Obsah (4)

§ 17§ 98§ 25§ 93

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-3-1-22-03 3. aprill 2003 Eesistuja Tõnu

§ 17

. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et Tallinna Linnavalitsus pidi läbi vaatama maa tagastamise korralduse kehtetuks tunnistamise otsustuse ja tegema maa tagastamise korralduse suhtes uue otsustuse. Halduskohtu

1. juuni
2. a otsuse täitmiseks tuli Tallinna Linnavalitsusel tühistada korraldus nr 1107-k, millega oleks jõusse astunud
3. augusti
4. a korraldus nr 3078-k tervikuna. Läbi oleks tulnud vaadata vaid selle korralduse p 3.4, mis oli tunnistatud seadusevastaseks. Rahatrahvi määramise menetluses ei tohi poolte jaoks uusi siduvaid asjaolusid tuvastada.
5. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leiab Tallinna Linnavalitsus, et ringkonnakohtu otsus on õige ja seaduslik ning palub jätta M. Valma kassatsioonkaebus rahuldamata. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
6. Käesolevas haldusasjas on A. Nurme pärija M. Valma esitanud avalduse Tallinna Linnavalitsusele rahatrahvi määramiseks Tallinna Halduskohtu
7. juuni
8. a otsuse ettekirjutuse täitmata jätmise eest.
9. Tallinna Linnavalitsus andis
10. augustil 1997 korralduse nr 3078-k, millega tagastati A. Nurmele õigusvastaselt võõrandatud maa aadressil Tähetorni 4b ja ühtlasi kohustati maa omanikku tagama juurdepääs Tähetorni 4a maakasutusele ja krunti läbivale üldkasutatavale suusa(jooksu)rajale. See korraldus tunnistati suusa(jooksu)rajale juurdepääsu tagamise kohustuse osas Tallinna Halduskohtu poolt
11. jaanuari
12. a otsusega seadusevastaseks. Tallinna Linnavalitsuse
13. märtsi
14. a korraldusega nr 1107-k tunnistati eelnimetatud
15. augusti
16. a korraldus nr 3078-k täies ulatuses kehtetuks. See korraldus tunnistati omakorda seadusevastaseks Tallinna Halduskohtu
17. juuni
18. a otsusega. Sama kohtuotsusega tehti linnavalitsusele ka ettepanek asi uuesti läbi vaadata ja teha uus otsus. Taotlus rahatrahvi määramiseks on esitatud viimati nimetatud kohtuotsuse täitmata jätmise eest. M. Valma kassatsioonkaebuse suhtes seisukoha võtmisel käsitleb Riigikohtu halduskolleegium kõigepealt Tallinna Linnavalitsuse tegevuse õiguspärasust vahetult halduskohtu
19. juuni
20. a otsuse järel (I osa). Seejärel puudutatakse detailplaneeringu menetlemise küsimust (II osa) ja võetakse seisukoht rahatrahvi määramise lahendi vormistamise ning kohtukulude osas (III osa). I
21. Tallinna Halduskohus lähtus
22. juuni
23. a otsuse tegemisel Halduskohtumenetluse seadustiku kuni
24. detsembrini 1999 kehtinud redaktsioonist. Halduskohtumenetluse seadustiku selle redaktsiooni § 20 lg 2 sätestas, et tunnistades kaevatud või protestitud õigusakti või toimingu seadusevastaseks, teeb halduskohus kohtuotsuses vastavale organile, asutusele või ametiisikule ettepaneku asi uuesti läbi vaadata ja teha uus otsus või toiming. Kohtuotsuse sellisest resolutsioonist tekkis ettekirjutuse adressaadil kohustus seadusevastaseks tunnistatud haldusakt kehtetuks tunnistada ja anda haldusakti regulatsiooni esemeks olnud küsimuses välja uus haldusakt, mis oleks kooskõlas õigusaktidega ega läheks vastuollu kohtuotsusega.
25. Tallinna Halduskohtu
26. juuni
27. a otsuse resolutiivosaga tunnistati seadusevastaseks Tallinna Linnavalitsuse
28. märtsi
29. a korraldus nr 1107-k ja tehti Tallinna Linnavalitsusele ettepanek asi uuesti läbi vaadata ning teha uus otsus. Seega pidi Tallinna Linnavalitsus kohtuotsuse täitmiseks tunnistama kehtetuks
30. märtsi
31. a korralduse nr 1107-k ja andma selles asjas välja uue haldusakti.
32. Linnavalitsuse
33. märtsi
34. a korraldusega nr 1107-k oli tunnistatud kehtetuks linnavalitsuse
35. augusti
36. a korraldus nr 3078-k. Viimasega oli A. Nurmele tagastatud õigusvastaselt võõrandatud maa aadressil Tähetorni 4b ja kohustatud maa omanikku tagama juurdepääs krunti läbivale üldkasutatavale suusa(jooksu)rajale. Nimetatud kõrvalkohustus oli tunnistatud seadusevastaseks Tallinna Halduskohtu
37. jaanuari
38. a otsusega. Järelikult juhul, kui Tallinna Linnavalitsus oleks kehtetuks tunnistanud
39. märtsi
40. a korralduse nr 1107-k, oleks taasjõustunud linnavalitsuse
41. augusti
42. a korraldus nr 3078-k. Viimases sisalduv kõrvalkohustus oli aga halduskohtu poolt tunnistatud seadusevastaseks. Õigusvastast kõrvalkohustust sisaldava haldusakti täies ulatuses taasjõustamisel oleks linnavalitsus läinud vastuollu Tallinna Halduskohtu eelmise,
43. jaanuari
44. a otsusega. Tunnistades kehtetuks ka maa tagastamise korralduses nr 3078-k sisalduva kõrvalkohustuse, oleks reguleerimata jäänud üldkasutatavale suusa(jooksu)rajale juurdepääsu küsimus. Linnavalitsuse soovi suusa(jooksu)raja jätkuva üldise kasutamise võimaldamiseks näitab asjaolu, et algselt üritas linnavalitsus juurdepääsu suusa(jooksu)rajale tagada maa tagastamise korraldusele kõrvalkohustuse lisamisega. Järelikult tuli tekkinud olukorra lahendamiseks uuesti otsustada Tähetorni 4b asuva õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise küsimus, otsimaks lahendusi, kuidas säilitada suusa(jooksu)raja avaliku kasutamise võimalus ja samal ajal tagastada ka õigusvastaselt võõrandatud maa.
45. Riigikohtu halduskolleegium ei pea võimalikuks nõustuda kassaatori seisukohaga, et rahatrahvi määramise menetluses on ümber hinnatud varasemalt jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaolusid ja tehtud ettekirjutusi. Tallinna Halduskohtu
46. jaanuari
47. a otsusega tunnistati seadusevastaseks linnavalitsuse
48. augusti
49. a korralduse nr 3087-k p 3.4 osas, mis käsitles maa omanikule pandud kohustust tagada juurdepääs suusa(jooksu)rajale. Vaidlustatud ei olnud korralduse seda osa, millega õigusvastaselt võõrandatud maa tagastati A. Nurmele. Halduskohus ei võtnud otsuses seisukohta ka küsimuses, kas ja millises ulatuses tuleb M. Valmale maad tagastada. Seetõttu on väär kassaatori seisukoht, et õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise küsimus on läbinud kohtuliku kontrolli ja et rikutud on

§ 17

. Kuna kujunenud olukorras ei ole võimalik üheaegselt maa täies ulatuses tagastamise korralduse jõusse jätmine ja samal ajal ka avalikkusele suusa(jooksu)rajale juurdepääsu võimaldamine, siis on ekslik kassaatori seisukoht, et taasjõustama oleks pidanud maa tagastamise korralduse nr 3078-k ja läbi vaatama üksnes selle korralduse punkti 3.4. Rahatrahvi määramise menetluses oli antud juhul möödapääsmatu hinnata linnavalitsuse sooritatud toimingute vajalikkust ja õiguspärasust, hindamaks, kas kohtuotsust on täidetud või mitte. Sealhulgas oli vältimatu ka uute asjaolude tuvastamine nagu tervisespordiraja olemasolu tagastataval maal, detailplaneeringu menetlusetappide läbiviimine jne. See ei tähenda

§ 98lg 3 tulenevat asja läbivaatamise piiride ületamist, nagu arvab kassaator.

1. Tallinna Halduskohtu
2. juuni
3. a otsusega oleks antud olukorras olnud kooskõlas, kui Tallinna Linnavalitsus oleks motiveeritult tunnistanud kehtetuks nii
4. märtsi
5. a korralduse nr 1107-k kui ka
6. augusti
7. a korralduse nr 3078-k. Sealjuures oleks ta pidanud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punktist 49 tulenevalt informeerima õigustatud subjekti põhjustest, millest on tingitud viivitus maa tagastamise otsustamisel ja teatama küsimuse otsustamise tähtaja. Samas ei oleks M. Valma õiguslik positsioon pärast sellise haldusakti väljaandmist paranenud, kuna endiselt oleks olnud tühistatud
8. augusti
9. a maa tagastamise korraldus nr 3078-k. M. Valma jaoks saab tähtsust omada aga eelkõige maa tagastamise küsimuse lõplik lahendamine. Käesolevas rahatrahvi määramise asjas on Tallinna Halduskohus tuvastanud, et
10. septembril 1998 on Tallinna Omandireformiamet informeerinud M. Valmat asjaoludest, millest on tingitud maa tagastamise küsimuse otsustamisega viivitamine. Seega ei oleks eelnevaid maa tagastamisega seonduvaid haldusakte kehtetuks tunnistav haldusakt omanud M. Valma jaoks tähtsust ka informeerimise seisukohalt, sest teda oli asjade käigust teavitatud. Arvestada tuleb ka, et uue haldusakti andmine, mis tunnistaks kehtetuks nii varasema haldusakti kui ka sama haldusakti juba kord kehtetuks tunnistanud haldusakti, võib tekitada õiguslikku segadust. Seetõttu leiab Riigikohtu halduskolleegium, et ainuüksi asjaolu, et linnavalitsus ei tunnistanud motiveeritult kehtetuks oma varasemaid korraldusi, ei ole käesolevas asjas rahatrahvi määramise põhjuseks. II
11. Tallinna Halduskohtu
12. juuni
13. a otsusest, millega tunnistati linnavalitsuse
14. märtsi
15. a korraldus nr 1107-k seadusevastaseks ja tehti ettepanek asi uuesti läbi vaadata, oli
16. novembriks 2001, kui halduskohtusse jõudis M. Valma avaldus linnavalitsusele trahvi määramiseks, möödunud üle kolme aasta. Kuigi Tallinna Halduskohtu
17. juuni
18. a otsuses ei olnud märgitud linnavalitsusele asja uue läbivaatamise ja uue otsuse tegemise tähtaega, ei saa kohtu ettekirjutust täita määramatu aja jooksul. Vastupidine seisukoht võiks viia olukorrani, kus kohtuotsuse ettekirjutust kokkuvõttes ei täidetagi. Seetõttu tuleb juhtudel, kus halduskohus on kohustanud protsessiosalist tegutsema, kuid ei ole selle läbiviimiseks määranud tähtaega, lähtuda mõistlikust ajast, mille jooksul on võimalik halduskohtu otsust täita. Kui sellise tähtaja jooksul ei ole protsessiosaline kohtu ettekirjutust täitnud, siis on samuti tegemist kohtuotsuse ettekirjutuse täitmata jätmisega.
19. Kohtuotsuse ettekirjutuse täitmata jätmine tähendab seega nii juhtumit, kus protsessiosaline ei ole üldse kohtu ettekirjutust täitma asunud (tegevusetus), kui ka juhtumit, kus protsessiosaline on küll asunud ettekirjutust täitma, kuid ei ole ettekirjutust mõistliku aja jooksul täielikult täitnud (viivitus). Kuna kohtuotsuse täitmata jätmine hõlmab nii tegevusetust kui viivitust, siis tuli M. Valma taotluse määrata trahv kohtuotsuse ettekirjutuse täitmata jätmise eest - alusel kohtutel kontrollida nii seda, kas linnavalitsus on asunud kohtuotsust täitma, kui ka seda, kas ta ei ole kohtuotsuse täitmiseks vajalike toimingute sooritamisel venitanud.
20. Tallinna Linnavalitsus on pidanud vajalikuks enne Tähetorni 4a maa tagastamist kehtestada Nõmme tervisespordiradade teenindamiseks vajaliku maa määramiseks detailplaneering. Tallinna Ringkonnakohus on tuvastanud, et lähteülesanne Nõmme tervisespordiradade teenindamiseks vajaliku maa määramiseks koostatavale detailplaneeringule kooskõlastati
21. augustil 1998 ja kinnitati
22. septembril
23. Detailplaneering algatati Tallinna Linnavalitsuse
24. novembri
25. a korraldusega nr 4500-k. Linnavalitsuse
26. mai
27. a korraldusega nr 1343-k otsustati Nõmme tervisespordiradade teenindamiseks vajaliku maa määramiseks koostatud detailplaneering vastu võtta ja korraldada detailplaneeringu avalik väljapanek. Seega on detailplaneeringu lähteülesande koostamisest kuni selle avaliku väljapaneku korraldamiseni kulunud aega ligi neli aastat.
28. Kohtud ei ole tuvastanud põhjusi, miks nii pikaajaline viivitus detailplaneeringu menetlemisel on aset leidnud. Üksnes seisukoht, et käesoleval juhul on põimunud tagastamine, munitsipaliseerimine ja ostueesõigusega erastamine ning et senise maakasutuse muutmise ja detailplaneeringu kehtestamise toimingud on mahukad ja aeganõudvad, ei ole piisav põhjendus planeeringu menetlemisele ligi nelja aasta jooksul. Tallinna Linnavalitsus ei ole rahatrahvi määramise taotluse menetlemise käigus esitanud konkreetseid põhjusi, miks on näiteks detailplaneeringu lähteülesande kinnitamisest kuni detailplaneeringu algatamiseni kulunud üle kahe aasta või miks on detailplaneeringu algatamisest kuni selle vastuvõtmiseni kulunud omakorda poolteist aastat.
29. Nagu eespool märgitud, võib kohtuotsuse ettekirjutuse täitmata jätmine väljenduda ka viivituses selle täitmisel. Kohtumenetluses tuvastatud fakt, et detailplaneeringut ei ole lõpuni menetletud nelja aasta jooksul, annab iseenesest piisava aluse veendumuseks, et detailplaneeringuga on viivitatud. Seda veendumust ei ole linnavalitsus kui haldusorgan, kellele rahatrahvi määramist taotletakse, ümber lükanud. Linnavalitsus pidi sedavõrd kaua kestnud planeerimismenetluse puhul ilmutama kohtumenetluses ise piisavat aktiivsust ja vajadusel esitama põhjused, mis on sellise viivituse tinginud. Linnavalitsus seda ei teinud.
30. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et kui detailplaneeringu lähteülesande kehtestamisest kuni detailplaneeringu avaliku väljapaneku kehtestamiseni kulub peaaegu neli aastat, siis on selline ajavahemik ületanud mõistliku aja piirid. Kuna linnavalitsus ei ole esitanud põhjendusi, miks on detailplaneeringu menetlemisega niivõrd pikalt venitatud, siis tuleb linnavalitsuse tegevust käsitleda kohtuotsuse süülise täitmatajätmisena

§ 98lg 3 tähenduses.

Arvestades eeltoodut ja protsessiökonoomia põhimõtet, peab Riigikohtu halduskolleegium võimalikuks ise määrata Tallinna Linnavalitsusele trahv Tallinna Halduskohtu 8. juuni 1998. a otsuse ettekirjutuse täitmata jätmise eest. 21.

§ 98lg 3 näeb rahatrahvi maksimaalmääraks ette 100 000 krooni.

Sellises suuruses trahvi määramist on taotlenud ka M. Valma. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et käesolevas asjas ei ole rahatrahvi maksimaalmäära määramine põhjendatud. Tuvastatud on, et Tallinna Linnavalitsus on kohtuotsust siiski täitma asunud, kuigi kohtuotsust pole mõistliku aja jooksul täidetud. Seetõttu peab Riigikohtu halduskolleegium põhjendatuks määrata Tallinna Linnavalitsusele rahatrahv suuruses 50 000 krooni. III 22.

§ 25

lg 1 kohaselt vormistatakse kohtuotsusena kohtulahend, millega halduskohus lahendab kaebuse või protesti sisuliselt. Käesoleval juhul on esimese ja teise astme kohus vormistanud kohtuotsusena rahatrahvi määramise taotluse suhtes tehtud kohtulahendi. Kuna rahatrahvi määramise taotluse näol ei ole tegemist kaebuse ega protestiga, ei saa põhjendatuks pidada lahendi vormistamist kohtuotsusena.

§ 98lg 3 kohaselt rahatrahv määratakse.

See viitab vajadusele vormistada rahatrahvi määramise või määramata jätmise lahend määrusena. Sellise seisukohaga ei ole vastuolus ka

§ 25lg 2, millest tulenevalt vormistatakse protsessitoimingute tegemine või tegemata jätmine määrusena. Ts

MS § 32 lõikest 5 tulenevalt määratakse ka tsiviilkohtumenetluses trahv määrusega. Kuna aga nii halduskohus kui ringkonnakohus on asjas teinud otsused, ei pea Riigikohtu halduskolleegium võimalikuks teha käesolevas asjas määrust ning lahendab asja samuti otsusega. 23. Asja materjalidest nähtub, et M. Valma on kohtumenetluse käigus taotlenud ka õigusabikulude väljamõistmist halduskohtus summas 2655 krooni ja ringkonnakohtus summas 7965 krooni. Riigikohtule esitatud kassatsioonkaebuses ei ole M. Valma õigusabikulude väljamõistmist taotlenud, kuid samuti ei ole ta taotlenud Riigikohtult asja lõplikku lahendamist, s.t rahatrahvi määramist, vaid asja ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmist. Kuna Riigikohtu halduskolleegium teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab M. Valma taotluse Tallinna Linnavalitsusele trahvi määramiseks, peab halduskolleegium vajalikuks lahendada ka õigusabikulude väljamõistmise küsimus.

§ 93

lg 1 kohaselt poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, mõistetakse välja tema poolt kantud kohtukulud. Kuna Riigikohtu halduskolleegium rahuldab M. Valma taotluse Tallinna Linnavalitsusele rahatrahvi määramiseks, tuleb Tallinna Linnavalitsuselt välja mõista M. Valma kasuks kohtukulud summas 10 620 krooni. Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel