3-1-3-10-02

KOHTUMÄÄRUS Tartus,

1. novembril
2. a 3-1-3-10-02 Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Jüri Ilvest ja Peeter Vaher vaatas
3. novembril
4. a toimunud avalikul kohtuistungil S.B. poolt Tallinna Linnakohtu
5. oktoobri
6. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
7. detsembri
8. a kohtuotsuste peale esitatud kohtuvigade parandamise avalduse alusel läbi kriminaalasja S.B. süüdistuses KrK § 139 lg 3 p 1 järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegium tuvastas:
9. Tallinna Linnakohtu
10. oktoobri
11. a otsusega tunnistati S.B. süüdi KrK § 139 lg 3 p 1 järgi võõra vara salajase varguse eest suures ulatuses ja teda karistati vabadusekaotusega kuueks aastaks. Karistuse kandmise algusajaks luges kohus
12. septembri
13. S.B. tunnistati süüdi selles, et tema tungis
14. jaanuaril
15. a kella
16. 00 paiku eelneval kokkuleppel koos N.R-ga ukselukkude lahtimurdmise teel Tallinnas Õ tee x-xx asuvasse L.T. korterisse, kust ta varastas erinevaid esemeid kokku 272 500 krooni väärtuses, mis kuriteo toimepanemise ajal moodustas salajase varguse suures ulatuses. Tallinna Ringkonnakohtu
17. detsembri
18. a otsusega jäeti S.B. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Linnakohtu
19. oktoobri
20. a otsus sisuliselt muutmata, kuid täpsustati, et riisutud vara väärtus moodustab 188 500 krooni ja 700 USA dollarit.
22. septembril
23. a esitas S.B. Riigikohtule kohtuvigade parandamise avalduse, milles ta taotleb enda karistusest vabastamist. S.B. märgib, et
24. septembril
25. a jõustunud Karistusseadustikus on karistus talle inkrimineeritud kuriteo eest ette nähtud § 199
26. lõikes, mille sanktsioon võimaldab erinevalt KrK § 139 lõikes 3 ettenähtud sanktsiooni ülemmäärast mõista üksnes kuni viieaastast vangistust. S.B. leiab, et kuna
27. septembril
28. a möödus viis aastat tema kinnipidamise algusest, tuleb ta edasisest karistuse kandmisest vabastada.
29. Riigikohtu istungil toetas S.B. kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas esitatud kohtuvigade parandamise avaldust, riigiprokurör Marge Püss leidis, et avaldus tuleb jätta rahuldamata. Tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis: 4.1 Tallinna Linnakohtu
30. oktoobri
31. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
32. detsembri
33. a kohtuotsustega karistati S.B-t talle süüksarvatud kuriteo eest kuueaastase vabadusekaotusega KrK § 139 lg 3 p 1 järgi, mille sanktsioon nägi võimaliku karistusena ette vabadusekaotuse kolmest kuni kaheksa aastani.
34. septembril 2002 jõustunud Karistusseadustiku kohaselt tuleks S.B.i käitumine kvalifitseerida § 199 lg 2 p 6 järgi, millele vastav sanktsioon sätestab võimaliku karistusena kuni viieaastase vangistuse. Seega kannab S.B. käesoleval ajal karistust, mis on raskem karistusest, mille võiks tema poolt toimepandud kuriteo eest mõista kehtiva Karistusseadustiku alusel. 4.2 Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 1 lõiked 1-3 ei näe ette võimalust kohaldada Karistusseadustikku kui karistust kergendavat seadust nende karistust kandvate või karistatust omavate isikute suhtes, kellele Kriminaalkoodeksi järgi mõistetud karistus on raskem Karistusseadustiku eriosa vastavas paragrahvis sätestatud karistuse ülemmäärast. 4.3 Samas on KarS § 5 lõike 2 kohaselt seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud. Põhiseaduse § 23 lg 2 sätestab: Kellelegi ei tohi mõista raskemat karistust kui see, mida võinuks talle mõista õiguserikkumise toimepanemise ajal. Kui seadus sätestab pärast õiguserikkumise toimepanemist kergema karistuse, kohaldatakse kergemat karistust. Põhiseaduse § 12 lõikest 1 tuleneb õigusloome võrdsuse põhimõte, mis üldjuhul nõuab, et seadused ka sisuliselt kohtleksid kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
35. aprilli
36. a otsus nr 3-4-1-2-02).
37. Ülaltoodud põhjustel leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et käesoleva kriminaalasja lahendamine eeldab küsimuse otsustamist, kas KarSRakS § 1 lõiked 1-3 on kooskõlas Põhiseaduse § 23 lõikega 2 selle koostoimes Põhiseaduse § 12 lõikega 1 osas, millega KarSRakS § 1 lõiked 1-3 ei võimalda kohaldada Karistusseadustikku kui karistust kergendavat seadust nende karistust kandvate või karistatust omavate isikute suhtes, kellele on mõistetud Kriminaalkoodeksi järgi karistus, mis on raskem Karistusseadustiku eriosa vastavas paragrahvis sätestatud karistuse ülemmäärast. Samuti on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates käesoleva kriminaalasja lahendamine Riigikohtu üldkogus oluline KarS § 5 tõlgendamiseks.
38. Kuna käesolevas kriminaalasjas ilmnenud KarSRakS § 1 lõigete 1-3 võimalik vastuolu Põhiseaduse § 23 lõikele 2 koostoimes Põhiseaduse § 12 lõikega 1 võib kaasa tuua isikute põhiõiguste ulatusliku rikkumise ja kuna kehtiv menetlusseadusandlus ei näe isikule ette kohast menetluskorda nimetatud võimaliku põhiõiguste rikkumise kohtuliku kontrolli taotlemiseks, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium lähtudes Põhiseaduse §-dest 14 ja 15 võimalikuks menetleda S.B. avaldust kohtuvigade parandamise korras vaatamata asjaolule, et antud juhul puudub Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku § 777 lõikes 1 ettenähtud kohtuvigade parandamise alus ning on möödunud ka kohtuvigade parandamise tähtaeg. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku § 59 lõike 2 punktist 2 ja lõikest 3 ning Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 3 lõikest 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium määras: Anda kriminaalasi S.B. süüdistuses KrK § 139 lg 3 p 1 järgi läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule. Eerik Kergandbeg, Jüri Ilvest, Peeter Vaher