoimingute sisustamise osas. Seda arvestades peab Riigikohtu kriminaalkolleegium, tuginedes KrMK § 1 p-le 4 , vajalikuks märkida järgmist. 8.1 Ei saa nõustuda kassaatoriga selles, et JTS § 12 lg 2 p-s 1 ei nähta üldse ette mingisugust õigust isikute pealtkuulamiseks ega nende vestluse salvestamiseks. Jälitustegevuse seaduse § 12 lg-st 6, § 12 lg-st 1, aga ka kogu jälitustegevuse seaduse loogikast tuleneb, et eranditult kõigi jälitustoimingute eesmärk on mingil viisil teabe saamine. Ka JTS § 12 lg 2 p 1 tekstist nähtub otseselt, et selle toimingu eesmärk on teabe kogumine ja salvestamine. Kõnealuse erandtoimingu eripära on aga selles, et see kujutab endast Põhiseaduse §-s 33 ettenähtud põhiõiguse lubatavat riivet. Seega on JTS § 12 lg 2 ps 1 ettenähtud jälituse erandtoiminguga tegemist üksnes siis, kui ilma Põhiseaduse §-s 33 ettenähtud põhiõiguse subjekti teadmata tungitakse tema valdustesse teabe salajaseks kogumiseks või salvestamiseks. Seega juhtudel, mil jälitustoiminguga teabe saamine ei too kaasa Põhiseaduse §-s 33 ettenähtud põhiõiguse riivet, ei saa rääkida JTS § 12 lg 2 p 1 ettenähtud jälituse erandtoimingust. 8.2 Kuigi JTS § 12 lg 2 p 3 sõnastust on tõepoolest võimalik mitmeti mõista, tuleb süstemaatilise tõlgendamise pinnalt nõustuda kassaatoriga ja asuda seisukohale, et jälitustegevuse seaduse see säte sisaldab lisaks Põhiseaduse §-s 43 sätestatud põhiõiguse (õigus üldkasutatavate sidekanalite kaudu edastatavate sõnumite saladusele) riive lubatavusele ka Põhiseaduse §-des 26 ja 19 sätestatud põhiõiguste (õigus eraelu puutumatusele ja õigus vabale eneseteostusele) riive lubatavust. Just eraelu puutumatuse ja vaba eneseteostuse riivena tuleb käsitada "muu teabe salajast pealtkuulamist ning salvestamist". Siinjuures võiks osutada asjaolule, et arusaama, mille kohaselt on võimalik ja otstarbekas samas paragrahvis reguleerida nii üldkasutatavate sidekanalite kaudu edastatavate sõnumite saladuse kui ka eraelu puutumatuse ja vaba eneseteostuse riive lubatavust, on seadusandja väljendanud ka
  27. veebruaril
  28. a vastuvõetud Kriminaalmenetluse seadustiku (RT I, 2003, 27) § 118 sõnastamisel.
  29. Just JTS § 12 lg 2 p 3 ülalkirjeldatud tõlgendusest - nagu on märkinud ka kassaator - on lähtutud Tallinna Halduskohtu praktikas jälituse erandtoiminguks loa andmisel. Nimelt on üldkasutatavate sidekanalite kaudu edastatavate sõnumite saladuse riiveks loa andmisel ära näidatud telefoninumber, millelt sõnumite pealtkuulamine ja salvestamine on lubatud. Selle kõrval on Tallinna Halduskohus JTS § 12 lg 2 p-le 3 tuginedes
  30. novembri
  31. a otsusega nr 205 andnud loa ka "B. Orloviga toimuvate kõneluste salajaseks pealtkuulamiseks ja audio-videosalvestamiseks nende toimumise kohas" (kr toimik I kd, lk 7). Viimati nimetatud loa alusel ongi tehtud
  32. novembril
  33. a ajavahemikus 14.00-15.30 toimunud kahe tundmatu isiku ning A. Poome ja B. Orlovi vahelise vestluse helisalvestus, mille kohtud on alusetult lugenud JTS § 12 lg 2 p 3 raamidest väljuvaks.
  34. Riigikohtu otsuses 3-1-1-69-00 ( RT III, 2000, 19, 204) märgitu kohaselt ei ole õige jälituse erandtoimingu tulemina saadud tehnilist teabesalvestust võrdsustada uurimistoimingu käigus tehtud tehnilise teabesalvestusega. Kui KrMK § 79 lg 4 kohaselt on uurimistoimingu käiku kajastav tehniline teabesalvestus üksnes uurimistoimingu protokolli (kui tõendi) lisa, siis tulenevalt KrMK § 48 lg-st 2 on jälituse erandtoimingu puhul tõendina (ja mitte toimingu protokolli lisana) käsitletav just selle toimingu tulemina saadud tehniline teabesalvestus, mis kooskõlas KrMK §-s 206 sätestatuga peab obligatoorselt olema kohtuliku uurimise esemeks. Riigikohtu ülalnimetatud otsuses on aktsepteeritud uurimispraktikas levinud ja käsitletava kriminaalasja menetlemisel järgitud tava fikseerida jälitustegevuse tulemina saadud teabesalvestuse tekst ka kirjalikult. Selline kirjalik vorm võimaldab paremini tajuda salvestatu sisu. Pärast seda, kui kohus on veendunud selles, et teabesalvestuse kirjalik tekst kajastab adekvaatselt jälitustegevuse tulemina salvestatut, võib kohus kohtuotsuses faktiliste asjaolude tuvastamisel viidata kirjaliku salvestuse tekstile. Kuid oluline on rõhutada, et jälituse erandtoimingu tulemina saadud tehnilise teabesalvestuse kirjalik fikseerimine ei ole uurimistoiming ja kirjaliku fikseerimise protokoll ei ole uurimistoimingu protokoll KrMK § 79 mõttes. Kõnealune kirjalik fikseerimine ja selle protokoll on jälituse erandtoimingu tulemina saadud tehnilise teabesalvestuse kui tõendi suhtes sekundaarse tähendusega. Seetõttu - erinevalt kaitsjate poolt Riigikohtu istungil märgitust - tuleb lähtuda sellest, et tõendiks on tegelikult 26 minuti vältel toimuva vestluse salvestus, ja mitte sellest, et teabesalvestuse kirjaliku fikseerimise protokolli kohaselt leidis erandtoiming aset ajavahemikus 14.00-15.
  36. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu vandeadvokaat M. Lusti poolt Riigikohtu istungil esitatud väitega, nagu tuleneks Jälitustegevuse seadusest keeld kasutada teabe kogumisel varjatud mikrofoni. Jälitustegevuse seaduse §-s 12 on loetletud põhiõiguste riiveid lubavad jälitustoimingud, kusjuures kaitsjad ei ole vaidlustanud nende riivete lubatavust ja kooskõla Põhiseadusega. Kõigi või vähemalt enamiku nende jälitustoimingute läbiviimine eeldab vastavate tehnikavahendite kasutamist, kusjuures vähemalt JTS § 12 lg 2 p-des 1 ja 3 nähakse tehnikavahendite kasutamist otsesõnu ette. Samal ajal ei ole lubatud avalikustada jälitustegevuses kasutatavat konkreetset tehnikavahendit, sest kooskõlas Riigisaladuse seaduse § 7 lg-ga 2 on muuhulgas ka jälitustegevuses kasutatavad tehnilised vahendid käsitletavad "täiesti salajase" tasemega riigisaladusena.
  37. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates tuleb nõustuda kassaatoriga selles, et KrMK § 48 lg-s 2 sätestatu ei välista põhimõtteliselt jälituse eritoimingu käigu ja tulemuste kirjaliku fikseeringu ja seega käesolevas kriminaalasjas varjatud jälgimise ning varjatud vaatluse kokkuvõtete kasutamist tõendina. Samasugusele seisukohale on asunud seadusandja ka
  38. veebruaril
  39. a vastuvõetud Kriminaalmenetluse seadustiku (RT I, 2003, 27) § 115 sõnastamisel. Kuid jälitustegevusega tõendi saamise käsitletava viisi puhul peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks rõhutada, et tõendite kontrollimise ja hindamise üldised nõuded peavad olema võimalikult laiendatavad ka jälitustegevusega saadud tõenditele. Kõigepealt tuleb arvestada seda, et kuna KrMK § 171 lg 1 kohaselt on kohtunikul ametikohajärgne õigus juurdepääsuks riigisaladusele Eesti Vabariigi põhiseaduse ja seadustega ning nende alusel antud õigusaktidega talle pandud ülesannete täitmiseks, võib kohtunik juhul, mil see on vajalik jälituse eritoimingu käigu ja tulemuste kirjaliku fikseeringu kontrollimiseks, taotleda tutvumist jälitustoimiku materjalidega. Kui aga kõnealuse tõendi kontrollimiseks puuduvad kohtul muud võimalused, võib kohus taotleda ka jälitustoimingut vahetult läbiviinud isiku ülekuulamist. Sellist võimalust ei ole kooskõlas JTS § 16 lg-s 4 sätestatuga välistanud ka seadusandja.
  40. Tulenevalt eeltoodust on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et käesoleva kriminaalasja menetlemisel on JTS § 12 ebaõige tõlgendamine nii linnakohtu kui ka ringkonnakohtu poolt toonud kaasa KrMK § 48 lg-s 2 sätestatu rikkumise - seadusega lubatud tõendi lugemise lubamatuks. Selline rikkumine on käsitatav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 4 mõttes.
  41. Arvestades seda, et Kalev Arusoo ei olnud Riigikohut eelnevalt teavitanud, et teda kaitseb Riigikohtu istungil kokkuleppe alusel vandeadvokaat Jaan Tedderiga, mõistab Riigikohus Kalev Arusoolt riigituludesse välja kulud seoses määratud kaitsja - vandeadvokaat Kalev Lille poolse kriminaalasja materjalidega tutvumise ning Riigikohtu istungiks ettevalmistamisega.
  42. Lähtudes eelkirjeldatust ja juhindudes AKKS § 39 lg-st 4, § 63 p-st 2 ja § 65 lg-st 3, tuleb kassatsioonprotest rahuldada ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule. Lea Kivi, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.