KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-14-03 Otsuse kuupäev 4. aprill 2003 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann Kohtuasi Menetluse alus Riigikohtus J

§ 12lg 5 alusel, võttes arvesse J.

Lahtikovi pikaajalist elamist Eestis ning tema abikaasa, laste ja vanemate suhtes tuvastatud asjaolusid. J. Lahtikov ja tema abikaasa on sündinud Venemaal, kõik tema perekonnaliikmed kõnelevad vene keelt emakeelena, J. Lahtikov on omandanud venekeelse hariduse, sealhulgas kõrghariduse Venemaal, tema vend elab Moskvas. Majori auaste J. Lahtikovil eeldab põhjalikku eriettevalmistust ja töökogemusi. Puuduvad asjaolud, mis välistavad tema kutsumise kodakondsusjärgse riigi julgeoleku- või relvajõudude teenistusse või teistesse relvastatud formeeringutesse. Kvalifikatsiooni julgeolekuteenistuse vanemohvitserina, vastuluuretöötajana ja võitluskunstide treenerina on võimalik kasutada Eesti Vabariigi vastu. Tulenevalt sõjaväelisest ettevalmistusest, kvalifikatsioonist ja pikaajalisest töötamisest julgeolekukomitee vastuluure osakonnas kujutab J. Lahtikov ohtu Eesti riigi julgeolekule, kuna tema kogemusi ja teadmisi võidakse kasutada Eesti riigi vastu. J. Lahtikov, olles elanud pikka aega Eestis, tunneb Eesti olusid ning kutsutuna kodakondsusjärgse riigi julgeoleku- või relvajõudude teenistusse, võib ta seeläbi ohustada Eesti riiklust seestpoolt. Nende asjaolude kaalumisel tuvastas siseminister, et J. Lahtikov kujutab ohtu Eesti riigi julgeolekule. Riigi julgeoleku kui kollektiivse hüve võimalik ohustamine kaalub üles Põhiseaduse §-s 27 sätestatud põhiõiguse riive.

1. J. Lahtikov esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada siseministri käskkiri, kuna haldusakt on antud pädevust ületades. Lisaks on käskkiri õigusvastane selle motiveerimatuse tõttu. J. Lahtikov palus teha ettekirjutuse pädevale organile kaebaja elamisloa taotluse läbivaatamiseks ühe kuu jooksul haldusasjas otsuse jõustumisest. Kaebuses väideti järgmist:
3. juulil 1994 Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel sõlmitud kokkuleppe "Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil" (Kokkulepe) artikli 2 punkti l kohaselt saavad Vene Föderatsiooni sõjaväepensionärid elamisloa isikliku avalduse alusel, välja arvatud isikud, kellele Vabariigi Valitsuse otsusel keelduti elamisluba andmast ohu tõttu Eesti riigi julgeolekule. Vene Föderatsiooni sõjaväepensionär J. Lahtikov on Kokkuleppe subjekt, sest ta on kantud Kokkuleppe lisanimekirja. Siseministri käskkiri, millega keelduti J. Lahtikovile elamisloa andmisest, on antud pädevust ületades.
4. Kuna J. Lahtikovi taotluse elamisloa saamiseks võttis oma menetlusse Vabariigi Valitsus, siis on ta seadusest tulenevalt kohustatud ka algatatud menetluse lõpuni viima.
5. Käskkirja motiveerimatus seisneb selles, et sellest ei nähtu kõigi asjaoludega arvestamist, s.h Riigikohtu halduskolleegiumi lahendis nr 3-3-1-27-99 ja Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegiumi otsuses nr 3-4-1-2-01 tuvastatud asjaoludega. Vastustaja ei ole kaalunud kaebaja eraellu sekkumise põhjendatust. Samuti ei ole arvestatud Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee
6. septembri
7. a soovitusega Rec

§ 12lg 4 p 1).

J. Lahtikov esitas elamisloa taotlemisel valeandmeid, kinnitades, et ta pole toime pannud kuritegu, mille eest on mõistetud vabadusekaotus kestusega üle ühe aasta ja mille karistatus pole kustunud. Elamisloa andmisest keeldumist ei tinginud pelgalt valeandmete esitamine. Keeldumise aluseks oli ka

§ 12lg 4 p 7.

Kuna julgeolekukomitee organite ja vägede sõjaväelased olid võrdsustatud armee ja sõjalaevastiku sõjaväelastega (neile laienesid NSVL relvajõudude üldsõjaväemäärustikes sätestatud õigused ja kohustused), siis seega oli julgeolekukomitee sõjaväestatud ja sõjaväelisi ülesandeid täitva organisatsioonina osa NSVL relvajaõududest. J. Lahtikovil oli sõjaväeline auaste ja ta teenis julgeolekukomitees. Seega laieneb talle ka

§ 12lg 4 p 5.

Kuna J. Lahtikov töötas vastuluurega tegelevas julgeolekukomitee II osakonnas, mis oli vastuluurega seotud osakond, siis oli tema suhtes kohaldatav

§ 12lg 4 p 3.

4. Käskkiri vastab proportsionaalsuse nõudele. Minister kaalus käskkirja andmisel kõiki J. Lahtikovile erandi tegemise kasuks rääkivaid asjaolusid ja sisuliselt arvestas kõiki Euroopa Ministrite Komitee soovituse Rec

§ 12

lg 4 p-le 7, mis keelab anda elamisluba välismaalasele, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud. Riigikohtu halduskolleegium asus haldusasjades nr 3-3-1-49-02 ja 3-3-1-52-02 tehtud otsustes seisukohale, et teenistus endise NSVL julgeolekuorganites pole käsitatav teenistusena kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes. Välismaalaste seadus eristab selgelt teenistust välisriigi relvajõududes (

§ 12

lg 4 p 7) ja teenistust välisriigi julgeolekuorganites (

§ 12lg 4 p 10).

Ka käsitletakse

§ 12

lg-s 6 teenistust välisriigi julgeolekuorganites, erinevalt teenistusest välisriigi relvajõududes, teatud tingimustel ohuna Eesti riigi julgeolekule. Julgeolekuorganid pole seega samastatavad relvajõududega (nimetatud otsuste punktid 10 - RT III 2002, 32, 350; 2002, 32, 351). Kolleegium märgib, et endise NSVL julgeolekuorganites teeninud isikuid ei saa välisriigi relvajõududes kaadrisõjaväelasena teeninud isikuteks Välismaalaste seaduse mõttes muuta pelgalt see, et neile võisid laieneda või laienesid NSVL relvajõudude teenistusmäärustikud. Eestis paiknenud endise NSVL Riikliku Julgeolekukomitee kohapealsed asutused pole kolleegiumi arvates võrreldavad relvajõudude koosseisu kuulunud üksustega, nagu polgud ja pataljonid. Käesolevas asjas pole tõendatud, et J. Lahtikov teenis kaadrisõjaväelasena endise NSVL relvajõududes. Seega on vaidlustatud käskkirjas elamisloa andmisest keeldumisel ebaõigesti viidatud

§ 12lg 4 p-le 7.

1. See, et J. Lahtikov pole endise NSVL relvajõududes teeninud kaadrisõjaväelane Välismaalaste seaduse mõttes, ei välista iseenesest seda, et ta on Vene Föderatsiooni sõjaväepensionär Kokkuleppe mõttes. Nimelt ei pruugi Eesti seaduse ja välislepingu mõisteaparatuur kattuda.
2. Siseministri esindaja on kohtumenetluse käigus väljendanud seisukohta, et Vene Föderatsioonilt enne
3. juulit 1994 määratud sõjaväepensioni saav J. Lahtikov oleks käsitatav Kokkuleppe subjektina, kui ta olnuks lülitatud Kokkuleppe artikli 2 punktis 3 viidatud nimekirja, mis tuli Eesti riigile esitada hiljemalt 30 päeva pärast Kokkuleppe allkirjastamist. Kolleegium ei saa võtta aksioomina siseministri esindaja väidet, et endise NSVL julgeolekuorganites teeninud isikut saab käsitada sõjaväepensionärina, ega rajada sellele oma otsuse motivatsiooni. Kolleegium peab kõigepealt analüüsima, millistel tingimustel saab isikut lugeda Kokkuleppe subjektiks.
4. Kolleegium leidis haldusasjades nr 3-3-1-10-03, 3-3-1-11-03 ja 3-3-1-12-03, et Kokkuleppe subjekt pole isik, kes polnud Vene Föderatsiooni relvajõududest erru arvatud
5. juuliks 1994 ega saanud selle päeva seisuga Vene Föderatsioonilt sõjaväepensioni (vt mutatis mutandis RT III 2003, 8, 82; 2003, 8, 83). Nendes asjades tehtud otsustest tuleneb, et sõjaväepensionäri staatuse kindlaksmääramisel on kõigepealt oluline see, kas isik sai Vene Föderatsioonilt sõjaväepensioni enne
6. juulit
7. J. Lahtikov saab Vene Föderatsioonilt sõjaväepensioni. Käesolev asi pole aga analoogiline haldusasjadega nr 3-3-1-10-03, 3-3-1-11-03 ja 3-3-1-12-
8. Nendes asjades oli tegemist relvajõudude kaadrisõjaväelastega, kes olid Vene Föderatsiooni relvajõudude tegevteenistuses
9. juulil
10. J. Lahtikov oli aga teeninud endise NSVL Riikliku Julgeolekukomitee Eestis tegutsenud asutuses, kust ta jäi pensionile aastal
12. Eesti Vabariik ja Vene Föderatsioon sõlmisid
13. juulil 1994 nii lepingu, mis reguleeris Vene Föderatsiooni relvajõudude väljaviimist Eestist, kui ka kokkuleppe, mis reguleeris nende Vene Föderatsiooni sõjaväepensionäride õiguslikku seisundit, kes jäid Eestisse elama. Küsimus on nende kahe välislepingu vahekorras ehk omavahelises seoses.
14. Lepingu ja Kokkuleppe ühise ratifitseerimisseaduse eelnõu esimesel lugemisel
15. novembril 1995 ütles eelnõu algataja (Vabariigi Valitsuse) esindaja: "Samaaegselt Vene vägede väljaviimisega Eestist ootasid oma praktilist lahendust ka sõjaväepensionäridega seotud probleemid. Venemaa püüdis pikka aega hoida nende küsimuste käsitlemist otseselt lepingu ettevalmistamise raamides, kuid läbirääkimiste käigus lahutati nimetatud probleemistik ning asuti ette valmistama eraldi riikidevahelist kokkulepet. Taolisele kokkuleppele viidatakse otseselt ka lepingus. Teatud mõttes oli see kompromisslahendus." Veel ütles Vabariigi Valitsuse esindaja seaduseelnõu esimesel lugemisel: "
16. juulil
17. aastal allakirjutatud kokkulepe on seega iseseisev dokument. Samas on ta lahutamatult seotud lepinguga ja seda eelkõige kokkuleppega hõlmatud isikute ringi määratlemise läbi (seos lepingu artikli 1 punktiga 7)." Alljärgnevalt (otsuse punktid 18-22) leiab ka kolleegium, et Leping ja Kokkulepe on Kokkuleppe subjektiks olevate sõjaväepensionäride ringi kindlaksmääramisel lahutamatult seotud.
18. Kokkuleppe artikli 1 punktis 1 defineeritakse sõjaväepensionäre isikutena, "kes on lastud erru sõjaväeteenistusest ning saavad pensioni ja toetust Vene Föderatsiooni vahendite arvelt". Kokkuleppest aga ei nähtu, mida mõistetakse sõjaväeteenistuse all. Samas oli Kokkuleppe pealkirjaks "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil". Kokkuleppe preambulis põhjendatakse Kokkuleppe sõlmimist vajadusega "kindlustada Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäridele sotsiaalsed tagatised Eesti Vabariigi territooriumil". Nii Kokkuleppe pealkirjas kui ka preambulis rõhutatakse väljendit "Vene Föderatsiooni relvajõud". Kokkuleppes ei määratletud, milliseid isikuid mõeldakse relvajõudude pensionäride all.
19. Relvajõudude pensionäride määratlus on antud Kokkuleppega samal päeval sõlmitud Lepingu artikli 1 punktis 7, mille järgi relvajõudude pensionärid on "Relvajõudude admiralid, kindralid, ohvitserid, lipnikud, mitšmanid ja üleajateenijad ning teised isikud, kes elavad Eesti Vabariigis ning saavad pensioni ja toetusi Vene Föderatsiooni vabariiklikust eelarvest". Sama lepingu artiklis 16 sätestatakse: "Eesti Vabariigi territooriumil elavate Relvajõudude pensionäride sotsiaal-õiguslik olukord sätestatakse Pooltevahelise erikokkuleppega."
20. Relvajõudude pensionäride mõiste tuleb kolleegiumi arvates avada Lepingus antud relvajõudude mõiste kaudu. Lepingu artikli 1 punktis 1 määratletakse relvajõude järgmiselt: ""Relvajõud" - Eesti Vabariigi territooriumil asuvate Vene Föderatsiooni relvajõudude ja piirivalvevägede juhtimisorganid, operatiivkoondised, väekoondised, väeosad, ettevõtted, asutused, organisatsioonid ja sõjaväeõppeasutused".
21. Kolleegiumi arvates on Lepingu artikli 1 punktis 3 antud definitsioonis oluline see, et Vene Föderatsiooni relvajõudude Eestist väljaviimise lepingus toodud relvajõudude mõiste ei saanud hõlmata endise NSVL Riikliku Julgeolekukomitee Eestis tegutsenud kohapealsete asutuste töötajaid. On üldteada, et endise NSVL Riikliku Julgeolekukomitee kohapealsed asutused pidid oma tegevuse Eestis lõpetama palju varem, kui sõlmiti Leping, ning teistsugustel alustel. Endise NSVL julgeolekutöötajate ja pensionäride sotsiaalset staatust püüti julgeolekuorganite kohapealsete asutuste Eestist väljaviimisel lahendada eraldi kokkuleppega. Kolleegiumile teadaolevalt sellise sotsiaalsete tagatiste lepingu sõlmimiseni Eesti Vabariik ja Vene Föderatsioon ei jõudnud. Nimelt jõudis
22. aprilli
23. a otsuses haldusasjas nr 3-3-2-1-01 Riigikohtu halduskolleegium endise NSVL julgeolekukomitee töötaja teistmisavalduse lahendamisel seisukohale, et pole andmeid, et Eesti Vabariik ja Vene Föderatsioon oleksid jõudnud nimetatud isikute sotsiaalsete tagatiste osas siduva kokkuleppeni (RT III 2001, 14, 143).
25. juulil 1994 alla kirjutatud ja
26. detsembril 1995 ratifitseeritud Kokkuleppe subjektide ringi määratlemisel omavad tähtsust ka materjalid ratifitseerimisseaduse menetlemise kohta Riigikogus. Riigikogu istungi stenogrammist nähtub, et Kokkuleppe ja Lepingu ühise ratifitseerimisseaduse eelnõu esimesel lugemisel
27. novembril 1995 ütles eelnõu algataja esindaja Riigikogus: "Loomulikult jääks elamisloa taotlus rahuldamata ka endiste KGB ja sõjaväeluure töötajate suhtes. Vaid vanemate kui 60-aastaste isikute taotlused tuleksid teatud erijuhtudel - invaliidsus, Eesti kodaniku abikaasa ja muu taoline - arvestamisele. Täiendavalt ei kuuluks rahuldamisele nende isikute elamisloa taotlus, keda õiguskaitseorganid vähemalt korra on hoiatanud nende tegevuse tõttu Eesti iseseisvuse vastu." Hoolimata Riigikogus väljendatud seisukoha teatavast ebajärjekindlusest, järeldab kolleegium, et ratifitseerimisseaduse eelnõu menetlemisel lähtuti sellest, et Kokkulepe ei laiene endise NSVL Riikliku Julgeolekukomitee töötajatele.
28. Kolleegium peab vajalikuks käsitleda ka Kokkuleppe artikli 2 punktis 3 nimetatud nimekirju (otsuse punktid 24-30). Kolleegiumil poleks pärast järeldusele jõudmist, et J. Lahtikovi ei saa käsitleda Kokkuleppe subjektina, enam vajadust peatuda Kokkuleppe artikli 2 punktis 3 nimetatud nimekirja õiguslikul tähendusel, mis tuli esitada 30 päeva pärast kokkuleppe alla kirjutamist. Selle nimekirja õigusliku tähenduse üle on aga väideldud ka varasemates Riigikohtu menetluses olnud asjades, kus samuti polnud vajadust võtta seisukohta nimekirja suhtes põhjusel, et isik polnud Kokkuleppe subjekt (haldusasjad nr 3-3-1-10-03 ja 3-3-1-11-03 - RT III 2003, 8, 82; 2003, 8, 83). Kolleegiumi arvates vaieldakse nimekirja üle ka teistes asjades, kus isik on jäänud Vene Föderatsiooni sõjaväepensionile enne
29. juulit 1994, kuid pole kantud ülalnimetatud nimekirja. Seepärast peabki kolleegium käesolevas asjas vajalikuks võtta seisukoht ka küsimuses, milline tähendus on sellel, et nimekirja pole kantud isik, kes jäi Vene Föderatsiooni sõjaväepensionile enne
30. juulit
32. Ringkonnakohus asus seisukohale, et Kokkuleppe ja ratifitseerimise seaduse sätetest nähtub, et kumbki neist ei ole sidunud sotsiaalsete tagatiste andmist sellega, kas isik on kantud Vene poole esitatud nimekirja või mitte. Riigikohtu halduskolleegium nõustub allpool esitatud põhjendustel ringkonnakohtu järeldusega.
33. Kokkuleppe artikli 1 punktis 1 määratleti sõjaväepensionäre isikutena, "kes on lastud erru sõjaväeteenistusest ning saavad pensioni ja toetust Vene Föderatsiooni vahendite arvelt". Kokkuleppe artikli 2 punktis 1 sätestati: "Sõjaväepensionärid, nende perekonnaliikmed ning toitja kaotanud isikud saavad elamisloa Eesti Vabariigis isikliku taotluse alusel, välja arvatud isikud, kellele Eesti Vabariigi Valitsuse otsusel põhjendusega keelduti elamisluba andmast ohu tõttu Eesti riigi julgeolekule." Sama artikli punktis 3 sätestati: "Vene pool esitab Eesti poolele hiljemalt 30 päeva pärast käesoleva Kokkuleppe allakirjutamist artiklis 1 nimetatud isikute ja nende perekonnaliikmete nimekirja ja täpsustab osutatud nimekirja iga järgneva aasta
34. jaanuariks."
35. Seega seostab Kokkuleppe artikli 2 punkt 1 isikule elamisloa andmise otsustamise sellega, kas ta on või pole sõjaväepensionär. Kokkuleppe artikli 1 punktis 1 määratletakse sõjaväepensionäre isikutena, "kes on lastud erru sõjaväeteenistusest ning saavad pensioni ja toetust Vene Föderatsiooni vahendite arvelt". Sõjaväepensionäri mõiste pole seostatud Vene Föderatsiooni poolt esitatavasse nimekirja kandmise faktiga.
36. Ratifitseerimisseaduse eelnõu menetlemisel Riigikogus esitas eelnõu algataja esindaja nimekirja õigusliku tähenduse kohta vastuokslikke seisukohti. Ta väitis eelnõu esimesel lugemisel
37. novembril 1995: "Eesti Vabariik rakendab kokkuleppe sätteid ainult nende isikute suhtes, kes on kantud kokkuleppe artikli 2 punktis 3 märgitud nimekirja, mille esitas ja edaspidi täpsustab igaks aastavahetuseks Vene pool. Eestil on õigus aktsepteerida või mitte aktsepteerida kokkuleppest lähtuvalt isikute kandmist sellesse nimekirja. Uusi isikuid saab täpsustamise käigus nimekirja kanda vaid juhul, kui nad eelmisest täpsustamisest möödunud perioodi jooksul saabusid Eestisse sisserännukvoodi raames või nimekirja kantud isikute perekonda sündisid lapsed. Poolte võimalikud eriarvamused selles küsimuses lahendatakse diplomaatiliste kanalite kaudu või kokkuleppe artiklis 12 ettenähtud segakomisjonis. Nimekirja, mille Vene pool
38. aasta augusti lõpus üle andis, oli kantud 10 519 sõjaväepensionäri, perekonnaliikmete arv oli ligikaudu
39. Kodakondsus- ja Migratsiooniametil on ülesanne selgitada elamislubade andmise protsessis välja need isikud, kes peaksid olema kantud lepingus ettenähtud nimekirja, kuid mingil põhjusel on sealt välja jäänud."
40. Ratifitseerimisseadusesse ei ole jõudnud sätet, mille järgi oleks Kokkuleppe subjektide ringi kindlaksmääramisel otsustava tähtsusega nimekiri, mis tuli Eesti riigile esitada hiljemalt 30 päeva pärast
41. juulit
43. Ratifitseerimisseaduse tekst ei võimalda kolleegiumil teha järeldust, et Eesti riik mõistab Kokkuleppe subjektina vaid isikuid, kes on kantud sõjaväepensionäride nimekirja, mis tuli esitada 30 päeva pärast Kokkuleppele alla kirjutamist. Ratifitseerimisseaduse paragrahvis 4 deklareeriti, et: 1) sõjaväepensionäridena mõistab Eesti Vabariik isikuid, kes viibisid Eesti Vabariigi territooriumil, olid erru arvatud ning said pensioni ja toetust Vene Föderatsiooni vahendite arvelt enne käesoleva seaduse paragrahvis 1 nimetatud Kokkuleppe sõlmimist, s.o enne
44. aasta
45. juulit ega pidanud Eestist lahkuma vastavalt Lepingule; 2) sõjaväepensionäride, toitja kaotanud isikute ja perekonnaliikmete nimekirja iga-aastast täpsustamist mõistab Eesti Vabariik kui aasta jooksul Eestist lahkunud või surnud isikute väljaarvamist nimekirjast".
46. Seega on ka ratifitseerimisseaduses täiesti ühemõtteliselt Kokkuleppe subjektiks olemine seostatud sõjaväepensionäri staatuse omamisega enne
47. juulit 1994 ja sellega, et isik ei pidanud Lepingu järgi Eestist lahkuma. Nimekirja või igal aastal täpsustatavasse nimekirja kandmise faktile ratifitseerimisseadus Kokkuleppe kohaldamise seisukohalt iseseisvat õiguslikku tähendust ei andnud. II
48. Kolleegium peab lahendama ka küsimuse, kes pidi
49. aastal läbi vaatama J. Lahtikovi elamisloa taotluse.
50. J. Lahtikovile elamisloa andmisest keeldumise ühe alusena on vaidlustatud käskkirja resolutsioonis märgitud

§ 12

lg 4 p 1, mille järgi ei anta elamisluba isikule, kes on esitanud valeandmeid elamisloa taotlemisel. Teise alusena on märgitud

§ 12

lg 4 p 3, mille järgi ei anta elamisluba isikule, kelle tegevus on olnud suunatud Eesti riigi ja tema julgeoleku vastu. Kolmanda alusena märgiti

§ 12

lg 4 p 7, mille järgi ei anta elamisluba isikule, kes on kaadrisõjaväelasena teeninud välisriigi relvajõududes. Elamisloa andmisest keeldumise motiveerimisel viidati käskkirjas ka

§ 12

lg 4 p-le 5, mille järgi ei anta elamisluba välismaalasele, kes on töötanud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses. Viimati nimetatud sättele aga elamisloa andmisest keeldumise käskkirja resolutsioonis ei viidatud. Hoolimata sellest formaalsest minetusest, peab kolleegium ka

§ 12lg 4 p 5 J.

Lahtikovile elamisloa andmisest keeldumise aluseks. Haldusakti motivatsioonis sisalduv eksitav viide ei takista kohtul kontrollimast haldusakti tegelikku seaduslikku alust. Vastavalt HMS §-le 58 ei too vormiviga kaasa haldusakti tühistamist, kui viga ei võinud mõjutada asja otsustamist. Elamisloa andmise üle otsustamisel kasutati Välismaalaste seaduse redaktsiooni, mis kehtis elamisloa taotluse esitamise ajal - aastal 1995. 33. Siseministri esindaja on kohtumenetluse käigus väitnud, et kuna J. Lahtikovi suhtes oli tuvastatud

§ 12

lg 4 p-s 7 nimetatud asjaolu (teenistus kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes), siis pidi vastavalt Vabariigi Valitsuse

1. novembri
2. a määrusega nr 362 kinnitatud elamisloa andmist reguleeriva korra punktile 23 tema elamisloa taotluse lahendama siseminister. Kolleegium aga jõudis käesolevas otsuses (punkt 12) järeldusele, et J. Lahtikov pole välisriigi relvajõududes kaadrisõjaväelasena teeninud isik. J. Lahtikov on välisriigi julgeolekuorganites teeninud isik (

§ 12lg 4 p-s 5 nimetatud isik seaduse kuni 30.

septembrini 1999 kehtinud redaktsiooni järgi).

2. aastal, mil siseminister keeldus J. Lahtikovile elamisluba andmast, reguleeris elamisloa andmist Vabariigi Valitsuse
3. novembri
4. a määrusega nr 362 kinnitatud kord, mis tugines
5. oktoobrist 1999 jõustunud Välismaalaste seaduse redaktsioonile. Vastavalt korra punktile 142 tuli enne selle korra jõustumist esitatud ning Kodakondsus- ja Migratsiooniameti poolt registreeritud ja menetlusse võetud taotluste läbivaatamisel kohaldada käesolevas korras sätestatut koos sama korra punktides 143 ja 144 kehtestatud erisustega. Punkt 143 ei ole selles asjas oluline.
6. a kehtestatud kord tõi kaasa muudatuse organites, kes olid pädevad lahendama välisriigi julgeolekuorganites töötanud isikute elamisloa taotlusi. Pädeva organi osas
7. a kehtestatud korraga tehtud muudatus on kolleegiumi poolt aktsepteeritav kasvõi juba arvestades uue korra punkti 144, mis sätestab: "Enne käesoleva korra jõustumist esitatud taotlus vaadatakse läbi ja tehakse otsus taotluse rahuldamise või selle rahuldamata jätmise kohta taotluse esitamise ajal kehtinud tähtaja jooksul, välja arvatud juhul, kui käesolev kord kehtestab selle taotluse läbivaatamiseks lühema tähtaja."
8. Ülalnimetatud korra
9. novembri
10. a redaktsiooni p 23 järgi pidi siis, kui taotleja puhul esineb vähemalt üks

§ 12

lg 4 p-des 5-8 või 14 nimetatud asjaolu, üldjuhul tähtajalise elamisloa küsimuse otsustama erandina siseminister motiveeritud käskkirjaga. Vabariigi Valitsuse

1. aprilli
2. a määrusega nr 145 kehtestati sama sätte uus redaktsioon, mis oli jõus
3. novembril 2001, mil keelduti J. Lahtikovile elamisloa andmisest. Uus redaktsioon sätestas, et üldjuhul otsustab sellistele isikutele elamisloa andmise erandina Siseministeerium motiveeritud käskkirjaga. Kokkuleppe subjektidele elamisloa andmise otsustamine oli korra punkti 24 mõlema redaktsiooniga antud Vabariigi Valitsuse pädevusse. Eelpool nimetamata juhtudel pidi aga korra punkti 22 järgi elamisloa andmise otsustama Kodakondsus- ja Migratsiooniamet. Välismaalaste seaduse
4. oktoobril 1999 jõustunud redaktsioonis oli teenistus endise NSVL julgeolekuorganites nimetatud § 12 lg 4 p-s 7, mis pole hõlmatud ülalnimetatud korra punktis 23 tehtud viitega. Kuni Riigikohtu halduskolleegiumi otsusteni haldusasjades nr 3-3-1-49-02 ja 3-3-1-52-02 käsitati halduspraktikas teenistust endise NSVL julgeolekuorganites samaaegselt ka teenistusena välisriigi relvajõududes. Nendes lahendites asus kolleegium seisukohale, et teenistus välisriigi julgeolekuorganites pole samastatav teenistusega välisriigi relvajõududes (vt käesoleva otsuse punkt 12). Selles olukorras kolleegium tunnustab siseministri pädevust otsustada J. Lahtikovi elamisloa taotluse üle. III
5. Kolleegium ei saa käesoleva asja lahendamisel piirduda järeldusega, et siseminister oli pädev otsustama J. Lahtikovi elamisloa küsimuse üle. Siseministri pädevuse tunnustamisest ei saa kolleegium teha järeldust, et siseministri kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ja tühistada tuleb ringkonnakohtu otsus ja halduskohtu otsus, milles jõuti järeldusele, et J. Lahtikovi elamisloa taotluse pidi lahendama Vabariigi Valitsus. Otsuse resolutsioonini jõudmiseks peab kolleegium analüüsima ka haldusasja eelnevat menetluskäiku.
6. Halduskohtule esitatud kaebuses palus J. Lahtikovi esindaja tühistada siseministri käskkiri. Halduskohus leidis, et tulenevalt kaebaja põhjendustest ja kirjalikult esitatud kohtukõne teesidest, on kaebaja nõue määratletav haldusakti tühisuse tuvastamise nõudena. Seepärast tunnistas halduskohus otsuse resolutsioonis siseministri käskkirja tühisust. Ringkonnakohus jättis halduskohtu otsuse muutmata. Halduskohus piirdus käskkirja formaalse õiguspärasuse hindamisega. Hoolimata sellest, et ringkonnakohus jättis halduskohtu otsuse muutmata, hindas ta ka käskkirja materiaalset õiguspärasust. Ringkonnakohus põhjendades käskkirja materiaalse õiguspärasuse hindamist sellega, et J. Lahtikovi elamisloa taotlus on menetluses olnud väga pikka aega.
7. Ringkonnakohtu poolt siseministri käskkirja materiaalsele õiguspärasusele antud hinnang polnuks J. Lahtikovi elamisloa taotluse läbivaatamisel Vabariigi Valitsusele rangelt võttes siduv, sest halduskohtule oli esitatud kaebus siseministri käskkirja peale. Kolleegium peab, arvestades juba toimunud menetluse pikkust, ringkonnakohtu lähenemist mõistlikuks.
8. Käesoleva otsuse punktis 35 tehtud järelduse põhjal, et vaidlustatud käskkiri pole antud pädevust ületades, peaks kolleegium rahuldama siseministri kaebuse ja tühistama halduskohtu ja ringkonnakohtu otsuse. Praegusel juhul ei ole kolleegiumil aga võimalik jätta analüüsimata vaidlustatud käskkirja materiaalset õiguspärasust ja ringkonnakohtu sellekohaseid seisukohti, kuigi käskkirja materiaalse õiguspärasuse hindamine võib kaasa tuua Riigikohtu otsuse, millel on kassaatori jaoks vastuolulised tulemused. Menetlusõigusliku vormi poolest korrektne halduskolleegiumi otsus, millega asi saadetaks esimese või teise astme halduskohtule uueks arutamiseks, tähendaks aga juba
9. aastal antud Vabariigi Valitsuse korraldusest võrsunud sisuliselt ühe ja sama vaidluse menetlemist ilmselgelt ebamõistliku aja jooksul. Nendel kaalutlustel käsitleb kolleegium ka vaidlustatud käskkirja materiaalset õiguspärasust.
10. Siseminister põhjendas J. Lahtikovile elamisloa andmisest keeldumist viitega ka

§ 12lg 4 ple 7.

Otsustamaks selle üle, kas J. Lahtikov on Kokkuleppe subjekt, analüüsis kolleegium selle sätte kohaldamise võimalust J. Lahtikovi suhtes ja jõudis otsuse punktis 12 järeldusele, et J. Lahtikovile elamisloa andmisest keeldumist ei saanud põhjendada viitega

§ 12lg 4 p-le 7.

Sellega on J. Lahtikovile elamisloa andmisest keeldumise üks alus ära langenud. 41. Siseminister vaidlustab kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu seisukoha, mille järgi pole J. Lahtikov elamisloa taotlemisel valeandmeid esitanud. Elamisluba ei anta välismaalasele, kes esitas loa taotlemisel valeandmeid (

§ 12lg 4 p 1).

Kassaator väidab, et J. Lahtikov esitas elamisloa taotlemisel valeandmeid, kui kinnitas, et ta pole toime pannud kuritegu, mille eest on mõistetud vabadusekaotus kestusega üle ühe aasta ja mille karistatus pole kustunud.

1. Käesoleva haldusasja toimikus on J. Lahtikovi poolt
2. juulil 1995 allkirjastatud elamisloa taotlusankeet, tööloa taotlusankeet ja lisa 8 ehk lisaankeet teenistuskäigu kohta luure- ja julgeolekuorganisatsioonides (elamisloa taotlusankeedi punkti 28 juurde). Elamisloa taotlusankeedi punktis 27 tuli märkida andmed kriminaalkaristuste kohta. Ringkonnakohus analüüsis neid tõendeid.
3. Ringkonnakohus kirjeldas oma otsuse motivatsioonis seda, mida J. Lahtikov teatas elamisloa taotlemisel esitatud ankeetides kriminaalkorras karistamise kohta: "Taotlusankeedi punktis 27 on J. Lahtikov täpselt märkinud kohtuotsuse kuupäeva, kuriteo koosseisu ning karistuse kandmise alguse ja lõpu kuupäevad. Lisa 8 sisaldab teksti "kinnitan oma allkirjaga esitatud andmete ja dokumentide õigsust, aga samuti seda, et ma 1) järgin Eesti Vabariigi põhiseaduslikku korda ning täidan Eesti seadusi; 2) ei ohusta oma tegevusega Eesti riiki ja tema julgeolekut; 3) ei võta osa relvastatud formeeringutest või nende tegevusest välisriigi territooriumil, samuti illegaalsetest relvastatud formeeringutest või nende tegevusest Eestis; 4) ei ole toime pannud kuritegu, mille eest on mõistetud vabadusekaotus kestusega üle ühe aasta ja mille karistatus ei ole kustunud; 5) ei oma ega soeta tulirelva.""
4. Ringkonnakohus tegi eeltoodust järgmise järelduse: "Nimetatud alajaotus ei sisalda käitumisjuhist juhuks, kui taotleja ei saa kinnitada punktis 4 toodut oma allkirjaga. Pealegi on käesoleval juhul kinnitus ise vastuoluline, sest ankeedis oli J. Lahtikov märkinud oma karistuse asjaolud ning eelpool viidatud kinnitusega kinnitas ka nende andmete õigsust. Selliste asjaolude korral ei saa lugeda lisa 8 kinnitust valeandmete esitamiseks, sest ametnikul oli võimalik karistatuse olemasolu esitatud andmete põhjal välja selgitada nii või teisiti. J. Lahtikov neid andmeid ei varjanud." Kolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldusega.
5. Kolleegium märgib, et haldusasja nr 3-3-1-27-99 lahendamise käigus leidis kolleegium, et J. Lahtikovi karistatus oli kustunud (RT III 1999, 22, 208). Kolleegium tugines selle asja lahendamisel Tallinna Halduskohtu toimikus (haldusasi nr 3-623/98) olevale elamisloa taotlusankeedile, mille J. Lahtikov oli allkirjastanud
6. detsembril
7. Viimati nimetatud haldusasja toimik on Riigikohtu halduskolleegiumi
8. veebruari
9. a istungil läbivaadatud haldusasja nr 3-3-1-15-03 materjalide juures.
10. Siseminister vaidlustab kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu järelduse, et elamisloa andmisest keeldumisega sekkuti ebaproportsionaalsel määral J. Lahtikovi perekonnaellu.
11. Ringkonnakohus märkis, et siseminister on kaalunud riivet J. Lahtikovi perekonnaelule, elamisloa andmisest keeldumise mõju J. Lahtikovi Eesti kodanikest abikaasale ja pojale ning on leidnud, et oht, mida kujutab J. Lahtikov Eesti julgeolekule, on kaalukam kui riive tema perekonnaelule. Ohuna Eesti julgeolekule on vaidlustatud käskkirjas käsitletud J. Lahtikovi sõjaväelist eriettevalmistust, tema kvalifikatsiooni ja pikaajalist töötamist julgeolekukomitees. Vaieldamatult on selge, et J. Lahtikovile elamisloa andmisest keeldumisega sekkutakse tema perekonnaellu, sest tema Eesti kodanikest abikaasa ja poeg peavad otsustama, kas nad lahkuvad Eestist koos abikaasa ja isaga või mitte. Ringkonnakohus leidis veel, et perekonnaellu sekkumise eesmärgina on oht Eesti riigi julgeolekule kooskõlas Põhiseaduse §-ga
13. Ringkonnakohus asus J. Lahtikovi perekonnaellu sekkumise õiguspärasust hinnates järgmisele seisukohale: "J. Lahtikov saabus Eestisse
14. a kolmeaastase lapsena. Seega tuleb teda käsitleda kauaaegse sisserändajana, kelle perekonnaellu sekkumine on tulenevalt Euroopa Ministrite Komitee soovitusest Rec