Obsah (7)

§ 87§ 112§ 75§ 73§ 8§ 63§ 85

KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-3-1-32-03 4. aprill 2003 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri

) 5. peatükis reguleeritud vaidemenetlust, aga ka eriseadusega reguleeritud kohtueelset vaidluse lahendamist. See, et vaidemenetlus lükkab edasi kaebetähtaja, nähtub ka

§ 87lg-st 1.

Antud asjas on oluline, kas vaidlustatud haldusakti - vangladirektori

1. veebruari
2. a korralduse - peale oli võimalik esitada vaiet ja kas A. Männik on vaide esitanud. Esmalt tuleb selgitada, kas Haldusmenetluse seadus on üldse antud vaidluses kohaldatav.
3. Haldusmenetluse seadus on haldusorganite tegevust reguleeriv üldseadus.

§ 112

lg 2 sätestab, et eriseadusega reguleeritud haldusmenetlusele kohaldatakse käesolevat seadust juhul, kui seda näeb ette eriseadus. Sellest sättest ei tulene, et Haldusmenetluse seaduse kohaldamiseks mingis konkreetses valdkonnas peaks eriseaduses sisalduma viitenorm. Selleks, et erivaldkonnas toimuvat haldusmenetlust saaks käsitada

§ 112

lg-s 2 nimetatud "eriseadusega reguleeritud haldusmenetlusena", peab vastav eriregulatsioon olema sellise mahu, tiheduse ja detailsusastmega, mis on võrreldav Haldusmenetluse seaduse enda regulatsiooniga ja tagab isikule Haldusmenetluse seadusega võrreldava menetlusliku õiguskaitse. Selliseks haldusmenetlust reguleerivaks eriseaduseks on näiteks Maksukorralduse seadus. Seega, kui konkreetses valdkonnas toimuv haldusmenetlus on vaid osaliselt reguleeritud eriseadusega, ei ole Haldusmenetluse seaduse kohaldamiseks nõutav eriseaduses sisalduv viitenorm. 13. Põhjendamaks eespool

§ 112

lg-le 2 antud tõlgendust peab Riigikohtu halduskolleegium vajalikuks osundada ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

1. veebruari
2. a otsusele asjas nr 3-4-1-1-
3. Sellest otsusest nähtub, et Haldusmenetluse seadus konkretiseerib järelevalvekolleegiumi hinnangul hea halduse põhimõtet ja teisi haldusülesannete täitmist puudutavaid põhiseaduslikke põhimõtteid ning realiseerib PS §-st 14 tulenevat üldist põhiõigust korraldusele ja menetlusele. Jättes Haldusmenetluse seaduse kohaldamata menetluses, mis ei ole eriseadusega piisavalt reguleeritud, võivad isikute õigused ja kohustused sattuda ohtu.
4. Halduskolleegium on korduvalt väljendanud oma seisukohta, et menetlusnormidel on oluline roll haldusotsuse sisu õigsuse garanteerimisel. Menetlusnormide tähendus õiguste kaitsel on seda suurem, mida avaram kaalutlusõigus on haldusorganile sisulise otsuse tegemisel jäetud. Ainuüksi võimalus tugineda vaidluses avaliku võimuga haldusõiguse üldpõhimõtetele, ei taga õiguste efektiivset kaitset. Õiguspõhimõtetega opereerimine eeldab põhjalikke õigusalaseid teadmisi. Riik peab seadusega konkretiseerima haldusõiguse üldpõhimõtted nende praktiliseks realiseerimiseks vajaliku tasemeni. Vaidemenetluse ja Haldusmenetluse seaduse
5. peatüki kohaldamise osas leiab Riigikohus, et vaide esitamise võimalusi võib erivaldkondades küll piirata, kuid see saab toimuda vaid selgesõnaliselt seadusega ning kooskõlas efektiivse õiguskaitse (PS § 14) ja proportsionaalsuse põhimõttega.
6. Ennetähtaegselt tingimisi vangistusest vabastamise aluseid ja korda reguleerivad eelkõige Karistusseadustiku § 76 ja 77, Kriminaalmenetluse koodeksi § 336, Vangistusseadustiku § 76 ja justiitsministri
7. novembri
8. a määrus nr 56 "Kinnipeetava tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise avalduse läbivaatamise kord". Nimetatud õigusaktid ei reguleeri menetluskorda tingimisi vabastamise avalduse läbivaatamisel ammendavalt. Eelnevast tulenevalt on Haldusmenetluse seadus vaidlustatud haldusakti suhtes kohaldatav.
9. Ringkonnakohtu hinnangul on Justiitsministeerium sisuliselt lahendanud A. Männiku vaide vangladirektori
10. veebruari
11. a otsuse peale. Kassatsioonkaebuses ei ole seda seisukohta vaidlustatud. Riigikohus nõustub ringkonnakohtuga selles, et A. Männiku poolt Justiitsministeeriumi vanglate osakonnale esitatud taotlust vangla direktori otsuse muutmiseks tuleb käsitada vaidena, ja peab täienduseks ringkonnakohtu seisukohale vajalikuks lisada, et see vaie tuli läbi vaadata Haldusmenetluse seaduses sätestatud korras. Taotluse, avalduse, kaebuse, pöördumise või muu tahteavalduse vaideks kvalifitseerimisel tuleb uurimisprintsiibist lähtudes arvestada isiku tegeliku tahtega. Kui puudutatud isik esitab vaidetähtaja (

§ 75

) jooksul akti andnud või kõrgemalseisvale haldusorganile tahteavalduse haldusakti muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks, tuleb eeldada, et isik soovib esitada vaiet, kuigi isik ei ole oma tahteavaldust vaidena pealkirjastanud või ei ole viidanud Haldusmenetluse seaduse 5. peatükile. Avaldust tuleb käsitada vaidena ka siis, kui selles ei ole selgesõnaliselt formuleeritud taotlus haldusakti muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks, kuid avalduse sisust selgub siiski, et avaldaja tahe on sellele suunatud. Vajaduse korral peab haldusorgan kasutama

§-st 78 tulenevat võimalust lasta isikul oma taotlust konkretiseerida.

1. Eelnevast tulenevalt ei hakanud kaebuse esitamise tähtaeg kulgema
2. veebruaril
3. Ringkonnakohtu otsus on seega vastuoluline. II 18.

§ 73lg 1 redaktsioon, mis kehtis 1.

jaanuarist 2002 kuni

1. juulini 2002, sätestas: "Kui seadusega ei ole sätestatud teistsugust vaidealluvust, esitatakse vaie haldusakti andnud või toimingu sooritanud haldusorgani kaudu haldusorganile, kes teostab haldusakti andnud või toimingu sooritanud haldusorgani üle teenistuslikku järelevalvet.". Pärnu vangla ja tema direktori üle teostab vastavalt VVS § 95 lg-le 1, Vangistusseadustiku § 105 lg-le 1 ja justiitsministri
2. detsembri
3. a määruse nr 90 "Pärnu Vangla põhimäärus" § 1 lg-tele 1 ja 6 teenistuslikku järelevalvet justiitsminister. Seega pidi A. Männiku vaide vaatama läbi justiitsminister. A. Männiku vaiet ei vaadanud läbi justiitsminister, vaid Justiitsministeeriumi vanglate asekantsleri kohusetäitja. Minister vaide läbivaatamiseks pädeva ametiisikuna ei saa delegeerida oma volitusi ministeeriumi ametnikele. Tegemist ei ole antud juhul pelgalt pädeva haldusorgani sisepädevuse jaotamisega vastavalt

§ 8

lg-le 2, sest pädevaks organiks ei olnud antud juhul mitte ministeerium, vaid minister. 19. Vastavalt

§ 63lg 2 p-le 3 on ebapädeva haldusorgani poolt antud haldusakt tühine.

Riigikohus ei pea siiski antud juhul vaideotsust tühiseks. Riigikohtu halduskolleegium jääb oma

1. märtsi
2. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-21-03 väljendatud seisukoha juurde, et haldusakti tühisuse tuvastamine on põhjendatud vaid juhul, kui selle haldusakti puhul on

§ 63lg-s 2 nimetatud aluste esinemine ilmselge.

Käesoleval juhul ei pea kolleegium pädevuse ületamist ilmseks. Nii A. Männik, vangla kui ka ministeerium on asekantsleri kohusetäitja poolt langetatud otsust aktsepteerinud. Ka ei ole vangladirektori otsuse peale esitatud vaide näol tegemist otsustusega, mille peaks tema olemusest tulenevalt tingimata langetama minister. Seda kinnitab ka

§ 73lg 3 kehtiv regulatsioon.

20. Vastavalt

§ 85

lg-le 2 on vaiet läbivaataval organil õigus teha vaideotsusega ettekirjutus asja uueks otsustamiseks. Justiitsministeeriumi

1. märtsi
2. a kiri lõpeb järeldusega "Lähtudes eeltoodust tuleb Pärnu Vangla direktoril kinnipeetav Andres Männiku tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamise avalduse lõpetamise otsus ümber vaadata ning viia vastavusse eelpool nimetatud õigusaktidega." Seega on Justiitsministeerium A. Männiku vaide rahuldanud ja teinud Pärnu Vanglale ettekirjutuse asja uueks otsustamiseks. A. Männikul polnud seetõttu põhjust enne vangla poolt uue otsuse tegemist ei
3. veebruari
4. a otsust ega Justiitsministeeriumi vaideotsust kohtus vaidlustada. Kui vaide läbivaatamisel on haldusorganile tehtud ettekirjutus asi uuesti läbi vaadata ja haldusorgan jätab oma varasema haldusakti muutmata, on vaide esitanud isikul õigus esitada kaebus varasema haldusakti peale 30 päeva jooksul arvates asja uuel läbivaatamisel tehtud otsuse teatavakstegemisest. Tähtaeg hakkas käesolevas asjas seega kulgema Justiitsministeeriumi
5. augusti
6. a kirja kättesaamisel. III
7. A. Männiku väitel takistas tal 30 päeva jooksul kaebust esitada sattumine vanglate keskhaiglasse, kus ta viibis
8. augustist kuni
9. septembrini
10. Riigikohus nõustub erikaebuse esitaja seisukohaga, et ainuüksi haiglas viibimine ei saa olla kaebetähtaja ennistamisel mõjuvaks põhjuseks. Haiglas võib inimene viibida väga erinevas tervislikus seisundis. A. Männik ei ole senises kohtumenetluses põhjendanud, kuidas raskendas vanglate keskhaiglasse sattumine kaebuse esitamist võrreldes tema senise kinnipidamisrežiimiga. Vastuses kassatsioonkaebusele on küll loetletud mitmeid kaebusi haiguste kohta, mille põhjal ta keskhaiglasse paigutati, kuid ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et need kaebused olid põhjendatud ning et tema tervislik seisund ei võimaldanud kaebust esitada.
11. Eelnevale vaatamata leiab Riigikohus, et ringkonnakohtu määruse resolutiivosa muutmiseks pole alust. Riigikohtu halduskolleegium leidis
12. jaanuari
13. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-59-00, et "mõjuvad põhjused peab ära näitama tähtaja mööda lasknud protsessiosaline. Kohus ei pea analüüsima tähtaja ennistamist otsustades asjaolusid, mida ennistamist taotlev isik ei ole mõjuvate põhjustena välja toonud." Käesoleval juhul on kaebuse esitaja toonud välja põhjuse, mida ta tähtaja möödalaskmisel mõjuvaks peab, kuid Pärnu Vangla hinnangul ei ole ta esitanud oma väidete kinnitamiseks küllaldasi tõendeid.
14. A. Männik, esitades kohtule mõjuva põhjusena väite, et ta viibis kaebuse esitamise tähtaja jooksul haiglas, ei pidanud teadma, kas kohus peab seda väidet küllaldaseks või tuleb haiglas viibimisega seotud asjaolude kohta esitada täiendavaid tõendeid. Antud juhul oleks Pärnu Vanglal olnud võimalus juba esimese astme halduskohtus toimunud menetluses tuua välja täpsed faktid A. Männiku haiglas viibimise kohta ja lükata vajadusel ümber väide, et haiglas viibimine takistas kaebuse esitamist. Vangla on vastuses kaebusele toonud seoses haiglas viibimisega välja vaid üldsõnalise seisukoha, et haiglas pole kaebuse esitamine ja selleks õigusabi kasutamine takistatud. Samas aga pidi vanglale olema kättesaadav kogu informatsioon A. Männiku tervisliku seisundi kohta keskhaiglas viibimise perioodil.
15. Ka uurimisprintsiibist tulenevalt ei pea üksnes kohus koguma asja otsustamiseks vajalikke tõendeid. Iga protsessiosaline peab esitama tõendid tema sfääri kuuluvate asjaolude kohta Uurimisprintsiibi peamine eesmärk on tagada, et olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et protsessiosaline ei osanud ette näha vajadust esitada täiendavaid tõendeid. Riigikohtu halduskolleegiumi
16. oktoobri
17. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-49-01 selgitati, et "kohtu aktiivsus peab seejuures sõltuma protsessiosalise oletatavast võimest välja tuua olulised asjaolud ja esitada vastavaid tõendeid. Eeldatavalt nõrgema protsessiosalise puhul tuleb kohtul olla aktiivsem." Antud juhul pidi vangla nägema ette vajadust lükata omapoolsete täiendavate tõenditega ümber A. Männiku väited kaebuse esitamise võimatuse kohta.
18. Riigikohus arvestab ka seda, et kaebetähtaja ennistamine kinnipeetava ennetähtaegse vabastamise küsimuses toimuvas haldusvaidluses ei saa kahjustada ühegi isiku õiguspärast ootust.
19. Seetõttu on erikaebuse väited õiguskindluse põhimõtte devalveerumise kohta asjakohatud. Seega tuleb ringkonnakohtu määruse resolutiivosa jätta jõusse ja määruse motiive muuta vastavalt käesoleva määruse motiividele. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann