← Eesti

3-1-1-37-03

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-37-03 Otsuse kuupäev

  1. aprill
  2. a Kohtukoosseis Eesistuja Lea Kivi, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes Kiris Kohtuasi J. H. haldusõiguserikkumise asi HÕS § 118 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Linnakohtu
  3. novembri
  4. a otsus asjas nr 4-2606/02 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik J. H. kaitsja vandeadvokaat Ingrid Kullerkann, kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
  5. märts
  6. a Istungil osalenud isikud Kassaator vandeadvokaat Ingrid Kullerkann RESOLUTSIOON
  7. Jätta Tallinna Linnakohtu
  8. novembri
  9. a kohtuotsus J. H. haldusõiguserikkumise asjas sisuliselt muutmata.
  10. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtuotsus jõustub
  11. aprillil
  12. a ega ole edasikaevatav. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  13. Tallinna Liikluskorralduskeskuse parkimiskontrolör A. E. koostas
  14. augustil
  15. a haldusõiguserikkumise protokolli selle kohta, et taksojuht J. H. pakkus taksoteenust kohas, mis polnud selleks ettenähtud - Tallinnas X pst 4 asuva hoone taga. Rikkudes sellega Tallinna Linnavolikogu
  16. novembri
  17. a määrusega nr 39 kehtestatud "Taksoveo eeskirja" p 3.7 nõudeid, pani ta toime HÕS §-s 118 kirjeldatud haldusõiguserikkumise.
  18. Tallinna Liikluskorralduskeskuse parkimise kontrolli osakonna juhataja A. J.
  19. augusti
  20. a otsusega karistati J. H. HÕS § 118 järgi 120 krooni suuruse rahatrahviga.
  21. J. H. esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale Tallinna Linnakohtule kaebuse, milles palus tühistada kohtuvälise menetleja otsuse ja lõpetada asja menetluse. Kaebuses väitis J. H., et ta ei rikkunud "Taksoveo eeskirja" p 3.7 nõudeid, sest ta ei peatunud X pst 4 asuva hoone taga mitte taksoteenuse osutamiseks, s.t ta ei seisnud kliendi ootel, vaid selleks, et oodata taksopeatuses vabanevat kohta.
  22. Tallinna Linnakohtu
  23. novembri
  24. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Kohus tuvastas, et taksojuht J. H. pakkus sõiduautoga Opel taksoteenust väljaspool taksopeatust. "Taksoveo eeskirja" p-s 3.7 on sätestatud, et takso võib seista kliendi ootel (v.a tellitud takso) ainult taksopeatuse eritähistust omavas kohas. Kohus märkis, et taksoteenuse pakkumine algab momendist, mil taksojuht tööl olles taksoga taksopargist välja sõidab, ning konkreetse taksoteenuse osutamine algab hetkest, mil klient on taksosse istunud ja taksojuht lülitab sisse taksomeetri. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS
  25. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse J. H. kaitsja vandeadvokaat Ingrid Kullerkann, kes palub tühistada Tallinna Linnakohtu
  26. novembri
  27. a otsuse ja lõpetada menetluse Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 1 alusel väärteo tunnuste puudumise tõttu. Kassatsioonkaebuse kohaselt ei ole kohus sisuliselt analüüsinud "Taksoveo eeskirja" p 3.7 koosseisulisi tunnuseid ja seetõttu on tuvastamata J. H. tegevuse vastavus sättele, mille väidetava rikkumise eest on talle karistus määratud. Kohus on laiendavalt analüüsinud haldusõiguserikkumise protokollis toodud teo kirjeldust, jättes tähelepanuta, et see ei vasta "Taksoveo eeskirja" p-le 3.7 ning protokollis puudub sisuliselt rikkumisena käsitatava tegevuse kirjeldus. Ka ei ole "Taksoveo eeskirja" p 3.7 kohaselt taksol väljaspool taksopeatust keelatud igasugune seismine, vaid üksnes seismine kliendi ootel. Kohus ei ole tuvastanud, kas J. H. takso seisis kliendi ootel või mitte. Lisaks leitakse kassatsioonkaebuses, et kohus on rikkunud VTMS § 92 nõudeid.
  28. oktoobril
  29. a rahuldas kohus kaebuse esitaja taotluse kuulata tunnistajana üle haldusõiguserikkumise protokolli koostaja A. E. Kuid kuna kohus, kuulamata ära kohtumenetluse poolte arvamusi, arutas asja siiski ilma tunnistajata, rikuti sellega oluliselt väärteomenetluse norme. Ühtlasi taotletakse kassatsioonkaebuses kaitsjale makstud 5929 krooni ja 50 sendi suuruse tasu hüvitamist. VTMS § 23 kohaselt võib kohus isiku taotlusel otsustada kaitsjale makstud tasu hüvitamise menetlusalusele isikule riigi või kohaliku omavalitsuse eelarve vahenditest, kui kohus tühistab väärteo eest karistuse määramise otsuse ja lõpetab väärteomenetluse ning kohtuvälises menetluses võttis asja arutamisest osa kaitsja. Kassaator on seisukohal, et VTMS § 23 alusel tuleb hüvitada kaitsja tasu ka kohtumenetluses. Väärteomenetluses saab kassatsioonkaebust esitada vaid advokaadist kaitsja kaudu. Olukorras, kus isikult on seadusega võetud võimalus oma õigusi kaitsta advokaadi abita, oleks õigusabi kulutuste hüvitamata jätmine vastuolus Põhiseadusega.
  30. Riigikohtu istungil toetas kassaator kassatsioonkaebuses esitatud taotlust ja palus mõista J. H. kasuks välja täiendavalt 5310 krooni õigusabikulude katteks. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  31. Haldusõiguserikkumiste seadustiku § 118 nägi ette karistuse taksojuhile taksoveo eeskirjade rikkumise eest. Ühistranspordiseaduse § 52 lg 1 järgi kehtestab sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskirja teede- ja sideminister. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt võib valla- või linnavolikogu selle üldeeskirja alusel kehtestada kohaliku bussiliiniveo, trammi- ja trollibussiliiniveo, taksoveo ja pagasiveo eeskirja, mis ei ole vastuolus nimetatud üldeeskirjaga. Teede- ja sideministri
  32. juuni
  33. a määrusega nr 39 kehtestatud "Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskirja" § 13 lg 4 sätestab, et takso võib seista kliendi ootel (v.a tellitud takso) ainult taksopeatuse eritähistust omavas kohas. Sama on Tallinna Linnavolikogu
  34. novembri
  35. a määrusega nr 39 kehtestatud "Taksoveo eeskirja" p 3.7 sõnastus. Alates
  36. septembrist
  37. a on taksojuhi poolt taksoveo nõuete rikkumine karistatav väärteona Ühistranspordiseaduse § 542 alusel.
  39. augustil
  40. a koostatud haldusõiguserikkumise protokollis on märgitud, et J. H. rikkus "Taksoveo eeskirja" p 3.7 sellega, et pakkus taksoteenust taksotunnustega autoga kohas, mis polnud selleks ettenähtud. Haldusõiguserikkumise asjas
  41. augustil
  42. a tehtud otsuse kohaselt karistati J. H. "Taksoveo eeskirjade" p 3.7 rikkumise eest. Rikkumine seisnes selles, et taksojuht pakkus taksoteenust Tallinnas X pst 4 asuva hoone taga, s.t väljaspool taksopeatust. Tallinna Linnavolikogu kehtestatud "Taksoveo eeskirja" p 1.1 kohaselt reguleerib see eeskiri Tallinna linna haldusterritooriumil taksoteenuse osutamist. Sama eeskirja p-s 3.7 reguleeritakse takso seismist kliendi ootel, millest Riigikohtu kriminaalkolleegium järeldab, et takso seismine kliendi ootel on samuti vaadeldav taksoteenuse osutamisena. Seisukohta, et ka takso seismine kliendi ootel on taksoteenuse osutamine, jagas linnakohtus väärteoasja arutamisel menetlusalune isik ning Riigikohtu istungil ka kassaator. Seetõttu on asjakohatud kassatsioonkaebuses esitatud väited selle kohta, et haldusõiguserikkumise protokollis sisalduv õiguserikkumise kirjeldus on sümbioos "Taksoveo eeskirja" erinevatest punktidest, ning sellest ei selgu, milles seisnes "Taksoveo eeskirja" p 3.7 rikkumine. J. H. poolt Tallinna Linnakohtule kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebusest ja kassatsioonkaebusest nähtub, et menetlusalune isik ja kassaator on haldusõiguserikkumise protokollist ja haldusõiguserikkumise asjas tehtud otsusest saanud üheselt aru, et J. H.le koostati haldusõiguserikkumise protokoll ja kohtuväline menetleja karistas teda just selle eest, et ta seisis taksoga kliendi ootel väljaspool taksopeatuse eritähistusega kohta.
  43. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et tõendite analüüs ja motiivid, millistel faktilistel asjaoludel põhineb kohtu järeldus, on linnakohtu otsuses esitatud pinnapealselt. Kriminaalkolleegium ei loe aga seda kõnealusel juhul väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, sest otsus on oma lõppjäreldustes õige. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks VTMS § 174 p 2 alusel üksnes täpsustada linnakohtu otsuse põhistust.
  44. Asjas puudub vaidlus selle üle, et J. H. takso seisis
  45. augustil
  46. a kella 23.45 paiku Tallinnas X pst 4 asuva hoone taga, s.o väljaspool taksopeatuse eritähistusega kohta. J. H. on väärteomenetluse käigus korduvalt rõhutanud, et ootas seal koos veel umbes kaheksa taksoga taksopeatuses vabanevat kohta, ja seega ei seisnud ta kliendi ootel. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et takso seismine ehk Liiklusseaduse § 50 lg 1 mõttes parkimine väljaspool taksopeatust on kõnealusel juhul vaadeldav seismisena kliendi ootel. Kohtukolleegium lähtub seejuures asjaolust, et J. H. parkis
  47. augustil
  48. a kella 23.45 paiku takso Tallinnas X pst 4 asuva hoone taha selleks, et võtta peale klient lähedalasuvast taksopeatusest, kui seal vabaneb koht. Seega seisis J. H. takso väljaspool taksopeatuse eritähistusega kohta kliendi ootel "Taksoveo eeskirja" p 3.7 mõttes. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatori seisukohaga, et üldiselt teadaolevalt on takso valmis osutama taksoteenust, kui sõiduki katusel olevas plafoonis on valgus sisse lülitatud, ja kuna J. H. takso plafoonis ei olnud valgus sisselülitatud, siis takso kliendi ootel ei seisnud. Vastupidiselt sellele seisukohale leiab kriminaalkolleegium, et taksopeatuse erimärgituseta kohas takso plafoonist valguse väljalülitamine, plafooni kinnikatmine või ka näiteks selle eemaldamine takso katuselt ei välista iseenesest kliendi ootamist. Kas selline takso seisab kliendi ootel või mitte, on fakti küsimus. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et taksopeatuses koha vabanemise ootamine on samastatav kliendi ootamisega, sest kohta oodataksegi selleks, et saada klienti. Kõnealusel juhul annavad järelduseks, et J. H. takso seisis kliendi ootel, alust umbes kaheksa takso kogunemine Tallinnas X. pst 4 asuva hoone taha, ootamaks lähedalasuvas taksopeatuses vabanevat kohta, samuti J. H. väited selle kohta, et ta ootas millal vabaneb taksopeatuses koht.
  49. Kassatsioonkaebuses märgitakse põhjendatult, et
  50. oktoobril
  51. a rahuldas Tallinna Linnakohus J. H. taotluse kuulata väärteoasjas tunnistajana üle haldusõiguserikkumise protokolli koostanud A. E., kuid
  52. novembri
  53. a kohtuistungile tunnistaja ei ilmunud ja kohus, rikkudes VTMS § 92 nõudeid, otsustas asja arutamise võimalikkuse, kuulamata selles küsimuses ära kohtumenetluse pooli. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab aga, et kõnealusel juhul ei ole VTMS §-s 92 sisalduva nõude rikkumine kaasa toonud ebaseaduslikku ega põhjendamatut kohtuotsust. Kriminaalkolleegium ei tunnista seda rikkumist oluliseks väärteomenetlusõiguse rikkumiseks, mis tooks kaasa linnakohtu otsuse tühistamise.
  54. Menetlusaluse isiku poolt Tallinna Linnakohtule kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuses sisaldus taotlus mõista kaebuse esitaja kasuks välja 4200 krooni tema õigusabikulude katteks. Kassatsioonkaebuses taotleti, et J. H.-le hüvitataks 5929 krooni ja 50 sendi suurune õigusabikulu. Riigikohtu istungil palus kassaator veel 5310-kroonise õigusabikulu hüvitamist. Kassaator leidis, et J. H. kasuks tuleb välja mõista vandeadvokaadist kaitsjale makstud tasu, kokku 11239 krooni ja 50 senti. Ja seda väärteoasjas, milles J. H.-i karistati 120 krooni suuruse rahatrahviga. Seoses nimetatud taotlusega märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium järgmist. 12.1
  55. veebruaril
  56. a vastu võetud Karistusõiguse reformiga seotud seaduste muutmise seaduse (RT 1 2003, 26, 156) §-ga 36 sõnastati VTMS § 23 järgmiselt: "
  57. Kaitsja tasu hüvitamine väärteomenetluse lõpetamise korral Väärteomenetluse lõpetamise korral § 29 lõike 1 punktides 1"3 ja 5"6 sätestatud alustel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest." Tulenevalt sama seaduse § 72 lg-st 3 kohaldatakse VTMS § 23 uut redaktsiooni tagasiulatuvalt alates
  58. septembrist
  59. a. 12.2 Kuigi kõnealusel juhul väärteomenetlust ei lõpetatud, mistõttu J. H. kaitsjale makstud tasu hüvitamise küsimust ei tõusetu, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et otsustamaks väärteomenetluses VTMS §-s 23 märgitud aluste olemasolul kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse üle, tuleb kohtul lahendada küsimus selle tasu maksmise vajalikkusest ja põhjendatusest konkreetses väärteoasjas ja arvestades selle asja keerukust. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et õigusabikulusid, mis ületavad kümneid kordi trahvisummat (kõnealusel juhul on J. H. õigusabikulud ületanud trahvisummat enam kui sada kakskümmend korda), ei saa väärteomenetluses, hoolimata väärteoasja keerukusest, lugeda põhjendatuks. Seetõttu pole taolised õigusabikulud mõistlikud ning neid ei saa menetluse lõpetamise korral menetlusalusele isikule täielikult hüvitada.
  60. Eeltoodud põhjendustel ja juhindudes VTMS § 174 p-st 2, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Linnakohtu
  61. novembri
  62. a otsuse sisuliselt muutmata ja kassatsioonkaebuse rahuldamata. Lea Kivi, Ott Järvesaar, Hannes Kiris

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.